3-3-1-9-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-9-04

Otsuse kuupäev

11. märts 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Tina-Tiiu Aho kaebus Harju Maavalitsuse õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni

10. mai 2001. a otsuse nr 12233 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. novembri

2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/338/2003

Menetluse alus Riigikohtus

Harju maavanema kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Harju maavanema kassatsioonkaebus rahuldamata.

Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. novembri 2003. a otsuse haldusasjas

nr 2-3/338/2003 põhjendavat osa vastavalt käesolevale otsusele. Resolutsioon jätta muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raivo Rootemann esitas 22. oktoobril 1991 avalduse endises Kolga vallas, praegu Loksa vallas

Juminda külas asuva Sagu talu (maaüksus Saku VII, kinnistu nr 1429 pindalaga 4,20 ha)

tagastamiseks. R. Rootemanni avaldusel on hiljem täpsustatud vara endise omaniku andmeid ning

avaldusele on teiste taotlejatena juurde kirjutatud Helmi Rohilahti ja Tina-Tiiu Aho nimed ning T.-

T. Aho allkiri ja passiandmed.

2. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni

10. detsembri 1999. a otsuse nr 12093 punktiga 3.1 tunnistati Saku VII maaüksuse suhtes

omandireformi õigustatud subjektideks võrdselt pooles mõttelises osas H. Rohilaht ja T.-T. Aho.

Otsuse punktiga 5.1 jäeti rahuldamata R. Rootemanni avaldus sama vara tagastamise suhtes.

3. 10. mail 2001 võttis Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon vastu otsuse nr 12233, millega tühistas

komisjoni varasema, 10. detsembri 1999. a otsuse punktid 3.1 ja 5.1 ning lõpetas R. Rootemanni

Saku VII maaüksuse tagastamiseks esitatud avalduse menetlemise. Komisjon leidis otsuse

põhjendustes, et H. Rohilahti ja T.-T. Aho nimed on R. Rootemanni avaldusele juurde kirjutatud ning

avalduste vastuvõtja poolt kinnitamata ja registreerimata. Samuti on H. Rohilaht andnud T.-T. Ahole

volituse tema nimel Saku VII maaüksusega seotud asjade ajamiseks ning temale maa tagastamise

nõudeõiguse loovutanud alles juunis-juulis 1993. Kuna H. Rohilaht ja T.-T. Aho ei esitanud avaldust

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta 17. jaanuariks 1992, tuleb

nad lugeda vara tagastamise või kompenseerimise nõudmisest loobunuks.

4. T.-T. Aho esitas Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 10. mai 2001. a otsuse nr 12233 teda

puudutavas osas (s.o osas, millega tühistati maakonnakomisjoni 10. detsembri 1999. a otsuse

nr 12093 punkt 3.1) tühistamise taotlusega kaebuse Tallinna Halduskohtule. Kaebuse esitaja leidis, et

vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olevad asjaolud on tõendamata. Otsus ei vasta ka vorminõuetele,

kuna sellest ei selgu üheselt, kas sama komisjoni 10. detsembri 1999. a otsus nr 12093 tühistati

tervikuna või üksnes osaliselt.

5. Tallinna Halduskohus jättis 11. detsembri 2002. a otsusega T.-T. Aho kaebuse rahuldamata.

Halduskohus leidis, et R. Rootemanni avaldusele H. Rohilahti ja T.-T. Aho nimede hilisema

märkimise näol oli tegemist õiendamata juurdekirjutusega ning avalduse muutmist ei ole

registreeritud. Kõik toimikus olevad kaebuse esitaja T.-T. Aho ja tema ema H. Rohilahti kohta

Rootsis välja antud isikut ja sugulust tõendavad dokumendid pärinevad juunist-juulist 1993,

avalduste esitamise lõpptähtaeg oli aga 17. jaanuar 1992. Tunnistajate vastuoluliste ütluste tõttu ei ole

asjas võimalik tuvastada juurdekirjutuste tegemise aega. Juurdekirjutused tegi tunnistaja Tiit Tamm,

kes töötas alates 15. juulist 1992 Loksa küla täitevkomitees maanõunikuna. T. Tamm täpsustas siiski,

et ta töötas Loksa külanõukogus kohakaaslusega juba kevadel 1992. Kohus leidis, et isegi kui

juurdekirjutused tehti 1992. a kevadel, toimus see pärast 17. jaanuari 1992, mil lõppes võimalus

avalduste muutmiseks. Seetõttu tuleb lugeda, et H. Rohilaht ja T.-T. Aho ei ole korrektseid

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi esitanud ning Harju

Maavalitsuse ÕVVTK komisjon tühistas 10. mail 2001 õigesti sama komisjoni 10. detsembri 1999. a

eksliku otsuse H. Rohilahti ja T.-T. Aho õigustatud subjektideks tunnistamise kohta.

6. Halduskohtu otsuse peale esitas T.-T. Aho apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule,

paludes see tühistada ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada T.-T. Aho halduskohtule esitatud

kaebus ning mõista vastustajalt tema kasuks välja kantud kohtukulud. Apellant märgib, et

kohtuotsuses on jäetud tähelepanuta asjaolu, et avaldusi on menetletud pikka aega ning kahtlusi

nende õiguspärasuse kohta pole tõusetunud. Kohus ei ole arvestanud tunnistaja T. Tamme ütlustega,

et H. Rohilahti ja T.-T. Aho nimed tuli R. Rootemanni avaldusele juurde kirjutada ning

juurdekirjutused tegi T. Tamm kui kohaliku omavalitsuse ametnik. Seega ei saa juurdekirjutusi pidada

õiendamatuteks.

7. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium rahuldas 27. novembri 2003. a otsusega T.-T. Aho

apellatsioonkaebuse ning tühistas halduskohtu otsuse menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus märkis, et omandireformi õigustatud subjektiks

tunnistamise otsus on adressaati soodustav haldusakt ning sellega tuvastatakse õiguslikult siduvalt

vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, sealhulgas omandireformi õigustatud subjekt ning sellest

tuleb omandireformi järgmistes staadiumides kinni pidada. Soodustava haldusakti tühistamiseks

antud otsus on adressaati koormav haldusakt, mille andmiseks peab seaduse reservatsiooni

põhimõttest tulenevalt olema õiguslik alus. Adressaadile soodustava haldusakti tühistamisel tuleb

kaaluda haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt

ning isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et tema suhtes antud haldusakt jääb kehtima, teiselt poolt,

samuti tuleb arvestada kolmandate isikute õigustega. Halduskohus ei ole asja läbivaatamisel neile

asjaoludele tähelepanu pööranud ega T.-T. Aho usaldust ja lootust kaalunud.

Ringkonnakohus märkis, et ainuüksi isiku lootus, et haldusakti alusel antakse talle tulevikus

soodustus, ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel olla kaalukam kui halduse

õiguspärasuse põhimõte, kui haldusakt on õigusvastane sisuliselt või oluliste vormi- ja

menetlusvigade tõttu. Juhul, kui apellant esitas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse

pärast seadusega sätestatud tähtaega, siis kaebuse esitaja õigustatud subjektiks tunnistamine võis

kujutada endast olulist menetlusnormide rikkumist. Kui isikule soodustava haldusakti andmisel rikuti

menetlusnorme, saab isik tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui haldusaktist tulenenud

põhjendatud lootuse mõjul on ta käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti

andmiseta, näiteks muutnud oma elukorraldust või teinud suuri kulutusi, lootes tulevase soodustuse

saamisele. Samas ei saa isik tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta oli või pidi olema teadlik

sellest, et talle soodustust andev haldusakt on õigusvastane.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu järeldusega, et asjas kogutud tõenditega ei ole üheselt

tuvastatav, millal apellant vara tagastamise avalduse esitas. Kuna tunnistajate ütlustega on tõendatud,

et juurdekirjutused R. Rootemanni avaldusele tegi T. Tamm, kes Loksa Külanõukogus tegeles

avalduste vastuvõtmisega, läbivaatamisega, registrisse kandmisega ja muu sarnasega, siis on

asjakohatu vastustaja väide, et T.-T. Aho allkiri on avalduse vastuvõtja poolt kinnitamata. Vabariigi

Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja

hindamise kord" ei näe ette avaldusel taotleja allkirja tõestamist juhul, kui ta esitab avalduse

isiklikult. Asjas on tõendatud, et T.-T. Aho käis ise avalduste vastuvõtja juures.

Ringkonnakohus märkis, et halduskohus on jätnud tähelepanuta 11. juunil 1992 jõustunud seaduse

Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja

kompenseerimisel, mille § 2 lg-d 2 ja 3 andsid ÕVVTK keskkomisjonile õiguse õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamise tähtaja ennistada tingimusel,

et ennistamise taotlus on esitatud hiljemalt 31. märtsil 1993. Seega kui T.-T. Aho esitas avalduse

pärast 17. jaanuari 1992, siis oleks avalduse vastuvõtja pidanud taotlejale selgitama, et seadusega

sätestatud avalduse esitamise tähtaeg on möödunud ning tal tuleb esitada tähtaja ennistamise taotlus

keskkomisjoni nimele. Seda avalduse vastuvõtja ei teinud, millest saab järeldada, et T.-T. Aho esitas

avalduse tähtaegselt, kuid see jäi mingil põhjusel registreerimata. Kui avaldus esitati siiski

