3-3-1-60-03 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-60-03

Määruse kuupäev

16. oktoober 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Nikolai Irhini kaebus Tallinna Politseiprefektuuri toimingu peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21. aprilli 2003. a

otsus haldusasjas nr 2-3/209/03

Menetluse alus Riigikohtus

Nikolai Irhini kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

18. september 2003

Kohtuistungil osalenud isikud

Nikolai Irhin

Tallinna Politseiprefektuuri esindaja Aare Hõbe

RESOLUTSIOON

Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 2002. a aprillis pöördus Vene Föderatsiooni kodanikust Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär

Nikolai Irhin (sünd 26.01.1924), kes elab Eestis tähtajalise elamisloa alusel, Tallinna

Politseiprefektuuri taotlusega anda talle Relvaseaduse § 30 lg 2 alusel luba hoida ja kasutada talle

kuuluvat siledaraudset jahipüssi.

2. 31. mail 2002 teatas Tallinna Politseiprefektuuri ülemkomissar T. Nurm taotlejale, et HMS § 15

lg 2 ja 3 alusel jääb tema avaldus läbi vaatamata, kuivõrd ta ei esitanud 25. maiks 2002 kõiki RS § 35

lg 2 p-s 2 loetletud dokumente, mis tõendavad taotleja vastavust RS § 30 lg-s 2 sätestatud nõuetele.

3. 26. juunil 2002 esitas N. Irhin Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes tunnistada õigusvastaseks

Tallinna Politseiprefektuuri toimingud - relvaloa taotlemise avalduse menetlusse võtmisest

keeldumine ja relvaloa väljaandmisest keeldumine - ning kohustada politseiprefektuuri andma

kaebajale relvaluba RS § 30 lg 2 alusel. N. Irhin põhjendas kaebust järgmiselt: kaebaja elab Eestis

alates 1968. a ning omas jahipidamise eesmärgil relvaluba kuni 1998. a. Nimetatud ajal kehtinud

Relvaseadus ei võimaldanud relvaluba pikendada ning ta andis oma jahipüssi hoiule

politseiprefektuuri. 31. märtsil 2002 jõustunud Relvaseaduse muudatusega on ka tähtajalise

elamisloaga Eestis elavatel isikutel õigus taotleda relvaluba. Taotleja esitas koos relvaloa taotlemise

avaldusega passi koopia, kaks fotot, riigilõivu tasumist tõendava dokumendi ning pensionitõendi.

Tallinna Politseiprefektuur keeldus avaldust menetlemast, kuivõrd isik ei esitanud RS § 35 lg-s 2

nimetatud dokumentidest tööluba ja alalise elukoha järgse riigi (Vene Föderatsiooni) poolt seda liiki

relva kohta antud relvaluba. Kaebaja leidis, et nimetatud nõuded ei ole seaduslikud. Pensionärina ei

ole kaebajal vajalik vormistada tööluba. N. Irhin loeb oma alalise elukoha järgseks riigiks Eesti

Vabariiki.

4. Tallinna Politseiprefektuur kaebusega ei nõustunud ning leidis, et N. Irhin ei täitnud Relvaseaduse

nõudeid, kuivõrd ta ei esitanud tööluba ja Vene Föderatsiooni ametivõimude poolt väljastatud

relvaluba. Pensionitunnistus ei asenda tööluba ning N. Irhini alaliseks elukohaks tuleb pidada Vene

Föderatsiooni.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt: tunnistas õigusvastaseks Tallinna

Politseiprefektuuri keeldumise läbi vaadata N. Irhini poolt esitatud relvaloa taotlemise avaldus. Muus

osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse motiivide kohaselt puudub igasugune mõistlik põhjendus,

miks relvaluba saab omada tööluba omav välismaalane, mitte aga pensionär. Selline piirang oleks

vastuolus Põhiseaduse §-s 9 sätestatud võrdsuse põhimõttega ja Põhiseaduse §-s 11 sätestatud

proportsionaalsuse põhimõttega.

Kohus leidis, et Relvaseaduse § 30 lg 2 rakendamisel koosmõjus Välismaalaste seaduse §-dega 43, 12

lg 1 p 4 ja 13 ei ole pensionitunnistuse esitamisel vajalik esitada ka tööluba. Tööloa nõue on sellisel

juhul õigusvastane.

Kohus leidis, et nõue esitada Vene Föderatsioonis väljaantud relvaluba on samuti õigusvastane.

Kaebaja alaliseks elukohaks tuleb lugeda Eesti Vabariiki, vaatamata sellele, et ta on Vene

Föderatsiooni kodanik ning elab Eestis tähtajalise elamisloa alusel.

6. Tallinna Halduskohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse Tallinna Politseiprefektuur, taotledes

Tallinna Halduskohtu otsuse osalist tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta N. Irhini

kaebus rahuldamata. N. Irhin vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas Tallinna Politseiprefektuuri apellatsioonkaebuse ja tühistas

Tallinna Halduskohtu otsuse osas, millega tunnistati õigusvastaseks Tallinna Politseiprefektuuri

keeldumine N. Irhinile relvaloa väljastamise avalduse läbivaatamisest põhjusel, et ta pole esitanud

Vene Föderatsiooni pädeva asutuse poolt seda liiki relva kohta antud relvaluba. Kohtuotsuse

motiivide kohaselt võib Relvaseaduse § 30 lg 2 ning 35 lg 7 tõlgendamise alusel järeldada, et

seadusandja tahe oli mitte anda relvaluba isikule, kes viibib Eestis tähtajalise elamisloa alusel, välja

arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv relvaluba, mis on välja antud tema alalises elukohajärgses

riigis. Relvaseaduse § 30 lg 2 alusel relvaloa väljaandmisega sisuliselt dubleeritakse välismaalasele

relvaloa andmine. Kohus leidis, et käesoleva asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolud, kui kaua on

isik Eestis elanud, mis põhjustel ei ole talle antud alalist elamisluba ja millist riiki ta peab oma

alaliseks elukohamaaks. N. Irhin ei esitanud vastavat relvaluba ning ilma selleta ei ole võimalik

relvaloa taotlust menetleda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

8. Nimetatud otsusele esitas kassatsioonkaebuse N. Irhin. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu poolt

Relvaseaduse § 30 lg-le 2 antud tõlgendus on väär. Sellisel juhul oleks tegemist ebavõrdse

kohtlemisega, mis on vastuolus Põhiseaduse §-ga 12. Osa välismaalasi, kes viibivad Eestis tähtajalise

elamisloa alusel, saavutavad märgatavad ja põhjendamatud eelised. Kassaator leiab, et piirangud

peavad olema proportsionaalsed. Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht Relvaseaduse § 30 lg 2 kohta on

aga põhiseadusevastane, kuna sel juhul sätestatakse ebaproportsionaalne piirang. Kassaator tugineb

kaebuse põhistamisel ka halduskohtule esitatud Siseministeeriumi 4. aprilli 2002. a kirjale nr 2-

4/3540, milles antakse Relvaseaduse § 30 lg 2 järgmine tõlgendus: "Kuna mõiste "alaline elukoht" ei

ole üheselt Eesti õigusaktides (sh Relvaseaduses) määratletud, siis Eestis tähtaegse elamisloaga

elavatel isikutel on võimalik oma alalise elukohana määratleda peale Eesti ka kodakondsusjärgseid

välisriike. Seega on nimetatud isikutel õigus soetada ja omada tulenevalt "Relvaseaduse" § 30 lg 2

loetletud relvi, kui neil on Eesti või muu kodakondsusjärgse välisriigi pädeva asutuse poolt

väljastatud vastavat liiki relva kohta relvaluba. Kui isik peab oma alaliseks elukohaks Eestit, siis peab

ta relvaloa taotlemisel Politseiametist täitma kõik Relvaseadusest (sh § 35) kehtestatud nõudeid, sh

sooritama relvaloa taotlemise eksami (eesti keeles)."

9. Tallinna Politseiprefektuur oma kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palub jätta

kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et on loomulik, et seadusandja soovib kehtiva

relvaloa esitamist, kuna see dokument kinnitab, et isikul on olemas teadmised ja oskused, mis

võimaldavad kasutada tulirelva teistele isikutele ohutult ja õnnetuste puhul osutada esmaabi.

Politseiprefektuur nendib, et kehtiv seadusandlus ei võimalda anda kassaatorile relvaluba ilma, et ta

esitaks varasema, alalise elukohajärgse riigi kehtiva relvaloa. Prefektuuril puudub pädevus otsustada,

kas taoline seadusandja nõue on põhjendatud või mitte.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. On tuvastatud, et sõjaväepensionärist Vene Föderatsiooni kodanik N. Irhin (sündinud 1924), kes

elab alates 1968. a Eestis (käesoleval ajal tähtajalise elamisloaga, kehtivusega kuni 9. juuni 2005),

omas Eesti Vabariigi poolt väljastatud siledaraudse jahipüssi relvaluba kuni 1998. a, mil viimast ei

pikendatud seoses Relvaseaduse vastavate sätete muutmisega. N. Irhin ei oma Vene Föderatsiooni

poolt väljastatud relvaluba.

11. Käesolevas asjas on esmast lahendamist nõudvaks küsimuseks, kas ja millisel õiguslikul alusel

võib N. Irhin jahipidamise eesmärgil taotleda Eestis relvaluba.

12. Relvaseadus eristab relva soetamise ja omamise seisukohast kolme füüsiliste isikute kategooriat:

Eesti kodanikud, alalise elamisloa alusel Eestis viibivad välismaalased ning tähtajalise elamisloa

alusel Eestis viibivad välismaalased.

Vastavalt Relvaseaduse § 29 lg-le 2 võib vähemalt 21-aastane Eesti kodanik omada kõiki

tsiviilkäibesse lubatud relvi, välja arvatud kumminui.

Relvaseaduse § 30 lg 1 järgi võib välismaalane, kes viibib Eestis alalise elamisloa alusel ja on

vähemalt 18-aastane, soetada ja omada pneumo- ja gaasirelva ning siledaraudset püssi. Vintraudset

spordirelva ning vintraudset ja kombineeritud jahipüssi võib ta omada tingimusel, et neid hoitakse

jahindus- või spordiorganisatsiooni või vastavat tegevusluba omava isiku relvahoidlas.

Vastavalt Relvaseaduse § 30 lg-le 2 võib välismaalane, kes viibib Eestis tähtajalise elamisloa alusel,

soetada ja omada jahipidamise või vastava spordialaga tegelemise eesmärgil jahipüssi ja

sporditulirelva tingimusel, et tal on alalise elukoha järgse riigi pädeva asutuse poolt seda liiki relva

kohta antud relvaluba. Vintraudset tulirelva tuleb sellisel juhul hoida jahindus- või

spordiorganisatsiooni või vastavat tegevusluba omava isiku relvahoidlas.

13. Vaidluse lahendamisel tuleb arvestada, et N. Irhin on olnud pikka aega jahimees.

Kassatsioonkaebuse läbivaatamisel kinnitas N. Irhin kohtuistungil, et ta kuulub käesoleva ajani

jahimeeste ühendusse ning täidab selles organisatsioonis liikmelisusest tulenevaid kohustusi, s.h

tasub liikmemaksu. Samas aga relvaloa mitteomamisel ei ole isikul võimalik osaleda kütina

jahipidamisel, s.t kasutada sellisest liikmelisusest tulenevaid kõiki õiguslikke võimalusi.

14. Riigikohus leiab, et relva soetamine ja omamine ei ole isiku põhiõigus. Küll võib aga isiku õigus

soetada ja omada relva olla hõlmatud Põhiseaduse § 19 lg-s 1 nimetatud õigusega vabale

eneseteostusele. Jahimeeste ühendusse kuuludes soovibki N. Irhin realiseerida Põhiseaduse § 19 lg-

st 1 tulenevat õigust vabale eneseteostusele. Avalikest huvidest lähtudes on relva soetamise ja

omamise õiguse piiramine seadusega õiguspärane. Siinjuures võib üheks relva soetamise ja

omandamise õiguse piiramise aluseks olla ka isiku seose iseloom Eestiga. Samas peavad piirangud

aga olema proportsionaalsed ning vastama ühetaolise kohtlemise põhimõttele.

15. N. Irhin kui tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibiv välismaalane saaks Relvaseadusest

tulenevalt relvaluba taotleda üksnes Relvaseaduse § 30 lg 2 alusel. Nimetatud sätte alusel relvaloa

taotlemine eeldab, et:

1) välismaalane viibib Eestis tähtajalise elamisloa alusel;

2) välismaalasel on tööluba;

3) relva soetamise eesmärk on jahipidamine või vastava spordialaga tegelemine;

4) välismaalasel peab olema alalise elukoha järgse riigi pädeva asutuse poolt seda liiki relva kohta

antud relvaluba.

16. Riigikohus nõustub tööloa nõudele käesolevas asjas kohtute poolt antud lõpphinnanguga.

Pensionärilt tööloa nõudmine ei saa olla relvaloa taotlemise kohustuslikuks eeltingimuseks.

Pensionäri puhul ei saa tööloa nõue aidata kaasa ühegi avaliku huvi realiseerumisele ning on sellisena

õigusvastane. Riigikohus ei võta käesolevas asjas seisukohta, kas Relvaseaduse § 30 lg 2 sätestatud

tööloa nõue on põhjendatud teiste isikute relvalubade taotluste lahendamisel.

17. Tallinna Halduskohus on leidnud, et pensionärilt relvaloa taotlemisel tööloa nõudmine on

vastuolus PS §-s 9 sätestatud võrdsuse põhimõttega ja PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse

põhimõttega ning on jätnud Relvaseaduse § 30 lg 2 tööloa nõude osas kohaldamata. Tallinna

Ringkonnakohus ei ole Tallinna Halduskohtu eeltoodud hinnangut muutnud.

Tööloa nõude kohaldamata jätmine seaduste tõlgendamise teel ei ole aga konkreetsel juhul

õiguslikult võimalik. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Tallinna Halduskohus oleks pidanud

kohaldama HKMS § 25 lg 6, tehes oma otsuse teatavaks Riigikohtule ja õiguskantslerile, millega

oleks käivitunud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus.

18. Nõustudes Tallinna Halduskohtu lõppjäreldusega Relvaseaduse § 30 lg-s 2 sisalduva tööloa nõude

põhiseadusevastasuse kohta, peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks märkida, et Relvaseaduse

§ 30 lg-s 2 sisalduva tööloa nõude osas puudub vastuolu Põhiseaduse §-s 9 sätestatud põhimõttega.

Küll aga on Riigikohtu halduskolleegiumi arvates Relvaseaduse eelnimetatud säte vastuolus PS §-s

12 sätestatud ühetaolise kohtlemise põhimõttega. Nimetatud põhimõttest tuleneb, et ühetaolisi isikuid

tuleb kohelda ühetaoliselt, erinevaid isikuid aga erinevalt. Ühetaoline tööloa nõue pensionäri ja

tööealise isiku suhtes on ühetaolise kohtlemise põhimõtte rikkumine. Pensionäridest välismaalastele

on erinevalt töötavatest välismaalastest relvaloa taotlemine ilma mingi vajaduseta võimatuks

muudetud.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tallinna Halduskohtu järeldusega Relvaseaduse § 30 lg-s 2

sisalduva tööloa nõude vastuolu kohta PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Piirav

nõue on proportsionaalne siis, kui ta on sobiv, vajalik ning mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis

soodustab eesmärgi saavutamist. Käesoleval juhul on ilmne, et pensionärile tööloa nõude seadmine

relvaloa omandamise eeltingimusena ei ole sobiv vahend tagamaks relvaloa väljastamisel riiklikku

julgeolekut, avalikku korda või kolmandate isikute õigusi ja vabadusi. Pensionärilt relvaloa

saamiseks tööloa nõudmine on ebaproportsionaalne ja viib PS §-s 19 sätestatud õiguse vabale

eneseteostusele rikkumisele.

19. Riigikohus leiab, et Relvaseaduse § 30 lg-s 2 nimetatud alalise elukoha järgse riigina on peetud

silmas mitte Eestit, vaid mõnda teist riiki (kodakondsusriiki, päritoluriiki vms) isegi siis, kui

välismaalane elab püsivalt Eestis. Teistsugusel juhul peaks välismaalasest relvaloa taotleja esitama

Eestis väljastatud kehtiva relvaloa, mis oleks õiguslikult mõttetu. Samas on ebaselge, kelle poolt ja

milliste tunnuste alusel nn alalise elukoha järgne riik määratletakse. Selliseks riigiks võib olla, kuid ei

pea olema isiku kodakondsusjärgne riik.

20. Kuigi seadustes esineb mõiste "alaline elukoht", ei ole nimetatud mõiste ammendavalt avatud. Ka

Relvaseadus ei sisalda alalise elukoha määratlust. Kassaator väidab, et tema alaliseks elukohaks on

Eesti. Riigikohus leiab Relvaseaduse § 30 lg 2 tõlgendamisel, et kuigi N. Irhin on Eestis elanud

püsivalt alates 1968. a ning vaieldamatult asub Eestis tema elukoht TsÜS § 14 tähenduses ja Eesti on

tema elukohariik tavapärases õiguslikus tähenduses, ei saa teda kui tähtajalise elamisloa alusel Eestis

viibivat välisriigi kodanikku lugeda Relvaseaduse § 30 lg-s 2 sisalduva regulatsiooni mõttes alaliselt

Eestis elavaks isikuks. N. Irhinil puudub elukoht ka Vene Föderatsioonis. Asjaolusid hinnates on

tõenäoline, et N. Irhinil alaline elukoht Relvaseaduse § 30 lg 2 mõttes ei ole tuvastatav või puudub.

Eeltoodust tulenevalt pole N. Irhinil võimalik täita Relvaseaduse § 30 lg 2 nõudeid ning taotleda

relvaluba.

21. Alalise elukoha järgse riigi relvaloa omamise nõude õiguspärasuse hindamisel tuleb selgitada

välja avalik huvi nimetatud tingimuse kehtestamiseks. Relvaseaduse piirangute esmane eesmärk on

tagada riiklik julgeolek ja avalik kord. Teise riigi relvaloa omamise faktist ei saa eeldada, et selle

tingimuse täitmine aitab kaasa nende eesmärkide saavutamisele ja on sellisena vajalik. Teise riigi

relvaloa omamine võib omada tähtsust relvaloa taotluse menetlemisel, kuid ei saa omada määravat

tähtsust ja olla sellisena relvaloa väljastamise vajalikuks eeltingimuseks Eestis. Puuduvad mõistlikud

põhjendused, miks välisriigis alaliselt elav ja selle riigi relvaluba omav isik on õigustatud taotlema

Eestis relvaluba, Eestis püsivalt elav isik, kellel puudub välisriigi relvaluba, aga mitte. Seetõttu ei saa

nimetatud säte olla ka kooskõlas PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Nimetatud

ebaproportsionaalse vahendi kohaldamisel on rikutud isiku PS §-s 19 sätestatud õigust vabale

eneseteostusele.

22. Riigikohtu halduskolleegium leiab eeltoodule tuginedes, et Relvaseaduse § 30 lg 2, mis tähtajalise

elamisloa alusel Eestis viibivate isikute relvaloa taotlemise eeldusena käsitleb tööloa ning alalise

elukoha järgse riigi relvaloa olemasolu, on nimetatud aspektides põhiseadusevastane ega kuulu

kohaldamisele. HKMS § 70 lg 11 alusel tuleb asi anda läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, kuna

haldusasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel

läbivaadatava küsimuse lahendamist.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld