3-2-1-44-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-44-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. aprill 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja T. Tampuu

Kohtuasi

AS Tõnisson hagi Maret Tugedami vastu 43 660 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. novembri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/924/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Tõnisson kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

15. märts 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

28. novembri 2003. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada AS-le Tõnisson 23. detsembril 2003. a tasutud

kautsjon 370 (kolmsada seitsekümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 6. novembril 2002. a esitas AS Tõnisson Pärnu Maakohtule hagi Maret Tugedami vastu, paludes

kostjalt välja mõista maakleritasu 43 660 krooni.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid M. Tugedam ja AS Tõnisson 9. augustil 2002. a

müügiesinduslepingu M. Tugedamile kuulunud kinnistu asukohaga Pärnu maakond, Audru vald,

Papsaare küla, Kõigema müügi korraldamiseks. Kinnistu müügihinnaks määrati lepingus 370 000

krooni ja esindaja tasuks 37 000 krooni. Leping sõlmiti 2 kuuks. 15. augusti 2002. a kirjas avaldas

Pärnu linn soovi osta eelnimetatud kinnistu ja palus teatada, millise tasu eest on M. Tugedam nõus

selle müüma. 19. augustil 2002. a teatas Risto Liitmaa M. Tugedami esindajana, et kinnistu

müügihinnaks on 420 000 krooni. 23. augustil 2002. a volikirjaga volitas M. Tugedam AS Tõnisson

R. Liitmaa isikus ennast esindama kinnistu võõrandamisega seotud läbirääkimistel ja asjaajamisel. 4.

septembril 2002. a teatas R. Liitmaa M. Tugedami esindajana Pärnu linnale M. Tugedami

nõusolekust võõrandada kinnistu 399 000 krooni eest. 9. septembril 2002. a andis Pärnu

Linnavalitsus korralduse kinnistu omandamiseks hinnaga 399 000 krooni. 17. septembril 2002. a

pidid M. Tugedam ja Pärnu linn sõlmima notari juures müügilepingu, kuid M. Tugedam sinna ei

ilmunud. 19. septembril 2002. a teatas M. Tugedam Pärnu linnale, et ta on nõus müüma kinnistu 370

000 krooni eest. 24. septembril 2002. a teatas M. Tugedam AS-le Tõnisson, et ta ei soovi

müügiesinduslepingut tähtaja möödumisel pikendada, kuna viimane ei ole lepingutingimusi täitnud.

26. septembri 2002. a kirjaga teatas AS Tõnisson M. Tugedamile, et uus aeg notari juures

müügilepingu vormistamiseks on 8. oktoobril 2002. a kell 11.30. Tehingut sel päeval ei tehtud. 18.

oktoobril 2002. a müüs M. Tugedam kinnistu Pärnu linnale 370 000 krooni eest. 24. oktoobril 2002. a

esitas AS Tõnisson M.Tugedamile arve 43 660 krooni tasumiseks. M.Tugedam arvet ei tasunud.

Hageja põhjendas nõuet sellega, et ta on täitnud 9. augusti 2002. a müügiesinduslepingust tulenevad

kohustused. Enne lepingule allakirjutamist tutvus kostja lepingu tingimustega ja nõustus nendega.

Pärast lepingu sõlmimist hakkas hageja endale lepinguga võetud kohustusi täitma. Kostja oli teadlik,

et üks võimalikest kinnistu ostjatest on Pärnu linn. Kostjal ei olnud selles osas vastuväiteid. Pärnu

linna kui kinnistu võimaliku ostjaga peeti läbirääkimisi. Pärnu linn oli nõus kinnistu eest maksma 399

000 krooni, mis on 29 000 krooni suurem kui müügiesinduslepingu p-s 5 määratud müügihind.

Kostja oli selle hinnaga rahul. 17. septembril 2002. a pidid kostja ja Pärnu linn sõlmima notariaalse

müügilepingu, kuid kostja ei ilmunud kokkulepitud ajal notari juurde. Kostja on kohustatud täitma

oma kohustuse tasuda kokkulepitud teenustasu 37 000 krooni, millele lisandub käibemaks 6660

krooni.

3. Kostja hagi ei tunnistanud. 9. augustil 2002. a sõlmiti müügiesindusleping hageja pahatahtliku ja

kostjat eksitava tegevuse tulemusel. Kostja teadis Pärnu linnast kui ostjast ja soostus kinnistut müüma

ainult seetõttu, et see oli vajalik avalikes huvides. Kostja soovis vaidlusalust lepingut sõlmida ainult

selleks, et müüa kinnistu Pärnu linnale. Samuti ajendas kostjat lepingut sõlmima asjaolu, et R.

Liitmaa esitles end kui Pärnu linna volitatud esindajat. Pooltevaheline leping oleks pidanud sisaldama

mitte umbmäärast ostja otsimist, vaid vahendustegevust kostjale kuulunud kinnistu müümisel Pärnu

linnale. Müügiesinduslepingus ei olnud vaja märkida ülesandena ostja otsimist. Hagejal oli juba

lepingu sõlmimisel kavatsus kostjat eksitada. Hageja ei täitnud lepinguga võetud kohustusi

nõuetekohaselt. Pooled leppisid kokku, et kinnistu hinnaks on 370 000 krooni. R. Liitmaa teatas

Pärnu linnale kostja nõusolekust müüa kinnistu hinnaga 420 000 krooni. Hageja ületas sellega

volitusi ja valetas esindatava nimel. Ta ei teavitanud kostjat müügihinna omavolilisest suurendamisest

ja varjas lepingu rikkumist. Sellega rikkus hageja lepingu p-s 2.4 sätestatud kohustust. Hageja

korraldas kostjale 15. augustil 2002. a Pärnu Linnavalitsusest saadetud ostusoovi üleandmise vahetult

endale. See andis kostjale aluse hagejat mitte usaldada. Kuna hageja rikkus pooltevahelist

müügiesinduslepingut, siis on kostjal õigus keelduda omapoolsest kohustuse täitmisest. VÕS § 664

järgi tasu nõudmiseks puudub alus. Lepingus on märgitud esindaja teenustasuks 37 000 krooni,

mistõttu hageja ei saa nõuda 43 660 krooni tasumist. Lepingus fikseeritud maakleritasu on

ebamõistlikult suur. Rakendada tuleb VÕS § 666 ja vähendada tasu mõistliku suuruseni. Mõistlik

tasu, mida hageja oleks õigustatud saama, on 2360 krooni.

4. Pärnu Maakohtu 17. aprilli 2003. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja

kasuks välja 18 500 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt küsis maakler Pärnu linnalt kinnistu eest

kõrgemat hinda müüja huvides. Kostjal ei ole alust lepingu täitmisest keelduda. Pooled käitusid

lepingu sõlmimisel terve mõistusega ja ratsionaalselt mõtlevate isikutena. Kostja hilisem taganemine

lepinguga võetud kohustuste täitmisest on lubamatu, olenemata temale hiljem selgeks saanud

asjaolust, et kinnistut oleks tal olnud võimalik Pärnu linnale müüa ilma vahendajateta ja

vahendustasuta.

Naaberkinnistu omanik sõlmis hageja esindajaga samadel tingimustel maaklerilepingu, mille osas

kummalgi poolel ei tekkinud erimeelsusi ja mida pooled ka täitsid. Rahaliselt hinnates on 10%

maakleritasu ebamõistlikult suur. Pärnus väljakujunenud maakleritasu suuruseks on üldteadaolevalt

5% objekti müügihinnast. Tõendatud on, et hageja ei viinud ettevalmistusi notariaalse müügilepingu

vormistamiseks lõpuni, kuna kostja pidi tehingu lõplikuks vormistamiseks hankima täiendavad

tõendid kinnistu katastriüksuste kohta. Seetõttu on mõistlik kostjalt välja mõista 5% suurune

maakleritasu kinnistu müügihinnast, s.o 18 500 krooni. Kuivõrd pooled ei ole müügiesinduslepingus

käibemaksu osas kokku leppinud, siis jääb hageja nõue selles osas rahuldamata.

5. AS Tõnisson palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsust muuta ja kostjalt välja mõista

maakleritasu 37 000 krooni.

6. Maret Tugedam palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus muutis 28. novembri 2003. a otsusega maakohtu otsust ja mõistis

kostjalt välja maakleritasu 9250 krooni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle

pooled selle üle, et M. Tugedam müüs kinnistu, mille müügi korraldamiseks olid pooled sõlminud 9.

augusti 2002. a müügiesinduslepingu (maaklerilepingu) pärast selle lepingu lõppemist Pärnu linnale.

Vaieldakse selle üle, kas lepingus kokkulepitud maakleritasu on mõistliku suurusega ning kas hageja

täitis lepinguga võetud kohustusi nõuetekohaselt.

Õige on maakohtu seisukoht, et kokkulepitud maakleritasu 10% kinnistu müügihinnast on

ebamõistlikult suur, sest Pärnus väljakujunenud maakleritasu on üldteadaolevalt 5% müügihinnast.

VÕS § 666 sätestab, et kui pooled on kokku leppinud ebamõistlikult suure maakleritasu, võib kohus

seda käsundiandja taotlusel vähendada mõistliku suuruseni. TsMS § 94 lg 1 kohaselt ei ole vaja

tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldiselt teadaolevaks. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud,

et tavapärase maakleritasu suurus oleks kohtuotsuses märgitust suurem. Kaks korda tavapärasest

suuremat tasu saab pidada ebamõistlikult suureks. VÕS § 666 alusel tuleb kostja taotlusel vähendada

maakleritasu 5%-ni kinnistu müügihinnast, s.o 18 500 kroonini.

VÕS § 76 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse rikkumine on

VÕS § 100 järgi võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine.

Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral on sätestatud VÕS §-s 101. Maakohus tuvastas, et

hageja ei viinud ettevalmistusi notariaalse müügilepingu vormistamiseks lõpuni. Hageja ei

vaidlustanud apellatsioonkaebuses asjaolu, et asjaõiguslepingu vormistamiseks vajaminevaid

dokumente ta notarile ei esitanud. Tema väitel ei olnud selleks vajadust, kuna 17. septembril 2002. a

pidi sõlmitama ainult võlaõiguslik leping ja puuduvad dokumendid ei oleks seda takistanud.

Põhjendatud on kostja seisukoht, et tal oli alus eeldada, et kinnistu müümiseks vajalikud tehingud

tehakse korraga, s.t mõistlikult ja esindatavale kõige vähem tülikal viisil. Hageja ei ole esile toonud

mõjuvaid põhjusi, miks oleks tulnud võlaõiguslik ja asjaõigusleping sõlmida erinevatel aegadel.

Tunnistaja K. Pärmanni ütlustega on tõendatud, et kostja ei olnud nõus selliselt lepinguid sõlmima.

Maakohus pidas eeltoodut põhjendatult maakleri kohustuste täitmata jätmiseks. Nõustuda ei saa

maakohtu seisukohaga, nagu ei rikuks maakleri poolt Pärnu linnalt kui ostjalt müügiesinduslepingus

kokkulepitust kõrgema hinna küsimine kostja huve ega lepingut. Selline seisukoht ei ole kooskõlas

VÕS §-ga 76. Tulenevalt VÕS § 612 lg-st 1 oleks hageja pidanud järgima kostja juhiseid.

Müügiesinduslepingus oli kokku lepitud 370 000 krooni suuruses müügihinnas ja hagejal ei olnud

õigust sellest kõrvale kalduda. Tähtsust pole sellel, kas müügiesinduslepingu rikkumine oleks toonud

kostjale kasu või mitte. Hageja rikkus osaliselt ka lepingu p-s 2.4 sätestatud esindatava

informeerimise kohustust, kui ta ei teavitanud kostjat Pärnu Linnavalitsuse 15. augustil 2002. a kostja

nimele saadetud kirjast, milles paluti teatada kinnistu müügihind. Pooled teadsid, et Pärnu linn on

huvitatud kinnistu ostmisest. Seda, et hagejal ei tulnud tegelda teiste ostjate otsimisega, ei saa pidada

lepingu rikkumiseks. Lepingu rikkumised ei ole sellised, mis võimaldaksid kohaldada VÕS § 101 lg

1 p 2 ja § 111, s.o annaksid kostjale õiguse keelduda maakleritasu maksmisest. Kohaldada tuleb VÕS

§ 101 lg 1 p-s 5 sätestatud hinna alandamist. VÕS § 112 lg 1 sätestab, et kui lepingupool võtab vastu

kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda

võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kui kohase

ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid

arvestades kohus. Käesoleval juhul oli kostja õigustatud VÕS § 112 lg 1 alusel tasumisele kuuluvat

hinda alandama, kuna ta leidis, et hageja ei ole lepingut nõuetekohaselt täitnud. Kohase ja

mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, kuna hageja kohustused ei olnud rahaliselt

määratletud. Vaidlusaluse müügiesinduslepingu täitmise asjaolusid arvestades tuleb hageja kohase ja

mittekohase täitmise väärtuste suurused lugeda võrdseteks. Kuna mõistliku suurusega maakleritasuks

on 18 500 krooni, tuleb kostjalt VÕS § 112 lg 1 alusel välja mõista hageja kasuks maakleritasu pooles

ulatuses, s.o 9250 krooni.

Asja lahendamisel ei oma tähtsust müügiesinduslepingu sõlmimise asjaolud, sest kostja ei ole

tehingut seaduses ettenähtud korras vaidlustanud. Tähelepanuta tuleb jätta kostja väide, et ta sõlmis

müügiesinduslepingu eksimuse mõjul. Kostja ei kasutanud seaduslikku õigust lepingust taganeda või

see üles öelda. Tähtsust ei oma ka see, millistel tingimustel sõlmis naaberkinnistu omanik hagejaga

maaklerilepingu ning kuidas seda täideti.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub AS Tõnisson muuta ringkonnakohtu otsust ja mõista kostjalt välja

maakleritasu 37 000 krooni.

9. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakleritasu üldteada asjaolu ja seega on kohus

rajanud oma otsuse oletusele. Kohtu seisukoht ei ole millegagi põhjendatud. Kui keskmine

maakleritasu suurus oleks üldteada asjaolu, jääb arusaamatuks, miks kostja, kes on ka varem

tegelenud kinnistute müügiga, nõustus maksma kahekordselt suuremat maakleritasu.

Kohus ei ole analüüsinud hageja esitatud tõendeid selle kohta, et 17. septembril 2002. a oli kokku

lepitud üksnes võlaõigusliku lepingu sõlmimine ja et kostja oli sellest asjasolust teadlik ega esitanud

selles osas pretensioone. Võlaõigusliku lepingu sõlmimine jäi ära seetõttu, et kostja ei ilmunud notari

juurde. Seega ei saa lugeda tõendatuks, et hageja ei olnud viinud lõpuni ettevalmistustöid notariaalse

müügilepingu vormistamiseks. Samuti ei saa lugeda tõendatuks asjaolu, nagu oleks hageja rikkunud

maaklerilepingut, küsides ostjalt kõrgemat hinda. Kõrgema hinna küsimine oli kokku lepitud ja kui

see ka poleks olnud kokku lepitud, ei oleks see kuidagi kostja huve kahjustanud. Samuti pole kohus

põhjendanud oma seisukohta, et hageja rikkus osaliselt informeerimiskohustust, kui ta ei teavitanud

kostjat Pärnu Linnavalitsuse 15. augusti 2002. a kostja nimele saadetud kirjast. Põhjendatud ei ole ka

seda, miks pole arvesse võetud hageja ütlusi ja kõnede eristusi, millest nähtub info liikumine hageja

ja kostja vahel.

10. Kostja kassatsioonkaebusele ei vastanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Ringkonnakohus nõustus esimese astme kohtu seisukohaga, mille kohaselt on üldteada asjaolu, et

Pärnu linnas on maakleritasu suurus 5% müüdava objekti hinnast.

13. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 94 lg 1 kohaselt ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb

üldiselt teadaolevaks. Kolleegium on seisukohal, et selle sätte alusel võib kohus lugeda üldiselt

teadaolevaks ka asjaolu, mis tegelikkuses ei ole kõigile teada, kuid mis kohtu enda arvates võiks olla

üldteada. Kohus saab lugeda üldiselt teadaolevaks asjaolu, millele pool on tuginenud, ilma et pool

taotleks asjaolu üldiselt teadaolevaks lugemist.

14. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 227 lg 1 nõuab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja

põhjendatud. Vastavalt TsMS § 231 lg-le 4 tuleb kohtuotsuse põhjendavas osas märkida kohtu

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on kohtu järeldused rajatud, samuti

seadused, mida kohus kohaldas. Kolleegium leiab, et juhul, kui kohus loeb asjaolu üldiselt

teadaolevaks, siis tuleb kohtuotsuses esitada ka põhjendused, kuidas kohus sellisele järeldusele

jõudis. Kuna asjaolu üldiselt teadaolevaks lugemine vabastab poole, kes sellele asjaolule tugineb,

tõendamiskohustusest, peab kohus poolte võrduse põhimõttest tulenevalt andma teisele poolele

võimaluse avaldada oma seisukoht selle kohta, kas asjaolu saab lugeda üldiselt teadaolevaks või

mitte.

Kohus peab seega protsessi käigus teatama pooltele võimalusest lugeda mingi asjaolu üldiselt

teadaolevaks. Kui keegi pooltest leiab, et asjaolu ei saa lugeda üdiselt teadaolevaks, kuid sellele

vaatamata loeb kohus asjaolu üldiselt teadaolevaks, peab kohus otsuses ka selle poole väidetele

vastama ja nendega mittenõustumist põhjendama. Kui kohus ei loe asjaolu üldiselt teadaolevaks,

tuleb anda pooltele võimalus asjaolu või selle puudumist tõendada.

15. Käesoleval juhul ei ole kohtud otsustes esitanud argumente, miks kohus loeb üldiselt

teadaolevaks, et Pärnus on tavaline maakleritasu 5% objekti müügihinnast. Samuti ei nähtu asja

materjalidest, et kohus oleks küsinud hageja arvamust selle kohta, kas 5%-list maakleritasu saab

lugeda üldiselt teadaolevaks asjaoluks. Kolleegium leiab, et hageja oleks pidanud esitama tõendeid

Pärnu linna tavalise maakleritasu suuruse kohta alles siis, kui kohus oleks avaldanud oma seisukoha,

mille järgi 5%-list maakleritasu ei saa lugeda üldiselt teadaolevaks asjaoluks.

16. Kohtud asusid seisukohale, et kokkulepitud maakleritasu 10% kinnistu müügihinnast on

ebamõistlikult suur, sest Pärnus väljakujunenud maakleritasu on üldteadaolevalt 5% müügihinnast.

Kolleegium leiab, et VÕS § 666 alusel maakleritasu ebamõistlikkuse kindlakstegemisel tuleb

muuhulgas arvestada VÕS § 7 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda,

mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Arvestada tuleb ka

VÕS § 7 lõiget 2, mille järgi tuleb mõistlikkuse hindamisel arvestada võlasuhte olemust ja tehingu

eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Kohtul tuleb

hinnata, kas maakleritasu ja selle eest vastu saadud teenus on mõistlikus proportsioonis. Seega on

kohalik tavaline maakleritasu vaid üks kriteerium, mille alusel maakleritasu mõistlikkust hinnata.

Olenevalt asjaoludest võib olla mõistlik ka kohalikust tavalisest maakleritasust suurem või väiksem

maakleritasu. Eelmärgitut tuleb arvesse võtta asja uuel arutamisel maakleritasu mõistlikkuse

hindamisel.

17. Ringkonnakohus leidis, et kohaldada tuleb VÕS § 101 lg 1 p-s 5 sätestatud hinna alandamist.

Hinna alandamist reguleerib VÕS § 112. Selle paragrahvi esimene lõige sätestab, et kui lepingupool

võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele

kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise

väärtusesse. Kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab

väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus. VÕS § 112 lg 2 kohaselt toimub hinna alandamine

avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kolleegium leiab, et hinna alandamise avalduse võib teha

ka kohtumenetluse kestel kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus. Ringkonnakohtu otsusega pole

hinna alandamise avalduse tegemist tuvastatud. Hinna alandamise avalduse tegemine ei nähtu ka

toimikust. Toimiku lehel 29 on üksnes kostja avaldus tasu ebamõistlikkuse kohta ja palve kohaldada

VÕS § 666. Seega on ringkonnakohus rikkunud ka TsMS § 229 lõiget 2, mis sätestab, et asjas, mis ei

riiva avalikku huvi, ei või kohus otsust rajada asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel

esitanud.

18. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et kohus ei ole analüüsinud hageja esitatud tõendeid selle

kohta, et 17. septembril 2002. a oli kokku lepitud üksnes võlaõigusliku lepingu sõlmimine. Kohus on

selles küsimuses lugenud otsuses esitatud motiividel põhjendatuks kostja seisukoha. Samuti on kohus

otsuses põhjendanud oma seisukohta, et kõrgema hinna küsimine tähendas lepingu rikkumist.

19. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta leiab, et hageja

on rikkunud informeerimiskohustust. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ta ei ole

arvesse võtnud esimese astme kohtu toimikus olevaid kõnede eristusi. Kui kõnede eristused ei

omanud asjas tähtsust, oleks seda tulnud otsuses märkida. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS §

330 lg 4.

A. Kull, H. Jõks, T. Tampuu