3-2-1-46-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-46-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. aprill 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja V. Kõve

Kohtuasi

AS Pärnu Soojus hagi OÜ Kesklinna Elamu vastu 1 442 875

krooni saamiseks ja OÜ Kesklinna Elamu vastuhagi

AS Pärnu Soojus vastu saldokinnituste tühisuse

tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 2003. a

otsus asjas nr 2-2/1077/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Pärnu Soojus kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

22. märts 2004. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

16. detsembri 2003. a otsus osas, millega tühistati Pärnu

Maakohtu 10. märtsi 2003. a otsus ja jäeti AS Pärnu Soojus

hagi osaliselt rahuldamata, ja saata asi tühistatud osas samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. AS Pärnu Soojus kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-le Pärnu Soojus 13. jaanuaril 2004. a tasutud

kautsjon 14 313 (neliteist tuhat kolmsada kolmteist) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse ja selle hilisema täpsustuse kohaselt võlgneb OÜ Kesklinna Elamu AS-le Pärnu

Soojus 1. oktoobril 1996. a sõlmitud ostu-müügilepingu ja 27. oktoobril 1999. a sõlmitud

vahenduslepingu alusel müüdud soojusenergia ja soojuskandja eest seisuga 31. detsember 1999. a

kokku 2 825 562 krooni. AS Pärnu Soojus esitas 1. jaanuarist 2000. a 30. juunini 2001. a kostjale

arveid 27. oktoobri 1999. a lepingu alusel kogusummas 1 788 640 krooni. Nõutud summast tasus

kostja 208 177 krooni ja lisaks varasema võlgnevuse eest 137 587 krooni. Hageja leidis, et

28. märtsist 2000. a 2. juulini 2001. a kostja makstud 1 431 210 kroonist on 1 223 032 krooni tasutud

1. oktoobri 1996. a lepingust tuleneva võlgnevuse kustutamiseks, sest kostja maksekorraldustel

puudus viide konkreetsetele arvetele. Selliselt tuleb tõlgendada selgitusi "võlgnevuse tasumine" ja

"soojuse võla katteks". 27. oktoobri 1999. a lepingu sõlmimine ei vabastanud kostjat varasema

lepingu täitmisest. Kostja tunnistas saldokinnitustega võlga. Nende järgi võlgnes kostja hagejale

31. detsembri 1999. a seisuga 2 825 562 krooni ja 31. detsembri 2000. a seisuga 1 665 731 krooni.

OÜ Kesklinna Elamu on jätnud hagejale maksmata 1 442 875 krooni ja hageja palus viitega

tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg-le 1 selle summa kostjalt tema kasuks sisse nõuda.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Pooled sõlmisid 27. oktoobri 1999. a vahenduslepingu kolmandate

isikute, s.o soojusenergia lõpptarbijate, kasuks. Selle lepingu punkti 11.2 järgi pidi kostja tasuma

hagejale tegelikelt tarbijatelt laekunud summad. Tarbijad on kostjale võlgu 1,3 miljonit krooni. Kostja

on 28. märtsist 2000. a 2. juulini 2001. a maksnud hagejale 1 431 210 krooni. Võlgnikul on kehtiva

seadusandluse järgi õigus määrata, millise kohustuse katteks ta summa tasub. Kostja maksis 1 431

210 krooni 1999. aasta vahenduslepingu täitmiseks. Selle lepingu p 1 kohaselt tunnistasid pooled

varasemad soojusenergia ostu-müügilepingud kehtetuks. Seega puudub hagejal kostja vastu

1. oktoobri 1996. a ostu-müügilepingust tulenev nõue.

3. Kostja esitas vastuhagi, milles palus TsÜS § 103 lg 1 alusel tunnustada kostja 17. jaanuari 2000. a

ja 23. jaanuari 2001. a saldokinnituste tühisust, kuna nendele ei ole alla kirjutanud OÜ Kesklinna

Elamu juhatuse liige. TsÜS § 43 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja juhatus ja

äriseadustiku (ÄS) § 181 lg 1 kohaselt võib osaühingut esindada juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole

ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt.

4. Pärnu Maakohus rahuldas 10. märtsi 2003. a otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1 442 875 krooni võla ja 88 081 krooni kohtukulude

katteks.

Kohus luges tuvastatuks, et poolte vahel oli 1. oktoobril 1996. a sõlmitud soojusenergia ostu-

müügileping, mille p-de 2 ja 11.2 kohaselt kostja kohustus tasuma hagejale tegelikult tarbitud

soojusenergia koguse eest Pärnu Linnavalitsuse kehtestatud müügihinna järgi hageja (müüja) esitatud

arvete alusel arve saamise kuu 25-ndaks kuupäevaks. 27. oktoobril 1999. a sõlmisid pooled uue

lepingu, milles hageja kohustus müüma ja edastama ostjale vahendaja (kostja) kaudu soojusenergiat

ning kostja kohustus tagama soojusenergia tarbimise ning tasuma tarbitud soojusenergia ja kasutatud

soojuskandja eest vastavalt kehtivatele müügihindadele ja kooskõlas lepinguga. Kuigi 27. oktoobri

1999. a lepingus lugesid pooled varem sõlmitud soojusenergia ostu-müügilepingud kehtetuks, ei

järeldu sellest, et poolte sooviks oli eelnevast lepingust tulenevad täitmata kohustised lõpetada või et

hageja oleks võla nõudest loobunud. Hageja oli eelneva lepingu järgi arved kostjale esitanud ja kostja

tasus jätkuvalt võlgnevust esitatud arvete alusel. Mõlema soojusenergia müügilepingu alusel võlgneb

kostja hagejale kokku 1 442 875 krooni ja seda arvestust kostja ei vaidlusta. TsK § 173 lg 1 ja § 174

kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohaselt viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu

sätetele ja ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ei ole lubatud. Lepingu p-ga 11.2 on vastuolus

kostja vastuväide, et ta pidi tasuma üksnes tarbijatelt laekunud summasid. Kostja kohustus tasuma

tarbitud sooja eest 40 päeva jooksul alates tarbimisele järgneva kuu algusest. Kui kostja oleks

pidanud tasuma ainult siis ja selles osas, mida maksid talle ostjad, siis poleks olnud võimalik tasuda

40 päeva jooksul alates tarbimisele järgneva kuu algusest, kuna kuud, millal soojusenergiat tarbiti, on

ammu möödunud ja tarbijatel on kostja väitel tasumata soojusenergia võlg siiani.

5. Kohus jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus leidis, et raamatupidamise seadus ei näe ette, et

saldokinnitusele peab alla kirjutama juhatuse liige. Tõendatud on, et kostja juhatuse liikmed olid

võlast teadlikud. Võlatunnistusena on käsitatav ka kostja 2000. aasta majandusaruanne, milles

kajastub kostja võlg hageja ees 31. detsembri 2000. a seisuga summas 1 665 732 krooni ja see langeb

kokku 23. jaanuari 2001. a saldokinnituses esitatuga.

6. Apellatsioonkaebuse esitas kostja. Kaebuse kohaselt tasus kostja AS-le Pärnu Soojus alates

28. märtsist 2000. a kuni 2. juulini 2001. a 27. oktoobri 1999. a lepingu alusel esitatud arveid.

Maksekorralduste teistsugune tõlgendus ei vasta kostja tegelikule tahtele. Võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 88 lg 1 kohaselt võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks ta raha üle annab. Kuna

pooled lugesid 27. oktoobri 1999. a lepingu punktis 1 varasemad omavahelised lepingud kehtetuks,

siis lõppesid TsÜS § 67 ja TsK § 238 lg 1 kohaselt pooltevahelised varasemad kohustised

kokkuleppel. Kostja vaidlustas kohtuotsuse ka vastuhagi rahuldamata jätmise osas.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. detsembri 2003. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

maakohus rahuldas AS Pärnu Soojus hagi OÜ Kesklinna Elamu vastu summas 1 442 875 krooni.

Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega rahuldas AS Pärnu Soojus hagi osaliselt ja

mõistis kostjalt võla katteks välja 11 623 krooni ja kohtukuluna riigilõivu summas 1050 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on õige ja põhjendatud vastuhagi, s.o saldokinnituste

tühisuse tunnustamise nõude rahuldamata jätmise osas, ja ei pidanud vajalikuks maakohtu otsuse

põhjendusi korrata.

8. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõuab kostjalt poolte vahel 27. oktoobril 1999. a sõlmitud

vahenduslepingu alusel võlga perioodi 1. jaanuar 2000. a kuni 30. juuni 2001. a eest summas

1 442 875 krooni. Hageja on nimetatud perioodil esitanud arveid kokku 1 788 640 krooni saamiseks.

Kostja tasus nimetatud perioodil hagejale kokku 1 431 210 krooni, kuid hageja arvestas nimetatud

summast tasutuks 1 223 032 krooni 1996. aasta lepingust tuleneva võla katteks ja vaid 208 177

krooni 1999. a sõlmitud lepingu täitmiseks.

9. Kostja vahendas 27. oktoobri 1999. a lepingu kohaselt soojusenergia müüki tarbijatele. Lepingu

tähenduses oli tarbija isik, kes tarbib soojusenergiat, mille ta ostab müüjalt vahendaja kaudu. Lepingu

p 11.2 kohaselt tasub kostja müüjale soojusenergia ja soojuskandja eest vastavalt kinnitatud hinnale

müüja esitatud arvete alusel 40 kalendripäeva jooksul alates tarbimisele järgneva kuu algusest.

Tasumise all mõeldakse tarbijalt laekunud ja vahendaja ülekantud summa laekumist lepingus

näidatud tähtajaks müüja arvele. Kostja on kogu aeg kinnitanud, et tal oli kohustus tasuda just lepingu

punktis 11.2 kokkulepitu kohaselt. Kostja esitas hagile vastuväite, milles kinnitas, et ta tasus

28. märtsist 2000. a 2. juulini 2001. a AS-le Pärnu Soojus kokku 1 431 251 krooni just 1999. aastal

sõlmitud lepingu alusel. Seega on kostja võlg hageja ees vahenduslepingu alusel hagiavalduses

esitatud asjaolude kohaselt 11 623 krooni ja see summa tuleb kostjalt sisse nõuda.

10. Kostja väitis, et kuna tarbijad on talle tarbitud soojusenergia eest võlgu, siis ei pea ta veel selles

osas hagejale maksma. Lepingus kokkulepitust on tingitud ositi tasumine ning tasutud summad ei

kattu arvetes esitatuga. Kui vahendaja on müüjale tasumisega viivitanud või on müüja vahendajale

viivitanud üle kahe kuu, siis lepingu punkti 13.2 kohaselt on nõudeõigust omaval lepinguosalisel

õigus pöörduda võla sissenõudmiseks kohtusse. Seega on võla kustutamise kord lepingus täpselt

sätestatud. 27. oktoobri 1999. a lepingust ei nähtu, et hagejal oli õigus kindlaks määrata, millises

järjekorras toimub võlgnevuse kustutamine. See leping ei sisalda kokkuleppeid 1996. aastal sõlmitud

lepingust tuleneva võimaliku võla tasumise kohta, v.a see, et lepingu punkti 1 kohaselt kaotasid kõik

varem sõlmitud lepingud kehtivuse. Pooltevaheline vahendusleping ei andnud hagejale õigust

otsustada selle üle, millise võlgnevuse katteks laekunud summat lugeda. Hagiavalduse kohaselt ei ole

hageja esitanud kostja vastu nõuet 1996. aasta lepingu alusel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada maakohtu otsuse tühistamise

osas ja saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja arvates kohaldas

ringkonnakohus vääralt materiaalõiguse normi ja rikkus oluliselt protsessiõiguse normi.

12. Ringkonnakohus on vääralt järeldanud, et maakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 229 lg-t 2.

Maakohus ei rajanud oma otsust asjaolule, mida pool ise ei esitanud asja läbivaatamisel. Hageja nõue

tuleneb nii 1996. kui ka 1999. aasta lepingust. Ka ringkonnakohus märkis otsuse sissejuhatavas osas,

et hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt võlgnes kostja 31. detsembri 1999. a seisuga hagejale

poolte vahel 1. oktoobril 1996. a sõlmitud ostu-müügilepingu ja 27. oktoobril 1999. a sõlmitud

vahenduslepingu alusel müüdud soojusenergia ja soojuskandja eest 2 825 562 krooni.

13. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 332. Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu otsuse

järeldustega vastuhagi rahuldamatajätmise osas, kuid samas leidis, et põhihagi tuleb rahuldada

summas 11 623 krooni. Maakohus tuvastas, et kostja võlgnes hagejale seisuga 31. detsember 1999. a

2 825 562 krooni. Ringkonnakohus tühistas selles osas maakohtu otsuse, kuid ei märkinud otsuses,

miks seda asjaolu tõendavaid tõendeid tuleb teisiti hinnata. Juhul, kui apellatsioonkaebuses

vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõne tunnistaja ütlusel, eksperdi arvamusel või poole

vande all antud seletusel põhineva asjaolu osas, siis TsMS § 332 kohaselt ei ole ringkonnakohtul

õigust otsust selles osas muuta, märkimata põhjusi, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata, või

tunnistajat, eksperti või pooli vande all vahetult üle kuulamata. Hageja tõendas oma nõuet lisaks

dokumentaalsetele tõenditele ka tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse,

kuid tunnistajaid vahetult üle ei kuulanud.

14. Ringkonnakohus jättis kohaldamata TsK § 173 lg 1, mille kohaselt tuleb kohustised täita

nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele. Hageja nõue tugineb

poolte vahel 1996. aastal ja 1999. aastal sõlmitud lepingutele. Asjaolu, et kostja tasus 28. märtsist

2000. a kuni 2. juulini 2001. a hagejale maksekorraldustega 1 431 251 krooni ja pooltel selles osas

vaidlus puudub, ei tähenda, et kostja kohustused 1996. aasta ja 1999. aasta lepingust oleksid täidetud.

Tõendatud on, et kostja võlgnevus hageja ees oli 1 442 875 krooni suurem kui tema poolt tasutud

summad.

15. Kostja leiab, et hageja kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Esitatud hagis nõudis hageja kostjalt

väidetavat võlgnevust perioodi 28. märts 2000. a kuni 2. juuli 2001. a eest. Oma nõude alusena esitas

hageja 27. oktoobri 1999. a lepingu ja väidetavalt tasumata arved. Kostja esitas maksekorraldused,

mis tõendasid, et arved on valdavas osas tasutud. Ringkonnakohus tühistas õigesti maakohtu otsuse,

kuna sellest ei selgunud, millisest tehingust tulenev võlgnevus kostjalt välja mõisteti. Hageja ei ole

oma nõude alusena 1996. aasta lepingut märkinud. Selle lepinguga soovis hageja tõendada asjaolu, et

tal oli väidetavalt õigus makstud summasid 1999. aasta lepingu järgi tasumisele kuuluvate summade

katteks mitte arvestada. Ringkonnakohus ei pidanud andma hinnangut pooltevahelisest varasemast

lepingust tulenevatele suhetele, kuna kohus ei või ületada nõude piire.

16. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja vandeadvokaat V. Võhma kassatsioonkaebuses esitatud

väidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud

vastuhagi rahuldamata jätmise osas.

18. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 330 lg 4 järgi tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas

märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, milliste põhjal asjaolud

tuvastati, ja ringkonnakohtu poolt kohaldatud seadused. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-75-03 (RT

III 2003, 22, 222) asunud seisukohale, et TsMS §-s 227 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja

põhjendatuse nõue tähendab muuhulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline.

Ringkonnakohus ei ole seda nõuet järginud.

19. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi on maakohus rajanud otsuse asjaolule, mida pool asja

läbivaatamisel ei esitanud, kuna hageja ei esitanud kostja vastu nõuet 1996. aasta lepingu alusel.

Ringkonnakohtu otsuse järgi nõuab hageja kostjalt 1 442 875 krooni 15 sendi suurust võlga poolte

vahel 27. oktoobril 1999. a sõlmitud vahenduslepingu nr 1019 alusel. Samas on ringkonnakohtu

otsuse kirjeldavas osas hageja nõue sõnastatud järgmiselt: "Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt

võlgnes kostja 31. 12. 1999. a seisuga hagejale poolte vahel 01.01.1996. a sõlmitud ostu-

müügilepingu nr 1019 ja 27.10.1999. a sõlmitud vahenduslepingu nr 1019 alusel müüdud

soojusenergia ja soojakandja eest 2 825 562,86 krooni". Otsuse kirjeldava osa järgi on hageja

hagiavalduses viidanud ka kostja võlale, mis tulenes 1996. aasta ostu-müügilepingust. Hageja on asja

juurde esitanud 1996. aasta lepingu (maakohtu tlk 103 - 108). Hageja on esitanud nõude võla osas

seisuga 31. detsember 1999. a ja tuginenud asjaolule, et võlg on tekkinud 1. jaanuari 1996. a ostu-

müügilepingust nr 1019 ja 27. oktoobri 1999. a vahenduslepingust nr 1019. Seega on hageja esitanud

nõude ka 1996. aasta lepingu alusel. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et maakohus,

andes hinnangu 1996. aasta lepingule, ei ole rikkunud TsMS § 229 lg 2.

20. Kostja esitas vastuhagi 17. jaanuari 2000. a ja 23. jaanuari 2001. a saldokinnituste, millega kostja

tunnistas hageja ees oma võlga, tühisuse tunnustamiseks. Pärnu Maakohus jättis vastuhagi

rahuldamata ja ringkonnakohus jättis selles osas maakohtu otsuse muutmata. Seega leidis ka

ringkonnakohus, et hageja asja juurde esitatud kostja saldoteatised võla kohta ei ole tühised.

Nõustudes maakohtu otsusega vastuhagi rahuldamata jätmise osas, on ringkonnakohus lugenud

tuvastatuks ka selle, et kostja tunnistas hageja ees 31. detsembri 2000. a seisuga 1 665 732 krooni

suurust võlga.

21. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas 1. jaanuarist 2000. a kuni 30. juunini 2001. a kostjale

arveid 1 788 640 krooni 24 sendi saamiseks ning kostja maksis sellel perioodil talle kokku 1 431 210

krooni 74 senti. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal oli õigus arvestada kostja tasutud 1 223 032

krooni 88 senti 1996. aasta lepingust tuleneva võla katteks ja ainult 208 177 krooni 86 senti

1999. aasta lepingu täitmiseks. Kostja leidis, et kehtiva seaduse järgi määrab võlgnik, millise

kohustuse täitmiseks ta raha maksab. Samas leidis kostja, et kuna 27. oktoobri 1999. a lepingu p-s 1

tunnistasid pooled 1996. aasta ostu-müügilepingu kehtetuks, siis ei ole hagejal sellest lepingust

tulenevat nõuet kostja vastu. Seega tugines kostja asjaolule, et tal ei ole 1996. aasta lepingust

tulenevat täitmata kohustust, sest pooled on kokkuleppel tunnistanud selle lepingu kehtetuks.

Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et 1996. aasta leping oleks olnud kuni 1. juulini 2002. a kehtinud

TsÜS § 67 mõttes vaieldavuse tõttu kehtetu. See, et 27. oktoobri 1999. a vahendusleping ei näinud

ette, kuidas toimub varasema võla kustutamine, ei tähenda iseenesest, et hagejal ei olnud õigust kostja

makstud summasid arvestada 1996. aasta lepingust tuleneva võla katteks. Kuni 1. juulini 2002. a

kehtinud TsK § 173 lg 1 ja § 174 kohaselt tuli kohustised täita nõuetekohaselt viisil ja

kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele ja ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ei

olnud lubatud. Maakohus tuvastas, et hageja poolt olid kostjale eelneva lepingu järgi tasumiseks

arved esitatud ja kostja jätkuvalt tasus võlgnevust esitatud arvete alusel. 27. oktoobri 1999. a lepingut

tõlgendades leidis maakohus, et asja materjalidest ei nähtu, et poolte sooviks oli eelnevast lepingust

tulenevad täitmata kohustised lõpetada poolte kokkuleppel või et hageja oleks nõudest loobunud.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta asus tõendeid hinnates teistsugusele seisukohale kui

maakohus.

A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa