3-2-1-26-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-26-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. märts 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja T. Tampuu

Kohtuasi

Igor Ivanovi hagi AS Stivis ja Anatoli Vinkovski vastu

aktsiate ostu-müügitehingu tühisuse tunnustamiseks, Anatoli

Vinkovski vastu aktsiate omandiõiguse tunnustamiseks ning

AS Stivis vastu tagatiskokkuleppe tühisuse ja laenulepingu

osalise tühisuse tunnustamiseks ning aktsiaraamatusse kande

tegemise kohustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. oktoobri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1002/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Stivis ja Anatoli Vinkovski kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. veebruar 2004. a

Istungil osalenud isikud

Hageja I. Ivanovi esindaja vandeadvokaat M. Arm.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

7. oktoobri 2003. a otsus ja saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada AS-le Stivis 4. novembril 2003. a tasutud kautsjon

400 (nelisada) krooni ja Anatoli Vinkovskile 18. novembril

2003. a tasutud kautsjon 350 (kolmsada viiskümmend)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Igor Ivanov ja AS Stivis sõlmisid 29. juulil 1994. a laenulepingu, mille alusel andis AS Stivis

hagejale laenu 350 000 krooni tähtajaga 20. august 1996. a. Laenu garantiiks (tagatiseks) oli lepingu

punkti 1 kohaselt viis 100-kroonise nimiväärtusega laenuvõtjale kuuluvat AS Stivis aktsiat

üldmaksumusega 400 000 krooni, mis antakse kuni laenu tagastamiseni laenuandjale hoiule. Lepingu

p-s 4 nähti ette, et juhul, kui laenuvõtja ei tagasta laenu tähtaegselt, lähevad garantiiks antud aktsiad

üle laenuandja omandisse. 29. septembriks 1995. a tasus hageja laenu tagasimaksena 100 000 krooni.

25. novembril 1996. a võõrandas AS Stivis hageja aktsiad 55 000 krooni eest teisele aktsionärile

Anatoli Vinkovskile. Saadud summast arvestas AS Stivis hageja võla katteks 42 000 krooni ja

tulumaksuks 13 000 krooni. Tallinna Linnakohtu 27. septembri 1999. a otsusega on hagejalt AS

Stivis kasuks välja mõistetud saamata jäänud võlaosa 208 000 krooni.

Hagiavalduses palus I. Ivanov tunnustada 29. juuli 1994. a laenulepingus sisalduva tagatiskokkuleppe

ja laenulepingu p 4 tühisust, aktsiate A. Vinkovskile võõrandamise tehingu tühisust, hageja

omandiõigust viiele AS Stivis aktsiale ja kohustada AS Stivis tegema vastavad kanded

aktsiaraamatusse. Hageja leidis, et aktsiate võõrandamise tehing A. Vinkovskile on TsÜS § 103 lg 1

järgi tühine, sest hageja ei ole aktsiaseltsi volitanud oma aktsiaid võõrandama. AS Stivis tõlgendas

ebaõigesti hageja 14. augusti 1996. a kirjas väljendatud tahet tasaarvestada kogu laenuvõlgnevus

aktsiate maksumusega ning tagastada talle makstud 100 000 krooni. Äriseadustiku § 229 lg 1

kohaselt kuulub õigus nimelist aktsiat võõrandada ainult aktsionärile, s.o hagejale. Seetõttu on hageja

jätkuvalt AS Stivis viie nimelise aktsia omanik ning kanne aktsiaraamatus, kuhu aktsiate omanikuna

on kantud A. Vinkovski, on vale ja tuleb parandada. Tallinna Linnakohtu 27. septembri 1999. a

jõustunud otsusega on pooltevahelises vaidluses tuvastatud, et 29. juuli 1994. a laenulepingus tuleb

hageja antud tagatist (AS-le Stivis üleantud aktsiaid) käsitada käsipandina AÕS § 282 tähenduses.

Laenulepingus sisalduv tagatiskokkulepe on tühine, sest on vastuolus asjaõigusseadusega. Aktsiate

suhtes ei saa sõlmida käsipandilepingut. Laenulepingu p 4, mille järgi lähevad tagatiseks antud

aktsiad üle laenuandja omandisse, kui laenuvõtja laenu tähtaegselt täies ulatuses ei tagasta, on tühine

vastuolu tõttu heade kommetega. Laenusummaks oli 350 000 krooni ja aktsiate väärtuseks hindasid

pooled lepingus 400 000 krooni. Seetõttu on olukord, kus laenulepingu täitmisel vähimagi

kõrvalekaldumise korral kaotab hageja aktsiate omandiõiguse ja samas säilib laenuandjal nõue tema

vastu, äärmiselt ebavõrdne ja tekitab hagejale kahju, mis ületab oluliselt laenusummat. 14. augusti

1996. a kirjast nähtuvalt tõlgendas hageja lepingut nii, et laenusumma on võimalik aktsiate hinnaga

tasaarvestada.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Nii Tallinna Linnakohtu 27. septembri 1999. a kui ka Tallinna

Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2000. a jõustunud kohtuotsuses on tuvastatud, et 14. augustil 1996. a

andis hageja AS-le Stivis kirjaliku nõusoleku laenulepingus kokkulepitud tagatise (aktsiate)

realiseerimiseks. Kostja kinnitas selles kirjas, et on otsustanud jätta aktsiad aktsiaseltsile ning palus

endale tagastada makstud laenuosa. Seetõttu ei vajanud AS Stivis aktsiate müügitehingu tegemiseks

pärast laenulepingu täitmise tähtpäeva hageja täiendavat volitust. A. Vinkovski on aktsiate heauskne

omanik ja nõue tema vastu on põhjendamatu. Samuti on põhjendamatu hageja väide, et AS-ga Stivis

sõlmitud laenuleping on vastuolus heade kommetega. Laenu anti hagejale kui AS Stivis aktsionärile

ja aktsiad realiseeriti turuhinnaga.

3. Harju Maakohtu 14. aprilli 2003. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt ei saa pooled TsMS § 94 lg 2 kohaselt ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud

asjaolusid enam teises tsiviilasjas vaidlustada. Tallinna Linnakohtu 27. septembri 1999. a otsusega

tuvastati, et hageja antud tagatist ei saa käsitada garantiina TsK § 214 mõttes ega ka väärtpaberite

pandilepinguna. Pooled sõlmisid asjaõigusliku kokkuleppe aktsiate andmiseks laenuandja omandisse.

Tegemist on tagatisloovutamisega, kuna aktsiate hoiuleandmise kokkulepe tähendas nende

tagastamise võimalikkust laenulepingu kohase täitmise korral. Tagatisloovutamine ei ole seadusega

reguleeritud, kuid ei ole ka seadusega vastuolus ning seetõttu oli selline kokkulepe lubatud ja

tagatiskokkuleppe tühisuse tunnustamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Laenulepingu p 4 ei ole

vastuolus heade kommetega. See käsitles tagatiseks antud aktsiate üleminekut laenuandja omandisse,

kui laenuvõtja võlausaldaja nõuet kohaselt ei täida. 14. augustil 1996. a teatas hageja AS-le Stivis

oma tahte, et ta ei täida lepingut ning laenuandja võib realiseerida kokkuleppe tagatise osas. AS Stivis

müüs aktsiad ja arvestas müügihinna laenu katteks. Hageja arvamus lepingu ebaõigluse kohta kujunes

aktsiate müügihinna tõttu, kuid ta ei ole tõendanud, et aktsiad müüdi tegelikust madalama hinnaga.

Kui tehing oli selle tegemise ajal kõlbelises mõttes teostatav, ei saa ta muutuda heade kommete

vastaseks hinnangute hilisema muutumise tõttu. Hageja aktsiad läksid AS Stivis omandisse AS Stivis

nõukogu 14. oktoobri 1996. a otsusega, kui need otsustati jätta I. Ivanovi võla katteks.

Aktsiaraamatusse kande tegemata jätmine ei omanud aktsiaseltsi seisukohalt tähtsust.

Asjaõigusseaduse § 7 lg-st 2 ja § 277 lg-st 1 tulenevalt tuleb kohaldada vallasasja omandi üleminekut

käsitlevaid sätteid. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega,

kui võõrandaja annab omandajale üle asja valduse ning nad on omandi üleminekus kokku leppinud.

AS Stivis võõrandas viis aktsiat parima pakkumise teinud aktsionärile A. Vinkovskile nõukogu

25. oktoobri 1996. a otsusega. Äriseadustiku § 229 lg 1 kohaselt võib omanik aktsiaid vabalt

võõrandada ning AS Stivis ei vajanud selleks hageja volitust, kuna aktsiad ei kuulunud enam

hagejale. Kostja A. Vinkovski kanti aktsiate omanikuna aktsiaraamatusse 25. novembril 1996. a ning

nii aktsiate omandamine kui aktsiaraamatu kanne on seega seaduslikud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus ja uue otsusega

hagi rahuldati. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nähtub laenulepingu p 1 viimasest lõigust, et

laenuvõtja annab üle aktsiad laenuandjale hoiule kuni laenu tagastamiseni. Seega ei olnud pooled

kokku leppinud, et aktsiate omand antakse üle kohe lepingu sõlmimisel. 25. novembrini 1996. a oli

aktsiate omanikuks I. Ivanov ning vaid tema oli õigustatud aktsiaid võõrandama. Pooled ei sõlminud

pandi- ega muud tagatislepingut. TsK § 420 lg 1 kohaselt kohustub hoiulepingu järgi üks pool hoidma

temale teise poole poolt üleantud vara ja tagastama selle tervena. Hoiulepingut ei ole võimalik

sõlmida varaliste õiguste suhtes. Seega on tagatiskokkulepe vastuolus seadusega ega too pooltele

kaasa mingeid kohustusi. Kuna lepingu p-s 1 nimetatud kokkulepe on tühine, on tühine ka lepingus p-

s 4 toodud kokkulepe, mida ei olnud võimalik täita, sest aktsiad ei olnud üle antud AS-le Stivis.

Aktsiate võõrandamine toimus hageja 14. augusti 1996. a kirja alusel. Nimetatud kirjas märkis

hageja, et ta on otsustanud jätta aktsiad aktsiaseltsile ja palus seetõttu talle tagastada tasutud 100 000

krooni. Hageja kinnitas hagiavalduses, et 14. augusti 1996. a kirjas esitas ta tingimuse, mille puhul ta

vaidlusalustest aktsiatest loobub. Selliseks tingimuseks oli, et AS Stivis loeks 5 aktsiaga kustutatuks

350 000 krooni suuruse laenu ja tagastaks hagejale laenulepingu täitmiseks tasutud 100 000 krooni.

14. augusti 1996. a kirjas sisaldus volitus AS-le Stivis müüa hagejale kuuluvad aktsiad kirjas

märgitud tingimustel. Aktsiate võõrandamisel ületas AS Stivis volitusi ning seetõttu on tehing TsÜS

§ 103 lg 1 alusel tühine. Võõrandamistehingu hind 55 000 krooni ei näita aktsiate turuhinda, sest

võõrandamistehingu aluseks ei olnud avalik pakkumine, vaid aktsiate märkimine.

Põhjendatud ei ole kostjate vastuväide, et kuna Tallinna Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2000. a

otsusega tuvastati, et AS Stivis oli õigustatud võõrandama hagejale kuulunud aktsiad, on

A. Vinkovski aktsiate heauskne omanik. Kohtuotsusest ei tulene, et AS Stivis võis müüa aktsiad

seadust oluliselt rikkudes. Käesolevas tsiviilasjas on hagi alusena toodud asjaolud erinevad. Kostja

A. Vinkovski osales AS Stivis aktsionärina ja nõukogu liikmena AS Stivis nõukogu 14. oktoobri

1996. a ja 25. oktoobri 1996. a otsuste vastuvõtmisel ning oli teadlik kõikidest hagejale kuulunud 5

aktsia võõrandamise asjaoludest.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuse esitasid kostjad AS Stivis ja A. Vinkovski. Kassaatorid paluvad tühistada

ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks

andmata.

Ringkonnakohus on lepingut valesti tõlgendanud, leides, et pooled sõlmisid hoiulepingu. Lepingus

nägid pooled ette aktsiate kui laenulepingu tagatise säilitamise. Laenu tagati viie 100-kroonise

nimiväärtusega AS Stivis aktsiaga, mille maksumuseks hindasid pooled lepingu sõlmimise ajal

400 000 krooni. Lepingu p-s 4 leppisid pooled kokku, et kui laenu ei tagastata õigel ajal, lähevad

laenu tagavad aktsiad AS Stivis omandisse. Lepingus sisaldub laenusaaja selgelt väljendatud tahe

laenu aktsiatega tagada. Sama tuvastati pooltevahelises vaidluses jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu

25. jaanuari 2000. a otsusega. Seega on ringkonnakohus tuvastanud pooltevahelise õigussuhte

teistsugusena, kui see nendevahelises varasemas kohtuvaidluses on jõustunud kohtuotsusega

tuvastatud. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 4. Põhjendamata on kohtu järeldus, et kui lepingu

p 1 on tühine, siis on tühine ka lepingu p 4, sest vaidlusalused aktsiad ei olnud AS-le Stivis üle antud.

Tallinna Linnakohtu 27. septembri 1999. a otsusega on tuvastatud, et aktsiad läksid üle AS-le Stivis.

Samuti kinnitab hageja oma 14. augusti 1996. a kirjas, et aktsiad asuvad aktsiaseltsis ja ta jätab need

aktsiaseltsile. Hageja ei ole kohtumenetluses kordagi väitnud, et ta ei andnud aktsiaid AS-le Stivis

üle.

Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud TsÜS § 103 lõiget 1. AS Stivis võõrandas aktsiaid tagatisena

võla katteks, mille tasumise tähtaeg oli võõrandamise ajaks möödunud. Tegemist oli avaliku

pakkumisega turul A-aktsiate ostueesõigust omavate aktsionäride vahel. Kuigi poolte hinnangul oli

1994. aastal tagatiseks olnud aktsiate võimalikuks kohalikuks hinnaks 400 000 krooni, kujunes nende

tegelikuks müügihinnaks 1996. aastal vaid 55 000 krooni. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et

I. Ivanov otsustas jätta panditud aktsiad hagejale ning AS Stivis võis rahuldada oma nõude hageja

vastu tagatiseks antud aktsiate arvel. Kuna aktsiate müügihinnaks kujunes 55 000 krooni, mis ei

katnud tagastamata laenusummat, ei olnud võimalik hagejale tagastada makstud 100 000 krooni.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 242 lg 2. Hagi aluseks olevad asjaolud on juba poolte varasemas

kohtuasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta

rahuldamata.

7. Riigikohtu istungil palus hageja esindaja jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kaebuse

rahuldamata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi

tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

9. I. Ivanov palus hagis tunnustada tema ja AS Stivis vahel 29. juulil 1994. a sõlmitud laenulepingus

sisalduva tagatiskokkuleppe tühisust selle vastuolu tõttu seadusega. Maakohus jõudis tõendeid

hinnates järeldusele, et pooled sõlmisid laenulepingu tagatiskokkuleppe, mille sisu oli järgmine.

Hageja andis AS Stivis kui laenuandja nõude tagamiseks viimase omandisse endale kuuluva õiguse

(aktsiad) ning laenuandja kohustus nõude rahuldamise korral tagatisena omandatud õiguse hageja

omandisse tagasi andma. Kui I. Ivanov aga nõuet ei täida, on võlausaldajal õigus oma nõue talle

tagatisena üleantud õiguse arvel rahuldada. Maakohus leidis, et kuigi tagatiskokkuleppe sisu erineb

seaduse regulatsioonist, pole leping tühine, sest see pole vastuolus seadusega. Pooled võivad lepingu

sisu vabalt kujundada. Sel põhjusel jättis maakohus hagi tagatiskokkuleppe tühisuse tunnustamiseks

rahuldamata.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse. Apellatsioonikohus leidis, et

pooled ei sõlminud mitte tagatislepingu, vaid hoiulepingu, ning kohaldas tsiviilkoodeksi hoiulepingut

reguleerivaid sätteid.

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ei vasta hageja ja AS Stivis vahel 29. juulil 1994. a

sõlmitud lepingu subsumeerimise osas seaduse nõuetele.

Apellatsioonikohus on eiranud lepingut reguleerivaid materiaalõiguse norme, mis kehtisid 29. juuli

1994. a lepingu sõlmimise ajal. Sel ajal kehtinud TsK § 165 lg 1 kohaselt loeti leping sõlmituks, kui

poolte vahel oli saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. Leping kui poolte vastastikune

kokkulepe oli poolte vastastikuse tahte väljendus. Seega tuli 29. juuli 1994. a lepingut tõlgendada,

lähtudes poolte tegelikust tahtest. Poolte tahe tuli välja selgitada, lähtudes kõigist kohtule esitatud

asjaoludest, samuti tuli arvestada ka seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid.

Hoiulepingu kohta käivate sätete kohaldamiseks tuli tuvastada, et poolte tegelikuks vastastikuseks

tahteks oli sõlmida hoiuleping.

11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 330 lg 4 kohaselt tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendavas

osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on

rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 95 lg 1 kohaselt peab kohus seadusest juhindudes hindama kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt. Kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja lahendab ise

asja sisuliselt, siis tuleb otsuse tegemisel arvestada ka esimese astme kohtu otsuse põhjendava osa

kohta kehtestatud nõudeid. Sellisel juhul peab ringkonnakohus TsMS § 231 lg 4 kohaselt oma otsuses

põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 229

lg 2 kohaselt ei või kohus asjas, mis ei riiva avalikku huvi, rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei

ole asja läbivaatamisel esitanud.

Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks kohus jätab õigussuhte kindlakstegemisel arvestamata hageja

ja AS Stivis väited tagatislepingu sõlmimise kohta, miks ei kinnita kohtu arvates lepingupoolte

esitatud tõendid tagatislepingu sõlmimist ja milliste tõendite põhjal on kohus teinud järelduse

hoiulepingu sõlmimise kohta. Nii hageja kui ka AS Stivis on oma väidetes tuginenud sellele, et

pooled soovisid sõlmida tagatislepingut. Kogu menetluse kestel pole kumbki lepingupool väitnud, et

ta tahtis sõlmida hoiulepingut. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Kohtuotsuses leitakse, et

tagatiskokkulepet üldse ei sõlmitud, kuid otsuse resolutsioonis tunnustatakse selle tühisust.

12. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kõigepealt seaduse nõuete kohaselt kindlaks

tegema, millise lepingu sõlmimisele oli poolte tahe suunatud ja millistes lepingutingimustes pooled

kokku leppisid. Alles seejärel on võimalik hinnata, kas kokkulepe on seadusevastasuse tõttu tühine

või mitte, ning võtta seisukoht hageja ülejäänud nõuete põhjendatuse kohta.

Lepingupoolte vastastikuse kokkuleppe sõlmimisel tuleb eeldada poolte soovi luua kehtiv lepinguline

suhe. Seepärast tuleb lepingu tõlgendamisel eelistada tõlgendust, mille kohaselt jääb leping kehtima

võimalikult suures ulatuses. Kui kohus tuvastab lepingupoolte tahte laenulepingu tagatiskokkuleppe

sõlmimiseks, siis tuleb eelmärgitut arvestada ka selle kindlakstegemisel, kas pooled sõlmisid asja- või

võlaõigusliku tagatislepingu,

Poolte tahe võis olla suunatud näiteks väärtpaberite pantimisele, mida reguleerisid 29. juuli 1994. a

lepingu sõlmimise ajal asjaõigusseaduse 8. osa 2. peatüki 3. jao sätted. Asjaõigusseaduse § 315

kohaselt kohaldati väärtpaberite pantimisele käsipandi sätteid, kui seaduses ei olnud sätestatud teisiti.

Ka võis poolte tahe olla sõlmida võlaõiguslik leping, mille järgi laenuvõtja tagas laenu

tagasimaksmist aktsiatega selliselt, et laenu õigeaegselt tagastamata jätmise korral läksid tagatiseks

olnud aktsiad laenuandja omandisse, kes võis oma nõuet nende arvel rahuldada. Samuti võis poolte

tahteks olla see, et tagatiseks olnud aktsiate üleminekul laenuandja omandisse loetakse laenusaaja

kohustused lõppenuks.

Sõltumata sellest, kas kohus leiab, et 29. juuli 1994. a lepingu tingimused kehtivad või mitte, tuleb

hagi eset ja alust arvestades anda hinnang ka hageja 14. augusti 1996. a kirjale. Maakohus leidis, et

selle kirjaga teatas hageja, et ta laenulepingut ei täida ja laenuandja võib realiseerida kokkuleppe

tagatise osas. See järeldus võib olla õige, kui see vastab 29. juuli 1994. a lepingu tingimustele.

Ringkonnakohus leidis seevastu, et hageja andis kirjas AS-le Stivis volituse hagejale kuuluvate

aktsiate müügiks. Ka see järeldus võib olla õige, kui silmas pidada võimalust, et 14. augusti 1996. a

kirjaga võis hageja avaldada tahet 29. juuli 1994. a lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks kirjas

toodud tingimustel.

13. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et 29. juulil 1994. a kehtinud TsK § 5 lg 2 p 1 järgi tekkisid

tsiviilõigused ja -kohustused nii seadusega ettenähtud tehingutest kui ka tehingutest, mis ei olnud küll

seadusega ette nähtud, kuid ei olnud sellega ka vastuolus. Seega ei sätestanud tsiviilkoodeks

võlasuhete ammendavat loetelu ega välistanud poolte kokkulepet sellises kohustise täitmise tagamise

viisis, mida polnud seaduses nimetatud, kuid mis ei olnud sellega ka vastuolus. Seevastu samal ajal

kehtinud AÕS §-de 1 ja 5 järgi said lepingupooled kokku leppida vaid seaduses sätestatud

asjaõiguslikes tagatistes.

14. Kolleegium ei soostu kostjate seisukohaga, et kohus rikkus TsMS § 242 lõiget 2. Selle sätte

kohaselt ei saa ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid vaidlustada teises

tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised või nende õigusjärglased. AS Stivise

hagiasjas I. Ivanovi vastu 208 000 krooni saamiseks ei olnud protsessiosaliseks A. Vinkovski.

A. Kull, H. Jõks, T. Tampuu