3-1-1-98-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-98-03

Otsuse kuupäev

25. märts 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

AS L väärteoasi Tolliseaduse § 65 lg 4 p 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 4. veebruari 2003. a otsus

väärteoasjas nr 4-1519/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS L kaitsja vandeadvokaat Toomas Vaheri

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

26. august 2003. a

Istungil osalenud isikud

AS L kaitsja vandeadvokaat Toomas Vaher

Resolutsioon

1. Kassatsioonkaebus rahuldada.

2. Tühistada Tallinna Linnakohtu 4. veebruari 2003. a otsus ja lõpetada AS L väärteoasja menetlus.

3. VTMS § 23 alusel mõista riigieelarve vahenditest AS-le L välja kaitsjatasu 20 000 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS-le L koostati 9. aprillil 2002. a kaks haldusõiguserikkumise protokolli, mille kohaselt pani firma 19. ja

25. veebruaril 2002. a toime Tolliseaduse § 65 lg 4 p 3 rikkumise, deklareerides tollis Eestisse imporditud

valgustuspetrooli diislikütusena.

Tolliameti Edela tolliinspektuuri juhataja Marek Helmi 3. mai 2002. a otsusega karistati aktsiaseltsi nende

rikkumiste eest rahatrahviga 300 000 krooni.

2. AS L vaidlustas Tallinna Linnakohtus kohtuvälise menetleja otsuse, taotledes selle tühistamist ja

väärteomenetluse lõpetamist.

Kaebuses leiti, et imporditud kauba puhul oligi tegemist diislikütusega ja see oli deklareeritud õigesti.

Samuti märgiti kaebuses, et samasuguse kauba deklareerimist diislikütusena on Tolliamet varem

aktsepteerinud.

3. Tallinna Linnakohtu 4. veebruari 2003. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus

muutmata.

Kohtuotsuse kohaselt on deklarant kohustatud tollideklaratsioonis kauba klassifitseerima Eesti kaupade

nomenklatuuri (EKN) kohaselt.

Kohus leidis, et M-tehase poolt väljastatud kaubapassi ning tehase ja AS L vahel sõlmitud ostu-müügi

lepingu lisaga 2 on tõendatud, et tegemist oli valgustuspetrooliga. Kohus ei võtnud arvesse S AS

vastavusotsuseid, mille kohaselt vastas kaup talvediislikütusele esitatavatele nõuetele. Vastavusotsused esitati

alles menetluse käigus, mitte aga kauba importimisel, mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kas

vastavusotsuste aluseks olnud proovid võeti vaidlusalusest kaubast. Lisaks leidis kohus, et sellel, kas Eestis

kasutati imporditud kaupa diislikütusena või valgustuspetroolina, pole tähtsust.

4. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse AS L kaitsja vandeadvokaat Toomas Vaher,

kes taotleb Tallinna Linnakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist.

4.1 Kassaator leiab esmalt, et linnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, jättes tühistamata

kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi 300 000 krooni. 1. septembril 2002. a jõustunud

Karistusseadustiku § 47 lg 2 kohaselt on juriidilisele isikule määratava rahatrahvi maksimaalne suurus 50

000 krooni. Ka oleks kohus kassaatori arvates pidanud kontrollima, kas ja millise karistusõigusliku sätte

alusel on väidetav rikkumine endiselt karistatav.

4.2 Pole võimalik aru saada, millist kaubapassi on kohus uurinud. Kohus on viidanud 13. novembri 2000. a

kaubapassile, mis on aga hilisemate kaubapartiide kaubapassidest erinev. Lisaks ei ole 13. novembril 2000. a

kauba importimisel esitatud kaubadeklaratsioonis ebaõige kaubakoodi kasutamine käesolevas

haldusõiguserikkumise asjas haldusõiguserikkumise sündmuseks. Kohtuotsuses väidetakse ekslikult, et S AS

vastavusotsused esitati alles haldusõiguserikkumise menetluse käigus. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et

need esitati koos kaubadeklaratsioonidega.

4.3 Tolliamet lähtus kaubapositsiooni määramisel klassifitseerimise üldreeglitest 1 ja 6, kuid nende abil ei ole

kassaatori meelest võimalik jõuda õige kaubapositsioonini, kuna kaup on sellisel juhul klassifitseeritav kahe

5. taseme alamrubriigi järgi. Lähtudes reeglitest 3.b ja 3.c oleks õige kõnealuse kauba klassifitseerimine just

diislikütusena.

4.4 Klassifitseerimisel ei saa lähtuda ainult valmistajatehase poolt tootele antud nimetusest, nagu seda on

teinud Tolliamet. Klassifitseerimine peab toimuma kooskõlas Eesti Vabariigi õigusaktidega. Energiaseaduse

§ 51 lg 6 alusel on vedelkütuse importimisel importija kohustatud esitama tollile vedelkütuse

vastavussertifikaadi. Energiaseaduse § 261 lg 2 kohaselt kuulub Tolliameti pädevusse vedelkütuse impordil

turuloa ja vedelkütuse vastavussertifikaadi kontrollimine ning vedelkütuse vastavuse kontrollimine Eestis

kehtestatud kvaliteedinõuetele. AS L esitas tollile mõlema imporditud vedelkütuse partii kohta S AS poolt

välja antud vastavusotsused, mille kohaselt vastas imporditud kaup Eesti Vabariigis talvediislikütusele

kehtestatud kvaliteedinäitajatele ning seetõttu deklareeriski firma kauba talvediislikütusena. Tolli seisukoht

mitmete aastate jooksul on olnud see, et kaup tuleb deklareerida tema tegelike omaduste kohaselt vastavalt

Eestis kehtivatele kvaliteedinõuetele, nii nagu see ekspertiisi tulemina tuvastatakse.

Seisukohta, et kauba klassifitseerimisel ei saa lähtuda ainuüksi kauba saatedokumentides sisalduvast

nimetusest, põhjendab kassaator veel sellega, et kütuse kohta kasutatavad terminid ja kvaliteedinäitajad on

riigiti erinevad. Kuna ei ole kontrollitud, kas kaup vastab valgustuspetrooli tunnustele, ei saa väita, et AS L

on seadust rikkunud.

4.5 Kassaator väidab, et menetlusalune isik ei saanud kauba importimisel diislikütuse nimetuse all kasu, kuna

sellest ei tulene aktsiisimaksueelist. Ka puudus firmal igasugune tahtlus või ettevaatamatus, kuna nad

juhindusid S AS ekspertide poolt antud arvamusest, kelle seisukohti on toll varem aktsepteerinud.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2003. a määrusega pikendati kohtuotsuse tegemise tähtaega

26. oktoobrini 2003. a ja 28. oktoobri 2003. a määrusega pikendati kohtuotsuse tegemise tähtaega kuni

Riigikohtu üldkogu otsuse kuulutamiseni kriminaalasjas nr

3-1-1-120-03. Riigikohtu üldkogu otsus viimatinimetatud kriminaalasjas kuulutati 17. veebruaril 2004. a.

6. 27. veebruaril 2004. a esitas AS L kaitsja taotluse menetluse lõpetamiseks seoses väärteo aegumistähtaja

möödumisega. Seejuures rõhutab taotluse esitaja, et ta ei loobu enda kassatsioonkaebuses esitatud sisulistest

seisukohtadest.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori väitega, et menetletav väärtegu on aegunud.

Väidetavad rikkumised pandi toime 19. ja 25. veebruaril 2002. aastal. Vastavalt KarS § 81 lg-le 3 on

väärtegu aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks

aastat.

VTMS § 29 lg 1 p 5 kohaselt tuleb juhul, mil väärteo aegumistähtaeg on möödunud, väärteomenetlus

lõpetada. Kuid arvestades seda, et VTMS § 160 lg 4 p-st 2 tulenevalt on Riigikohtu ülesandeks kohtupraktika

ühtsustamine ja vaieldav küsimus on põhimõttelise tähendusega, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium

täiendavalt järgmist.

8. Tallinna Linnakohtu 4. veebruari 2002. a otsusega loeti AS L põhjendamatult karistatuks Tolliseaduse § 65

lg 4 p-s 3 ettenähtud rikkumise eest.

Kõnealuse sätte kohaselt võis rikkumine seisneda üle tollipiiri toimetatava või toimetatud deklareeritava

kauba, sealhulgas tollitransiidil läbiva transiidina veetava kauba, deklareerimata jätmises või deklareerimist

tõendavate dokumentide esitamata jätmises või selle kauba deklareerimises vale nimetuse või

kaubapositsiooni all või deklarandi või kauba saaja kohta valeandmete deklareerimises kuriteo tunnuste

puudumisel.

Väidetava õiguserikkumise ajal kehtinud Tolliseaduse § 23 lg 1 nägi ette, et deklarant on kohustatud

tollideklaratsioonis kauba klassifitseerima Eesti kaupade nomenklatuuri, tolliseaduse ja teiste seaduste alusel

kehtestatud nomenklatuuride kohaselt. Kaubapositsioon määratakse sama paragrahvi 3. lõike kohaselt

vastavalt EKN-i klassifitseerimisreeglitele. Tollitariifiseaduse § 7 lg-s 3 aga on sätestatud, et üle tollipiiri

toimetatud või toimetatava kauba kaubapositsioon loendis määratakse vastavalt Eesti kaupade nomenklatuuri

klassifitseerimise reeglitele ja kauba kasutamise eesmärgile. Seisukohta, et kauba deklareerimisel ei saa

ignoreerida imporditava kauba tegelikku kasutusotstarvet Eestis tuleb lugeda igati põhjendatuks (vt ka

Riigikohtu halduskolleegiumi 15. märtsi 2004. a otsust kohtuasjas 3-3-1-7-04).

9. Tallinna Linnakohtu 4. veebruari 2002. a otsuses märgitakse esmalt, et deklarant on kohustatud

tollideklaratsioonis kauba klassifitseerima EKN-i kohaselt ja rõhutatakse, et kaubapositsioon määratakse

EKN klassifitseerimisreeglite kohaselt ning et AS L poolt imporditud naftatoodete klassifitseerimisel on

aluseks Üldreeglid 1 ja 6. Seejärel aga leitakse kohtuotsuses, et kuna Mozõrski Naftaöötlemistehase poolt

väljastatud kaubapassist nähtuvalt oli tegemist valgustuspetrooliga, oleks tulnud kaupa ka deklareerida

valgustuspetroolina. Kokkuvõtvalt on linnakohus seega asunud seisukohale, et hälbimine kaubapassis

märgitust kauba deklareerimisel ei olnud kooskõlas EKN-i klassifitseerimisreeglitega.

Kohtu sellise seisukohaga ei saa nõustuda. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et mingi kauba klassifitseerimine

EKN-i järgi on võimalik ka üksnes ja otseselt kaubapassis märgitud kauba nimetusest lähtuvalt (vt selgitus 4

EKN-i reegli 1 juurde). Seda juhul, kui kaubapassis märgitud nimetusega kaup paigutub üheselt ja

vaidlusteta EKN-i mingisse kindlasse rubriiki. Kui sellist võimalust saaks kasutada kõigi Eestisse

imporditavate kaupade puhul, siis poleks täiendavalt vaja kasutada mingeid EKN-i reegleid. Seadusandja on

aga kõnealuste reeglite kehtestamisel lähtunud arusaamast, et teatud juhtudel ei ole võimalik lähtuda üksnes

kaubapassis märgitud kauba nimetusest. Ka EKN-i reegli 1 juurde esitatud selgituses 2 on märgitud, et kauba

nimetused - seega ka kaubapassis märgitud nimetused - on vaid teabeks, mistõttu nad ei ole klassifitseerimise

tunnuseks.

10. Kõnealuse kohtuasja puhul puudus vaidlus selles, et kohtuasja esemeks olev kaup kuulub gruppi 27

(mineraalsed kütused; mineraalõlid ja nende destilleerimissaadused; bituminoossed mineraalid; mineraalsed

vahad). Samuti puudus vaidlus selles, et edasisel klassifitseerimisel paigutub kõnealune kaup alamrubriiki

2710 19 (keskmised destillaadid).

Alamrubriik 2710 19 raames on omavahel võrreldavad viienda taseme alamrubriigid, milleks on

- "petrool" kahe kaubapositsiooniga:

2710 19 21 00 - reaktiivkütus (lennukipetrool) ja

2710 19 25 00 - muud ning

- "muud" kahe kaubapositsiooniga:

2710 19 29 36 - diislikütus ja

2710 19 27 37 - muud, sealhulgas kerge kütteõli.

Reegli 6 ja selle selgituste kohaselt toimub kaupade klassifitseerimine rubriigi alajaotustesse lähtuvalt

reeglitest 1-5, kusjuures omavahel võrreldavad on vaid sama taseme alamrubriigid. Alamrubriigid "petrool"

ja "muud" on sama - viienda taseme alamrubriigid ja seega kauba klassifitseerimisel omavahel ka

võrreldavad. EKN-i reegli 3a kohaselt tuleb eelistada seda alamrubriiki, mis kirjeldab kaupa täpsemalt.

EKN-s ei sisaldu otseselt kaubapassis märgitud kaubapositsiooni "valgustuspetrool" ja vaidlus puudub ka

selles, et kõnealuse kauba näol polnud tegemist reaktiivkütusega. Arvestades AS L poolt tollile esitatud

vastavusotsust, mille kohaselt vastas imporditav kaup Eesti Vabariigis talvediislikütusele kehtestatud

kvaliteedinäitajatele, tuleb nõustuda kassatsioonkaebuses märgituga, et kaubapositsioon 2710 19 29 36

nimetusega "diislikütus" iseloomustab kõnealust kaupa oluliselt täpsemalt, kui kaubapositsioon 2710 19 25

00 nimetusega - "muud".

11. Eelnevast tulenevalt on AS L deklareerinud kauba õigesti ning otsuse tegemisel enne väärteo

aegumistähtaja möödumist tulnuks väärteoasjas menetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

12. AS L kaitsja vandeadvokaat Toomas Vaher on esitanud 26. augustil 2003. a taotluse hüvitada

menetlusalusele isikule VTMS § 23 alusel riigieelarvest kaitsja tasu summas 147. 943 krooni 73 senti

vastavalt taotlusele lisatud tasuarvestusele.

VTMS §-s 23 sätestatu kohaselt hüvitatakse väärteomenetluse lõpetamisel menetlusalusele isikule tema

taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et

mõistlikuks saab lugeda advokaaditasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule

mõistetava maksimaalse rahatrahviga kui väärteoasjade olemust ja keerukust iseloomustava asjaoluga

(mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-37-03, RT III 2003, 12, 117). Sellest

tulenevalt leiab kolleegium, et mõistliku kaitsjatasuna tuleb AS-le L välja mõista 20 000 krooni.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris