3-2-1-36-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-36-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. märts 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu) hagi Helje

Annuse ja Andrus Sagadi vastu omandiõiguse

tunnustamiseks ja eluruumi väljanõudmiseks

ebaseaduslikust valdusest

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. novembri

2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1333/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

1. märts 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

12. novembri 2003. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Välja mõista Eesti Vabariigilt (Kaitseministeeriumi kaudu)

Helje Annuse kasuks õigusabikulu 2000 (kaks tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsuse kohaselt tunnistati Tallinna Lasnamäe Linnaosa

Valitsuse 17. mai 1996. a korraldusega riigile kuuluv Kaitseministeeriumi valitsemisel olev eluruum

asukohaga Tallinn, Liikuri 32-3 Kaitseministeeriumi tööandja eluruumiks. Kaitseministeerium andis

nimetatud eluruumi 1. augustil 1996. a tööandja eluruumi üürilepinguga teenistussuhte kestuse ajaks

Helje Annuse kasutusse. H. Annus vabastati Kaitseministeeriumi teenistusest 6. septembril 1999. a,

sest ta nimetati teisele ametikohale muus ametiasutuses. Pärast teenistussuhte lõppemist

Kaitseministeeriumis ta eluruumi ei vabastanud. H. Annuse teenistussuhe Eesti Vabariigiga lõppes

12. jaanuaril 2002. a koondamise tõttu Rahandusministeeriumi ametikohalt.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti kostjaga tööandja eluruumi üürileping elamuseaduse (ES) § 58 lg 2

alusel tema teenistuses oleku ajaks. Kuna ES § 60 lg 1 järgi lõppes tööandja eluruumi üürileping

H. Annusega samal päeval teenistussuhtega, s.o 6. septembril 1999. a ja tema elukaaslasel Andrus

Sagadil ei ole vaidlusaluse eluruumi kasutamiseks õiguslikku alust, siis palus riik tunnustada enda

omandiõigust eluruumile ja nõuda eluruum ES § 60 lg 3 alusel kostjate ebaseaduslikust valdusest

välja.

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate vastuväidete kohaselt vabastati H. Annus

Kaitseministeeriumi teenistusest nimetamise tõttu riigiteenistuses teisele ametikohale, mitte

teenistussuhte lõppemise tõttu. H. Annuse teenistussuhe Rahandusministeeriumiga lõppes

12. jaanuaril 2002. a, mil ta koondati avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 116 lg 1 alusel. ES § 60 lg 4

p-de 1 ja 5 kohaselt ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on

töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt 10 aastat ja isikuid, kes on vallandatud

seoses ettevõtte, asutuse või organisatsiooni töötajate arvu vähendamise või koosseisude

koondamisega. H. Annusel on avaliku teenistuse staa"i 24 aastat 5 kuud 15 päeva. A. Sagadi on

H. Annuse elukaaslane ja sellest lähtuvalt on tal õigus eluruumi kasutada.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas 3. juuli 2003. a otsusega hagi ning tunnustas Eesti Vabariigi

omandiõigust Tallinnas Liikuri 32-3 asuvale eluruumile ja nõudis nimetatud eluruumi välja

H. Annuse ja A. Sagadi ebaseaduslikust valdusest Eesti Vabariigi valdusesse. Mõlemalt kostjalt

mõisteti hageja kasuks välja riigilõiv 8000 krooni ja tasu õigusabi eest 4000 krooni.

Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on vaidlusaluse eluruumi omanik Eesti Vabariik. Tööandja

eluruumi üürilepingu sõlmimise ajal kehtinud ES § 58 järgi oli tööandja eluruum määratud isiku, kes

on eluruumi omaniku või valdajaga töö- või teenistussuhtes, majutamiseks. H. Annus oli

Kaitseministeeriumi teenistuja ja tööandja eluruumi üürilepingu järgi anti talle eluruum kasutada kuni

teenistussuhte lõppemiseni. H. Annusel tekkis teenistussuhe riigiga läbi Kaitseministeeriumi.

Riigivaraseaduse § 4 lg 1 p 6 järgi on riigivara valitseja ministeerium ja sama seaduse § 19 lg 7 järgi

võis riigile kuuluvaid eluruume anda üürile elamuseaduses ning teistes õigusaktides sätestatud

juhtudel ja korras. Kaitseministeeriumil oli õigus anda avaliku teenistuse seaduse mõtte kohaselt

tööandja eluruum ainult riigiametnikule, kes oli teenistussuhtes riigiga Kaitseministeeriumi kaudu.

H. Annus vabastati Kaitseministeeriumi teenistusest 6. septembril 1999. a, sest ta nimetati teisele

ametikohale muus ametiasutuses. Temaga sõlmitud eluruumi üürilepingu p 2.1 kohaselt kehtis leping

kuni teenistussuhte lõppemiseni või lõpetamiseni. Kuna üürilepingu järgi oli tööandja

Kaitseministeerium, siis mõeldakse selles lepingus teenistussuhte lõppemist Kaitseministeeriumis.

Seega lõppes tööandja eluruumi üürileping H. Annusega samal päeval kui teenistussuhe

Kaitseministeeriumis. Üürilepingu p 7.1.7 alusel pidi ta eluruumi vabastama lepingu lõppemise

kuupäevast ühe kuu jooksul.

Elamuseaduse § 60 lg 4 p-des 1 ja 5 sätestatu ei anna kostjale õigust vaidlusaluse eluruumi

kasutamiseks. H. Annuse teenistuse pikkus Kaitseministeeriumis oli 7 aastat 5 päeva ning teda ei

vabastatud Kaitseministeeriumi teenistusest koondamise tõttu. Kuna H. Annusel puudub õiguslik alus

kasutada vaidlusalust eluruumi, siis puudub see ka isikul, keda kostja majutas eluruumi kui

perekonnaliiget.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. novembri 2003. a otsusega linnakohtu otsuse ja jättis uue

otsusega hagi eluruumi väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest rahuldamata. Kohus mõistis

hagejalt H. Annuse kasuks välja kohtukulu 12 738 krooni.

6. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et vaidlusaluse eluruumi

omanik on Eesti Vabariik ja et H. Annusele anti eluruum kasutada 1. augustil 1996. a sõlmitud

tööandja eluruumi üürilepinguga. Üürilepingu p 2.1 kohaselt kehtib leping kuni üürniku

teenistussuhte lõppemiseni või lõpetamiseni. Ei vaielda ka selle üle, et H. Annuse teenistussuhe Eesti

Vabariigiga lõppes 12. jaanuaril 2002. a koondamise tõttu. Hagi esitamise ajal 3. oktoobril 2002. a oli

üürileping igal juhul lõppenud ja kostjatel puudus õiguslik alus eluruumi kasutada. Eluruumi kostjate

valdusest väljanõudmine tähendab nende väljatõstmist elamispinnalt.

7. Eluruumi üürilepingu lõppemise ajal kehtinud ES § 60 lg 4 p 5 kohaselt ei saanud tööandja

eluruumist välja tõsta isikuid, kes on vallandatud töötajate arvu vähendamise või koosseisude

koondamise tõttu. Pooled vaidlevad selle üle, kas H. Annuse ühest riigiasutusest teise üleminek

lõpetas teenistussuhe. Selle lahendamiseks tuleb vastata küsimusele, kas H. Annus oli teenistussuhtes

Kaitseministeeriumi või riigiga. ATS § 1 lg 2 määratleb, et riigiametis töötamiseks loetakse töösuhet

riikliku institutsiooni koosseisus ettenähtud ametikohal, mitte töösuhet ametiasutusega. Kuigi riik on

andnud oma ametiasutustele õiguse ametnikke teenistusse võtta ja teenistusest vabastada, tegutseb

riigiasutus seejuures riigi nimel. Seetõttu ei ole Kaitseministeerium tööandja ES § 58 lg 1 mõttes.

Teenistussuhe Eesti Vabariigiga lõppes H. Annusel 12. jaanuaril 2002. a koondamise tõttu

Rahandusministeeriumi ametikohalt.

8. Teenistussuhte lõppemise ajal kehtinud ES § 60 lg 4 p 5 alusel ei saa kostjat eluruumist välja tõsta

teist eluruumi vastu andmata. Sellest tulenevalt ei saa hageja nõuda korteri vabastamist enne

H. Annusele teise elamispinna vastuandmist ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

Kostja väitel on tal õigus nõuda elamispinna vastuandmist ka ES § 60 lg 4 p 1 alusel, kuna tal on

avaliku teenistuse staa"i üle 24 aasta. Kuna kostja ei olnud näidanud, kui suure osa sellest moodustab

töötamine riigiteenistuses, jättis kohus selle aluse käsitlemata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada protsessiõiguse normi olulise

rikkumise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ning uue otsusega hagi rahuldada.

Hageja esindaja palus H. Annuselt välja mõista kassatsiooniastmes kantud 7670 krooni suuruse

õigusabikulu.

