3-2-1-25-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-25-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. märts 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

OÜ Bravonus hagi AS If Eesti Kindlustus vastu 95 714 krooni

9 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. oktoobri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/907/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Bravonus kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

9. veebruar 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. oktoobri

2003. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 20. märtsil 2002. a esitas OÜ Bravonus Tallinna Linnakohtule hagi AS If Eesti Kindustus vastu,

paludes kostjalt välja mõista 95 714 krooni 9 senti.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 30. märtsil 2001. a varakindlustuslepingu, millega

kindlustati Tallinnas Raua 23 asuv hoone (kindlustusväärtusega 30 000 krooni) ja selles asuvad

seadmed (kindlustusväärtusega 110 000 krooni). Seadmete varguse korral nähti ette hageja

omavastutus 3000 krooni. Ööl vastu 14. novembrit 2001. a varastati hoones asuvast internetipunktist

6 arvutit ja üks laserprinter. Vargusega tekitati hagejale kahju 98 714 krooni 9 senti. Vargusest teatati

kohe politseisse ja kostjale. Tallinna Politseiprefektuuri Kesklinna politseiosakond alustas sündmuse

kohta kriminaalmenetlust, mille peatas kurjategija kindlakstegemiseni. 19. veebruaril 2002. a keeldus

kostja hagejale kahju hüvitamast, leides, et hageja ei täitnud juriidiliste isikute vara kindlustamise

ohutusnõuete TOHE 20001 punktis 5. 2 sätestatut. Hageja leiab, et kostjal ei ole alust kahju

hüvitamisest keelduda. Hagejale ei esitatud poliisi allakirjutamisel TOHE 20001 ohutusnõudeid, need

saadeti talle alles pärast kostja keelduvat otsust faksi teel. Kostjal puudub ka osundatud punktist

tulenevalt alus kahju hüvitamisest keeldumiseks, sest hageja ei ole seda punkti rikkunud.

Valvesignalisatsioon töötas ja Caesari Turvateenistuse AS võttis objekti valve alla. Vargad võivad

siseneda valve all olevatesse ruumidesse ja valveandurid kinni kleepida. Hagisummaks on hageja

kahju, millest on maha arvatud omavastutus.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja väitis, et kindlustusvõtja esindaja on poliisil oma allkirjaga

kinnitanud, et on tutvunud lepingu lahutamatuks osaks olevate kindlustustingimustega ja kohustub

neid täitma. TOHE 20001 punkti 5.2 kohaselt peab kindlustusvõtja tagama signalisatsiooniseadmete

korrasoleku, s. o rakendumise ohu esinemisel ja häiresignaali edastamise turvaettevõttele. Punkti 5.1

kohaselt peab valvesignalisatsioonisüsteem olema paigaldatud selliselt, et oleks tagatud häire

edastamine isiku õigusvastasel sisenemisel kindlustuskohta ja kindlustatud vara hõivamisel. Varas ei

sisenenud kindlustuskohta uksest. Eeldataval varguse ajal ei edastanud kindlustusvõtja valvesüsteem

turvafirmale kindlustuskohast ühtegi häiret, sest kaks andurit oli kleeplintidega ja üks mahlakarbiga

kinni kaetud. Seega ei taganud hageja valvesignalisatsiooni toimimist vastavalt lepingu nõuetele.

Kindlustuslepingute sõlmimise üldtingimuste ÜU punktide 4.1, 4.2 ja 5.4.1 kohaselt on kostja

hüvitamiskohustus sellest tulenevalt välistatud. Juriidiliste isikute vara kindlustamise üldtingimuste

THE 20001 punkti 6.1.1 kohaselt on kindlustusjuhtumist tingitud kahjusumma suuruseks

kindlustusobjektiga samaväärse sama liiki eseme ostuhind. Kindlustusseaduse (KS) § 16 kohaselt ei

või kindlustushüvitis ületada kindlustatud vara taastamise maksumust. Hageja kindlustatud

seadmetega samaväärsete seadmete taassoetamise maksumus (ostuhind) on 35 118 krooni 95 senti.

THE 20001 punkti 6.2.5 kohaselt tuleb hüvitisest lisaks omavastutusele kinni pidada ka

kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmakse, seega 304 krooni. Vastavalt lepingule oleks

kindlustushüvitise arvestuslik suurus 31 814 krooni 95 senti.

4. Tallinna Linnakohtu 23. aprilli 2003. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Otsuse põhjenduste

kohaselt on kindlustuspoliisiga tõendatud, et ohutusnõuded TOHE 20001 olid lepingu lahutamatuks

lisaks (p. 3) ning et hageja esindaja on andnud allkirja selle kohta, et ta on lepingu lahutamatuks

osaks olevate kindlustustingimustega tutvunud ning kohustub neid täitma. Ohutustingimuste punkti 5.

2 kohaselt tuleb signalisatsiooniseadmete olemasolul tagada nende korrasolek (rakendumine ohu

esinemisel ja häiresignaali edastamine turvaettevõttele) ning sisselülitamine kindlustuskohast

lahkumisel. Vaidlust ei ole selle üle, et varguse toimumise ajal oli objekt valve alla antud, kuid

andurid olid kinni kaetud. Caesari Turvateenistuse AS kirjaga on tõendatud, et hageja

signalisatsioonisüsteem oli kahjujuhtumile eelnenud ajal töökorras, sest turvaettevõtte

keskvalvepuldile saabusid pidevalt valveobjekti valvesse andmise ning valvest mahavõtmise

signaalid, samuti süsteemi tööseisukorra testid ja häiresignaalid. Tõendatud ei ole, et signalisatsioon

ei hakanud tööle hagejast tingitud asjaoludel ning et hageja ei oleks täitnud TOHE 20001 punkti 5. 2

nõudeid. Usaldusväärseks ei saa pidada OÜ Ramrest arvamust, et vaidlusalusesse ruumi oli võimalik

siseneda nii, et signalisatsioon tööle ei hakanud, sest tõendist ei nähtu, millist metoodikat asjatundja

kasutas, kuidas ta tulemuseni jõudis ning et asjatundja oleks selles küsimuses pädev. Samuti ei saa

usaldusväärseks pidada H. Perli arvamust, et üldjuhul on infrapunaandurite rivist väljaviimine ja

nende töö takistamine võimalik üksnes väljalülitatud signalisatsioonisüsteemi korral. Asjatundja

H. Perli ei olnud teadlik ruumi täpsetest mõõtmetest, plaanist, mööblist, asjade ja andurite täpsest

paiknemisest, tema arvamus on tuletatud ega tõenda konkreetse juhtumi tekkimise mehhanismi.

Üldtingimuste ÜU punkti 4.1 kohaselt on kindlustusvõtja põhikohustuseks kindlustusmaksete

tasumine ja kõrvalkohustuseks lepingus ettenähtud muude kohustuste (informeerimine, ohutusnõuete

täitmine ja kahjujuhtumi toimumise järel kohane tegutsemine) täitmine. Punkti 4.2 kohaselt lasub

kõrvalkohustuste täitmine ka kindlustusvõtja töötajatel. Punkti 5.4.1 kohaselt võib kindlustusandja

hüvitist vähendada, kahju hüvitamisest keelduda või väljamakstud hüvitise tagasi nõuda, kui

kindlustusvõtja ei ole täitnud kasvõi ühte lepingulistest kohustustest ja kui täitmata jätmisel oli mõju

kahju tekkimisele või kahju suurusele või kahju põhjuse või selle suuruse kindlakstegemisele. Kostja

ei ole tõendanud, et hageja oleks ohutusnõuded jätnud täitmata. Seega on kostja keeldunud alusetult

hagejale kahju hüvitamast. Samas on kostja põhjendatult keeldunud hageja taotletud hüvitise täies

ulatuses väljamaksmisest. Kindlustustingimuste THE 20001 punkti 6.1.1 kohaselt on

kindlustusjuhtumist tingitud kahjusumma suuruseks kindlustusobjekti taastamise (remondi)

maksumus või taassoetamismaksumus. Punkti 6.2.5 kohaselt on kindlustusandjal õigus kinni pidada

väljamaksmisele kuuluvast kindlustushüvitisest kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmakse

(304 krooni). Poolte esitatud hinnakirjad ei tõenda kahju suurust. Selle hindamisel tuleb lähtuda

asjatundja Priit Raspeli arvamusest, mille kohaselt kahju suurus on hinnanguliselt 69 100 krooni.

Asjatundja on oma arvamuses piisava põhjalikkusega analüüsinud poolte esitatud hinnakirju ja oma

arvamuse kujunemist. Tekkinud kahjust tuleb maha arvata hageja omavastutus 3000 krooni ja

tasumata kindlustusmakse 304 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. oktoobri 2003. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

6. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on õige linnakohtu otsuse järeldus, et AS Sampo Eesti

Varakindlustus juriidiliste isikute vara kindlustamise ohutusnõuded TOHE 20001 on pooltevahelise

kindlustuslepingu osa: kindlustuspoliisis on nendele kui lepingudokumentidele sõnaselgelt

osundatud. Seega kehtis pooltevahelises suhtes ka nende ohutusnõuete punkt 5.2, mille kohaselt

signalisatsiooniseadmete olemasolul tuleb tagada nende korrasolek (s.o rakendumine ohu esinemisel

ja häiresignaali edastamine turvaettevõttele) ja sisselülitamine kindlustuskohast lahkumisel.

Vaidlust ei ole selle üle, et hageja oli signalisatsiooniseadmed sisse lülitanud, kuid need ei edastanud

pärast varaste ruumi sisenemist turvafirmale häiresignaali, sest 3 liikumisandurit oli isoleeritud.

Sellest nähtub, et hageja rikkus ohutusnõuete punkti 5.2. Nimetatud punkti järgi on

signalisatsiooniseadmed korras, kui nad ohu esinemisel rakenduvad ning edastavad häiresignaali

turvaettevõttele. Hageja turvaseadmed ei rakendunud ega edastanud turvaettevõttele häiresignaali,

seega ei olnud need ohutusnõuete punkti 5.2 mõttes korras. Ohutusnõuete punkti 5.2 rikkumine annab

kindlustusandjale õiguse kindlustuslepingute sõlmimise üldtingimuste ÜU 991 punkti 5. 4. 1 alusel

keelduda hüvitise maksmisest (signalisatsioonisüsteemi rakendumata jäämisel oli mõju kahju

tekkimisele). Asjaolule, et hagejal ei pidanudki vastavalt kindlustuslepingule

signalisatsiooniseadmeid olema, ei ole hagi aluses sõnaselgelt tuginetud, seda on märgitud vaid

muuseas tõendi väljanõudmise taotluses (tl 52). Ringkonnakohus leidis, et see väide on vastuolus

hageja enda poolt esimese astme kohtu menetluses esitatud teiste väidetega: hageja seaduslik esindaja

kinnitas vande all antud seletuses, et kindlustusagent käis kohapeal, vaatas ruumi üle ja veendus

selles, et on paigaldatud signalisatsioon (tl 113, 115), lepinguline esindaja aga kinnitas, et

kindlustusagent jäi signalisatsioonisüsteemiga rahule ega esitanud sellega seoses mingeid nõudmisi

(tl 117). Seega arvestati kindlustuslepingu sõlmimisel asjaoluga, et hagejal on

signalisatsiooniseadmed olemas. Sellestki tulenevalt kuulub ohutusnõuete punkt 5.2 kohaldamisele.

Apellatsioonikohtu istungil möönis kostja esindaja, et kindlustusandja oleks kaalunud hagejale

kindlustushüvitise väljamaksmist, kui hageja ei oleks olnud ohutusnõuete punkti 5.2 rikkumises

süüdi. Samas leidis kostja, et kuna andurite kinnikatmine sai toimuda üksnes ajal, mil

signalisatsioonisüsteem oli välja lülitatud, siis oleks hageja saanud visuaalse vaatlusega

signalisatsioonisüsteemi rakendumata jätmist vältida ning tema süü puudumisest ei saa rääkida.

Ringkonnakohus nõustus selles osas kostjaga. Dokumentaalse tõendi " asja tundva isiku H. Perli

arvamuse " kohaselt on infrapunaandurite töö takistamine üldjuhul võimalik üksnes väljalülitatud

signalisatsioonisüsteemi korral, vaidlusalusel juhtumil oli vähemalt ühte anduritest võimalik kinni

katta üksnes väljalülitatud signalisatsioonisüsteemi korral (tl 72). See arvamus langeb kokku objekti

valvanud Caesari Turvateenistuse AS poolt antud arvamusega (tl 75). Ringkonnakohus ei nõustunud

linnakohtu poolt H. Perli arvamusele antud hinnanguga, nagu ei saaks seda usaldusväärseks pidada:

otsusest ei nähtu, kuidas mõjutaks konkreetse sündmuskoha olustik infrapunaandurite töö

põhimõtteid, mille kohta H. Perli on arvamust avaldanud. H. Perlil on füüsika-alane kõrgharidus ning

ta on 26 aastat töötanud eksperdina. Ringkonnakohus leidis, et esile ei ole toodud asjaolusid, mis

annaksid alust kahelda H. Perli füüsika-alases asjatundlikkuses. H. Perli on oma arvamuses märkinud

ka konkreetset juhtumit puudutava järelduse aluseks olnud lähteandmed ja kohtuotsuses ei ole leitud,

et ta oleks arvamuse andmisel lähtunud valedest eeldustest. Kohus ei ole otsuses märkinud, millise

tähtsust omava asjaolu jättis H. Perli arvamust andes arvestamata. Ringkonnakohus nõustus

linnakohtu poolt OÜ Ramrest arvamusele (tl 57) antud hinnanguga. Asjas ei ole taotletud ekspertiisi

tegemist hageja signalisatsioonisüsteemi töökindluse väljaselgitamiseks. Ringkonnakohus nõustus

kostjaga, et signalisatsioonisüsteemi anduri kinnikatmist ajal, mil see süsteem oli välja lülitatud, igal

juhul aga enne objekti valve alla andmist, oleks hageja (tema töötajad) pidanud märkama. Kuna

hageja seda ei märganud, siis on tegemist tema hooletusega. Seega ei saa rääkida hageja süü

puudumisest signalisatsioonisüsteemi rakendumata jäämisel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub OÜ Bravonus tühistada ringkonnakohtu otsuse ning saata asi

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

8. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohtud kindlaks teinud, et andurid olid kinni kleebitud enne

valve alla üle andmist. Asjas on olemas hageja töötaja seletus, et ta kontrollis andurite seisukorda

enne uste lukustamist.

9. Ringkonnakohus ei ole hinnanud OÜ Ramrest eksperimendi tulemust, millele juhiti

ringkonnakohtu tähelepanu vastuses apellatsioonkaebusele. Eksperimendi kohaselt oli võimalus

siseneda hoonesse ka nii, et andurid häiresignaali ei edastanud.

10. Ringkonnakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti võtnud aluseks H. Perli seisukohad. Teadur -

tehnikateaduste kandidaadi J. K. Svirski uuringutest lähtuvalt on võimalik valve all olevasse ruumi

siseneda ja andurid kinni katta. See on näiteks võimalik väikese kiirusega liikudes. Samuti võib seda

võimaldada andurite paigutuskohtade iseloom.

11. Hageja on korduvalt tellinud ekspertiisi valvesüsteemi turvalisuse kontrollimiseks ning korduvalt

on saadud tulemus, mille kohaselt on võimalik valve all olevasse ruumi siseneda, ilma et signaal tööle

hakkaks. Ekspertiisi akt on lisatud kassatsioonkaebusele.

12. Ringkonnakohus ei oleks tohtinud tugineda Caesari Turvateenistuse AS arvamusele, sest just

nemad olid kohustatud objektil organiseerima valve ning nende arvamus ei ole seetõttu objektiivne.

13. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis AS If Eesti Kindlustus, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik

ja põhjendatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse

tühistamiseks.

15. Ringkonnakohus on asja tundva isiku H. Perli ja Caesari Turvateenistuse AS arvamustele

tuginedes tuvastanud, et infrapunaandurite töö takistamine on üldjuhul võimalik üksnes väljalülitatud

signalisatsioonisüsteemi korral ja lugenud hageja hooletuseks asjaolu, et hageja ei märganud andurite

kinnikatmist. Seejuures on ringkonnakohus muuhulgas toetunud juriidiliste isikute vara kindlustamise

ohutusnõuete p-le 5.2, mille kohaselt pidi hageja tagama signalisatsiooniseadmete olemasolul nende

korrasoleku. Kolleegium nõustub selle seisukohaga ja märgib täiendavalt, et nimetatud ohutusnõuete

p 5.1. kohaselt oli murdvarguse vastu kindlustamisel valvesignalisatsiooni paigaldamine kohustuslik.

Ringkonnakohus on toetunud ka kindlustuslepingute sõlmimise üldtingimuste p-le 5.4.1, mille

kohaselt on kindlustusandjal õigus keelduda hüvitise maksmisest, kui kindlustusandja ei ole täitnud

kasvõi ühte oma lepingujärgset kohustust ja kui täitmata jätmine omas mõju kahju tekkimisele.

Kuna hageja ei ole hagis esitanud nõudmist alternatiivina kaaluda kindlustushüvitise vähendamise

võimalust, siis ei pidanud ringkonnakohus analüüsima üldtingimuste p 5.4.1 osa, mille kohaselt on

kindlustusandjal õigus lepingu rikkumise korral kaaluda ka hüvitise vähendamist. Selle kohta peab

kolleegium vajalikuks märkida järgmist.

Üldtingimuste p 5.4.1 ei anna kolleegiumi arvates kindlustusandjale õigust ilma põhjendamata

keelduda hüvitise väljamaksmisest. Kindlustusandjal on kohustus põhjendada, miks ta ei kaalu

nimetatud punktis sätestatud hüvitise vähendamise võimalust ja milliste tingimuste olemasolul oleks

seda olnud võimalik teha. Piisavaks ei saa pidada kindlustusandja ringkonnakohtu istungil antud

seletust, et kindlustusandja oleks kaalunud hagejale kindlustushüvitise väljamaksmist, kui hageja ei

oleks olnud ohutusnõuete punkti 5.2 rikkumises süüdi. 1. juulini 2002. a kehtinud tsiviilkoodeksi

tähenduses seisnes süü tahtluses või ettevaatamatuses. Kuna tahtlust, s.o kindlustuspettuse

toimepanemist ei ole tuvastatud, oli tegemist hageja ettevaatamatusega, nagu ringkonnakohus on ka

tuvastanud. Kindlustusandja eespool mainitud käsitluse korral tekib küsimus, millal saab hüvitist

p 5.4.1 tähenduses vähendada, kui süü, s.o tahtluse või ettevaatamatuse korral seda teha ei saa.

Kolleegiumi arvates tuleks hüvitise keeldumise või vähendamise otsustamise korral kaaluda

muuhulgas ka seda, kuivõrd kindlustusvõtja tegevus või tegevusetus suurendas kindlustusjuhtumi

saabumise riski.

16. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Kassaator on esmakordselt

alles Riigikohtule esitanud oma töötaja seletuse, viite J. K. Svirski uuringutele ja OÜ FEBA

ekspertiisiakti. Tulenevalt TsMS § 353 lg-st 3 ei saa Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid

asjaolusid ning jätab seetõttu esitatud tõendid tähelepanuta.

Erinevalt kassatsioonkaebuses märgitust on ringkonnakohus analüüsinud OÜ Ramrest eksperimenti.

Ringkonnakohus nõustus selles osas esimese astme kohtu seisukohaga.

Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud tugineda Caesari

Turvateenistuse AS arvamusele, märgib kolleegium, et nimetatud arvamusele on ringkonnakohus

tuginenud koostoimes H. Perli arvamusega. Isegi juhul, kui ringkonnakohus oleks tuginenud üksnes

Caesari Turvateenistue AS arvamusele, ei oleks see TsMS §-s 95 sätestatu tõttu tähendanud

protsessiõigusnormi rikkumist.

A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik