3-1-1-123-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-123-03 Otsuse kuupäev 27. veebruar 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi S. K. süüdistuses KrK § 1481 lg 7 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 3. juuni 2003. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-280-03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Tiit Vajak, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 23. september 2003 Istungil osalenud isikud S. K. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 3. juuni 2003. a kohtuotsus ja Lääne-Viru Maakohtu 9. mai 2003. a kohtuotsus S. K.-e süüditunnistamises KrK § 1481 lg 7 järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Lääne-Viru Maakohtule. 2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Lääne-Viru Maakohtu 9. mai 2003. a otsusega tunnistati S. K. süüdi KrK § 1481 lg 7 järgi ja teda karistati kolmeaastase vangistusega. KarS § 74 alusel otsustas kohus, et S. K. peab mõistetud vangistusest reaalselt ära kandma neli kuud. Vangistuse ülejäänud osa - kaks aastat ja kaheksa kuud - otsustas kohus jätta tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Katseajaks allutas kohus S. K.-e KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõuetele. Maakohus pani S. K.-le KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustuse hüvitada katseajal igakuiselt 1500 krooni tsiviilhagi katteks. Maakohus mõistis S. K.-lt Lääne-Viru Maksuameti tsiviilhagi katteks välja 3 346 774 krooni. 2. S. K. tunnistati süüdi selles, et tema, olles ajavahemikul 30. juulist 1998 kuni 20. maini 1999 OÜ S. juhataja: 1. Jättis tahtlikult täitmata Lääne-Viru Maksuameti 7. mai 1999. a ettekirjutuse nr 88, millega kohustati teda ilmuma OÜ S. esindajana 10. mail 1999. a kell 11.00 Lääne-Viru Maksuametisse selgituste andmiseks ning esitama riiklike maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks kõik OÜ S. 1998. ja 1999. a majandustehinguid kajastavad raamatupidamise algja koonddokumendid. Sellise käitumisega rikkus S. K. Maksukorralduse seaduse § 12 lg-s 2 ja § 15 lg-s 1 sätestatud nõudeid. 2. Jättis Lääne-Viru Maksuametile tahtlikult esitamata OÜ S. 1999. a aprillikuu käibedeklaratsiooni, millega ta rikkus Maksukorralduse seaduse § 12 lg 1 ja Käibemaksuseaduse § 10 p 3 ning § 17 lg 3 nõudeid. Kohtuotsuse kohaselt oli maksustamisperioodil aprill 1999 OÜ S. deklareerimisele kuuluv käibemaksusumma 616 763 krooni. 3. Esitas OÜ S. käibedeklaratsioonides Lääne-Viru Maksuametile tahtlikult valeandmeid. Maksustamisperioodidel august 1998 ja oktoober 1998 kuni märts 1999 deklareeris S. K. OÜ S. poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu kokku 20790 kr ja enammakstud käibemaksu 2117 kr, kuid tegelikkuses kuulus eelnimetatud perioodide eest käibemaksu deklareerimisele 2 750 801 krooni ja enammakstud käibemaks puudus. Seega jättis S. K. käibedeklaratsioonides deklareerimata OÜ S. tasumisele kuuluvat käibemaksu 2 730 011 krooni ning 1998. a. augustikuu deklaratsioonis

deklareeritud enammakstud käibemaks 2117 krooni ei ole dokumentaalselt tõestatud. Sellise käitumisega rikkus S. K. Maksukorralduse seaduse § 12 lg-t 1 ja Käibemaksuseaduse § 10 p-de 1 ja 2, § 18 lg 1 p 1 ning lg 6 nõudeid. 4. Tasus maksustamisperioodidel august 1998 ja oktoober 1998 kuni aprill 1999 OÜ S. nimel riigieelarvesse ettenähtust kokku 3 346 776 krooni võrra vähem käibemaksu. Sellise käitumisega rikkus S. K. Maksukorralduse seaduse § 81 ja Käibemaksuseaduse § 10 p-de 2 ning 4 nõudeid. Maakohus asus seisukohale, et S. K. poolt Maksuameti ettekirjutuse täitmata jätmine, OÜ S. 1999.a. aprillikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmine ja riigieelarvesse seaduses ettenähtust väiksema käibemaksusumma tasumine olid teo toimepanemise ajal kuriteona karistatavad KrK § 1481 lg 2 järgi, valeandmete esitamine käibedeklaratsioonides aga sama paragrahvi 5. lõike järgi. Kuna kohtualuse tegevuse tagajärjel jäi riigile maksudena laekumata 3 346 774 krooni, kvalifitseeris maakohus S. K. käitumise teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg 7 järgi. Ühtlasi leidis kohus, et S. K. poolt toimepandu vastab KarS §-s 390 sätestatud kuriteokoosseisule. 3. Maakohus ei pidanud põhjendatuks S. K. väiteid, et tema ei ole tahtlikult jätnud käibedeklaratsiooni 1999. a aprillikuu eest esitamata ning Maksuamet on arvestanud vähemmakstud käibemaksu valesti. Kohus nimetas Lääne-Viru Maksuametis OÜ S. maksurevisjoni tulemusel valminud dokumente tõesteks ja leidis, et S. K. süü 1999. a aprillikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmises on tõendatud. Kohus leidis, et 1999. a aprillikuu käibedeklaratsiooni ei pidanud esitama P. P., kes 10. mail 1999. a ostis OÜ S. ainukese osa. Kohus märkis, et P. Pirksaar sai alustada oma tegevust alates 21. maist 1999. a, s. o pärast käibedeklaratsiooni esitamise tähtaega. Kohus asus seisukohale, et S. K. müüs OÜ S. vahetult enne käibedeklaratsiooni esitamise kuupäeva eesmärgiga vabaneda käibemaksu maksmise kohustusest, samuti eesmärgiga raskendada Maksuameti tööd. Kohus tõdes, et S. K. poolt OÜ S. eest 1998. a augustis, oktoobris, novembris ja detsembris ning 1999.a. jaanuaris, veebruaris, märtsis tahtlikult ettenähtust väiksema käibemaksu tasumine on tõendatud Lääne-Viru Maksuameti poolt OÜ-s S. 11. maist kuni 7. juunini 2000. a toimetatud maksurevisjoni materjalidega: kontrollaktiga nr 5-542 ja koondtabeliga Lääne-Viru Maksuametile teadaolevate OÜ S. majandustehingute kohta. Kohus märkis, et eeltoodud dokumentide kohaselt esitas S. K. käibedeklaratsioonides Maksuametile valeandmeid ja tasus ettenähtust vähem käibemaksu järgmiselt: 1998. a augustis 15 676 krooni, 1998. a oktoobris 404 088 krooni, 1998. a novembris 317 241 krooni, 1998. a detsembris 640 737 krooni, 1999. a jaanuaris 381 113 krooni, 1999. a veebruaris 166 742 krooni, 1999. a märtsis 804 413 krooni. 1999. a aprillikuu kohta jättis S. K. OÜ S. nimel käibedeklaratsiooni esitamata ja käibemaksu summas 616 763 krooni tasumata. Kokku jäi OÜ S. poolt käibemaksu tasumata 3 346 773 krooni. Maakohus luges tõendatuks, et S. K. jättis tahtlikult täitmata Lääne-Viru Maksuameti ettekirjutuse ilmuda 10. mail 1999. a kell 11.00 OÜ S. esindajana selgituste andmiseks Lääne-Viru Maksuametisse ja esitada Maksuametile kõik OÜ S. 1998. ja 1999. a. majandustehinguid kajastavad raamatupidamise algja koonddokumendid. S. K. väite, et ta pole kutset Maksuametisse ilmumiseks kätte saanud, luges kohus ümberlükatuks ettekirjutuse kättesaamist kinnitava allkirjaga, mis on antud OÜ S. asukohas Rakveres Y 40, samuti S. K. kohtus antud ütlustega selle kohta, et esimest kutset Maksuametisse ta väidetavalt kätte ei saanud, teise kutse ajaks oli aga firma maha müünud ja seepärast Maksuametisse ei läinud. Maakohus leidis, et kuna Maksuameti ettekirjutus saadeti tähitud postina OÜ S. asukohta ja see võeti seal vastu, siis pidi S. Karjus ettekirjutuse kätte saama. Kohus asus seisukohale, et S. K. kartis, et riigi petmine suures ulatuses tuleb välja ja müüs seetõttu OÜ S. kiiresti maha talle tundmatule P. P.-le. Kohus luges usaldusväärseteks tunnistaja P. Pirksaare eeluurimisel antud ütlused selle kohta, et ta ostis OÜ S. raha saamise eesmärgil, kuid S. K. ei andnud talle üle mingeid dokumente osaühingu kohta, samuti ei pidanud P. Pirksaar OÜ S. ostmisel midagi tasuma. 4. Lääne-Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse S. K. kaitsja T. Vajak, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja S. K. õigeksmõistmist. Tsiviilhagi palus apellant jätta rahuldamata. 5. Viru Ringkonnakohtu 3. juuni 2003. a otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtukolleegium sedastas, et ta nõustub täielikult maakohtu otsuse põhjendustega S. K. süü tuvastamisel. Kuna apellatsioonkaebuses ei ole esitatud mingeid uusi asjaolusid ja kõiki apellandi väited on juba maakohtu

otsuses ümber lükatud, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks neid oma otsuses uuesti korrata. Kolleegium piirdus tõdemusega, et apellandi väited S. K.-le esitatud süüdistuse osalisest dekriminaliseerimisest on alusetud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS 6. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse S. K. kaitsja T. Vajak, kes palub ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada ja mõista S. Karjus KrK § 1481 lg 7 järgi õigeks. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt. Kohtuotsustes puuduvad motiivid, miks on jäetud tähelepanuta S. K. väide, et ta ei ole Lääne-Viru Maksuameti ettekirjutust nr 88 kätte saanud. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et S. K. on nii eeluurimisel kui ka kohtus seletanud, et allkirja tähitud kirja vastuvõttu kinnitaval dokumendil on andnud tema auväärses eas vanaema, kes kipub asju unustama ja ilmselt unustas ettekirjutuse S. K.-le üle anda. Kassaator on seisukohal, et OÜ S. 1999. a aprillikuu käibedeklaratsiooni esitamise kohustus ei lasunud mitte S. K.-, vaid Peeter Pirksaarel, kes kanti S. K. asemel OÜ S. juhatuse liikmena äriregistri B-kaardile 20. mail 1999. a. Kaitsja seisukoha kohaselt ei pidanud S. K. OÜ S. 1999. a aprillikuu käibedeklaratsiooni esitama, kuna ta oli juba 10. mail 1999. a OÜ S. müümisel P. P.-le loovutanud viimasele ka osaühingu raamatupidamisdokumendid. Kassaatori arvates ei olnud S. K.-l deklareerimiskohustust enam ka seetõttu, et ta oli OÜ S. juhatuse liige kuni 19. maini 1999. a, mil aprillikuu käibedeklaratsiooni tähtpäev ei olnud veel saabunud. Kaitsja on seisukohal, et Lääne-Viru Maksuameti kontrollakt nr 5-542 ja koondtabel, millele tuginedes kohtud S. K. süüdi tunnistasid ja Lääne-Viru Maksuameti tsiviilhagi rahuldasid, peegeldavad OÜ S. majandustegevust ainult osaliselt. Kõik muud tõendid (kolmandate isikute poolt esitatud arved, süüdimõistetu ütlused, pangaväljavõtted) on kohus jätnud motiveerimatult kõrvale. Kassaator rõhutab, et kaubad, mida OÜ S. müüs, olid varasemalt kolmandate isikute käest arvete alusel ostetud ja seetõttu oli ka põhjendatud sisendkäibemaksu arvestamine käibemaksuarvestuses. Kaitsja märgib, et kohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis arvestamata kaitsja poolt esitatud tõendid (ostuarved) ja vastuväited selles osas, et Maksuameti kontrollakt on ebaobjektiivne ega kajasta OÜ S. tegelikku majandustegevust ega maksude tasumise kohustust. Kassaator leiab, et maksude tasumata jätmine või ettenähtust väiksema maksusumma tasumine ei ole Karistusseadustiku järgi enam kuriteona karistatav. Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et ringkonnakohtu otsuses puuduvad vastused apellatsioonkaebusele. Kaebaja viitab seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2002. a otsusele asjas nr 3-1-1-6-02, kus asuti seisukohale, et ringkonnakohtul puudub õigus eirata apellatsioonkaebuses sisalduvaid väiteid ja taotlusi ning jätta neile omapoolne hinnang andmata. Kassaator märgib, et Viru Ringkonnakohus ei ole lahendanud küsimust, kas üldkohtud on pädevad tuvastama maksusumma suurust kui juriidilist fakti. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 2002. a määruse asjas nr 3-2-1-103-02, milles maksusumma kindlaksmääramine anti halduskohtu ainupädevusse. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil leidsid nii kohtualuse kaitsja kui ka riigiprokurör, et Viru Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada kohtuotsuses motiivide puudumise tõttu. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2003. a määrusega lükati kohtuotsuse tegemine käesolevas kriminaalasjas edasi kuni Riigikohtu üldkogu otsuse valmimiseni kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03. Riigikohtu üldkogu otsus selles asjas valmis 17. veebruaril 2004. a. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 9. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et vastavalt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03 kuulub maksukuriteo asjades kriminaalasja arutava kohtu pädevusse ka kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusumma tuvastamine ja seda ei ole vaja eelnevalt tuvastada haldusvõi halduskohtumenetluses. 10. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Lääne-Viru Maakohtu ja Viru Ringkonnakohtu kohtuotsused S. K. süüdistusasjas tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise ja kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamise tõttu. II 11. Kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine seisneb esmalt selles, et S. Karjus on süüdi tunnistatud ebakonkreetse süüdistuse alusel. Kriminaalkolleegium leiab, et isiku süüdistunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse rikkumine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 järgi. Kriminaalkolleegium märgib, et S. Karjuse süüditunnistamisel valeandmete esitamises OÜ S. käibedeklaratsioonides on süüdistuses ja kohtuotsuses maksustamisperioodide lõikes välja toodud deklareeritud käibemaksusummad ja tegelikult deklareerimisele kuulunud käibemaksusummad. Kohtuotsusest ei selgu aga, milliste asjaolude tõttu tegelikult deklareerimisele kuulunud käibemaksusummad OÜ S. käibedeklaratsioonides näidatutest erinesid. Samuti ei nähtu kohtuotsusest, milline oli maksustamisperioodide lõikes OÜ S. tegelik käive ja sellest mahaarvatav sisendkäibemaksusumma ning millistest asjaoludest on nende summade kindlaksmääramisel lähtutud. Seoses S. Karjuse süüditunnistamisega OÜ S. 1999. a aprillikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmises on kohtuotsuses ja süüdistuses märkimata need juriidilised faktid (tehingud), mille alusel tekkis OÜ-l S. käive, millelt tuli deklareerida käibemaksu summas 616 763 krooni. 12. Kriminaalasja uuel kohtulikul arutamisel tuleb silmas pidada ka Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsuses väljendatud põhimõtteid. Nimetatud otsuses asus üldkogu seisukohale, et kriminaalmenetluse koodeksi § 262 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustus tähendab maksukuritegude puhul muuhulgas seda, et kohtuotsuse tegemisel tuleb arvestada Maksukorralduse seaduses maksuotsuse (vastutusotsuse) sisule esitatavaid põhinõudeid. Kohtuotsusest peab selguma, kuidas on kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusumma määratud. Samuti tuleb kohtuotsuses põhjendada maksukohustuslase esitatud tõendite täielikku või osalist arvestamata jätmist maksusumma määramisel. Maksukuriteo asja arutav kohus peab muuhulgas kontrollima, kas süüdistuses on isiku käitumisele antud õige maksuõiguslik hinnang ja kas laekumata maksusumma on arvestatud õigesti. (Vt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-120-03, punkt 20.) Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et nii süüdistuses kui ka kohtuotsuses peab kajastuma kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusumma arvestamise metoodika. Maksukuriteo asja arutav kohus peab kontrollima, kas süüdistuses on maksuseaduseid tõlgendatud õigesti. 13. Lisaks eeltoodule märgib kriminaalkolleegium, et Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsuse kohaselt on maksukuritegude uurimisel tõenditena kasutatavad ka maksumenetluses kogutud tõendid, samuti maksuotsus või halduskohtu otsus. Kuid ka selliseid tõendeid tuleb uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides. (Vt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3- 1-1-120-03, p 17.) Kriminaalmenetluse koodeksi § 206 kohaselt peab esimese astme kohus kriminaalasja arutamisel uurima tõendeid vahenditult: üle kuulama kohtualused, kannatanud ja tunnistajad, ära kuulama eksperdiarvamused, vaatlema asitõendeid, avaldama protokolle ja muid dokumente. Siinkohal meenutab kriminaalkolleegium, et algsete ja tuletatud tõendite objektiivselt erineva kujunemismehhanismi arvestamine tõendite kogumisel ja hindamisel ei ole vastuolus KrMK §-s 50 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttega (vt Riigikohtu üldkogu 22. jaanuari 1998. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-123-97 - RT III 1998, 23, 228; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. septembri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-02 - RT III 2002, 23, 264, p 9.1). Seetõttu ei saa lugeda aktsepteeritavaks olukorda, kus kriminaalasja arutav kohus tugineb oma otsuses alati üksnes maksuhalduri kontrollaktile. Kontrollakti õigsuse vaidlustamisel võib tekkida vajadus uurida ka teisi tõendeid. 14. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et kohtuotsustes puuduvad motiivid, miks on jäetud arvestamata S. K. väide, et ta ei ole Lääne-Viru Maksuameti ettekirjutust nr 88 kätte saanud. Selles küsimuses on Lääne-Viru Maakohus oma seisukohta piisava põhjalikkusega motiveerinud. 15. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et Viru Ringkonnakohus on jätnud vastamata apellatsioonkaebuses sisalduvatele väidetele. Kriminaalkolleegium meenutab, et kooskõlas AKKS § 29 lg-s 4 sätestatuga, on ringkonnakohus kohustatud otsuse motiveerivas osas märkima järeldused apellatsioonkaebuse põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, samuti tõendid, millele kohtu selline järeldus on rajatud. Apellatsioonimenetluses toimub kohtuasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on

õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Seega puudub ringkonnakohtul õigus eirata apellatsioonkaebuses sisalduvaid väiteid ning taotlusi ja jätta neile hinnang andmata. Üksnes siis kui esimese astme kohtu otsus jäetakse muutmata, on õigus ringkonnakohtu otsuses esimese astme põhjendusi mitte korrata (AKKS § 29 lg 5). Kuid see erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et üldse ei pea analüüsima apellatsioonkaebuses esitatud argumente. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2002. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6-02 - RT III 2002, 7, 69, p 6.1 ja 25. novembri 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1- 1-134-03 - RT III 2003, 36, 374, p 10.) Viru Ringkonnakohus ei ole sisuliselt analüüsinud ühtegi apellatsioonkaebuse väidet. Seega on ringkonnakohus eiranud AKKS § 29 lg 4 nõudeid. Kuna käesolevas kriminaalasjas sai kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine alguse juba esimese astme kohtust, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks Lääne- Viru Maakohtule. Käesolevas otsuses viidatud puudused süüdistuse tekstis on kriminaalkolleegiumi arvates võimalik kõrvaldada KrMK § 215 lg-s 2 sätestatud korras. III 16. Lääne-Viru Maakohus asus seisukohale, et S. K. poolt Maksuameti ettekirjutuse täitmata jätmine, OÜ S. 1999. a. aprillikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmine ja riigieelarvesse seaduses ettenähtust väiksema käibemaksusumma tasumine olid teo toimepanemise ajal kuriteona karistatavad KrK § 1481 lg 2 järgi, valeandmete esitamine käibedeklaratsioonides aga sama paragrahvi 5. lõike järgi. Ühtlasi leidis kohus, et S. Karjuse poolt toimepandu vastab KarS §-s 390 sätestatud kuriteokoosseisule. 17. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu sellega, et käibedeklaratsioonis valeandmete esitamine oli 13. jaanuarist 1995. a kuni 31. maini 2000. a kuriteona karistatav KrK § 1481 lg 5 järgi. Nimetatud ajavahemikul kehtinud Maksukorralduse seaduse § 272 lg 1 p 2 kohaselt oli ebaõigete andmete esitamine käibedeklaratsioonis käsitletav käibe varjamisena. Käibe kui ühe maksustamisobjekti varjamine vastas aga KrK § 1481 lg-s 2 sätestatud dispositsioonile. Samuti on ebatäpne maakohtu seisukoht, et alates 1. septembrist 2002 on käibemaksusumma ülekandmata (tasumata) jätmine ja valeandmete esitamine maksudeklaratsioonis kuriteona karistatav KarS § 390 järgi. Kriminaalkolleegium märgib, et Karistusseadustiku järgi võib maksusumma mittetäielik või mitteõigeaegne ülekandmine maksuhalduri pangakontole olla kuriteona karistatav üksnes juhul, kui tegemist on maksu kinnipidaja (Maksukorralduse seaduse § 6 lg 3) poolt kinnipeetud maksusumma ülekandmata jätmisega (KarS § 389). Maksumaksja (Maksukorralduse seaduse § 6 lg 2) poolt enda maksukohustusest tuleneva maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmist või ettenähtust väiksema maksusumma tasumist ei käsita Karistusseadustik kuriteona (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-110-02 - RT III 2002, 30, 332, p 8; 14. aprilli 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3- 1-1-34-03 - RT III 2003, 14, 133, p 15). Kuna käibemaksu puhul maksu kinnipidamist ei rakendata, siis ei saa käibemaksusumma ülekandmata (tasumata) jätmine Karistusseadustiku järgi ühelgi juhul kuritegu olla. Samuti ei saa valeandmete esitamine käibedeklaratsioonis olla käsitatav kuriteona mitte KarS § 390 lg 1 järgi (maksuhalduri tegevuse takistamine), vaid KarS § 386 lg 1 järgi (maksude väärarvutus). 18. Kohtud on asunud seisukohale, et OÜ S. 1999. a aprillikuu käibedeklaratsiooni esitamiseks kohustatud pädev ametiisik oli S. K. Maakohtu otsuses (tl 385) on märgitud, et 10. mail 1999. a müüs S. K. OÜ S. P. P.- le, kandeotsus tehti äriregistris 20.mail 1999. a ning sellest ajast alates võis P. P. vastutada OÜ S. juhatajana. Samas otsuses (tl 387) on aga maakohus leidnud, et OÜ S. käibedeklaratsiooni ei pidanud esitama mitte P. P., vaid S. Karjus, kuna P. P. sai alustada oma tegevust alates 21. maist 1999. a, s. o. pärast käibedeklaratsiooni esitamise tähtaega (20. mai 1999). Kassaator märgib, et OÜ S. äriregistri B-kaardi kohaselt tehti kanne P. P. nimetamise kohta OÜ S. juhatuse liikmeks mitte 21. mail 1999, vaid 20. mail 1999. Seega oli P. P. Äriseadustiku § 34 kohaselt OÜ S. juhatuse liige alates 20. maist 1999 ja S. K. oli osaühingu juhatuse liige kuni 19. maini 1999. Kuna 19. mail 1999 ei olnud 1999. a aprillikuu käibedeklaratsiooni esitamise tähtaeg veel saabunud, ei saa S. K. vastutada käibedeklaratsiooni esitamata jätmise eest. 19. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et osaühingu juhatuse liikme volituste tekkimise ja lõppemise aeg ei ole määratud mitte vastava kande tegemisega äriregistris, vaid osanike või osaühingu nõukogu

otsusega isiku juhatuse liikmeks valimise või juhatusest tagasikutsumise kohta (ÄS § 184 lg 3). Osaühingu siseselt lõpevad juhatuse liikme volitused ajast, mil ta osanike või nõukogu otsusega osaühingu juhatusest välja arvatakse (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 2001. a määrus asjas nr 3-2-1-69-01 - RT III 2001, 15, 166). Äriseadustiku § 34 lg-test 2 ja 3 tuleneb üksnes kolmanda isiku õigus tugineda ebaõigele äriregistri seisule juhul, kui ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et äriregistri seis ei vasta tegelikkusele. Isikul, kes on osanike või nõukogu otsusega osaühingu juhatusest tagasi kutsutud, puuduvad volitused - ja seega ka võimalus - tegutseda osaühingu juhatuse liikmena, sõltumata sellest, kas ta on kantud äriregistrisse osaühingu juhatuse liikmena või mitte. Samas tekivad osanike või nõukogu poolt osaühingu juhatuse liikmeks valitud isiku volitused hetkest, mis tuleneb osanike või nõukogu otsusest, sõltumata vastava kande tegemise ajast äriregistris. Eeltoodud põhjustel tuleb selle selgitamiseks, kas OÜ S. 1999. a aprillikuu käibedeklaratsiooni esitamiseks kohustatud pädev ametiisik KrK § 1481 lg 2 tähenduses oli S. K. või P. P., tuvastada, kellel olid käibedeklaratsiooni esitamise tähtpäeval (20. mail 1999. a) osaühingu siseselt volitused tegutseda OÜ S. juhatuse liikmena. Lääne-Viru Maakohus asus seisukohale, et S. K. müüs OÜ S. ainukese osa vahetult enne käibedeklaratsiooni esitamise kuupäeva eesmärgiga vabaneda käibemaksu maksmise kohustusest, samuti eesmärgiga raskendada Maksuameti tööd. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on jätnud kohtuotsuses esitamata motiivid, kuidas ta sellise järelduseni jõudis. Kui kriminaalasja uuel kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et 20. mai 1999. a seisuga olid osaühingu siseselt S. K. volitused OÜ S. juhatuse liikmena lõppenud, tuleb kohtul kontrollida, kas on võimalik, et S. K. vastutab OÜ S. 1999. a aprillikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmise eest vahendliku täideviimise või kuriteost osavõtu vormis. 20. Kohtud on pannud S. K.-le KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustuse hüvitada katseajal igakuiselt 1500 krooni tsiviilhagi katteks. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinkohal vajalikuks meenutada, et Karistusseadustiku § 75 lg 2 p 1 kohaselt saab kohus määrata üksnes kuriteoga tekitatud kahju heastamise tähtaja, kuid ei ole õigustatud määrama tekitatud kahju osalise hüvitamise kohustust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-126-03 - RT III 2003, 32, 331). IV 21. Kuna käesolevas kriminaalasjas sai kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine alguse juba esimese astme kohtust, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks Lääne- Viru Maakohtule. Käesolevas otsuses viidatud puudused süüdistuse tekstis on kriminaalkolleegiumi arvates võimalik kõrvaldada KrMK § 215 lg-s 2 sätestatud korras. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab Viru Ringkonnakohtu 3. juuni 2003. a ja Lääne-Viru Maakohtu 9. mai 2003. a kohtuotsused ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Lääne-Viru Maakohtule. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher