3-1-1-30-04 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-30-04

Määruse kuupäev

16. aprill 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

S. G. süüdistus KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2004. a määrus

nr 2-1/49/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Alar Kirsi eriprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

16. märts 2004. a

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Marge Püss, S. G. kaitsja

vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2004. a määrus ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks samale kohtule.

2. Eriprotest rahuldada.

3. Välja mõista S. G.-lt 1416 krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. G. tunnistati Harju Maakohtu 25. oktoobri 2002. a otsusega KrMK § 208 lg-le 2 tuginedes tagaselja

süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati üheaastase vangistusega. Karistuse kandmise aja

alguseks loeti S. G. vahi alla võtmise päev. Kohus arutas S. G.-le esitatud süüdistust tagaselja, kuna

piirivalveameti andmetel oli S. G. 2001. a Eestist lahkunud ning ta hoidis kõrvale kohtusse ilmumisest.

2. S. G. tunnistati süüdi kuues 2000. a mais ja juunis grupiviisiliselt toimepandud salajases varguses Maardu

linnas.

3. S. G. saabus Eestisse 20. novembril 2003. a ning võeti Harju Maakohtu 25. oktoobri 2002. a kohtuotsuse

täitmiseks piiril vahi alla.

4. S. G. esitas Harju Maakohtu 25. oktoobri 2002. a otsuse peale 27. novembril 2003. a apellatsioonkaebuse.

Ta taotles maakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks. S. G. leidis, et

maakohus rikkus kriminaalasja tema osavõtuta arutades oluliselt kriminaalmenetluse norme, sest kuigi ta

viibis väljaspool Eesti Vabariigi piire, ei hoidunud ta kohtulikust uurimisest kõrvale. S. G. leidis, et tal oli

Eestist lahkumiseks olemas uurija luba, kriminaalasja arutamisest ei saanud ta aga osa võtta, sest ta ei olnud

asja arutamisest teadlik. S. G. leidis veel, et kohus ei arvestanud karistuse mõistmisel tema isikut ega ka

kuritegude raskust ja mõistis seetõttu talle liiga raske karistuse.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2004. a määrusega tühistati Harju Maakohtu 25. oktoobri 2002. a

otsus S. G. süüditunnistamise osas ja kriminaalasi saadeti selles osas uueks arutamiseks maakohtule.

6. Ringkonnakohus leidis, et S. G. tagaselja süüditunnistamine Harju Maakohtu poolt oli ebaseaduslik, sest

S. G. polnud kätte saanud süüdistuskokkuvõtet. Ringkonnakohus asus seisukohale, et KrMK § 208 lg 2

võimaldab kriminaalasja arutamist kohtualuse osavõtuta üksnes kriminaalasja kohtuliku uurimise staadiumis

ning ükski kohtulikule arutamisele eelnev menetlustoiming, mis nõuab kohtualuse isiku isiklikku osavõttu, ei

sisalda KrMK § 208 lg-le 2 sarnast erandit. Ringkonnakohus märkis, et KrMK § 202 sätestab, et süüdistatava

kohtu alla andmise ja kohtuistungi ettevalmistamise staadiumis annab kohus kohtualusele kätte

süüdistuskokkuvõtte ärakirja, kohtukutse ning kohtu alla andmise määruse ärakirja, kui selle määrusega

muudeti süüdistust või tõkendit ja kriminaalasja arutamine kohtuistungil ei või toimuda enne kolme ööpäeva

möödumist, arvestades dokumentide kätteandmisest kohtualusele. Selliseks juhuks, nagu käesolevas asjas,

on võimalus sätestatud KrMK §-s 196. Selle sätte kohaselt kohtunik, tuvastanud korraldaval istungil, et

süüdistatav varjab end kohtu eest, peatab määrusega kriminaalasja menetluse ja kuulutab süüdistatava

tagaotsitavaks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

7. Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2004. a määruse peale esitas eriprotesti riigiprokurör Alar Kirs, kes

taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja uueks läbivaatamiseks saatmist Tallinna

Ringkonnakohtule. Prokurör leiab, et Harju Maakohus järgis S. G. kriminaalasja menetlemisel

kriminaalmenetluse norme. S. G. süüdistuskokkuvõte kinnitati 13. veebruaril 2001. a. Tema suhtes oli

kohaldatud tõkend - allkiri elukohast mittelahkumise kohta. S. G. anti kohtu alla 23. veebruaril 2001. a. Kuna

ta aga süüdistuskokkuvõtte kätteandmiseks kohtusse ei ilmunud, siis valiti 2. mail 2001. a korraldaval

istungil S. G. suhtes uueks tõkendiks vahi all pidamine, ta kuulutati tagaotsitavaks ja menetlus peatati kuni

tema tabamiseni. Piirivalveameti 3. oktoobri 2002. a kirjast nähtus, et S. G. oli lahkunud Eesti Vabariigist

21. veebruaril 2001. a. Seega kujunes KrMK § 208 lg-s 2 kirjeldatud olukord.

8. Riigikohtu istungil toetas prokurör kassatsioonprotesti. Kaitsja vaidles protestile vastu ja leidis, et pole

tõendatud, et S. G.-l puudus luba Eestist lahkuda, samuti on tõendamata tema poolt kohtust

kõrvalehoidumine.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2004. a määrus tuleb

tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

10. Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, et KrMK § 208 lg-t 2 saab rakendada ainult juhul, kui süüdistatavale

on kätte antud süüdistuskokkuvõtte ärakiri, piirab selle sätte rakendusala põhjendamatult, sest KrMK § 208

lg-t 2 tõlgendades ei toeta niisugust arusaama ükski tõlgendusvõte.

10.1. Grammatilise lähenemise korral ilmneb, et koodeks võimaldab kriminaalasja kohtuistungil ilma

kohtualuse osavõtuta arutada, kui isik ei viibi Eestis ja samaaegselt hoidub kõrvale kohtusse ilmumisest -

mingeid täiendavaid piiranguid süüdistuskokkuvõtte kätteandmise osas seadusest ei tulene.

10.2. Kui uurida § 208 paiknemist Kriminaalmenetluse koodeksi normide süsteemis, siis see asub seadustiku

kolmandas osas pealkirjaga "Menetlus esimese astme kohtus" ja täpsemalt seadustiku 21. peatükis -

"Kohtuliku arutamise üldtingimused". Nimetatud peatükk on kolmandas osas teine ja sellele eelneb peatükk -

"Süüdistatava kohtu alla andmine ja kohtuistungi ettevalmistamine". Kohtu alla andmise otsustamisel ei pea

KrMK § 185 ja § 187 kohaselt kohtu alla antav isik ise kohal viibima. Kriminaalmenetluse koodeksi § 196

reguleerib juhtumit, kus isik varjab end kohtu eest. Sellisel juhul peatab kohus menetluse ja kuulutab isiku

tagaotsitavaks. Kui isiku tagaotsimise tulemusel selgub, et ta on Eestist lahkunud ja hoidub kohtusse

ilmumisest kõrvale, siis ei takista miski rakendamast KrMK § 208 lg-s 2 sätestatud võimalust arutada

kriminaalasja ilma kohtualuse osavõtuta. Selliseks takistuseks ei saa kindlasti pidada KrMK § 202 lg-s 1

sätestatud kohustust anda kohtualusele kätte süüdistuskokkuvõtte ärakiri, kohtukutse ja teatud juhtudel ka

kohtu alla andmise määrus. Selline kohustus saab arusaadavalt olla rakendatav üksnes juhtudel, kui isik on

kättesaadav. Kui aga peale isiku kohtu alla andmist on menetlus peatatud seoses sellega, et ta varjab end

kohtu eest, siis ei teki ka kohustust rakendada § 202 lg-s 1 sätestatut.

10.3. Ka teleoloogilisel tõlgendamisel ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga KrMK § 208 lg 2

rakendamise osas. Ühelt poolt tuleb kriminaalmenetluses tagada isikule võimalus ennast kaitsta ja viibida

oma kohtuasja arutamise juures. Teisalt peab aga arvestama ka menetluse ökonoomiat ja avalikku huvi, seda

et kuriteole järgneks hukkamõist. Isiku õiguste tagamine riigi poolt peab olema efektiivne - s.t riik peab

kehtestama reaalselt toimiva mehhanismi, et isik saaks enda õigusi (sh protsessuaalseid garantiisid

kriminaalmenetluses) realiseerida. Samas ei saa sellises riigi kohustuses näha absoluutset nõuet, et riik peaks

isiku huvide tagamise nimel ohverdama kõik muud huvid ka olukorras, kus isik enda huvide paremast

tagamisest huvitatud ei ole. Seega tuleb siin leida mõistlik tasakaal, milleks kehtivas kriminaalmenetluses

isiku oma kohtuasja arutamisest osavõtu kontekstis ongi KrMK § 208.

11. Käesolevas asjas oli S. G.-le kohaldatud eeluurimisel tõkend - allkiri elukohast mittelahkumise kohta. S.

G. aga lahkus Eestist tõkendist hoolimata. Tema väited selliseks tegevuseks uurija loa saamise kohta on

ainetud: kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et uurija oleks sellise loa andnud. Riigikohus märgib, et juba

iseenesest sellises tõkendi rikkumises võib näha kriminaalasja uurimisest kõrvalehoidumist. Kui arvestada

veel S. G. poolt Eestist eemalviibitud aega - üle kahe ja poole aasta, siis ei ole kahtlust, et ta hoidus

kriminaalmenetlusest kõrvale.

12. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2004. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtusse.

Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Peeter Vaher