10. Ringkonnakohus jättis hindamata hageja väited, et üürilepingu sõlmis Kaitseministeerium, mitte

Eesti Vabariik, ja et tööandja eluruumi üürilepingu osas on oluline vaid ametniku teenistussuhte

pikkus konkreetse ametiasutusega ning et elamuseaduse mõttes on üürisuhtes tööandjaks ametiasutus,

kellega ametnik on teenistussuhtes. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et Kaitseministeerium ei ole

tööandja ES § 58 lg 1 mõttes. H. Annusel tekkis avaliku teenistuse suhe riigiga Kaitseministeeriumi

kaudu ja tööandja eluruum anti tema kasutusse seetõttu, et ta astus Kaitseministeeriumi teenistusse,

mitte seetõttu, et ta astus riigiteenistusse. ATS § 55 kohaselt antakse riigiametnikule võimalusel

tööandja eluruum, kui ametnik nimetatakse teises paikkonnas asuvale ametikohale või kui tal

ametiasutuse asukohas ei ole omaette eluruumi. Analüüsides ES § 58 lg 1 ja § 60 lg 1 koosmõju, saab

teha järelduse, et seadusandja pidas elamuseaduse vastuvõtmisel teenistussuhte lõppemise all silmas

teenistussuhte lõppemist konkreetse ametiasutusega. Üürilepingu järgi on tööandjaks eluruumi

valdaja ehk ametiasutus. Kui teenistuja lahkub ühest ametiasutusest, jätkates tööd teises

ametiasutuses, siis elamuõiguslikus mõttes teenistussuhe lõpeb.

11. Linnakohus tuvastas, et H. Annus töötas Kaitseministeeriumis 7 aastat 5 päeva. Seega puudus

H. Annuse suhtes alus rakendada ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud elamuõiguslikku garantiid. Hageja ja

H. Annuse vahel sõlmitud tööandja eluruumi üürileping lõppes 6. septembril 1999. a. Kuna

H. Annuse avalikust teenistusest vabastamise ajal puudus tal kehtiv tööandja eluruumi üürileping, siis

kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti ES § 60 lg 4 p 5.

12. A. Sagadi kohtuotsust ei vaidlustanud. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 4 ja § 319 lg 1, kui

tühistas esimese astme kohtu otsuse H. Annuse apellatsioonkaebuse alusel ka A. Sagadi osas.

13. Kassatsioonkaebuse vastuses vaidleb H. Annus kaebuse väidetele vastu. Ringkonnakohus ei

rikkunud protsessiõiguse normi ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Ebaõige on hageja

seisukoht, et teenistuja lahkumisel konkreetse ametiasutuse teenistusest lõppeb ka tööandja eluruumi

üürileping. ES § 58 lg 1 näeb selgelt ette teenistussuhte lõppemist riigiga. 19. veebruaril 2004. a

Riigikohtule esitatud avalduses palus H. Annuse esindaja hagejalt välja mõista kassatsiooniastmes

kantud õigusabikulu 5905 krooni 90 senti.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks.

15. Apellatsioonikohus märkis, et riigiasutus tegutseb riigi nimel. Seega oli H. Annuse tööandjaks ES

§ 58 lg 1 mõttes riik, mitte Kaitseministeerium. Kuna H. Annuse teenistussuhe Eesti Vabariigiga

lõppes 12. jaanuaril 2002. a, siis oli hagi esitamise ajal, s.o 3. oktoobril 2002. a tööandja eluruumi

üürileping lõppenud. Kuid tulenevalt ES § 60 lg 4 p-st 5 ei saa hageja nõuda eluruumi vabastamist

kostjatele teist eluruumi vastu andmata. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu selle seisukohaga.

16. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 1 lg 2 järgi loetakse riigiametis töötamiseks töösuhet

seadusandlikku, täidesaatvat või kohtuvõimu, riiklikku järelevalvet, kontrolli või riigikaitset teostava

institutsiooni koosseisus ettenähtud valitaval või nimetataval ametikohal selle seaduse või muude

seaduste alusel. Seega loetakse riigiametis töötamiseks ka töösuhet täidesaatvat võimu teostava

institutsiooni - ministeeriumi - koosseisus nimetataval ametikohal. Vastavalt ATS §-le 19 võetakse

ametnik teenistusse ametisse nimetamisega. ATS § 127 lg 1 järgi vabastatakse ametist ka ametnik,

kes nimetati riigi teenistuses teisele ametikohale muus ametiasutuses. Pooled ei vaidle selle üle, et

kostja H. Annus oli Kaitseministeeriumi teenistuses ja ta vabastati teenistusest 6. septembril 1999. a,

sest ta nimetati teisele ametikohale muus ametiasutuses. Samast kuupäevast nimetati ta

Rahandusministeeriumi ametnikuks. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud ES § 58 lg 1 järgi oli tööandja

eluruum määratud isiku majutamiseks, kes on eluruumi omaniku või valdajaga töö- või

teenistussuhetes. Vastavalt ATS § 127 lg-le 3 teenistussuhe riigiga ei lõpe, kui sama paragrahvi

1. lõike alusel vabastatud riigiametnik asub ametikohale, millele ta nimetati. Avaliku teenistuse

seaduse osundatud paragrahvis sätestatust järeldub, et kostja H. Annuse teenistussuhe riigiga ei

lõppenud tema vabastamisega Kaitseministeeriumi teenistusest. Ringkonnakohus leidis õigesti, et

kostja H. Annuse teenistussuhe hagejaga lõppes 12. jaanuaril 2002. a, mil ta vabastati koondamise

tõttu Rahandusministeeriumi teenistusest.

17. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse

rakendamise seaduse § 15 lg 4 kohaselt isikut, kes kasutas enne 1. juulit 2002 elamuseaduse §-s 58

nimetatud eluruumi ja kes vastas enne 1. juulit 2002 elamuseaduse § 60 lõikes 4 nimetatud

tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Vastavalt ES § 60 lg 4

p-le 5 ei saanud tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on

vallandatud töötajate arvu vähendamise või koosseisude koondamise tõttu. Kuna H. Annus vabastati

teenistusest 12. jaanuaril 2002. a koondamise tõttu, siis ei saanud teda enne 1. juulit 2002. a

vaidlusalusest eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Eelnevast tulenevalt on õige

ringkonnakohtu järeldus, et hageja ei saa kostjatelt nõuda eluruumi vabastamist H. Annusele teist

elamispinda vastu andmata.

18. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et kui ametnik lõpetab teenistussuhte ühes ametiasutuses

jätkates tööd teises ametiasutuses, siis elamusõiguslikus mõttes teenistussuhe lõpeb, märgib

kolleegium järgmist. Ka kuni 1. juulini 2002. a kehtinud ES § 60 lg 4 p 4 järgi ei saanud tööandja

eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on vabastatud töökohalt, millega

seoses neile oli antud tööandja eluruum, kuid ei ole lõpetatud töö- või teenistussuhteid tööandjaga.

Kuna ATS § 127 lg-te 1 ja 3 järgi kostja H. Annuse teenistussuhe ei lõppenud, siis sai hageja ka ES

§ 60 lg 4 p 4 järgi enne riigiga teenistussuhte lõppemist kostjaid vaidlusalusest eluruumist välja tõsta

ainult teist elamispinda vastu andes.

19. Ringkonnakohus ei rikkunud protsessiõiguse normi. Lähtudes avaliku teenistuse seadusest, leidis

ringkonnakohus, et riik on andnud oma ametiasutustele õiguse ametnikke teenistusse võtta ja

teenistusest vabastada, kuid ametiasutus tegutseb riigi nimel. Kuna riik tegutseb oma asutuste kaudu,

siis oli H. Annusel teenistussuhe hagejaga. Ringkonnakohus tuvastas teenistussuhte lõppemise aja ja

selle, et eluruumi väljanõudmine kostjate valdusest tähendab nende väljatõstmist elamispinnalt.

Vindikatsioonihagi jäeti rahuldamata seetõttu, et kostja H. Annus ei pea eluruumi vabastama teist

eluruumi vastu saamata. Kuna hagis esitatud õiguslik alus asja väljanõudmiseks puudus, tühistas

ringkonnakohus õigesti esimese astme kohtu otsuse mõlema kostja osas. Ekslik on

kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus kohaldas ES § 60 lg 4 p 1. Ringkonnakohus leidis, et

kuna kostja ei ole näidanud, kui pika aja avalikust teenistusest töötas ta riigiteenistuses, siis jättis

kohus selle aluse käsitlemata.

20. Kuna hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis TsMS § 61 lg 1 kohaselt mõistab

kolleegium temalt välja kostja H. Annuse vajaliku ja põhjendatud kulu õigusabi eest

kassatsiooniastmes, milleks kolleegium loeb 2000 krooni.

A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa