3-2-1-34-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-34-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. aprill 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja T. Tampuu, liikmed V. Kõve ja J. Luik

Kohtuasi

Olle Veisseriku hagi AS Lonessa vastu 12 000 000 krooni

saamiseks ning AS Lonessa hagi Olle Veisseriku ja Nils Olov

Wärgårdeni vastu tehingute tühisuse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. novembri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/40/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik O. Veisseriku kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

15. märts 2004. a

Kohtuistungil osalenud isikud O.Veisseriku lepinguline esindaja vandeadvokaat A. Pohla, AS

Lonessa lepingulised esindajad vandeadvokaadid A. Alvin,

M. Kuurberg ja Ü. Talviste, N. O. Wärgårdeni lepinguline esindaja

vandeadvokaat R. Laus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

11. novembri 2003. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Olle Veisserikule 15. novembril 2003. a tasutud

kautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 7. jaanuaril 1999. a esitas Olle Veisserik Tallinna Linnakohtule hagi AS Lonessa vastu, paludes

kostjalt välja mõista 12 000 000 krooni.

Nõude alusena esitas hageja enda, AS Lonessa ja N. O. Wärgårdeni vahel 11. mail 1998. a sõlmitud

lepingu ja AS Lonessa poolt samal päeval väljastatud võlakirja. Nimetatud dokumentide kohaselt

kohustus AS Lonessa tasuma O. Veisserikule 12 000 000 krooni. Mõlemale dokumendile kirjutas AS

Lonessa nimel alla N. O. Wärgården. Lepingu ja võlakirjaga väljendati AS Lonessa kohustust tasuda

O. Veisserikule kahe maaüksuse (4 ha ja 21,36 ha; endine Allika 83) AS Lonessa omandisse saamise

korraldamise eest. O. Veisserik on oma kohustused täitnud ja AS Lonessa on kinnistud omandanud.

12. mail 1998. a esitas O. Veisserik AS-le Lonessa nõudekirja, milles palus 12 000 000 krooni endale

seitsme päeva jooksul üle kanda. AS Lonessa ei ole hagi kohaselt oma kohustust täitnud.

30. oktoobri 2001. a hagi täienduse kohaselt reguleerisid AS Lonessa, AS Intrans, O. Veisserik,

N. O. Wärgården ja United Terminals N. V. 25. novembri 1997. a lepinguga nende vahel varasematest

lepingutest tekkinud suhteid. Nimelt oli O. Veisserik sõlminud 9. oktoobril 1996. a Kristjan Tikuga,

Kaisa Arulaga ja Kaarel Kivikanguriga notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingu (seda muudeti

27. jaanuaril 1997. a), mille järgi kohustusid vaidlusaluse maa (maaüksuse Allika 83) tagastamise

õigustatud subjektid müüma maa pärast kinnistamist O. Veisserikule. O. Veisserik on lepingu alusel

maksnud õigustatud subjektidele 550 000 krooni. 20. detsembril 1996. a sõlmisid O. Veisserik ja AS

Intrans omakorda notariaalse ostu-müügi eellepingu, millega O. Veisserik kohustus pärast

vaidlusaluse maatüki oma nimele kinnistamist müüma selle 12 000 000 krooni eest edasi AS-le

Intrans. Jaanuaris 1997. a tasus N. O. Wärgården selle lepingu alusel AS Intrans eest O. Veisserikule

1 500 000 krooni. 28. aprillil 1997. a sõlmisid O. Veisserik ja N. O. Wärgården lepingu, mille

kohaselt N. O. Wärgården kohustus tasuma O. Veisserikule maa erastamise ja AS Lonessa nimele

kinnistamise korraldamise eest 2 100 000 krooni. 18. juunil 1997. a tasus AS Lonessa

N. O. Wärgårdeni eest O. Veisserikule 135 000 krooni. 25. novembri 1997. a lihtkirjaliku lepingu

kohaselt pidi O. Veisserik müüma või organiseerima Harjumaal Viimsi vallas Muuga külas asuvate

kinnistute müügi AS-le Lonessa ning AS Lonessa tasuma pärast kinnistute omanikuks saamist ja maa

kasutamiseks vajalike nõusolekute ja lubade saamist O. Veisserikule osadena kokku 11 500 000

krooni (lepingusummast 13 000 000 krooni loeti juba täidetuks 1 500 000 krooni). Lepingu p 2.4.3

kohaselt pidi O. Veisserik kõik oma kohustused täitma hiljemalt kuue kuu jooksul lepingu

allkirjastamisest. Maksmine tagati akreditiiviga. 25. novembril 1997. a sõlmis AS Lonessa

K. Kivikanguri, K. Arula ja K. Tikuga notariaalselt tõestatud maa tagastamise nõudeõiguse

loovutamise lepingu, mille alusel anti maa üle AS-le Lonessa ja kinnistati tema nimele. Hageja on

oma kohustused enda arvates täitnud. Hagi kohaselt võttis O. Veisserik vastu AS Lonessa poolse

kohustuse täitmise ka N. O. Wärgårdeni ja AS Intrans eest. 11. mail 1998. a vormistati AS Lonessa

võetud kohustus ümber 12 000 000 krooni suuruseks laenuks. Hageja palus kostjalt välja mõista 12

000 000 krooni, millest põhivõlg moodustab 11 510 039 krooni 75 senti ja viivis 489 960 krooni 25

senti.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja väitis, et ei ole sõlminud hagejaga 11. mai 1998. a lepingut ega

ole andnud hagejale välja võlakirja. Kostja taotles tsiviilkohtumenetluse lõpetamist TsMS § 217 p 6

alusel.

3. 26. märtsil 1999. a esitas AS Lonessa Harju Maakohtule hagi O. Veisseriku ja N. O. Wärgårdeni

vastu, milles palus tunnustada 11. mail 1998. a sõlmitud lepingu, võlakirja ja nende tingimuste ning

12. mai 1998. a nõudedokumendi tühisust. Hagis väideti, et AS Lonessa pole kunagi O. Veisserikult

saanud 12 000 000 krooni, samuti leiti, et vaid ühe juhatuse liikme poolt alla kirjutatud lepingud AS

Lonessa suhtes ei kehti, kuna aktsiaseltsi põhikirjas on ette nähtud tehingute tegemine vähemalt kahe

juhatuse liikme poolt ühiselt, ja sellise kande tegemist on taotletud ka äriregistri pidajalt, kes seda aga

mingil põhjusel ei ole teinud. Lisaks ei ole AS Lonessa nõukogu otsustanud 12 000 000 krooni

suuruse kohustuse võtmist. Seega ületas N. O. Wärgården lepingu sõlmimisel oma volitusi ja leping

on tühine. 25. novembril 1997. a on AS Lonessa, O. Veisseriku, N. O. Wärgårdeni, United Terminals

N. V. ja AS Intrans vahel sõlmitud leping omavaheliste õiguste ja kohustuste kohta ning seda ei saa

muuta üksnes O. Veisseriku, AS Lonessa ja N. O. Wärgårdeni vahelise kokkuleppega. 25. novembri

1997. a kokkuleppe p-de 6 ja 7 kohaselt lahendatakse pooltevahelised vaidlused Rootsi õigusele

tuginedes Stockholmi Kaubanduskoja Vahekohtus. Lisaks väideti hagis, et O. Veisseriku ja

N. O. Wärgårdeni poolt allkirjastatud ning 11. ja 12. mail 1998. a dateeritud dokumendid on

koostatud hiljem. N. O. Wärgården kutsuti juhatuse liikme kohalt tagasi AS Lonessa nõukogu 15. mai

1998. a otsusega.

4. 17. septembril 1999. a liideti mõlemad hagid ühte menetlusse.

5. Tallinna Linnakohtu 22. novembri 2001. a otsusega jäeti mõlemad hagid rahuldamata ja lõpetati

menetlus AS Lonessa hagis 12. mai 1998. a nõudedokumendi tühisuse tunnustamiseks.

O. Veisserikult mõisteti AS Lonessa kasuks välja õigusabikulud 100 000 krooni ja AS-lt Lonessa

riigituludesse 480 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tõendanud O. Veisserik tema ja AS

Lonessa vahel sellise kohustise olemasolu, millest tekkinud võla võinuks 11. mail 1998. a vastavalt

TsK § 272 lg-le 3 laenulepinguna vormistada. Võla olemasolu tuvastamiseks on vaja

hinnata 25. novembri 1997. a lepingu sisu. Sellist hinnangut on pädev andma lepingu sõlmimisel

valitud vahekohus, kuid vahekohtu otsus asjas puudub. Mitmepoolse lepingu muutmine kahepoolselt

on vastuolus TsK §-ga 174. Ebaõige on hageja väide, et 11. mail 1998. a vormistati laenuna vaid AS

Lonessa kohustus. Hageja nõude arvestuse järgi tulenes 1 500 000 krooni United Terminals N. V. ja

N. O. Wärgårdeni vahelisest kokkuleppest. Lepingu ja võlakirja vormistamine 11. mail 1998. a ei ole

käsitatav kohustise täitmise pakkumisena. 12. mail 1998. a esitatud nõudedokument tõendab, et

sellisena pole lepingut ja võlakirja käsitanud ka hageja. Kohus leidis, et ka võla ümbervormistamisel

põhinevat laenulepingut saab rahatuse motiivil vaidlustada. Sel juhul väljendub lepingu rahatus võla

puudumises. 11. mai 1998. a leping ja võlakiri olid rahatud. Dokumentide vormistamisest 11. mail

1998. a ei tekkinud kohustist, kuna leping oli sõlmimata.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 5. aprilli 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

7. Riigikohtu 10. oktoobri 2002. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

5. aprilli 2002. a otsus ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

8. Riigikohtu otsuse kohaselt pidi AS Lonessa tõendama, et tal võlga ei ole. Ringkonnakohus ei ole

muutnud linnakohtu seisukohta, et 25. novembri 1997. a lepingust tuleneva kohustuse olemasolu saab

tuvastada vaid vahekohus, kuid on samas ise asunud hindama 25. novembri 1997. a lepingu

täitmisega seonduvat. Selles osas on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Kui kohus aga leiab, et ta ei

saa hinnata 11. mai 1998. a lepingu ja võlakirja aluseks oleva võla olemasolu vahekohtu kokkuleppe

tõttu või muul põhjusel, järeldub sellest TsK § 276 lg 1 kohaselt, et laenaja (kostja AS Lonessa) ei ole

tõendanud lepingu ja võlakirja rahatust. Kui AS Lonessa soovib laenulepingut rahatuse eesmärgil

vaidlustada, peab ta tõendama, et tal tegelikult mingit kohustust hageja ees ei ole.

Samuti pidi ringkonnakohus Riigikohtu otsuse kohaselt asja uuel läbivaatamisel 11. mai 1998. a

lepingu ja võlakirja rahatuse hindamisel kontrollima muuhulgas seda, kas ta saab hinnata

25. novembri 1997. a lepingu täitmist ja sellest tulenevat võla olemasolu. Sõltumata lepingus ette

nähtud kokkuleppest lahendada vaidlused Rootsi seaduse alusel Stockholmi Kaubanduskoja

Vahekohtus, saab kohus hinnata siiski vahekohtu kokkuleppe kehtivust, st tehingu kehtetuse aluste

olemasolu, muuhulgas ette nähtud vorminõuete järgimist, lähtudes seejuures 10. juunil 1958. a

sõlmitud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York'i konventsiooni art-st 2.

Vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamisel tuli arvestada ka TsÜS § 142 lg-s 4 (1997. a

redaktsioonis) sätestatud nõuet, et tehingu vormile, mille esemeks on Eestis asuv kinnisasi või Eestis

registrisse kantud laev või lennuk, kohaldatakse Eesti seadust, samuti TsÜS § 153 lg 1 ja § 154, mis

näevad asjaõiguste suhtes ette asja asukohamaa seaduse kohaldamise. Sellega seoses tuleb

kontrollida, kas lepingule on kohaldatav AÕS § 119 lg 1 (1997. a redaktsioonis), mis nõudis

kinnisasja omandamise tehingu notariaalset tõestamist, ja TsÜS § 93 lg 3 (1997. a redaktsioonis), mis

nägi ette tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehingu tühisuse.

Kui ringkonnakohus leiab, et 25. novembri 1997. a lepingus sisalduv vahekohtu kokkulepe on tühine

ja seejärel, et leping on tühine ka muus osas, ei saa sellest lepingust tuleneda kohustust, mida sai

laenuks ümber vormistada. Sellest ei järeldu aga iseenesest hagi aluseks oleva lepingu ja võlakirja

rahatus. Ringkonnakohus pidi arvestama ka seda, et 25. novembri 1997. a lihtkirjaliku lepinguga

väljendati osaliselt õigusi ja kohustusi, mis olid juba tekkinud hageja ja maa tagastamise õigustatud

subjektide vahel 9. oktoobril 1996. a sõlmitud notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingu,

20. detsembril 1996. a hageja ja AS Intrans vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud ostu-müügi

eellepingu ning hageja ja N. O. Wärgårdeni vahel 28. aprillil 1997. a sõlmitud lepingu alusel.

Põhimõtteliselt sai AS Lonessa neist lepingutest tulenevaid kohustusi endale võtta ka 11. mai 1998. a

lepingu ja võlakirjaga.

Kui ringkonnakohus leiab, et vahekohtu kokkulepe on kehtiv, ei saa ta hinnata muus osas

25. novembri 1997. a lepingu kehtivust ega selle täitmisega seonduvat. Seda saab teha vaid poolte

vahel kokku lepitud vahekohus. Kui kohus ei saa aga hinnata 11. mai 1998. a lepingu ja võlakirja

aluseks oleva lepingu kehtivust, jäävad tõendamatuks ja paljasõnaliseks ka AS Lonessa väited

11. mai 1998. a lepingu ja võlakirja rahatusest. Kostjal on sel juhul õigus nõuda menetluse peatamist

TsMS § 213 lg 1 p 3 alusel kuni lepingu kehtivuse ja täitmise küsimuse lahendamiseni pädevas

vahekohtus, eeldusel, et kostja esitab sinna hagi.

Kas ja millises ulatuses 11. mai 1998. a laenulepinguga ja võlakirjaga vormistati ümber 25. novembri

1997. a lepingust tulenevaid kohustusi ja kas seda lepingut on sisuliselt kahepoolselt muudetud või

lõpetatud, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hindama üksnes juhul, kui ta leiab, et

25. novembri 1997. a leping kehtib ja selle täitmisega seonduvaid küsimusi ei pea hindama

vahekohus. Ainuüksi asjaolu, et 25. novembri 1997. a leping sõlmiti formaalselt viie isiku vahel, ei

tähenda veel seda, et sellest ühele lepingupoolele tulenevaid kohustusi teise poole suhtes ei võiks

täpsustada või ka muuta, kui sellega ei mõjutata teiste lepingupoolte õigusi ega kohustusi. Samadel

tingimustel võib tunnistada lepingust tulenevat võlga või selle asendada TsK § 238 lg 1 alusel.

Samadel tingimustel võib lepingupool võtta vastu ka kolmanda isiku poolse kohustuse täitmise, mis

võib seisneda muuhulgas täitmise asendamises või lepinguga muu kohustuse võtmises.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohtu 11. novembri 2003. a otsusega muudeti linnakohtu otsuse motiive.

10. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et 11. mai 1998. a laenulepingu alusel

AS Lonessa Olle Veisserikult raha ei saanud. Hagi alusena on hageja tuginenud asjaolule, et

laenulepinguga vormistati ümber varem sõlmitud lepingutest tulenev võlg. Seejuures on hageja

nimetanud 9. oktoobri 1996. a ostu-müügi eellepingut hageja ja Kristjan Tiku, Kaisa Arula ja Kaarel

Kivikanguri vahel ning seda muutvat 27. jaanuari 1997. a kokkulepet, 20. detsembri 1996. a ostu-

müügi eellepingut hageja ja AS Intrans vahel, 28. aprilli 1997. a lepingut hageja ja N. O. Wärgårdeni

vahel, 23. oktoobri 1997. a lepingut United Terminals N.V. ja N. O. Wärgårdeni vahel ning

25. novembri 1997. a viiepoolset lepingut hageja, kostja, N. O. Wärgårdeni, United Terminals N. V.

ja AS Intrans vahel. Kostja väidab, et tal ei olnud kohustust, mida 11. mai 1998. a lepinguga ümber

vormistada, seega on laenuleping rahatu. Lepingu rahatuse tõendamise koormis on kostjal.

Hageja nimetatud lepingutest oli AS Lonessa lepingupooleks üksnes 25. novembri 1997. a lepingus.

Selle lepingu alusel kostjal kohustuse tekkimine eeldab lepingu kehtivust, seega on ringkonnakohus

õigustatud esitatud hagi alusel hindama lepingu vastavust seadusele. Niisuguse hinnangu andmine

omakorda eeldab lepinguosaliste vahelise õigussuhte kvalifitseerimist. Kõik protsessiosalised on

andnud vaidlusalusele lepingule erineva sisu. Samas on lepinguosalised vaidlusaluse lepingu punktis

1.1 - arvestades sissejuhatuse alapunktis a) märgitut - konstateerinud, et lepingu eesmärgiks on

reguleerida kõik Viimsi vallas Muuga külas asuva endise kinnistuga 3089 (Allika 83) seotud suhted

poolte vahel. Lepingu p-s 1.2 on aga märgitud, et lepingu tulemusena saab kostja ligikaudu 21, 36 ha

suuruse maa ainuomanikuks ning saab ehitada sellele naftaterminaali. Sellest tuleneb, et lepingu

sisuks on kinnistu omandamine kostja poolt. Sama nähtub lepingu p-st 2.4, mille kohaselt kostja

kohustus hagejale maksma 13 000 000 krooni maa üleandmise ja sellega seotud muude täiendavate

kohustuste täitmise eest. Ka selle lepingupunkti alapunktidest nähtub, et kõikide summade maksmine

kostja poolt on seotud tema poolt kinnistu omandamisega.

Asjaõigusseaduse § 119 lg 1 (1997. a redaktsioonis) kohaselt tuli kinnisasja omandamise tehing

notariaalselt tõestada, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 93 lg-s 3 (1997. a redaktsioonis) nähti aga

ette tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehingu tühisus. Vaidlusalune

25. novembri 1997. a leping oli lihtkirjalik, seega ei olnud järgitud vorminõuet ning tehing on tühine.

25. novembri 1997. a lepingus oli ette nähtud lepingust tulenevate vaidluste lahendamine Rootsi

seaduse alusel Stockholmi Kaubanduskoja Vahekohtus. Kuna tühine on leping, millest tekkinud

vaidluste lahendamiseks oli vahekohtusse pöördumine ette nähtud, siis on tühine ka vahekohtu

kokkulepe. 10. juunil 1958. a sõlmitud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New

York'i konventsiooni artiklist 2 tuleneb, et vaatamata vahekohtu kokkuleppele on ringkonnakohus

õigustatud hindama vahekohtu kokkuleppe enda kehtivust. Pealegi tuli TsÜS § 142 lg 4 kohaselt

tehingu vormile, mille esemeks on Eestis asuv kinnisasi, kohaldada Eesti seadust, sama seaduse § 153

lg 1 ja § 154 kohaselt nähti aga asjaõiguste suhtes ette asja asukohamaa seaduse kohaldamine.

11. Hageja on küll nimetanud hagiavalduses peale 25. novembri 1997. a lepingu ka teisi lepinguid,

millega ta seostab kostjal 11. mai 1998. a laenulepingus nimetatud kohustuse tekkimise, ei ole aga

põhjendanud, miks ta loeb kostjale siduvaks lepinguid, mille pooleks ei ole kostja olnud. Kohus ei ole

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 229 lg-st 2 tulenevalt õigustatud rajama otsust asjaoludele, mida

pool asja läbivaatamisel ei ole ise esitanud. Niisugustel asjaoludel leidis ringkonnakohus, et kostjal ei

olnud kohustust, mida 11. mai 1998. a laenulepinguga ümber vormistada.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Kassatsioonkaebuses palub O. Veisserik tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse,

millega rahuldada O. Veisseriku hagiavaldus.

13. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole 25. novembri 1997. a sõlmitud viiepoolse lepingu korral

tegemist kinnisasja omandamise tehinguga AÕS § 119 lg 1 tähenduses. Tallinna Ringkonnakohtu

istungil tunnistasid nii O. Veisseriku kui ka AS Lonessa esindajad, et lepingu eesmärgiks oli

poolevaheliste suhete reguleerimine eesmärgiga saavutada eraldisõlmitavate lepingute alusel Allika

83 maaüksuse kinnistamine AS Lonessa nimele. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maaüksuse

kinnistamine toimus maa tagastamise menetluse käigus kooskõlas 25. novembril 1997. a Kaarel

Kivikanguri, Kaisa Arula, Kristjan Tiku ja AS Lonessa vahel eraldi sõlmitud notariaalse nõudeõiguse

loovutamise lepinguga.

14. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 365. Riigikohus on oma eelnevas lahendis rõhutanud, et

25. novembri 1997. a lepingu võimalikust tühisusest ei järeldu veel hagi aluseks oleva (laenu)lepingu

ja võlakirja rahatus, kuna põhimõtteliselt sai AS Lonessa neist lepingutest (st 9. oktoobri 1996. a,

20. detsembri 1996. a ja 28. aprilli 1997. a lepingust) tulenevaid kohustusi endale võtta ka 11. mai

1998. a lepingu ja võlakirjaga.

Arusaamatu on ringkonnakohtu väide, et O. Veisserik ei ole põhjendanud, miks ta loeb kostjale

siduvaks lepinguid, mille pooleks ei ole kostja olnud. Formaaljuriidiliselt ei ole määrava tähtsusega,

millisest lepingust tulenes kolmanda(te) isiku(te) kohustus, mille eest AS Lonessa täitmist pakkus,

kuna AS Lonessa ei pidanud vastavate lepingute pooleks olema. Mõiste "kolmas isik" tähendab oma

olemuselt lepinguosalistega konkreetse lepingu raames õigussuhtes mitteolevat kõrvalseisvat isikut.

Kui tegemist oleks isikuga, kellele tuleneb lepingust mistahes siduvaid kohustusi, siis ei ole viimane

enam kolmas isik, vaid lepingupool.

15. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229 lg 2 - kohtuotsusest ei selgu, milliseid asjaolusid, mida pool

ei olevat esitanud, ringkonnakohus silmas peab. Seega on otsus selles osas motiveerimata.

16. Lisaks leiab kassaator, et O. Veisseriku hagiavalduse rahuldamine on põhjendatud ka üksnes

11. mai 1998. a laenulepingu ja võlakirja alusel. AS Lonessa on 11. mai 1998. a võlakirja näol

väljastanud O. Veisserikule on-demand tüüpi tagatise, mis on sissenõutav tingimusteta igal ajal, kui

soodustatud isik seda nõuab, sõltumata maksenõude aluste olemasolust (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-

9-03).

17. Vastustes kassatsioonkaebusele leidsid AS Lonessa ja N. O. Wärgården, et ringkonnakohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud.

18. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil 15. märtsil 2004. a jäid kõik osalenud isikud oma

seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

20. Ringkonnakohus on oma otsuses muuhulgas leidnud, et 25. novembri 1997. a lepingu tühisuse

tõttu vorminõuete rikkumise tõttu on tühine ka lepingus sisaldunud vahekohtu kokkulepe.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Samas asjas tehtud eelmise lahendi p-s 11 juhtis Riigikohus

ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et vahekohtu kokkuleppe korral tuleb kontrollida tehingu

kehtetuse eeldusi, muuhulgas vorminõuet, lähtudes seejuures muuhulgas 10. juunil 1958. a sõlmitud

välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York"i konventsiooni art-st 2.

Ringkonnakohus on küll analüüsinud vahekohtu kokkulepet, kuid jätnud põhjalikumalt analüüsimata

Riigikohtu viidatud konventsiooni art 2 sisu. Nimetatud artikli p 3 kohaselt, kui ühe lepinguosalise

riigi kohtu menetluses on asi, mille kohta poolte vahel on sõlmitud leping selle artikli tähenduses,

laseb see kohus neil ühe poole taotlusel pöörduda vahekohtu poole, kui ta ei leia, et nimetatud leping

on kehtetu, ei toimi või seda ei ole võimalik täita. See säte väljendab rahvusvaheliselt tunnustatud

vahekohtu kokkuleppe iseseisvuse põhimõtet, mis tähendab seda, et põhilepingu tühisus ei too

reeglina iseenesest kaasa vahekohtu kokkuleppe tühisust. Vastasel korral saaks pool vabaneda

vahekohtu kokkuleppest sel teel, et palub kohtul tuvastada põhilepingu tühisust. Näiteks ei tohiks

vahekohtu kokkuleppe tühisust kaasa tuua väidetav asjaolu, et põhileping sõlmiti pettuse tõttu või et

põhilepingu täitmine on võimatu. Küll võib vahekohtu kokkuleppe sel alusel iseseisvalt tühistada.

Vastupidise näitena, mil vahekohtu kokkulepe võib olla tühine, võib välja tuua juhtumi, mil

vahekohtu kokkulepe eirab avalikku korda (ordre public).

Seega peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes eespool toodust analüüsima, kas

vahekohtu kokkulepe on kehtiv või mitte. Vahekohtu kokkuleppele kehtestab eespool mainitud

konventsioon kirjaliku vorminõude, mille täitmise korral ei saa vahekohtu kokkulepe olla

vormipuuduse tõttu tühine. Kui ringkonnakohus leiab, et vahekohtu kokkulepe kehtib, tuleb lähtuda

Riigikohtu 10. oktoobri 2002. a otsuses väljendatust (käesoleva otsuse p 8).

21. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 365. Riigikohus asus eelmises

lahendis üksnes põhimõtteliselt seisukohale, et AS Lonessa sai 9. oktoobril 1996. a sõlmitud

notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingust, 20. detsembril 1996. a hageja ja AS Intrans vahel

sõlmitud notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingust ning hageja ja N. O. Wärgårdeni vahel

28. aprillil 1997. a sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi endale võtta ka 11. mai 1998. a lepingu ja

võlakirjaga. Seega ei väljendanud Riigikohtu juhis selles küsimuses ühest seisukohta, vaid küsimuse

lahendus sõltus poolte esitatust asja uuel läbivaatamisel. Hagejal olid ringkonnakohtus vastavate

põhjenduste esitamiseks võimalused olemas, temal lasus kohustus kirjeldada, miks võib 1998. a

lepingu järgi lugeda ülevõetuks kohustuse mõnest muust varasemast tehingust, mitte 25. novembri

1997. a lepingust. Kui hageja ei ole seda ringkonnakohtus teinud, jäävad sellest tulenevad kahjulikud

tagajärjed tema kanda.

22. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 lg 2 alusel jätab kolleegium tähelepanuta

kassatsioonkaebuse väite on-demand tüüpi tagatise olemasolu kohta, sest sellekohast väidet ei ole

kassaator varasemas menetluses esitanud.

T. Tampuu, V. Kõve, J. Luik