3-2-1-20-04 · Riigikohus

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-20-04

Määruse kuupäev

Tartu, 17. märts 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks, V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik

ja T. Tampuu

Kohtuasi

Uno Ruusi hagi Tallinna linna, Nikolai T"injakovi, Peter-

Karl Bramanise, Aime Saksa, Arne Undresti, Jelena

"evtsova, Tamara Holmi, Vitali Li"ne ja Lembi-Sirje Kallase

vastu tehingute tühisuse tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. septembri

1999. a otsus tsiviilasjas nr II-2/685/99

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna linna, Peter-Karl Bramanise, Lembi-Sirje Kallase, Aime

Saksa, Arne Undresti, Tamara Holmi ja Vitali Li"ne

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

16. veebruar 2004. a

Istungil osalenud isikud

P.-K. Bramanis ja tema esindaja vandeadvokaat E. Sassian

Resolutsioon

1. Lõpetada menetlus Uno Ruusi hagis Tallinna linna, Nikolai

T"injakovi, Peter-Karl Bramanise, Aime Saksa, Arne

Undresti, Jelena "evtsova, Tamara Holmi, Vitali Li"ne ja

Lembi-Sirje Kallase vastu tehingute tühisuse

tunnustamiseks.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

15. septembri 1999. a otsus tsiviilasjas nr II-2/685/99.

3. Tühistada Tallinna Linnakohtu 18. mai 1998. a otsus

tsiviilasjas nr 2/3/43-6274/97.

4. Tühistada Tallinna Linnakohtu 21. novembri 1997. a hagi

tagamise määrus tsiviilasjas nr 2/3/43-6274/97.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna

linnakomisjoni 11. oktoobri 1993. a otsusega nr 1153 jäeti Uno Ruusi taotlus tema isa vennale Karl

(Karp) Ruusile kuulunud vara Wiedemanni nr 9 (endine kinnistu nr 4183) tagastamiseks rahuldamata,

kuna ta ei ole maareformi seaduse (MRS) §-s 5 nimetatud isikuks, kellel on õigus nõuda maa

tagastamist, asendamist või kompenseerimist. Sama komisjoni 13. veebruari 1995. a otsusega nr 4901

11. oktoobri 1993. a otsus tühistati. Vara Wiedemanni nr 9 tunnistati omandireformi objektiks ja

hageja selle vara õigustatud subjektiks " mõttelises osas. Tallinna Linnavalitsuse 10. mai 1995. a

korralduse nr 1428-k alusel tagastati hagejale Wiedemanni 9 elamust " mõttelist osa. 31. mail 1995. a

teavitas Tallinna Linnavarade Amet Tallinna Hooneregistrit ja Kadrioru Kinnisvarahoolduse

Munitsipaalettevõtet vajadusest elamus eluruumide erastamine peatada. Vara üleandmise 1. augusti

1995. a aktiga anti hagejale üle " mõttelist osa majavaldusest.

2. Tallinna Linnakohtule 19. novembril 1997. a esitatud hagiavalduse kohaselt on elamus

seadusevastaselt erastatud eluruumid nr 2 ja 6-11: nr 2 Nikolai T"injakovile 4. aprillil 1995. a, nr 6

Peter-Karl Bramanisele 18. aprillil 1995. a, nr 7 Aime Saksale 17. jaanuaril 1995. a, nr 8 Arne

Undrestile 17. jaanuaril 1995. a, nr 9 Jelena "evtsovale 11. aprillil 1995. a, nr 10 Tamara Kebinale

17. jaanuaril 1995. a ja nr 11 Lembi-Sirje Kallasele 17. jaanuaril 1995. a. Tamara Kebina võõrandas

erastatud eluruumi nr 10 kinkelepingu alusel Vitali Li"nele. Hageja taotles eluruumide erastamise

ostu-müügilepingute ja kinkelepingu tühisuse tunnustamist, kuna erastamislepingud, mis on tehtud

enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist, on vastuolus omandireformi aluste seaduse

(ORAS) §-ga 18 lg 1 ja eluruumide erastamise seaduse (EES) §-ga 3 lg 5 p 4 ning on seetõttu

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 kohaselt tühised.

3. Tallinna Linnakohtu 21. novembri 1997. a hagi tagamise määrusega keelati Nikolai T"injakovil,

Peter-Karl Bramanisel, Aime Saksal, Arne Undrestil, Jelena "evtsoval, Vitali Li"nel ja Lembi-Sirje

Kallasel korteritega tehingute tegemine.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas 18. mai 1998. a otsusega hagi ja tunnustas tehingute tühisust.

Linnakohus leidis, et korterite erastamisel rikuti ORAS § 18 lg 1 ja EES § 3 lg 5 p 4 sätteid.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. oktoobri 1998. a otsusega linnakohtu otsuse osaliselt. Uue

otsusega jättis kohus hagi rahuldamata Tallinna linna ja Aime Saksa, Arne Undresti, Tamara Holmi,

Lembi-Sirje Kallase vaheliste ostu-müügilepingute ning Tamara Holmi ja Vitali Li"ne vahelise

kinkelepingu tühistamiseks. Muus osas linnakohtu otsust ei muudetud.

6. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. mai 1999. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja saadeti asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. septembri 1999. a otsusega Tallinna Linnakohtu 18. mai

1998. a otsuse muutmata.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 1999. a otsuse peale esitasid Riigikohtule

kassatsioonkaebused Tallinna linn, Peter-Karl Bramanis, Lembi-Sirje Kallas, Aime Saks, Arne

Undrest, Tamara Holm ja Vitali Li"ne. Kaebustele anti menetlusluba 19. jaanuaril 2000. a.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis asja 12. aprilli 2000. a määrusega

lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

10. Kuna 9. märtsil 2000. a suri hageja Uno Ruus, peatas Riigikohtu tsiviilkolleegium 19. juuni

2000. a määrusega TsMS § 213 lg 1 p 1 alusel asjas menetluse kuni õigusjärglase kindlakstegemiseni.

11. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. aprilli 2001. a otsusega nr 12058 loeti Tallinnas endisel

kinnistul nr 4183, aadressil Tallinnas Wiedemanni 9 (endine Wiedemanni 15) asunud ehitised ja maa

omandireformi objektiks. Ehitised ja maa võõrandati ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV

Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)p Keskkomitee 7. septembri 1944. a määrusega. Otsuses

nr 12058 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Amalie Ruusile, kes vastab

ORAS § 7 lg 1 p-s 2 toodud nõuetele. Uno Ruusi taotlus vara tagastamiseks jäeti rahuldamata, kuna

ta ei kuulu ORAS §-s 8 ja MRS § 5 lg-s 2 sätestatud omandireformi õigustatud subjektide ringi.

Komisjon tühistas sama komisjoni 13. veebruari 1995. a otsuse nr 4901 ja 11. oktoobri 1993. a otsuse

nr 1153.

12. Tallinna Linnavalitsus tunnistas 16. mai 2001. a korraldusega nr 1856-k kehtetuks linnavalitsuse

10. mai 1995. a korralduse nr 1428-k.

13. Uno Ruusi pärija Martta Annikki Ruus esitas kaebuse Tallinna Halduskohtule ning palus

tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. aprilli 2001. a otsuse nr 12058 ja Tallinna

Linnavalitsuse 16. mai 2001. a korralduse nr 1856-k.

14. Tallinna Halduskohtu 15. märtsi 2002. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus

tuvastas, et vara õigusvastase võõrandamise ajaks tuleb lugeda 7. september 1944. a ning et vara

omanikuks õigusvastase võõrandamise ajal oli Amalie Ruus (Karl (Karp) Ruusi abikaasa). Maa

endise omaniku abikaasa venna poeg ei kuulu ORAS §-s 8 ja MRS § 5 lg-s 2 märgitud isikute hulka,

mistõttu ei saa Uno Ruus olla Wiedemanni 9 õigusvastaselt võõrandatud ehitiste ja maa osas

õigustatud subjektiks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon jättis õigesti rahuldamata Uno Ruusi taotluse

vara tagastamiseks. Halduskohus leidis, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. aprilli 2001. a otsus

nr 12058 ja Tallinna Linnavalitsuse 16. mai 2001. a korraldus nr 1856-k on õiguspärased.

15. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. detsembri 2002. a otsusega tühistati Tallinna

Halduskohtu 15. märtsi 2002. a otsus ja uue otsusega tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

2. aprilli 2001. a otsus nr 12058 ja Tallinna Linnavalitsuse 16. mai 2001. a korraldus nr 1856-k.

16. Riigikohtu halduskolleegium tühistas 28. mai 2003. a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja

saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

17. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 22. oktoobri 2003. a otsusega Tallinna

Halduskohtu 15. märtsi 2002. a otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et vara lõpliku

õigusvastase võõrandamise ajal oli Wiedemanni 9 asunud kinnistu nr 4183 täieõiguslik omanik

Amalie Ruus.

18. 15. jaanuari 2004. a määrusega uuendas Riigikohtu tsiviilkolleegium tsiviilasja menetluse.

19. 16. oktoobril 2003. a esitas P.-K. Bramanise esindaja Riigikohtule taotluse tsiviilasjas menetluse

lõpetamiseks. Taotluse kohaselt ei ole U. Ruus Wiedemanni 9 ehitise suhtes tunnistatud õigustatud

subjektiks ja need ehitised ei kuulu talle tagastamisele.

20. Riigikohtu istungil palus P.-K. Bramanise esindaja menetluse lõpetada või juhul, kui Riigikohus

ei pea seda võimalikuks, ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

21. Kolleegium leiab, et TsMS § 217 p 4 alusel tuleb asjas menetlus lõpetada.

22. Füüsilisest isikust poole surma korral või juriidilisest isikust poole lõppemisel lubab kohus TsMS

§ 78 lg 1 kohaselt protsessi astuda selle poole õigusjärglasel. Õigusjärglus on võimalik protsessi igas

staadiumis.

23. 12. veebruaril 1998. a Kanadas Ontario provintsis Torontos koostatud Uno Ruusi testamendi p II

järgi on tema testamendi täitjaks Rauno Ruus ja p IV c kohaselt pärib abikaasa Martta Annikki Ruus

kohustuste täitmisest järelejäänud vara. Uno Ruusi pärijana esitas Martta Annikki Ruus kaebuse

Tallinna Halduskohtule ning palus tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. aprilli 2001. a otsuse

nr 12058 ja Tallinna Linnavalitsuse 16. mai 2001. a korralduse nr 1856-k. Halduskohtumenetluses

tehtud otsustest nähtub, et Martta Annikki Ruusi on kõigis kohtuastmetes esindanud lepinguline

esindaja. Riigikohus on informeerinud 22. juunil 2000. a ja 9. novembril 2000. a nii Uno Ruusi lapsi,

Martta Annikki Ruusi kui ka teda kohtuasjades esindanud isikut õigusjärglase protsessi astumise

võimalusest, kuid Uno Ruusi õigusjärglane ei ole kohtule teatanud, kas ta soovib protsessi astuda.

Sellest teeb kolleegium järelduse, et Uno Ruusi õigusjärglane ei soovi protsessi astuda.

24. Tsiviilkohtumenetluse põhimõtteks on dispositiivsus. See tähendab, et kohus ei algata ega aruta

asja ilma protsessiosalise taotluseta. TsMS § 5 lg 1 p 1 kohaselt algatab kohus tsiviilasja isiku

avalduse alusel, kes kohtus oma õiguse või vabaduse kaitset taotleb, samuti selle isiku esindaja

avalduse alusel. Kuna hageja õigusjärglane ei ole avaldanud soovi hagiavalduse edasiseks

menetlemiseks, ei saa kohus asja edasi menetleda.

25. Kohus lõpetab TsMS § 217 p 7 alusel menetluse, kui pärast asjas pooleks oleva füüsilise isiku

surma vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust või juriidiline isik on lõppenud õigusjärgluseta.

Käesolevas asjas võimaldas õigussuhe õigusjärglust ja seetõttu oli menetluse peatamine TsMS § 213

lg 1 p 1 alusel hageja õigusjärglase kindlakstegemiseni põhjendatud. Kui hageja õigusjärglane pärast

talle protsessi astumise võimalusest teatamist ei esita mõistliku aja jooksul TsMS § 78 lg 1 alusel

avaldust protsessi astumiseks, tuleb ta lugeda hagiasja menetlemisest loobunuks ning menetlus

analoogia alusel TsMS § 217 p 4 kohaldades lõpetada.

26. Tulenevalt TsMS § 160 lg-st 3 tuleb tühistada ka asjas tehtud hagi tagamise määrus.

H. Jõks, A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik, T. Tampuu