3-3-1-8-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-8-04

Otsuse kuupäev

11. märts 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Mare Saago kaebus Tallinna linnalt kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21. oktoobri

2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/563/2003

Menetluse alus Riigikohtus

Mare Saago kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

12. veebruaril 2004

Kohtuistungil osalenud isikud

Mare Saago eestkostja Jüri Anissimov

RESOLUTSIOON

Rahuldada Mare Saago kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21. oktoobri 2003. a otsus haldusasjas

nr 2-3/563/2003 ja Tallinna Halduskohtu 5. mai 2003. a otsus haldusasjas nr 3-827/2003 ning

saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mare Saago esitas 10. jaanuaril 1992 ÕVVTK Narva linnakomisjonile avalduse Narva Puuvilla

Manufaktuuri aktsiate ja Tallinnas, Paldiski maanteel asuva krundi tagastamise kohta. ÕVVTK Narva

linnakomisjon edastas 9. septembril 1998 M. Saago avalduse ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile.

Avaldus oli kinnitamata ja sellel märge "pass kadunud". ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

20. novembri 2000. a istungi protokolli punktiga 2.2 otsustas komisjon, et puudub alus M. Saago

avalduse menetlemiseks, kuna Narva linnakomisjoni poolt edastatud avalduse koopial puuduvad

taotleja isikut tõendava dokumendi andmed. Posti teel saadetud avaldusel pidanuks taotleja allkiri

olema tõestatud notariaalselt või sellega võrdsustatud korras. Eelnimetatud nõuded tulenevad

Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja

hindamise korra (edaspidi Kord) punktidest 6 ja 7. Tõestamata või mittenõuetekohaselt tõestatud

allkirjaga avaldus loetakse mitteesitatuks.

6. detsembril 2002 pöördus M. Saago esindaja avaldusega Tallinna Maa-ameti poole ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 20. novembri 2000. a istungi protokolli punkti 2.2 uuesti läbivaatamiseks.

Tallinna Maa-amet jättis 11. veebruari 2003. a kirjaga selle avalduse rahuldamata, leides, et kuna

M. Saago väidetav avaldus on tõestatud mittenõuetekohaselt, tuleb lugeda see mitteesitatuks (avaldus

puudub).

2. M. Saago esitas halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna linnalt välja mõista 1 701 400 krooni

seoses sellega, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni õigusvastase tegevuse tulemusena jäi ta ilma

õigusest saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maaüksus, mille väärtuseks on ekspert hinnanud

1 700 000 krooni ning kandis kulutusi eksperthinnangu tellimiseks summas 1400 krooni. Kaebuse

kohaselt oli ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni tegevus maa tagastamise avalduse läbivaatamata

jätmisel õigusvastane, kuna M. Saago tõendas oma isikut avalduse esitamisel sünnitunnistusega ning

isikusamasus on kontrollitud avalduse vastuvõtja poolt Narvas. Samas avalduses esitatud aktsiate

väärtuse hüvitamise taotlust Narva linnakomisjon menetles, seega on üks haldusorgan lugenud

avalduse nõuetele vastavaks.

3. Tallinna Halduskohtu 5. mai 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-827/2003 jäeti kaebus rahuldamata.

Kohus leidis, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ei ole tegutsenud käesolevas haldusasjas

õigusvastaselt. Samuti leidis kohus, et võimalik ei ole tuvastada ka kahju tekkimist kaebuse esitajal

ega põhjuslikku seost ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni protokollilise otsuse ning kahju vahel.

4. M. Saago esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus,

millega kaebus rahuldada ning mõista välja kantud kohtukulud.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21. oktoobri 2003. a otsusega muudeti halduskohtu

otsuse põhjendusi ja asendati need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Muus osas jättis

ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata. Korra

punkti 6 kohaselt tuli avaldus esitada kas isiklikult või esindaja kaudu ning avalduse vastuvõtmisel

pidi selle vastuvõtja märkima avaldusele taotleja passi või muu isikut tõendava dokumendi andmed.

Esindajal pidi olema notariaalselt või sellega võrdsustatud korras tõestatud volikiri, mis kas lisati

avaldusele või kanti selle andmed avaldusele. Korra punkt 7 kohaselt pidi allkiri posti teel saadetud

avaldusel olema tõestatud notariaalselt või sellega võrdsustatud korras. Juhul, kui avaldus ei olnud

nõuetekohaselt tõestatud, teatas avalduse vastuvõtja esitatud nõudest 5 päeva jooksul ning taotleja

võis esitada või saata uue avalduse; kui ta tegi seda 10 päeva jooksul teatise saamisest, loeti avalduse

esitamise kuupäevaks esialgse avalduse esitamise kuupäev. Tõestamata või mittenõuetekohaselt

tõestatud allkirjaga avaldus loeti mitteesitatuks ja tagastati taotlejale. Korra punkti 10 kohaselt anti

avalduse vastuvõtja poolt taotlejale tõend avalduse vastuvõtmise kohta, posti teel esitatud avalduse

kohta väljastas vastuvõtja tõendi posti teel 5 päeva jooksul. Sama punkt sätestas, et juhul, kui posti

teel saadetud avaldus ei vasta Korra punktis 5 kehtestatud nõuetele, loetakse avaldus küll esitatuks,

kuid taotlejale saadetakse 5 päeva jooksul avaldusse vorm ning selgitus selle kohta, et kui taotleja ei

esita vajalike andmetega avaldust komisjonile hiljemalt 17. jaanuariks 1992, võib andmete

puudumine takistada taotleja kandmist endiste omanike ja vara registrisse.

Eeltoodud regulatsioonist järeldas ringkonnakohus, et juhul, kui avaldus vastas Korra punktis 5

näidatud vormile ja oli esitatud isiklikult avalduste vastuvõtjale, tuli seda menetleda sõltumata sellest,

kas avalduse vastuvõtja oli kandnud isikut tõendava dokumendi andmed avaldusele või mitte. Kui

andmeid ei olnud avaldusele kantud, oli tegemist avalduste vastuvõtja veaga, mille eest ei vastuta

taotleja. Juhul, kui Korra punktis 7 tähendatud lisanõudeid järgimata oli esitatud avaldus posti teel,

tuli avalduse esitajale anda võimalus uue avalduse esitamiseks ning sellisel juhul oli võimalik jätta

avaldus läbi vaatamata juhul, kui taotleja ei reageerinud avalduste vastuvõtja teatele 10 päeva jooksul

teate saamisest.

Käesoleval juhul oli tegu avalduse isiklikult esitamisega. Ajaks, mil Tallinna linnakomisjon avalduse

menetlusse sai, oli Narva linnakomisjon avalduse tema pädevusse kuuluvas osas läbi vaadanud.

Arvestades eeltoodut leidis ringkonnakohus, et Tallinna linnakomisjoni otsus avalduse läbivaatamata

jätmise kohta on õigusvastane. Linnakomisjonil ei olnud õigust jätta avaldust läbi vaatamata ja

lugeda see mitteesitatuks vea tõttu, mille tegi Narva Linnavalitsuse poolt määratud avalduste

vastuvõtja. Kui avaldus oli pädeva haldusorgani poolt vastu võetud, viga avalduse vastuvõtmisel ei

sõltunud taotlejast, seda ei olnud enam võimalik kõrvaldada möödunud aastate tõttu ning avalduses

esitatud andmed olid piisavad avalduse menetlemiseks, tuli avaldust menetleda.

Seega on kaebuse esitaja linnakomisjoni õigusvastase otsuse tõttu jäänud ilma õigusest vara

tagastamise avalduse menetlemiseks seaduses ette nähtud korras. Juhul, kui avalduse menetlemise

tulemusena oleks kaebuse esitajale tulnud vara tagastada või määrata kompensatsioon, on kaebuse

esitajale nimetatud otsusega põhjustatud ka kahju. Toimiku materjalidest nähtuvalt on tagasi taotletud

maa tänava maa-alal ja osaliselt pargiks ettenähtud maa-alal. Seega on tõenäoline, et kaebuse esitajale

oleks avalduse menetlemise korral maa tagastamisest keeldutud ning tal oleks olnud alus nõuda

kompensatsiooni tagastamisele mittekuuluva maa eest. Eeltoodust tulenevalt ei saaks kaebuse esitajal

tekkinud kahjuks lugeda mitte maatüki turuväärtust, vaid kompensatsioonisummat, millest kaebuse

esitaja tõenäoliselt Tallinna linnakomisjoni otsuse õigusvastasuse tõttu ilma jäi.

Kahju kuuluks väljamõistmisele juhul, kui kahjusumma ei kuuluks vähendamisele või ei oleks alust

keelduda kahju väljamõistmisest seoses kannatanu käitumisega. Kaebuse esitaja oleks saanud kahju

tekkimist vältida esitades kohtusse kaebuse Tallinna linnakomisjoni kohustamiseks avalduse

läbivaatamiseks. Sellisel juhul oleks avaldus läbi vaadatud üldises korras ning kahju poleks tekkinud.

Kaebuse esitaja esindaja on väitnud, et selline kaebus jäi esitamata kaebuse esitaja tervisest

tulenevatel põhjustel - kaebuse esitaja ei saanud hakkama oma elu korraldamisega ning oli

1998. aasta suvel paigutatud hooldekodusse. Harju Maakohtu 9. mai 2002. a otsusega on kaebuse

esitaja tunnistatud teovõimetuks ning määratud eestkostjaks Jüri Anissimov. Ringkonnakohus leidis,

et kuivõrd kahjunõude esitamist eestkostja poolt kaebuse esitaja tervislik seisund ei takistanud, oleks

kohustamisnõude esitamine samuti olnud võimalik hiljemalt hetkest, mil kaebuse esitajale oli

määratud eestkostja. Kuna kohustamisnõude esitamine oleks vältinud kahju tekkimise ning isik jättis

selle võimaluse kasutamata, tuleb kahju hüvitamise nõudest keelduda ja kaebus jätta rahuldamata

sellel põhjusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. M. Saago eestkostja J. Anissimov esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega mõistetaks vastustajalt kassaatori kasuks välja

1 701 400 krooni suurune hüvitis. Kassatsioonkaebuses leitakse:

1) VÕS § 127 lg-st 6 tulenevalt ei võinud ringkonnakohus jätta M. Saago kahju hüvitamise kaebust

täielikult rahuldamata;

2) ringkonnakohus ei saanud otsust rajada asjaoludele, mida M. Saago ega ka tema esindaja ei olnud

kaebustes kunagi esile toonud. Ringkonnakohus on meelevaldselt laiendanud kaebuse piire ja on oma

otsuse lõppjäreldused rajanud oletustele, mida Saago ega tema esindajad ei saanud kuidagi silmas

pidada ja mille vastu kaitset üles ehitada, seda enam, et vastustaja polnud selliseid asjaolusid välja

toonud;

3) ringkonnakohus on asendanud kassaatori ja tema esindaja nii M. Saagoga kui ka tema

kohtuasjadega. M. Saago paigutati 13. juulil 1998 hooldekodusse. M. Saago ei saanud aru oma

tsiviilõiguste olemusest ning seetõttu ei võinud ringkonnakohus samastada M. Saagot tema

esindajatega ega ka tema nimel ajamisele võetavate kohtuasjadega;

4) TsMS § 85 lg 2, millega on sätestatud, et esindaja Riigikohtus võib olla ja lepingulise esindajana

kassatsioonkaebust esitada üksnes vandeadvokaat, on põhiseadusevastane ja tuleb asja läbivaatamisel

jätta kohaldamata.

7. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on

ainetu.

8. Riigikohtu istungil esitas J. Anissimov taotluse, milles palus HKMS § 51 lg 1 kohaldamata jätmist.

Taotluses märgitakse, et kassaator soovib, et tema esindajana Riigikohtus võtaks istungist osa Kalver

Agu. Taotluses leitakse, et HKMS § 51 lg 1, mille kohaselt esindajaks Riigikohtus võib olla ainult

vandeadvokaat või vandeadvokaadi vanemabi, on vastuolus Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artikli 6 punkti 3 alapunktiga c.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohus saab kassatsioonkaebuse kolmandast väitest aru selliselt, et selles ei nõustuta

ringkonnakohtu seisukohaga, mis puudutas kohustamiskaebuse esitamise vajalikkust enne kahju

hüvitamise nõude esitamist. Seega käib kassatsiooniastmes vaidlus peaasjalikult selle üle, kas kahju

hüvitamise nõuet võib jätta rahuldamata põhjusel, et isik ei ole õigeaegselt esitanud

kohustamiskaebust.

Sellele küsimusele vastamiseks käsitleb Riigikohus kõigepealt seda, milline tähtsus on

õiguskaitsevahendi kasutamata jätmisel avaliku võimu poolt tekitatud kahju hüvitamisel üldiselt (I

osa) ning milline tähendus on sellel käesolevas asjas (II osa). Viimasena võtab kohus seisukoha

kassatsioonkaebuse ülejäänud väidete ja taotluste osas (III osa).

I

10. Põhimõte, mille kohaselt kahju hüvitamise võib välistada esmase õiguskaitsevahendi kasutamata

jätmine, millega oleks saanud kahju tekkimist vältida, on sätestatud Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7

lg-s 1. Nimetatud säte võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud

kahju tekkimist ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti

tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks.

11. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et eelnimetatud kahju hüvitamise üldine põhimõte on

kohaldatav ka enne Riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul. Seda aga vaid juhul, kui

muu õiguskaitsevahendi kasutamine oli reaalselt võimalik (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 3. aprilli

2002. a otsuse p 19 haldusasjas nr 3-3-1-14-02).

Lisaks on kolleegium märkinud, et tühistamiskaebuse esitamata jätmine saab kahjunõude välistada

vaid siis, kui kahju sellisel viisil kõrvaldamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja

tühistamiskaebuse esitamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

19. märtsi 2002. a otsuse p 16 haldusasjas nr 3-3-1-11-02). Ehkki selles lahendis on kolleegium

käsitlenud vaid tühistamiskaebust, on see põhimõte kohaldatav kõikide esmaste õiguskaitsevahendite

puhul, sealhulgas toimingu sooritamise kohustamiseks esitatava kaebuse puhul.

12. Seega ei ole kohase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine sugugi mitte alati kahju hüvitamist

välistavaks asjaoluks. Enne kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata jätmist esmase õiguskaitsevahendi

kasutamata jätmise tõttu tuleb kontrollida, kas õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus pidi olema

kannatanule arusaadav ja kas selle kasutamata jätmiseks ei esinenud mõjuvaid põhjuseid.

II

13. Asja materjalidest ilmneb, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon leidis, et puudub alus M. Saago

avalduse menetlemiseks, kuna avaldusel puuduvad taotleja isikut tõendava dokumendi andmed

(20. novembri 2000. a istungi protokolli punkt 2.2). Seda tuleb käsitleda M. Saago avalduse

menetlemisest keeldumisena. Linnakomisjon ei keeldunud vara tagastamisest või kompenseerimisest,

vaid menetluse läbiviimisest. Tegemist on menetlust lõpetava toiminguga, millega haldusorgan ei

otsusta isiku õiguste ega kohustuste üle.

Kui haldusorgan on keeldunud isiku avalduse menetlemisest, siis tuleb esmase õiguskaitsevahendina

kõne alla eelkõige kohustamisnõue. RVS § 6 lg-st 3 tuleneb, et kui haldusorgan jättis isiku taotluse

läbi vaatamata, saab isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule.

14. Haldusorgani poolt toimingu sooritamisest keeldumist ei saa aga vaidlustada määramatu aja

jooksul. Keeldumise vaidlustamiseks on ette nähtud kindlad tähtajad. Alates 1. jaanuarist 2002

kehtiva HKMS § 9 lg 2 redaktsiooni kohaselt tuleb kohustamiskaebus esitada 30 päeva jooksul,

arvates keeldumise teatavakstegemisest. Enne seda, 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2001

kehtinud HKMS § 9 lg 1 redaktsioon nägi ette sama pika kaebetähtaja, kuid erinevusena hakkas see

tähtaeg kulgema keeldumisest teadasaamisest.

Nimetatud tähtaegade suhtes näeb eriregulatsiooni ette ORAS § 19 lg 1, mille kohaselt

halduskohtusse pöördumise tähtaeg õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise käigus tehtud otsuste peale on kaks kuud, arvates päevast, millal isik sai teada tema

õigusi rikkuvast otsusest. ORAS § 19 annab ühtlasi võimaluse ka vaidluste lahendamiseks

kohtueelselt. ORAS § 19 lg-te 2 ja 3 kohaselt lahendavad kohtueelselt selliseid vaidlusi

maakonnakomisjonid, kusjuures maakonnakomisjoni poole pöördumise tähtajaks on üks kuu, arvates

päevast, millal isik sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest.

15. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et M. Saago ei esitanud halduskohtumenetluse või ORAS §-s 19

sätestatud vaidemenetluse korras kohustamisnõuet tema avalduse läbivaatamiseks või haldusakti

andmiseks.

16. Kassatsioonkaebuse kohaselt paigutati M. Saago 13. juulil 1998 hooldekodusse. Harju Maakohtu

9. mai 2002. a otsusega tunnistati M. Saago teovõimetuks ning tema eestkostjaks määrati

J. Anissimov.

Tallinna Ringkonnakohus leidis, et kohustamisnõude esitamine oleks olnud võimalik hiljemalt

hetkest, mil M. Saagole oli määratud eestkostja. Riigikohus järeldab ringkonnakohtu otsusest, et

ringkonnakohus aktsepteeris õiguskaitsevahendi esitamata jätmise mõjuva põhjusena M. Saago

haigust, kuid pidas kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks seda, et kohustamisnõuet ei esitanud alates

9. maist 2002 M. Saago eestkostja.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub seisukohaga, et M. Saago poolt esmase õiguskaitsevahendi

esitamata jätmine ei ole tema hooldekodus viibimist tingiva haiguse tõttu käesolevas asjas kahju

hüvitamata jätmise aluseks. Lisaks leiab aga kolleegium, et kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks ei

ole käesolevas asjas ka kohustamisnõude esitamata jätmine M. Saago eestkostja poolt.

17. Haldusasjas ei ole tuvastatud, kas ja kui, siis millal tehti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

keeldumine avalduse menetlemisest M. Saagole teatavaks.

Kui keeldumine tehti M. Saagole teatavaks, võis eelpoolmainitud tähtaeg kohustamisnõude

esitamiseks mööduda enne, kui J. Anissimov M. Saago eestkostjaks määrati või ta kohustamisnõude

võimalusest ja vajadusest teada sai. Sellises olukorras tähtaja ennistamise võimalikkusest teadmine

ning otsustamine, kas püüda tähtaja möödumisest hoolimata oma õigusi kaitsta kohustamiskaebuse

või -vaide kaudu või esitada kohe kahju hüvitamise kaebus, eeldab põhjalikke õigusalaseid teadmisi.

Kui isik, saades kohustamisnõude esitamise vajadusest teada pärast selle esitamiseks ettenähtud

tähtaja möödumist ning, pidades kohustamisnõude esitamist seetõttu võimatuks, esitab kohe kahju

hüvitamise kaebuse, siis võib Riigikohtu halduskolleegiumi arvates kohustamisnõude esitamata

jätmisest hoolimata tema nõue teiste kahju hüvitamise eelduste olemasolul kuuluda rahuldamisele.

Juhtumil, kui M. Saagole ei tehtud avalduse menetlemisest keeldumist teatavaks või ta ei saanud

sellest teada ning seetõttu ei hakanud kaebetähtaeg varem kulgema, ei saa tema eestkostjale ette heita

kohustamisnõude esitamata jätmist. Arvestades M. Saago avalduse menetlemisest keeldumisest

möödunud ajavahemikku ning eestkostetava tervislikku seisundit, on õiguslike eriteadmisteta isikult,

sh ka J. Anissimovilt, ülemäärane eeldada, et ta pidi mõistma seda, et kohustamiskaebuse esitamise

tähtaeg ei olnud sellisel juhul veel kulgema hakanud.

18. Nimetatud põhjustel ei pidanud kohustamisnõude esitamise võimalikkus olema M. Saago

eestkostjale arusaadav ning selle esitamata jätmine ei ole käesolevas asjas kahju hüvitamist

välistavaks asjaoluks. Asi tuleb saata tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, mille

käigus peab kohus lahendama muud kahju hüvitamisega seonduvad küsimused.

19. Riigikohtu halduskolleegium osundab siinkohal, et halduskohtu toimikust nähtuvalt on M. Saago

esimeses halduskohtule esitatud kaebuses taotletud muuhulgas ka seda, et kohus ennistaks

20. novembri 2000. a protokolli punkti 2.2 suhtes tühistamiskaebuse esitamiseks ettenähtud 30-

päevase tähtaja ning tunnistaks selle täielikult õigusvastaseks (tl 4). Halduskohtu 14. märtsi 2003. a

puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmise määruses (tl 39) märkis kohus: "Samas jääb kohtule

arusaamatuks, miks taotleb kaebuse esitaja kohtult tühistamiskaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja

ennistamist. Kohus ei saa vastavat taotlust lahendada enne, kui kaebuse esitaja pole jõudnud selgusele

ega täpselt formuleerinud oma nõuet. Kohus ei rahulda tühistamistaotluse esitamiseks ettenähtud

tähtaja ennistamise taotlust olukorras, kus kaebus on esitatud kahju hüvitamiseks, mitte haldusakti

tühistamiseks. Seega tuleb kaebuse esitajal esmalt valida, millise nõude juurde ta jääb." Puuduste

kõrvaldamiseks esitatud kaebuse täpsustuses kaebuse esitaja loobus eelnevalt mainitud taotlustest

ning soovis edasiselt üksnes kahju hüvitamist (tl 45).

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates näitab M. Saago poolt algselt esitatud kaebus soovi kasutada

oma õiguste kaitseks ka muid halduskohtumenetluses ettenähtud võimalusi.

20. Olukorras, kus isik on esitanud kahju hüvitamise kaebuse, kuid kohtunikule on selle pinnalt selge,

et kahju kõrvaldamine võib veel muu kaebusega võimalik olla, tuleb halduskohtul kaebajale

selgitada, millise nõude peaks ta oma õiguste kaitseks esitama kõigepealt. Vastavalt HKMS § 19 lg-

le 8 võib kaebuse esitaja oma taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus, kui ülejäänud

protsessiosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Seega võib

halduskohtunik nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebuse

esitajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum ning võimaldada taotlust vastavalt

muuta.

21. Välistatud ei ole ka see, et halduskohus, saades korraga kahju hüvitamise kaebuse ja tähtaja

ennistamise taotluse esmase õiguskaitsevahendi kasutamiseks, võtab korraga menetlusse mõlemad

taotlused ning selgitab täpsemalt välja tähtaja ennistamise taotluse asjaolud ja selle seose kahju

hüvitamise taotlusega. Kui kohus peab võimalikuks tähtaja ennistamist, siis on võimalik menetlus

kahju hüvitamise asjas peatada ning jätkata menetlust üksnes esmase õiguskaitsevahendi, s.o RVS §-

des 3, 4 või 6 sätestatud taotluse osas. Selle taotluse lahendamisest sõltub ka kahju hüvitamise

kaebuse menetluse jätkamise vajadus. Kui aga halduskohus esmase õiguskaitsevahendina esitatud

kaebuse esitamise tähtaega ei ennista, saab jätkata kahju hüvitamise kaebuse menetlusega.

22. Põhimõtteliselt võiks kohustamiskaebuse esitamine tähtaja ennistamise korral olla võimalik veel

ka käesoleval ajal. Arvestada tuleb aga ka keeldumisest möödunud ajavahemikku ja sellest tulenevat

tähtaja ennistamata jätmise riski. Kuna samas asjas kahel korral halduskohtusse pöördumine ei ole

võimalik (HKMS § 24 lg 1 p 4), siis ei oleks ka antud asjas kohustamiskaebuse tähtaja ennistamata

jätmise korral enam kahju hüvitamise nõudega uuesti kohtusse pöördumine võimalik. Seetõttu tuleb

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates jätta kohustamiskaebuse esitamise teoreetiline võimalus

käesolevas asjas tähelepanuta. Halduskolleegium peab põhjendatuks kahju hüvitamise kaebuse

menetlemise jätkamist.

Riigikohus osundab siinkohal ka RVS § 11 lg-le 3, mille kohaselt avaliku võimu kandja võib,

sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada haldusakti või toimingu tagajärjed RVS § 11 lg-s 2 sätestatud

viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole

kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik peab kahju

hüvitamise kaebust põhjendatuks, võib ta kohtumenetluse käigus sõlmida kaebajaga kokkuleppe

kahju kõrvaldamiseks sellisel viisil.

III

23. Kassaatori arvates ei saanud ringkonnakohus VÕS § 127 lg-st 6 tulenevalt jätta kahju hüvitamise

kaebust täielikult rahuldamata. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud,

kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus

tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus.

Kuid ringkonnakohus jättis kaebuse rahuldamata seetõttu, et kaebuse esitaja ei olnud esitanud asjas

kohustamiskaebust, mis oleks kahju tekkimise ära hoidnud. Sellisel juhul võib kahju hüvitamise nõue

jääda täies ulatuses rahuldamata ning seda hoolimata VÕS § 127 lg-s 6 sätestatust. Viimane säte

annab kohtule üksnes võimaluse hüvitise suuruse kindlaksmääramiseks olukorras, kus tekkinud kahju

suurus ei ole täpselt tuvastatav, kuid kahju tekkimise fakt on tuvastatud ja ei esine muid kahju

hüvitamist välistavaid asjaolusid.

24. Riigikohus ei nõustu kassaatoriga, et ringkonnakohus ei saanud oma otsuses tugineda asjaoludele,

mida kaebuse esitaja ega vastustaja ei olnud asja menetluse jooksul välja toonud. HKMS § 25 lg-st 4

tulenevalt on kohus ise õigustatud ja kohustatud hindama tõendeid, tuvastama asja lahendamiseks

olulisi asjaolusid ning otsustama, millist seadust või haldusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus

kuulub rahuldamisele. Seega ei ole poolte poolt esitatud argumendid kohtu jaoks siduvad. TsMS §-st

309 tulenevalt kohaldatakse apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kohta käivaid

sätteid, kui apellatsioonimenetluse kohta ei ole sätestatud teisiti.

HKMS § 34 lg 2 sätestab küll, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu

lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires, kuid

see ei tähenda, et ringkonnakohus ei võiks halduskohtu otsuse apelleeritud osa seaduslikkust

kontrollida poolte poolt välja toomata motiividel. HKMS § 34 lg-t 2 tuleb tõlgendada nii, et

ringkonnakohus on küll seotud apellandi nõuetega, kuid mitte apellandi argumentidega.

Halduskohtumenetluses kehtiv uurimisprintsiip laieneb ka ringkonnakohtule. Ulatuses, milles

halduskohtu otsust on vaidlustatud, peab ringkonnakohus kontrollima otsuse seaduslikkust kõigist

asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest

aspektidest lähtudes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16. oktoobri 2002. a otsuse punkte 14-15

haldusasjas nr 3-3-1-41-02).

25. Kassaator on kassatsioonkaebuses leidnud, et TsMS § 85 lg 2, mille kohaselt esindaja Riigikohtus

võib olla ja lepingulise esindajana kassatsioonkaebust esitada üksnes vandeadvokaat, on vastuolus

Põhiseadusega ja tuleb PS § 15 kohaselt jätta asjas kohaldamata.

Nimetatud seisukoha suhtes märgib Riigikohtu halduskolleegium, et TsMS § 85 lg 2 ei ole käesoleva

haldusasja lahendamisel asjassepuutuv. HKMS § 5 lg 1 kohaselt juhindutakse halduskohtumenetluses

tsiviilkohtumenetluse sätetest üksnes neis küsimustes, mida Halduskohtumenetluse seadustik ei

reguleeri. TsMS § 85 lg-st 2 halduskohtumenetluses ei juhinduta, kuna esindust Riigikohtus

reguleeritakse Halduskohtumenetluse seadustikus, täpsemalt HKMS §-s 51. Kuna TsMS § 85 lg-t 2

käesolevas asjas ei kohaldata, ei saa halduskolleegium võtta seisukohta ka selle põhiseaduspärasuse

suhtes.

26. Riigikohtu istungil esitas kassaator taotluse HKMS § 51 lg 1 kohaldamata jätmiseks. Nimetatud

sätte kohaselt võib esindajaks Riigikohtus olla vandeadvokaat või vandeadvokaadi vanemabi.

Taotluse kohaselt on HKMS § 51 lg 1 Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

artikli 6 lg 3 punkt "c" vastane.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 3 punkti "c" kohaselt on igal

kuriteos süüdistataval õigus kaitsta end ise või enda poolt valitud kaitsja abil. Riigikohtu

halduskolleegium osundab, et käesoleva asja puhul on tegemist haldusmenetluses tekitatud kahju

hüvitamise asjaga. Konventsiooni art 6 lg 3 käsitleb aga kuriteos süüdistatava õigusi. Isik, kes taotleb

haldusmenetluses tekitatud kahju hüvitamist halduskohtus, ei ole sarnases olukorras, nagu kuriteos

süüdistatav. Seetõttu ei pea halduskolleegium viidatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

konventsiooni artikli 6 lg 3 punkti "c" käesolevas asjas kohaldatavaks.

Vandeadvokaadi või vandeadvokaadi vanemabi kutse omandamiseks on kehtestatud kindlad nõuded,

mis peavad tagama selliste isikute kõrge õigusalase kvalifikatsiooni. Määratledes võimalike

esindajate ringi vaid selliste isikutega, on HKMS § 51 lg 1 eesmärk tagada kassatsiooniastmes

haldusasjade igakülgne ja efektiivne menetlemine. Seetõttu peab Riigikohtu halduskolleegium

nimetatud normi põhiseaduspäraseks. Lisaks ei välista HKMS § 51 lg 1 kassaatoriks oleva isiku

osalemist Riigikohtu istungil.

27. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja asi saadetakse tagasi esimese astme kohtule

uueks läbivaatamiseks, ei võta Riigikohus seisukohta Riigikohtu istungil esitatud õigusabikulude

väljamõistmise taotluse suhtes ega ka selles väljendatud taotluse suhtes jätta õigusabikulude

väljamõistmisel kohaldamata HKMS § 87 lg 2, mis võimaldab kohtul õigusabikulusid vähendada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann