3-1-1-17-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-17-04

Otsuse kuupäev

25. märts 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi V. K. süüdistuses KarS § 28 lg 2 ja

§ 118 p 1 ning KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2003. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-443/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. K., kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

17. veebruar 2004. a

Istungil osalenud isikud

V. K. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Ida-Viru Maakohtu 11. septembri 2003. a kohtuotsus ja Viru Ringkonnakohtu

31. oktoobri 2003. a kohtuotsus V. K. süüditunnistamise ja karistamise osas KarS § 118 lg 1 järgi ning

liitkaristuse mõistmise osas.

2. Mõista V. K. KarS § 118 p 1 järgi õigeks tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Kaitsjatasu 1593 (üks tuhat viissada üheksakümmend kolm) krooni võtta riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. K. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 118 p 1 järgi selles, et ta 8. novembril 2002. a kella 23.00 ajal lõi

enda elukohas T. T. noaga kõhtu ja tekitas talle eluohtliku tervisekahjustuse.

Poole tunni möödudes lõi V. K. noa ja kirvega E. B., põhjustades ka talle eluohtliku tervisekahjustuse.

Veel süüdistati V. K. KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mitme varguse toimepanemises.

2. Ida-Viru Maakohtu 11. septembri 2003. a otsusega tunnistati V. K. süüdi KarS § 118 p 1 järgi ja talle

mõisteti karistuseks neli aastat vangistust. Samuti tunnistati V. K. süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p-

de 2 ja 3 järgi ühe aasta vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti V. K.-le liitkaristuseks neli aastat

vangistust.

2.1. Süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi tuvastas maakohus, et 8. novembril 2002. a viibis V. K. koos venna A.-

ga enda elukohas. Kella 23.00 ajal tulid sinna T. T., E. B. ja I. M., kes olid alkoholijoobes ja soovisid V. K.-

ga rääkida viimase poolt toimepandud vargustest. Pärast koputamist ja kolistamist sisenes esimesena

korterisse T. T., keda V. K. lõi koheselt noaga kõhtu. T. T. väljus ja hoiatas E. B. majja sisenemast. Viimane

aga võttis kätte aialipi ja sisenes siiski korterisse. V. K. lõi koridoris ka E. B. noaga kõhtu ja kirvega pähe.

Kohus ei nõustunud V. K. väitega, et ta tegutses hädakaitses, sest kannatanute käitumine ei seadnud ohtu V.

K. elu. Samas leidis kohus, et V. K. tegude ajendiks võis olla kannatanute õigusvastane tungimine V. K.

eluruumi öisel ajal. T. T.-l noa olemasolu kohus ei tuvastanud.

3. Maakohtu otsuse peale esitas V. K. apellatsioonkaebuse, milles väitis, et tegutses kannatanutele eluohtlike

tervisekahjustuste tekitamisel hädakaitses.

4. Viru Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. K.-le KarS § 118 p 1 järgi

mõistetud karistuse ja lõpliku karistuse osas. KarS § 28 lg 2 ja § 118 p 1 järgi mõisteti V. K.-le karistuseks

kaks aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti V. K.-le liitkaristuseks kaks aastat vangistust. Muus

osas jäeti maakohtu otsus muutmata, apellatsioonkaebus rahuldati.

4.1. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse selles sisalduvate järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele

asjaoludele ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus leidis, et V. K. pani KarS § 118

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime hädakaitse piiri ületades.

4.2. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et ei ole tõendatud T. T.-l noa olemasolu, sest V.

K. vastavasisulisi järjekindlaid ütlusi ei ole teiste tõenditega kummutatud. Samuti ei soostunud

ringkonnakohus sellega, et T. T. käitus majas rahulikult. Tunnistaja N. B. ütlustega luges ringkonnakohus

tõendatuks, et V. K. korteri ust lõhuti kolm-neli minutit.

Ringkonnakohus leidis, et sellest hetkest, kui T. T. tungis pärast ukse lõhkumist korterisse, oli V. K.

hädakaitseseisundis. T. T. käitumises olid KarS §-s 266 sätestatud süüteo (omavoliline sissetung) tunnused ja

selle vastu oli kohtualusel õigus end kaitsta. Seejuures arvestas ringkonnakohus veel sellega, et korterisse

tungimine toimus öisel ajal, sissetungijad olid purjus, T. T.-l oli käes noataoline ese ja E. B. tahtis V. K. lüüa

aialipiga. Võimalus rünnet vältida (lukustada uks) või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole (helistada

politseisse) ei välista õigust hädakaitsele. Sissetungijatele eluohtlike kehavigastuste tekitamisega ületas V. K.

hädakaitse piire, sest T. T. ei kavatsenud veel noaga lüüa ja aialipp ei ole ese, mille eest tuleb end kaitsta

kirve ja noaga. Seega pani V. K. hädakaitse piire ületades toime KarS § 28 lg 2 ja § 118 p 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas V. K. kassatsioonkaebuse, milles taotleb otsuse tühistamist ja enda

õigeksmõistmist KarS § 118 lg 1 järgi.

Kassaator leiab, et kehavigastuste tekitamisel ei ületanud ta hädakaitse piire. Tema arvates ei arvestanud

ringkonnakohus sellega, et sissetungijad tulid tema suhtes teostama omakohut ja tal ei jäänud muud üle, kui

ennast kaitsta. Öösel, kui ta magas, lõhuti korteri uks ja aken ning tungiti tema eluruumi. Ühel

sissetungijatest oli käes nuga või noataoline ese ja sellest tajus kassaator ohtu enda elule. Ehmununa ja

unisena haaras kassaator noa ja ennetades ründajat, lõi teda noaga esimesena. Samuti toonitab kassaator, et

tema ei võinud teada, kas T. T. lööb teda noaga või mitte. Ringkonnakohtu motiveeringust jääb aga mulje,

nagu pidanuks ta enne kaitsele asumist ootama, et T. T. teda esimesena lööks. Sama leiab kassaator ka E. B.

tegude osas, kes ründas teda aialipiga ja keda ta lõi aialipiga antud hoobi eest kõrvale põigates. Kassaator

leiab, et tegutses vaid enda elu kaitseks.

6. Riigikohtu istungil toetas kohtualuse kaitsja kassatsioonkaebust ja leidis, et V. K. tuleb KarS § 118 lg 1

järgi õigeks mõista. Prokurör nõustus aga ringkonnakohtu järeldustega, olles seisukohal, et tegemist on

hädakaitsepiiride ületamisega.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja V. K. tuleb talle KarS § 118

lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Viru Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamise tõttu.

8. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisneb KarS § 28 (hädakaitse) ebaõiges kohaldamises. Seetõttu

käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt hädakaitse õiguse kõnealuse asja lahendamisel tähtsust

omavaid üldisi aspekte (I osa) ning seejärel kontrollib hädakaitse elementide esinemist V. K. tegevuses

lähtudes Viru Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoludest (II osa).

I

9. KarS § 28 lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat

õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata

seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult

või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta

ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab.

Hädakaitse jaguneb seega esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne

kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede

kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele).

Seejuures ei tohi kaitsetegevuse eesmärgiks olla ründajale ilmselt liigse kahju tekitamine. Õigusvastase

ründe olemasolu on kõige olulisem tunnus, mis piiritleb hädakaitseseisundit (KarS § 28) hädaseisundist

(KarS § 29).

Selleks, et oleks võimalik üldse rääkida hädakaitsest ja/või selle piiride ületamisest, tuleb kõigepealt

tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu. Alles pärast hädakaitseseisundi tuvastamist on võimalik hinnata, kas

kaitsetegevus jäi hädakaitse piiridesse või ületas neid.

10. Hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele.

Seejuures peab rünne olema vahetu või seisma vahetult ees (peab olema vahetu oht ründeks). Seega võib

hädakaitseseisund tekkida enne seda, kui ründaja tegevus jõuab katse staadiumisse karistusõiguslikus mõttes

ehk enne vahetu ründe algust. See aga tähendab, et rünnatav isik ei pea ootama, et ta satuks ründajaga

vahetusse võitlusolukorda, vaid ta võib enda või teise isiku õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest,

kui seda õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Selleks, et määratleda, kas ründaja käitumine

annab aluse kartuseks, et nüüd võib järgneda vahetu rünne, tuleb igal konkreetsel juhul olukorda hinnata ja

tuvastada, kas oht kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele oli olemas või mitte. Ründest tuleneva ohu

hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata

selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine). Kui

selline "objektiivne kõrvalseisja" leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda

seisukohale, et ründe oht oli olemas.

10.1. Hädakaitseseisundi olemasoluks on olulise tähtsusega ka ründe lõppemise hetke tuvastamine. Üldjuhul

ei ole rünne veel lõppenud, kui kaitsja saab oma tegevusega anda juhtuvale veel n-ö tagasikäigu. Kui rünne

on lõppenud, on hädakaitse välistatud.

10.2. Hädakaitseseisund on välistatud ka juhul, kui isik eksib ründe või selle ohu olemasolus. Sellisel juhul

võib olla tegemist eksimusega õigustavas asjaolus (KarS § 31 lg 1) ning isik võib vastutada

ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest.

10.3. Õigusvastaseks tuleb lugeda rünnet, mille kohta ei ole lubavat normi (rünne ei ole kaetud

lubatavusklausliga). Seejuures ei ole tähtis, millisest õigusharust lubav norm pärineb.

11. Hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada

ründaja õigushüve. Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle

täieliku lõpetamise õigust. Seejuures peavad kaitsja poolt kaitsetegevuseks kasutatavad vahendid olema

sobivad. Need peavad vastama ründe ohtlikkusele ja ei tohi olla ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastavad

ründajale kahjulikus suunas. Kaitsevahend on sobilik, kui see tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja

otsekohe, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või satuksid edaspidi ohtu ründesituatsiooni kui tervikut

silmas pidades. Samuti on ründe tõrjumiseks sobiv kaitsevahend, mis küll ei suuda rünnet täielikult lõpetada,

kuid vähendab ründega õigushüvele tekitatavat kahju. Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava

õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust. Kuna rünne on õigusvastane,

siis ei pea kaitsja enda (või teise isiku) õigushüve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat

riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist.

11.1. Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi,

mis ründajat kõige vähem kahjustab. Säästvaima kaitsevahendi kasutamise nõue tuleneb sellest, et ka ründaja

ei asetu oma teoga väljapoole õigust ehk ta ei muutu lindpriiks. Samas ei arvata nende vahendite hulka

põgenemist, abi kutsumist ega ebakindlat vahendit.

11.2. Kaitsja kohustus valida kaitsetegevuseks sobiv ja säästvaim vahend tuleneb ka KarS § 28 lg-st 2, mille

kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega,

mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset

kahju tekitab.

11.3. Teatud ulatuses võib kaitsetegevus ületada ründest lähtuvat ohtu ja tekitada ründaja õigushüvele

suuremat kahju, kui ründe realiseerumise korral oleks tekkinud kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele. See

üldprintsiip - õigus ei tagane ebaõiguse ees - tuleneb KarS § 28 lg-st 3, mille kohaselt võimalus vältida

rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele.

11.4. Ka hädakaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante

hindamiskriteeriumid. Neist omakorda tuleneb, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab

objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal - seda ei saa tuletada hiljem saadud

teadmiste pinnalt.

12. Hädakaitse tuvastamiseks tuleb kindlasti välja selgitada ka kaitsja tegevuse subjektiivne külg. Kaitsja

tegevus peab olema kantud kaitsetahtest. Isik peab subjektiivselt aru saama, et ta viibib kaitseolukorras

(tahtluse intellektuaalne külg) ning ta peab tegutsema sellest arusaamast lähtuvalt (voluntatiivne külg).

Kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda või kellegi teise kaitsmine ehk ründe tõrjumine. Muud motiivid -

vihavaen ründaja vastu, põlgus vms võivad küll esineda, kuid neil ei ole hädakaitse tuvastamisel

esmatähtsust. Need võivad kõne alla tulla kaitsetahte kõrval teisejärgulistena. Kui kaitsetahe puudub, ei saa

rääkida kaitsjast ega hädakaitsest. Kui isik ei saa aru, et ta viibib hädakaitseseisundis, siis ta vastutab kuriteo

katse eest (KarS § 31 lg 2).

II

13. Asjas tähtsust omavad sündmused algasid alkoholijoobes T. T. öisel ajal omavolilise sisenemisega majja.

Seetõttu Riigikohus kaalub esmalt hädakaitse olemasolu V. K. tegevuses T. T. suhtes.

14. Viru Ringkonnakohus tuvastas, et pärast ukse lõhkumist tungis T. T. Krutkovide korteri esikusse ja sellest

hetkest oli V. K. hädakaitseseisundis. Seda põhjusel, et T. T. käitumises esinesid KarS § 266 (omavoliline

sissetung) tunnused. Samas leidis ringkonnakohus, et T. T. ei kavatsenud V. K. käes olnud noataolise

esemega veel lüüa. Sellest tegi ringkonnakohus järelduse, et V. K. ületas hädakaitse piire. Riigikohus ei

nõustu sellise järeldusega.

14.1. Olles tuvastanud, et purjus T. T. tungis noataolise esemega relvastatult öösel V. K. eluruumi, tulnuks

kohtul järgmisena võtta seisukoht selles osas, kas tegemist oli vahetu või vahetult eesseisva õigusvastase

ründega. Kasutades formulatsiooni "...veel ei kavatsenud lüüa noaga...", on ringkonnakohus asunud sisuliselt

seisukohale, et tegemist ei olnud vahetu või vahetult eesseisva ründega KarS § 28 lg 1 mõttes. Riigikohus

sellise seisukohaga ei nõustu.

Nagu mainitud, võib hädakaitseseisund tekkida enne, kui ründaja tegevus jõuab karistusõiguslikus mõttes

katse staadiumi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seda seisukohta väljendanud ka 21. jaanuari 2002. a

otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-124-01 (RT III 2002, 5, 45) märkides, et rünnatav ei pea ootama hetkeni, mil

hakatakse tema õigushüvesid reaalselt kahjustama. Vahetu ründena tuleb käsitleda ka sellist käitumist, mis

küll veel mingit õigust ei riku, kuid mis võib selleks rikkumiseks koheselt muutuda.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub siinkohal V. K. kassatsioonkaebuses toodud seisukohaga, et tema ei

võinud teada, kas T. T. ründab teda noaga või mitte. Vastava tõsikindla teadmise nõudmine (st sisuliselt

reaalse ründe alguse ootamine) asetaks isikule ebamõistliku koorma, mida õiguskorral ei ole reaalne eeldada.

Alates T. T. korterisse tungimisest oli V. K. hädakaitseseisundis. Tegemist oli T. T. poolt õigusvastase

ründega, mis vastab KarS §-s 266 kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustele. Seega oli V. K.l õigus

hädakaitsele.

"Objektiivsel kõrvaltvaatajal" on täielik alus asuda seisukohale, et keset ööd tugevas joobes ja noaga

relvastatud isiku sissetungimine korterisse on mõistlikul vaatlemisel hinnatav kodu puutumatuse

kahjustamisena ja suure tõenäosusega ohuna ka korteris asuva isiku elule ja tervisele. Seega oli kaitstavaks

individuaalõigushüveks mitte üksnes V. K. kodu puutumatus, vaid ka tema elu ja tervis.

Eeltoodu alusel käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium T. T. tungimist V. K. eluruumi vahetu ründena

eluruumi puutumatusele KarS § 28 lg 1 alt 1 mõttes, kuna T. T. käitumises esinesid KarS §-s 266 kirjeldatud

süüteokoosseisu tunnused. T. T. edasist käitumist V. K. korteris tuleb vaadelda vahetult eesseisva

õigusvastase ründena V. K. elule ja tervisele KarS § 28 lg 1 alt 2 mõttes. Järelikult on täidetud hädakaitse

esimene eeldus - hädakaitseseisund.

14.2. Edasiselt analüüsib Riigikohtu kriminaalkolleegium V. K. hädakaitsetegevust. Nagu eespool märgitud,

on ründe tõrjumise eesmärgiks ründe täielik lõpetamine selleks sobiliku vahendiga. Ringkonnakohus on

tuvastanud, et pärast V. K. poolt noaga löömist lahkus T. T. korterist ilma V. K.le kehavigastusi tekitamata.

Sellest järeldab Riigikohus, et enda kaitsmine noaga oli V. K. poolt sobilikuks vahendiks lõpetamaks T. T.

rünnet. Seejuures tuleb asuda seisukohale, et situatsioonis, kus öösel tungib korterisse noaga relvastatud

alkoholijoobes isik, on hädakaitsevahendi sobilikkuse ülempiir suhteliselt kõrge - teatud juhtudel ei ole

sellises olukorras välistatud, et kaitseks sobilikuks vahendiks võib olla isegi tulirelv, sest isik ei pea enda

kaitsmisel rakendama ebakindlaid vahendeid.

14.3. Lähtudes asjaolust, et hilisemalt kasutas V. K. E. B. ründe tõrjumiseks ka kirvest, asub Riigikohtu

kriminaalkolleegium seisukohale, et V. K.l oli ka T. T. ründe tõrjumiseks võimalus valida noa ja kirve vahel.

Seega tuleb kaaluda ka seda, kas ründe tõrjumise võimalikest vahenditest oli nuga T. T. ründe tõrjumiseks

säästvaim. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi leiab, et nuga oli võimalikest kaitsevahenditest T. T. suhtes

säästvaim, sest üldteadaolevalt loetakse kirvest, mille kasutamisega võivad kaasneda oluliselt suuremad

kahjustused, enamohtlikuks kui nuga. Ka ründe- ja kaitsevahendi võrdlusest (mõlemaks oli nuga) nähtub, et

nii ründe- kui ka kaitsevahend olid võrdväärsed. Seega ei langetanud V. K. kaitsevahendi valikul valet otsust

ega eksinud kaitsevahendi sobilikkuse ja säästlikkuse nõude vastu. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib

veel, et asjaolul, kas T. T.l oli tegelikult käes nuga või mõni muu noataoline ese, ei oma käesoleval juhul

tähtsust, sest "objektiivsel kõrvalvaatajal" on ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoludel mõistlik eeldada, et

T. T. käes oli nuga ja vastavalt sellele teostada ka kaitset.

14.4. Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et V. K. tegutses T. T. suhtes objektiivsest küljest

hädakaitseseisundis ja tema kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest, sest ta kaitses ennast õigusvastase

ründe eest, kasutas selleks kohaseid vahendeid ja ei tekitanud ründajale ilmselt liigset kahju.

15. Järgmisena vaeb Riigikohtu kriminaalkolleegium V. K. käitumist E. B. suhtes.

Kohtud on tuvastanud, et majast väljudes teatas T. T. E. B.-le, et V. K. lõi teda noaga. Samuti hoiatas T. T. E.

B. majja sisenemast. E. B. sellest ei hoolinud, võttis kätte aialipi ja sisenes majja, kus üritas V. K. aialipiga

lüüa. Pärast seda lõi V. K. E. B.-le noaga kõhtu ja seejärel veel kirvega pähe. Noaga tekitas V. K. E. B.le

eluohtliku ja kirvega mitteeluohtliku tervisekahjustuse.

Ringkonnakohus leidis, et aialipp ei ole selline ese, mille vastu tuleb ennast kaitsta kirve ja noaga. Seetõttu

ületas V. K. ka E. B. suhtes hädakaitse piire. Riigikohtu kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.

15.1. Analüüsides V. K. käitumist E. B. suhtes, märgib Riigikohus järgmist. Varem viidatud lahendis

kriminaalasjas nr 3-1-1-124-01 on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et hädakaitsesituatsiooni

hindamisel tuleb arvesse võtta ka sellele eelnenud sündmuste käiku. Viidatud lahendis on Riigikohus

lähtunud isegi hädakaitsele eelnenud päeva sündmustest. Eeltoodut arvestades ja lähtudes "objektiivse

kõrvaltvaataja" mõistlikust arusaamast, tuleb T. T. ja E. B. rünnet V. K. õigushüvedele vaadelda ühtse

tervikuna, vaatamata sellele, et kahe ründaja tegevus oli ajaliselt üksteisest lühikese ajavahemikuga

eraldatud. V. K. kaitsetegevuse hindamisel E. B. suhtes tuleb seega vaieldamatult arvestada, et vahetult enne

oli toimunud noaga relvastatud T. T. sissetung V. K. korterisse.

15.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et V. K. ründamine aialipiga oli vahetu ja vaieldamatult

õigusvastane, sest kätkes endas ohtu V. K. elule ja tervisele. Hädakaitse esimene eeldus - hädakaitseseisund -

on seega V. K. käitumise osas täidetud ka siin.

Järgnevalt tuleb kontrollida, kas kaitseks kasutatud vahendid olid ründe iseloomu arvestades ka sobilikud.

Lähtudes põhimõttest, et isik ei pea üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, samuti seda, et

mõni hetk varem oli T. T. rünnanud V. K. noataolise esemega, mida viimane pidas noaks, leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et ka sel juhul oli tegemist sobilike vahenditega ründe tõrjumiseks, kusjuures need

vahendid ei olnud ilmses vastuolus ründe ohtlikkusega KarS § 28 lg 2 alt 1 mõttes.

Oluline on ka asjaolu, et T. T.-st lähtuva ohu lõpetamine ei takistanud E. B. majja sisenemast. Järelikult oli V.

K. õigustatud kasutusele võtma eelmisest kaitsevahendist suuremat kaitset pakkuva kaitsevahendi, milleks

oli kirves.

Samadel põhjendustel, mis T. T. osaski, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et aialipiga löömise eest

ennast noaga kaitstes, et rikkunud V. K. ka E. B. suhtes säästvaima kaitsevahendi kasutamise nõuet.

Kirve kasutamine võib tunduda ründe ohtlikkusele mittevastav, kuid üksnes sellele, kellel on teada ka pärast

sündmust ilmnenud asjaolud. Tuleb aga rõhutada, et sündmuste toimumise ajal olnuks "objektiivsel

kõrvaltvaatajal" alus arvata, et noa kasutamine ei ole veel rünnet lõplikult kõrvaldanud. Samuti tuleb

seejuures arvestada, et V. K. tekitas kirvega E. B.-le vähem kahju kui noaga.

15.3. Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et V. K. tegutses ka E. B. suhtes objektiivsest

küljest hädakaitseseisundis ning tema kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest, sest ta kaitses ennast

õigusvastase ründe eest, kasutas selleks kohaseid vahendeid ja ei põhjustanud ründajale ilmselt liigset kahju.

16. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib veel, et Viru Ringkonnakohus on V. K. poolt hädakaitsepiiride

ületamise küsimuse lahendamisel lähtunud üksnes objektiivsest küljest. Ringkonnakohus on jätnud

tähelepanuta, et vastavalt KarS § 28 lg-le 2 on hädakaitsepiiride ületamine karistatav ainult siis, kui ta

pannakse toime kavatsetult või otsese tahtlusega. See aga tähendab, et lisaks objektiivsele küljele tuleb ka

hädakaitse ja selle piiride küsimuse otsustamiseks tuvastada hädakaitse subjektiivsed tunnused. Riigikohtu

kriminaalkolleegium osutab siinjuures V. K. alates kohtueelsest uurimisest antud kestvatele ütlustele selle

kohta, et teda rünnati ja põhjuseks, miks ta T. T. ja E. B. lõi, oli soov ennast kaitsta. Neid ütlusi ei ole

ringkonnakohus kummutanud. Riigikohtul ei ole kohtute poolt tuvastatud tehiolusid silmas pidades alust

kahelda nende ütluste tõepärasuses ning seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et V. K. käitumine T.

T.-le ja E. B.-le tervisekahjustuste tekitamisel oli kantud kaitsetahtest. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ja

asjas puuduvad tõendid, et V. K.l oleks olnud kavatsus või otsene tahtlus teostada hädakaitset vahenditega,

mis ilmselt ei vastanud ründe ohtlikkusele, või et ta oleks T. T.-le või E. B.le kavatsetult või otsese tahtlusega

ilmselt liigset kahju tekitanud.

17. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Ida-Viru Maakohtu 11. septembri 2003. a ja Viru Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2003. a

otsuse V. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 p 1 järgi ning mõistab ta selles süüdistuses

õigeks.

Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Peeter Vaher