3-2-1-41-04 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-41-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. märts 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed H. Jõks ja T. Tampuu

Kohtuasi

P. J hagi Gennadi Golubevi vastu hüpoteegikande

kustutamiseks, tehingute tühisuse tunnustamiseks ja

võlakirja kehtetuks tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. detsembri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2-303/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P. J kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

8. märts 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

2. detsembri 2003. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada P. J-le 24. detsembril 2003. a tasutud

kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 13. juunil 2002. a esitas P. J Võru Maakohtule hagi Gennadi Golubevi vastu, paludes kustutada

Võru Maakohtu kinnistusameti kinnistusregistri registriosade nr 1574, 1995, 2023, 3391 ja 3592

neljandast jaost 500 000 krooni suuruse ühishüpoteegi kande, mis seati G. Golubevi kasuks 12. juulil

1999. a sõlmitud asjaõiguslepinguga. 10. septembril 2002. a esitas P. J Võru Maakohtule hagi

G. Golubevi vastu, paludes tunnustada järgmiste tehingute tühisust:

1) 9. jaanuari 2000. a metsa ülestöötamise leping;

2) 27. jaanuari 2000. a metsa ülestöötamise lepingu lisa;

3) 11. veebruari 2000. a hageja kinnituskiri Alex Klugele.

29. novembril 2002. a esitas P. J G. Golubevi vastu hagi 3. novembril 1999. a allkirjastatud võlakirja

kehtetuks tunnistamiseks. 4. oktoobril 2002. a liitis kohus ühte menetlusse 13. juuni 2002. hagi ja

10. septembri 2002. a hagi alusel alustatud tsiviilasjad. 9. detsembril 2002. a liitis kohus nimetatud

tsiviilasjadega ühte menetlusse ka 29. novembril 2002 a. esitatud hagi alusel alustatud tsiviilasja.

2. 13. juuni 2002. a hagiavalduse kohaselt ei ole kostjal kuni hagiavalduse esitamise hetkeni tekkinud

võlaõiguslikke nõudeid hageja vastu. Seetõttu on hagejal tekkinud AÕS § 349 lg 1 alusel õigus nõuda

ühishüpoteegi kustutamist. Hüpoteegi seadmise lepingu poolteks olid hageja ja kostja ning lepingu p-

s 4 on pooled kokku leppinud, et hüpoteek tagab kõiki võlaõiguslikke nõudeid, mis tulenevad hageja

ja kostja vahel sõlmitud lepingutest.

3. 10. septembri 2002. a hagiavalduses on viidatud kostja seisukohale, et hagejal oli A. Kluge ees

täitmata võlakohustus summas 1 532 000 krooni, mis loovutati 2. mail 2002. a kostjale ja mille tõttu

ei saa hageja kostja arvates nõuda ühishüpoteegi kande kustutamist motiivil, et kostjal puuduvad

hageja suhtes võlaõiguslikud nõuded. Väidetav kohustus tuleneb 9. jaanuari 2000. a lepingust ja selle

27. jaanuari 2000. a lisast ning hageja poolt 11. veebruaril 2000. a allkirjastatud kinnituskirjast.

Hagejal ei tekkinud kohustusi 9. jaanuari 2000. a lepingust selle vastuolu tõttu TsÜS §-s 108

sätestatuga ning tühisuse tõttu TsÜS § 66 lg-te 1, 2 järgi, s.o vastuolu tõttu seaduse ja heade

kommetega. Lepingu sisust tulenevalt oli tegemist töövõtulepinguga - hageja kohustus lepingu järgi

tegema Raja, Mäe ja Marilise kinnistutel raietöid. TsK §-st 355 tulenevalt on töövõtuleping alati

tasuline. Tasus ei ole lepingus kokku lepitud. Lepingu täitmise korral oleks kogu sellest saadav kasu

läinud A. Klugele, kusjuures lepingu punktides 5 ja 7 nähti veel ette hageja juurdemaksmiskohustus,

kui metsamaterjali müügist piisavalt raha ei laeku. Lepingu tingimuste ebaõiglust näitab ka see, et

lepingus on kehtestatud hageja kohustus anda tasuta A. Klugele üle kinnistud juhul, kui on rikutud

lepingu tähtaegasid.

Lepingu 27. jaanuari 2000. a lisa kohaselt rikkus hageja lepingut juba enne, kui lepingus märgitud

kohustused muutusid sissenõutavaks. Seega puudub lepingu lisal õiguslik alus ning see on tühine ja

sellest ei saanud tekkida hagejale tsiviilõiguslikke kohustusi.

11. veebruari 2000. a kinnituskirja sisust nähtuvalt on hageja tunnistanud lepingust ja selle lisast

tulenevat võlakohustust. Kinnituskiri viitab tühistele tehingutele, mis on kehtetud algusest peale ja

kinnituskiri ei saa muuta tühist tehingut kehtivaks.

4. 29. novembri 2002. a hagiavalduse kohaselt ei ole hagejale võlakirja alusel raha üle antud.

Võlakirja alusel soovis A. Kluge saada kompensatsiooni metsatehingutest saamatajäänud tuludele.

Võlakiri tuleb tunnistada kehtetuks võlakirja allkirjastamise ajal kehtinud TsÜS § 67 lg 1 ja § 73 lg 1

alusel.

5. Kostja ei tunnistanud hagisid. Kostja väitis, et tal on 1 532 000 krooni suurune reaalne nõue hageja

vastu, mille ta omandas 2. mail 2002. a A. Klugega sõlmitud nõude loovutamise lepinguga. Ei ole

tõenäoline, et hageja sõlmis notariaalse ühishüpoteegi seadmise lepingu, tagamaks kostja nõudeid

500 000 krooni ulatuses, kui selleks ei olnud mingit alust. 9. jaanuari 2000. a lepingust hageja ja

A. Kluge vahel, samuti hageja 3. novembril 1999. a antud võlakirjast nähtub, et hageja võttis

ühishüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisega samaaegselt kinnistute ostmiseks A. Klugelt 500 000

krooni laenu. Kuna A. Kluge ja hageja arvestasid algusest peale sellega, et kinnistute ostmise ja

metsa ülestöötamise protsesside planeeritust pikemale ajale venimise korral võib A. Kluge asemele

asuda kostja, siis sõlmitigi ühishüpoteegi seadmise leping hageja ja kostja vahel. Ühishüpoteegi

seadmise lepingu sõlmimise juures peeti aga silmas kohustisi, mis olid hagejal A. Kluge ees. AÕS

§ 338 lg 1 sätestab, et hüpoteegipidaja võib hüpoteeki vabalt võõrandada.

9. jaanuaril 2000. a sõlmisid hageja ja A. Kluge lepingu, konkretiseerimaks hagejale 1999. aastal

antud laenu kasutamise eesmärki ja tagasimaksmise korda. A. Kluge andis hagejale laenu 500 000

krooni 9. jaanuari 2000. a lepingu punktides 2-4 nimetatud kolme kinnistu ostmiseks. Hageja pidi

ostma kinnistud, teostama neil metsa ülestöötamise kokkulepitud tähtaegadel, tagastama A. Klugele

laenusumma 500 000 krooni ning maksma A. Klugele ülestöötatud metsa müügist saadavast rahast 1

000 000 krooni. Ülejäänud metsa müügist saadav summa pidi jääma hagejale. Seega oli hageja ja

A. Kluge vahel tegemist laenulepinguga ja ühise tegutsemise lepinguga ning asjakohased ei ole

argumendid, millele tuginedes soovib hageja tehingute tühisuse tunnustamist.

27. jaanuari 2000. a lepingu lisaga konkretiseeriti täiendavalt hageja kohustusi A. Kluge ees, kuna oli

selge, et hageja ei suuda oma kohustusi tähtaegselt täita. Leppetrahviks tähtaja ületamise eest lepiti

kokku 32 500 krooni, muus osas sätestati uuesti hagejapoolsed kohustise täitmise tähtajad. Eeltoodust

tulenevalt on tõendatud ka 11. veebruari 2002. a kinnituskirja õiguspärasus, kuna see ei viita tühistele

tehingutele. Kostja vastuväiteid tõendab ka 3. novembri 1999. a võlakiri. Hageja ei ole tõendanud, et

ta oleks võlakirja allkirjastanud ähvarduste mõjul.

6. Võru Maakohtu 12. mai 2003. a otsusega rahuldati P. J hagi G. Golubevi vastu hüpoteegikande

kustutamiseks. Kohus rahuldas osaliselt P. J hagi tehingute tühisuse tunnustamiseks ning tunnustas

9. jaanuari 2000. a metsa ülestöötamise lepingu ja 27. jaanuari 2000. a metsa ülestöötamise lepingu

lisa tühisust. P. J hagi 11. veebruari 2000. a kinnituskirja tühisuse tunnustamiseks ning 3. novembri

1999. a võlakirja tühistamiseks jättis kohus rahuldamata.

7. Otsuse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et ühishüpoteegi seadmise lepinguga on hageja

kinnistutele seatud hüpoteegiga tagatud ainult omaniku ja hüpoteegipidaja, st hageja ja kostja vahel

sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest lepingutest tulenevad nõuded. Ühishüpoteegi seadmise lepingust

ei tulene lepingu poolte tahe tagada hüpoteegiga ka hageja ja A. Kluge vahel sõlmitud võlaõiguslikest

lepingutest tulenevad nõuded. Seega ei ole kostjal tekkinud hageja suhtes hüpoteegiga tagatud nõuet

AÕS § 349 lg 1 mõttes ja hageja võib nõuda hüpoteegi kustutamist. Ka 1. juulist 2003. a jõustuv

AÕS § 346 lg 2 viitab seadusandja tahtele, et just kokkuleppes määratakse, milline nõue on

hüpoteegiga tagatud.

8. Kohus leidis, et vaidlusalune leping ja selle lisa on tühised TsÜS § 66 lg 1 alusel, kuna need on

vastuolus heade kommetega, nendega on oluliselt rikutud seadust ja TsÜS § 108 lg-s 1 sätestatud hea

usu põhimõtet. Kohus nõustus hagejaga, et lepingu sisust tulenevalt on TsK § 355 kohaselt tegemist

tööettevõtulepinguga. Hageja on lepingus kohustunud teostama kindlaksmääratud tähtpäevadeks

kindlaksmääratud töö - metsa raiuma ja saadud metsamaterjali müüma ning raha üle andma

A. Klugele. Kostja väide, et tegemist on laenulepinguga ja ühise tegutsemise lepinguga, ei ole

põhjendatud, kuna lepingus puuduvad ühise tegutsemise lepingule iseloomulikud tunnused. Ühise

tegutsemise leping eeldab ühise eesmärgi olemasolu, kuid kuna leping sisaldab ainult hageja

kohustusi ning A. Kluge õigusi, siis ei ole tegemist ühise eesmärgiga. Samuti ei sisalda leping

sõnaselget poolte tahte väljendust selles, et kostja laenas hagejale 500 000 krooni.

Lepingu ja selle lisa vastuolu heade kommetega TsÜS § 66 lg 1 mõttes tuleb kindlaks teha

koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka sõlmimise

asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Koguhinnanguna on tegemist tehingute -

lepingu ja selle lisa - tühisusega, sest need on vastuolus heade kommetega liigkasuvõtmise tunnusel.

Tööettevõtulepinguga, mis on olemuselt tasuline, polnud üldse ette nähtud tööettevõtjale tasu

maksmist, vaid oli ette nähtud, et ta maksab tellijale juurde ja kannab kulud ning võimalikud kahjud.

Lepingu lisa, millega rakendati hageja vastutus lepingu rikkumisel, on koostatud juba enne lepingu

täitmise tähtaegade saabumist. Hageja poolt sedavõrd ebasoodsatel tingimustel tehingule

allakirjutamine viitab sellele, et need tehingud ei ole sõlmitud hageja tahte kohaselt, millele viitab ka

hageja pöördumine politseisse. Tunnistaja A. Kluge on hiljem asjasse kaasatud kolmanda isikuna

kostja poolel, seega on ta asjast huvitatud isik ning tema tunnistajana antud ütlustesse selle kohta, et

hageja allkirjastas lepingu ja selle lisa vabatahtlikult, tuleb suhtuda kriitiliselt.

9. Kinnituskiri ei ole õigustoiming, mis oleks suunatud iseseisvate tsiviilõiguste ja -kohustuste

tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Seega ei saa kinnituskirja tehinguna käsitada ja juba

seetõttu ei ole alust kinnituskirja tühisuse tunnustamiseks TsÜS § 66 lg-te 1 ja 2 alusel, kuna TsÜS §-

s 66 käsitletakse tehingute tühisusega seonduvat. Kuna leping ja selle lisa on tühised ja tühist tehingut

ei pea täitma, ei saa kinnituskiri, mis põhineb sellel lepingul ning lepingu lisal, tekitada tsiviilõigusi

ja -kohustusi, sest sellist tehingut ei ole võimalik hiljem heaks kiita. Hagejale ei saanud tekkida

tsiviilõiguslikke kohustusi tühisest lepingust ja selle lisast, mis samuti on aluseks hüpoteegikannete

kustutamisele, kuna kostjal ei ole nõuet hageja vastu.

10. P. J hagi võlakirja tühisuse tunnustamiseks jättis kohus rahuldamata. Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-st 7

tulenevalt kohaldas kohus nende hagide osas tühistamise aluste suhtes tehingute tegemise ajal

kehtinud TsÜS sätteid, kuid tühistamise korra suhtes alates 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS sätteid.

Hageja ei ole järginud alates 1. juulist 2002. a kehtivas TsÜS § 98 lg-s 1 sätestatud tehingu

tühistamise korda, seega pole juba neil asjaoludel alust selle hagi rahuldamiseks, samuti ei ole

tõendatud hageja suhtes TsÜS § 73 lg-s 1 sätestatud sunni rakendamine võlakirja allkirjastamisele

kallutamiseks.

11. Apellatsioonkaebuse esitas G. Golubev, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist hüpoteegikande

kustutamise ning 9. jaanuari 2000. a lepingu ja selle lisa tühisuse tunnustamise osas.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

12. Tartu Ringkonnakohus tühistas 2. detsembri 2003. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega jättis hagi rahuldamata. Kuna menetlusosalised ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega

kohus jättis rahuldamata P. J hagi G. Golubevi vastu 11. veebruari 2000. a kuupäevaga dateeritud

kinnituskirja ning 3. novembri 1999. a võlakirja tühistamise nõudes, siis nende nõuete osas

ringkonnakohus otsuses seisukohta ei võtnud.

13. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole põhjendatud apellandi väide, et vaidlusalust 9. jaanuari

2000. a lepingut tuleb käsitleda kui ühise tegutsemise lepingut. Maakohus on oma otsuses esitanud

põhjendused, miks nimetatud lepingut ei saa vaadelda ühise tegutsemise lepinguna.

Ringkonnakohus leidis, et poolte esitatud asjaoludel puudub alus tuvastada 9. jaanuari 2000. a

lepingu ja selle lisa tühisust heade kommetega vastuolus olemise tõttu. 9. jaanuari 2000. a lepingu

punktis 1 kinnitavad pooled, et P. J sai 1999. a A. Klugelt 500 000 krooni kolme kinnistu eest. Asja

materjalide juures on P. J 1999. a antud võlakiri, mille kohaselt P. J võlgneb A. Klugele 500 000

krooni. Hageja esitas kostja väitele, et 9. jaanuari 2000. a lepingus on viidatud võlakirjaga kinnitatud

laenusuhtele, vastuväite, et tegemist oli rahatu tehinguga. Seda väidet hageja ei tõendanud, mistõttu

on põhjendatud käsitleda lepingu punkti 1 kui P. J kohustust 500 000 krooni suuruses summas.

9. jaanuari 2000. a lepinguga kohustus P. J metsa üles töötama ja müügist saadud raha A. Klugele

andma.

Ringkonnakohus leidis, et metsa ülestöötamisega kaasnevate kulutuste osas kokkuleppes seisukoha

mittevõtmine ning müüdud metsa eest raha üleandmise kohustus, eriti arvestades poolte varasemaid

vastastikuseid kohustusi, ei too kaasa tehingu tühisust headele kommetele mittevastavuse tõttu. Asjas

ei ole tõendatud ka hageja raske olukord või lepingu sõlmimine sunni mõjul. Hageja on sellekohased

väited maakohtus esitanud, kuid kostja on nendele vastu vaielnud ning hageja ei ole oma väiteid

tõendanud, mistõttu tuleb hageja väited lugeda põhjendamatuteks.

Vaidlusaluse lepingu lisa koostamine lepinguga samal päeval ei ole samuti asjaolu, mis iseenesest

toob kaasa lepingu lisa tühisuse. Nimetatud lisa saab tõlgendada ka kokkuleppena tulevikus aset

leidvate rikkumiste sanktsioonide osas. Vastuolud lepingu ja lisa tekstis ja lisa sõlmimise ja

allakirjutamise päevades, ning ka tagasimaksmise graafikus, saavad olla lepingu vaidlustamisel

olulisteks asjaoludeks, kuid ei too käesoleval juhul kaasa tehingu tühisust.

Hageja pidi tõendama, milles seisnesid rasked asjaolud, väline sund või ähvardus lepingu ja lisa

sõlmimiseks. Hageja esitas oma väite kinnituseks tõendi politseisse pöördumise kohta, muid tõendeid

hageja ei esitanud. Ainuüksi politseisse pöördumise fakt ei tõenda vajalikke asjaolusid, mis

võimaldaksid tunnistada tehingute vastuolu headele kommetele raskete asjaolude tõttu

liigkasuvõtmise tunnustel.

Ringkonnakohus leidis, et kuna puudub alus tuvastada 9. jaanuari 2000. a lepingu ja selle lisa tühisust

headele kommetele mittevastavuse tõttu, on kostjal hageja vastu nõudeõigus tekkinud, ning seetõttu

tuleb hagi hüpoteegi kustutamise nõudes AÕS § 349 lg 1 alusel jätta rahuldamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Kassatsioonkaebuses palub P. J tühistada ringkonnakohtu otsuse ning saata asi ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

15. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 231 lg 4, sest ringkonnakohtu

otsuses ei kajastu, miks ei ole ringkonnakohus nõustunud hagiavalduses esitatud asjaoluga, et

ühishüpoteegi seadmise lepingu p 4 kohaselt välistati kassaatori ja kolmanda isiku vahelisest

tehingust tulenevate nõuete tagamine ühishüpoteegiga. Ringkonnakohus ei ole hinnanud lepingu

p- s 4 väljendatud poolte tahet. Ringkonnakohus ei hinnanud apellatsioonkaebuse vastuses märgitud

seisukohti hüpoteegikande kustutamise õigsuse kohta.

16. Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud tuvastamata tööettevõtulepingu ja selle lisa tühisuse heade

kommetega vastuolus olemise tõttu. Ringkonnakohus on hinnanud tehingu heade kommete vastuolus

olekut piiratult, keskendudes küsimusele, kas metsamaterjali müügist saadava raha üleandmise

kohustus ning tööde teostamisega kaasnevate kulutuste jagunemise osas kokkuleppe puudumine

saavad tingida tehingu vastuolu heade kommetega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-76-01 asunud

seisukohale, et lepingu vastuolu headele kommetele tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel.

Seetõttu on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 95 lg 1.

17. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks saab tööettevõtulepingu lisa tõlgendada ka

kokkuleppena tulevikus aset leidvate rikkumiste sanktsioonide osas. Sanktsioonidega sai TsK § 191

lg 2 kohaselt tagada ainult tõelist nõuet. Seega pidi ringkonnakohus märkima, millist tulevikus

tõenäoliselt rikutavat kohustust tagati.

18. G. Golubev ei ole vastust kassatsioonkaebusele esitanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

20. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on vääralt jätnud hindamata 12. juulil 1999. a sõlmitud

ühishüpoteegi seadmise lepingu p 4, kuigi hageja on sellele punktile selgelt tähelepanu juhtinud

vastuses apellatsioonkaebusele ja on samas ka nõustunud maakohtu seisukohaga selle lepingupunkti

hindamisel. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg 6. Kolleegium leiab, et analoogiliselt

TsMS § 330 lg-s 6 sätestatud kohustusele vastata apellatsioonkaebuse põhjendustele peab

ringkonnakohus vastama ka apellatsioonkaebuse vastuse põhjendustele vähemalt neil juhtudel, mil

vastuses on juhitud tähelepanu probleemile, mis on alama astme kohtus eelnevalt teistmoodi

otsustatud ja mida on apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Analoogia on põhjendatav TsMS § 73 lg-

st 1 tuleneva poolte võrdsuse põhimõttega ning sellega, et vastasel korral võiks TsMS § 305 lg 2 p-

s 1, lg 3 p-s 1 ja § 312 lg-s 1 sätestatud apellatsioonkaebusele vastuse nõudmine muutuda mõttetuks.

Ka siis, kui vastuses poleks tähelepanu juhitud lepingu punktile 4, oleks tulnud apellatsioonikohtul

selles osas seisukoht võtta, sest see kuulus hagi alusesse ja apellatsioonikohus ei või jätta hagi

rahuldamata, võtmata seisukohta kõigi asjassepuutuvate hageja väidete osas.

Eespool nimetatud lepingu p 4 kohaselt olid ühishüpoteegiga tagatud kõik nõuded, mis tulenevad

omaniku ja hüpoteegipidaja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest, sh

tingimuslikud ja tulevikus tekkivad nõuded, samuti nende nõuete sissenõudmisest tekkivad

kulutused.

Pooled on õigustatud kokku leppima, millised nõuded on konkreetse hüpoteegiga tagatud, kui

kokkulepe ei kahjusta kolmandate isikute õigusi. Sellist õigust ei välistanud lepingu sõlmimise ajal

kehtinud AÕS § 346. 1. juulist 2003. a jõustunud muudatusega lisati nimetatud paragrahvi teine

lõige, mille kohaselt kokkulepe, millega määratakse, milline nõue on hüpoteegiga tagatud, peab

olema notariaalselt tõestatud. See muudatus tehti eelkõige vastava kokkuleppe vorminõude

selgitamise huvides.

Lepingu p 4 sõnastusest ei nähtu, et kokkulepe lubaks ühishüpoteegiga tagatud nõudeks lugeda ka

nõudeid, mis tekivad hüpoteegipidajal omaniku vastu näiteks nõuete loovutamisega. Kolleegiumi

arvates tuleb asjaõigusseaduse hüpoteeki reguleerivate sätete mõtte kohaselt kaitsta omaniku huvi

olla kindel kinnisasja vastutuse ulatuses ning seetõttu tuleb eeldada, et kinnisasi vastutab ainult

omaniku ja hüpoteegipidaja vahel sõlmitavatest lepingutest tulenevate nõuete eest. Vastasel korral

võib tekkida näiteks olukord, mil omanik on rahuldanud küll kõik nõuded, mis tulenevad tema ja

hüpoteegipidaja vahelistest lepingutest, kuid seejärel peab talle kuuluv kinnisasi hakkama vastutama

ka nõuete täitmise eest, mida hüpoteegipidaja on näiteks nõuete ostmisega lasknud endale loovutada

ja esitanud sellest tulenevalt täitmisnõude.

Ülaltoodud eeldusest lähtudes tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel TsÜS § 64 alusel

tuvastada, kas poolte tahe oli suunatud sellele, et ühishüpoteek tagaks ainult hageja ja kostja

vahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Maakohus on vastupidise tahte puudumise tuvastanud.

21. Seoses hageja tuginemisega asjaõigusseaduse § 349 lg-le 1 märgib kolleegium järgmist.

Nimetatud säte annab kinnisasja omanikule õiguse nõuda hüpoteegi kustutamist või enda nimele

kandmist muuhulgas ka juhul, mil hüpoteegiga tagatud nõuet ei ole tekkinud. Kolleegiumi arvates

võib omanik AÕS § 349 lg 1 nõude esitada ka siis, kui nõuet ei ole tekkinud ja pooled ei ole juba

hüpoteegi seadmisel kokku leppinud konkreetses või vähemalt piisavalt määratletavas nõudes, mida

hüpoteek peaks tagama. Kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei ole tekkinud, on tegemist sisuliselt alusetu

rikastumise situatsiooniga, millest tulenevat nõuet hüpoteegi kustutamiseks reguleerib AÕS § 349

lg 1.

Seega, juhul, kui ringkonnakohus leiab, et poolte tahe oli suunatud sellele, et ühishüpoteek tagab

ainult hageja ja kostja vahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid ning selliste lepingute olemasolu ei

tuvastata, tuleb hagi ühishüpoteegi kustutamiseks rahuldada.

22. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et 9. jaanuari 2000. a metsa ülestöötamise leping ja selle

27. jaanuari 2000. a lisa ei ole tühised heade kommete rikkumise tõttu.

Samas on ringkonnakohus kolleegiumi arvates rikkunud TsMS § 333 lg 2. Kohtumenetluses esimese

astme kohtus oleks kohus pidanud TsMS § 164 lg 1 p-st 1 ja § 171 lg-st 1 tulenevalt juhtima hageja

tähelepanu sellele, et tema esitatud asjaolud ei saa kaasa tuua tehingu tühisust. Sellele, et tehing ei saa

liigkasuvõtmise tunnusel olla tühine headele kommetele vastuolus olemise tõttu, juhtis Riigikohtu

tsiviilkolleegium esmakordselt tähelepanu oma 16. oktoobri 2002.a täiskoosseisu otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-80-02 (RT III 2002, 27, 302). Hageja esitatud asjaolud võiksid kaasa tuua tehingu

tühistamise TsÜS § 74 või ka § 73 alusel, kui esinevad kõik asjaolud, mis täidavad nimetatud

normide koosseisu. Seega oleks kohus pidanud selgitama, et asjas kohaldatavad normid saavad olla

TsÜS § 74 või TsÜS § 73. Vastavalt TsÜS §-le 74 oleks hageja pidanud esitama kohtule põhjendused

ja tõendid selle kohta, et tehingud tehti talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, hageja oli sunnitud

sellist tehingut tegema raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas sellise

olukorra ära. Need tingimused pidid esinema koos (vt selle kohta juba mainitud Riigikohtu lahendit

3-2-1-80-02 ja lahendit 3-2-1-108-02; RT III 2002, 27, 305).

Asja uuel arutamisel peab ringkonnakohus välja selgitama, kas hageja soovib esitada TsÜS §-des 74

või 73 sätestatud asjaolusid. Hagiavaldus esitati pärast tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumist

1. juulil 2002. a, seega oleks TsÜS § 98 järgi olnud hageja õige käitumine tühistamisavalduse kui

ühepoolse tehingu tegemine teisele poolele. Kui hageja soovib neid asjaolusid esitada, siis saab

lugeda tema 10. septembri 2002. a hagiavalduse tühistamisavalduseks alates hetkest, mil see jõudis

kostjani. Kolleegiumi arvates on see võimalik seetõttu, et vaidlusalune leping sõlmiti enne 1. juulit

2002. a, tühistamine toimus pärast nimetatud tähtaega ja kohus ei selgitanud õigeaegselt, et hageja

väited võivad olla aluseks lepingu tühistamisele, mitte aga tühisusele. Seetõttu võib tekkida olukord,

kus kohtu tegevuse tulemusel on möödunud TsÜS §-s 99 sätestatud tehingu tühistamise tähtajad.

23. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei märkinud, millist tulevikus

tõenäoliselt rikutavat kohustust tagati. Ringkonnakohtu otsusest tuleneb, et tulevikus tekkiva

rikkumise all peeti silmas 9. jaanuari 2000. a sõlmitud lepingu rikkumise võimalust, sest sama

lepingu lisas viidatakse selgelt ainult 9. jaanuari 2000. a lepingu rikkumisele.

24. Kolleegium peab õiguse edaspidise ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks täiendavalt

märkida, et nõustuda ei saa esimese astme kohtu seisukohaga, et hea usu põhimõtte rikkumine toob

kaasa tehingu tühisuse. Hea usu põhimõtte rikkumine võib kaasa tuua lepingust tuleneva nõude

rahuldamata jätmise kohtumenetluses. Lepingu kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta.

V. Kõve, H. Jõks, T. Tampuu