1992. aasta kevadel, siis eksitas haldusorgan apellanti sellega, et võttis vastu tähtaja rikkumisega

esitatud avalduse, asus seda menetlema ja nõudis täiendavaid dokumente, jättes mulje, et taotlus on

tähtaegselt esitatud. Seetõttu apellant ei pidanud teadma, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni

10. detsembri 1999. a otsus nr 12093 tema õigustatud subjektiks tunnistamise kohta võib olla

õigusvastane põhjusel, et vara tagastamise avaldus ei olnud tähtaegne.

Tuvastatud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal asus ringkonnakohus seisukohale, et T.-T. Aho

avaldus tuleb lugeda Loksa Külanõukogu poolt selle vastuvõtmisega tähtaegselt esitatuks, millest

tulenevalt Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 10. detsembri 1999. a otsuse nr 12093 punkt 3.1 oli

õiguspärane ning maakonnakomisjonil puudus õiguslik alus selle tühistamiseks 10. mai 2001. a

otsuses nr 12233 märgitud põhjendustel. Ringkonnakohus rahuldas T.-T. Aho apellatsioonkaebuse

ning tegi asjas uue otsuse, millega tühistas Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 10. mai 2001. a

otsuse nr 12233 p 1 osas, millega tühistati sama maakonnakomisjoni 10. detsembri 1999. a otsuse

nr 12093 p 3.1. Samuti mõistis ringkonnakohus Harju Maavalitsuselt T.-T. Aho kasuks välja

kohtukulud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse Harju maavanem, paludes

otsus tühistada ning jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et R. Rootemanni avaldusele

juurdekirjutuste tegemist T.-T. Aho poolt ei saa käsitada H. Rohilahti ja T.-T. Aho avalduse

esitamisena õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ning juurdekirjutused ei muuda avaldust

ühisavalduseks nagu käsitles seda ringkonnakohus. H. Rohilahti ja T.-T. Aho avaldusi Loksa vallas

registreeritud ei ole. Avaldusel puudub H. Rohilahti allkiri ning toimiku materjalide hulgas ei ole ka

H. Rohilahti poolt T.-T. Ahole antud volitust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse

esitamiseks. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et T.-T. Aho allkiri ei vajanud

vastuvõtja poolt kinnitamist, kuna ta käis ise avalduste vastuvõtja juures ning kirjutas seal

R. Rootemanni avaldusele juurde ka enda passiandmed ja allkirja. Asjaolu, et T.-T. Aho allkiri on

kinnitamata, viitab otseselt sellele, et tegemist ei olnud isikute ühise avaldusega, kuna ühine avaldus

tuleb esitada vastuvõtjale ühiselt. Praegusel juhul on juurdekirjutustega avaldust ka muudetud, millest

nähtub, et väidetavalt ühisavalduse esitanud isikutel puudus ühine tahe.

Kassaator leiab, et T.-T. Aho seadusevastaselt õigustatud subjektiks saamise ootus ei ole õiguspärane,

kuna ta on oma tegevusega viinud komisjoni eksitusse ja sellega saavutanud teadvalt ebaõige otsuse

vastuvõtmise. Isiku selline teguviis välistab õiguspärase ootuse ning komisjon oli õigustatud

varasemat eksimust parandama. Tähtaegselt avalduse esitamata jätnud isiku omandireformi

õigustatud subjektiks tunnistamisega rikutakse oluliselt Omandireformi aluste seadust (ORAS) ja

sellisele isikule ei ole lubatud ORAS järgi vara tagastada. Ka ringkonnakohus on oma otsuses

möönnud, et täitevvõimu seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt on haldusorganil õiguslik alus

varasema, andmise hetkel õigusvastase haldusakti tühistamiseks, kui sellega ei kahjustata adressaadi

õiguspärast ootust.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

27. novembri 2003. a otsuse tühistamiseks ei ole alust.

10. Halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna asjas on tõendatud, et

juurdekirjutused R. Rootemanni avaldusele tegi T. Tamm, kes ametikohustuste järgselt tegeles

muuhulgas avalduste vastuvõtmise ja registreerimisega, siis on asjakohatu kassaatori väide selle

kohta, et avaldused on registreerimata ning T.-T. Aho allkiri on avalduse vastuvõtja poolt

kinnitamata. Õige on ringkonnakohtu osundus, et Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord

(Kord) ei näe ette taotleja allkirja tõestamist juhul, kui ta esitab avalduse isiklikult. Vaidlust ei ole

selle üle, et T.-T. Aho käis avalduse vastuvõtja juures isiklikult.

11. Kassaator leiab, et ringkonnakohus käsitas R. Rootemanni avaldust ekslikult kui R. Rootemanni,

T.-T. Aho ja H. Rohilahti ühisavaldust Korra punkti 6 mõttes. Juurdekirjutused on tehtud alles pärast

avalduse esitamist. Seega avaldust ei esitatud ühiselt. Juurdekirjutustega on R. Rootemanni esitatud

avaldust muudetud, mistõttu ei saa tegemist olla ühise tahteavaldusega. Kassaator on seisukohal, et

ühise avaldusega on tegemist juhul, kui kaks või enam isikut esitavad avalduse ühiselt ning see

sisaldab nende kooskõlastatud tahteavaldust ja nad kinnitavad seda oma allkirjaga avaldusel.

Halduskolleegium märgib, et Korra punkti 6 teise lõigu kohaselt esitatakse ühine avaldus juhul, kui

mitu isikut taotlevad ühe ja sama vara tagastamist või kompenseerimist. Kuid taotlejad võivad esitada

ka igaüks eraldi avalduse. Korra järgi on ühise avalduse esitamise eelduseks ühesugune eesmärk

(soov saada tagasi osa samast varast või kompensatsiooni sama vara eest). Kuna omandireformi

protsessis ei oma tähtsust avalduste esitamise järjekord (oluline on üksnes kinnipidamine avalduse

esitamise lõpptähtajast) ega teiste sama vara tagastamist taotlevate isikute nõusolek isikule vara

tagastamiseks, siis tuleb asuda seisukohale, et ühise avalduse esitamine on teatud juhul võimalik ka

juba esitatud avaldusele juurdekirjutuste tegemise teel. Kolleegium leiab, et ühise avalduse esitamine

on nähtud ette otstarbekuse kaalutlusel, sest vara tagastamisel ja kompenseerimisel tuleb omavahel

seostada õigusvastaselt võõrandatud vara ja selle vara suhtes esitatud taotlused.

12. Kohtud on selles asjas leidnud, et R. Rootemanni avaldusele juurdekirjutuste tegemise täpset aega

ei ole võimalik tuvastada. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium asus 27. novembri 2003. a

otsuses põhjendatult seisukohale, et 11. juunil 1992 jõustunud Seadus avalduste esitamise tähtaegade

ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel (§ 2)

võimaldas isikutel, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldus

jäi kehtestatud tähtajaks (ORAS § 16 lg 1 järgi 17. jaanuariks 1992) esitamata, taotleda ÕVVTK

keskkomisjonilt avalduse esitamise tähtaja ennistamist. Taotlusi võeti vastu kuni 1993. aasta

31. märtsini (kaasa arvatud).

Kohtud on tuvastanud, et juurdekirjutused R. Rootemanni avaldusele pidid olema tehtud hiljemalt

1992. aasta suvel. Materjalidest ei nähtu, et T.-T. Aho ja H. Rohilaht oleksid ÕVVTK

keskkomisjonilt taotlenud avalduse esitamise tähtaja ennistamist. Halduskolleegium nõustub

ringkonnakohtu seisukohaga, et nendest asjaoludest järeldub, et T.-T. Aho esitas avalduse kas

tähtaegselt, kuid mingil põhjusel jäid tema kohta andmed vara tagastamise ja kompenseerimise

avalduste registreerimise raamatusse kandmata, või kui ta esitas avalduse siiski pärast 1992. aasta

17. jaanuari, siis eksitas Loksa Külanõukogu teda avalduse vastuvõtmise ja menetlema asumisega.

Harju Maavalitsuse omandireformi osakond on T.-T. Aholt küsinud ka avalduse läbivaatamiseks

vajalikke täiendavaid dokumente. Seega võis T.-T. Aho loota, et tema avaldus oli esitatud kehtestatud

tähtajal. Halduskolleegium ei pea vajalikuks korrata selles osas ringkonnakohtu otsuses toodud

põhjendusi.

13. Nõustudes ringkonnakohtu seisukohaga T.-T. Aho omandireformi õigustatud subjektiks

tunnistamise otsuse tühistamise õigusvastasuse osas, märgib Riigikohtu halduskolleegium samas, et

kohus ei ole oma otsuses analüüsinud, kas H. Rohilahti õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse

tühistamine Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni poolt oli õiguspärane.

Riigikohtu halduskolleegium on 7. detsembri 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-01 märkinud, et

omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kui adressaati soodustava haldusakti

tühistamine on adressaati koormav haldusakt, mille andmiseks peab seaduse reservatsiooni

põhimõttest tulenevalt olema õiguslik alus. Selline õiguslik alus tuleneb täitevvõimu teostamise

seaduslikkuse põhimõttest, kuid selle kohaldamine ei või kahjustada adressaadi õiguspärast ootust,

mis on samuti Põhiseadusega kaitstav hüve. Haldusorgani poolt haldusakti kehtetuks tunnistamine on

alates 1. jaanuarist 2002 reguleeritud Haldusmenetluse seaduses.

14. Asja materjalidest nähtub, et H. Rohilaht ei ole isiklikult maa tagastamiseks avaldust esitanud.

H. Rohilaht andis oma volituse tütrele T.-T. Ahole perekonna Eestis asuva varaga seotud asjade

ajamiseks 30. juunil 1993. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse loovutas

H. Rohilaht T.-T. Ahole 28. juulil 1993. H. Rohilaht suri 1. märtsil 2000.

15. Korra punkti 6 kohaselt pidi taotleja avalduse esitama isiklikult või oma esindaja kaudu ning

avaldusele tuli märkida taotleja passi või muu isikut tõendava dokumendi andmed. Esindajal pidi

avalduse esitamiseks olema notariaalselt või sellega võrdsustatud korras tõestatud volikiri. Volikiri,

order või tõend lisati avaldusele või märgiti avaldusele nende andmed.

Avaldusel puuduvad H. Rohilahti allkiri ja isikut tõendava dokumendi andmed ning andmed, et T.-

T. Ahol oli tema eest avalduse esitamiseks volikiri. Vaatamata viidatud menetluslikele puudustele

võttis Loksa Külanõukogu avalduse vastu ning asus seda menetlema. Avalduse vastavust kehtestatud

nõuetele ei seadnud kahtluse alla ka Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon, võttes 10. detsembril

1999 vastu otsuse nii T.-T. Aho kui ka H. Rohilahti Saku VII maaüksuse suhtes omandireformi

õigustatud subjektideks tunnistamise kohta.

16. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks

tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei

kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostades

arvestada olulisi asjaolusid ning kaaluda põhjendatud huve.

HMS § 64 lg 3 kohustab haldusorganit kaalutlusõiguse teostamisel arvestama haldusakti andmise ja

haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust,

haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti

andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid

tähtsust omavaid asjaolusid.

HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti

andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Kuigi käesolevas asjas vaidlustatud Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 10. mai 2001. a otsus

võeti vastu enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2002, väljenduvad viidatud sätetes

Eesti haldusõiguse üldpõhimõtted, mille kehtivusele enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist on

halduskolleegium korduvalt osundanud (vt näiteks 7. detsembri 2001. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-

51-01; 16. jaanuari 2003. a määrust haldusasjas nr 3-3-1-2-03).

17. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 10. mai 2001. a otsuse põhjenduste kohaselt tühistas

komisjon 10. detsembri 1999. a otsuse H. Rohilahti ja T.-T. Aho õigustatud subjektideks tunnistamise

osas üksnes avalduse esitamisel tehtud menetlus- ja vormivigade tõttu.

Riigikohtu halduskolleegium on 16. jaanuari 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-2-03 ja

27. jaanuari 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-03 märkinud: "Kohtupraktikas korduvalt

tunnustatud Eesti haldusõiguse üldine põhimõte on see, et ainuüksi menetlus- või vormiviga ei vii

sisult õige haldusakti tühistamiseni. See põhimõte on fikseeritud ka Haldusmenetluse seaduse §-s

58."

Käesolevas asjas oli H. Rohilaht isik, kellel ORAS § 8 ja Maareformi seaduse § 5 lg 1 p 2 kohaselt

oli õigus saada omandireformi õigustatud subjektiks tema abikaasale kuulunud ja õigusvastaselt

võõrandatud vara suhtes. Seega ei võinud antud juhul menetlusviga tuua kaasa sisult väära haldusakti

andmist ega takistada akti sisulise õiguspärasuse kontrollimist. Sellest tulenevalt puudus Harju

Maavalitsuse ÕVVTK komisjonil kaalukas põhjus 10. mai 2001. a otsusega nr 12233 sama komisjoni

10. detsembri 1999. a otsuse nr 12093 p 3.1 tühistamiseks. Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale,

et vaidlustatud otsus oli õigusvastane ning kuulus tühistamisele.

18. Ülaltoodut arvestades jääb kassatsioonkaebus rahuldamata, kuid Riigikohtu halduskolleegium

muudab Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsuse põhjendusi H. Rohilahti omandireformi

õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise osas.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld