3-3-1-1-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-1-04

Otsuse kuupäev

23. veebruar 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Raivo Kuberi kaebus Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse Rakvere

büroo juhataja 5. märtsi 2003. a otsuse nr 1299 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2003. a otsus haldusasjas

nr 2-3-189/2003

Menetluse alus Riigikohtus

Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

22. jaanuar 2004

Kohtuistungil osalenud isikud

Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse esindaja vandeadvokaadi

vanemabi Karl Kask

Raivo Kuber

RESOLUTSIOON

Jätta Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3-189/2003 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ARK Rakvere büroo juhataja 5. märtsi 2003. a otsusega nr 1299 peatati Raivo Kuberi

mootorsõiduki juhtimisõigus Liiklusseaduse (LS) § 413 lg 1 alusel LS § 7419 rikkumise eest 3 kuuks

ja § 7431 rikkumise eest 3 kuuks - kokku 6 kuuks.

2. Juhtimisõiguse peatamise otsuse aluseks oli Lääne-Viru Politseiprefektuuri 11. veebruari 2003. a

jõustunud otsus väärteoasjas nr 2590,03,000097. Nimetatud otsuse kohaselt pani R. Kuber toime

väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 7419, § 7417, § 7413 ja § 7432 järgi. Otsusega karistati R. Kuberit

LS § 7419 alusel ning kohaldades KARS § 63 lg-t 1 rahatrahviga 12 000 krooni.

3. Eelnimetatud otsusega määrati edastada väärteomenetluses võetuse objektiks olnud R. Kuberi

juhiluba otsuse jõustumisel Eesti Riiklikule Autoregistrikeskusele juhtimisõiguse peatamise

otsustamiseks Liiklusseaduse § 413 alusel.

4. 13. märtsil 2003 esitas R. Kuber kaebuse Jõhvi Halduskohtule, milles taotles juhtimisõiguse

peatamise otsuse tühistamist ning selle aluseks oleva LS § 413 lg 1 põhiseadusevastasuse

kindlakstegemist. Kaebuse motiivide kohaselt:

1) LS § 413 lg 1 võimaldab peatada juhtimisõiguse vaid kolmeks kuuks, mitte aga kuueks kuuks;

2) LS § 413 annab sisuliselt võimaluse määrata isikule sama teo eest kahekordne karistus (rahatrahv

ja eriõiguse äravõtmine); nimetatud säte on vastuolus PS §-s 23 sätestatud põhimõttega, mille

kohaselt ei tohi kedagi karistada sama teo eest kaks korda.

5. Jõhvi Halduskohtu 28. aprilli 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-104/2003 rahuldati kaebus ning

tühistati Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse Rakvere büroo juhataja poolt 5. märtsil 2003 koostatud

juhtimisõiguse peatamise otsus nr 1299.

Kohtuotsus rajanes järgmistele motiividele:

1) karistusotsuses on R. Kuberi poolt toimepandud rikkumisi käsitletud ühe teona; R. Kuberit on

karistatud üksnes LS § 7419 alusel;

2) LS § 413 lg 1 ei anna võimalust peatada juhtimisõigust enamaks kui kolmeks kuuks.

Kohtuistungil loobus kaebuse esitaja oma taotlusest teha kindlaks LS § 413 lg 1 põhiseadusevastasus

ning kohus lõpetas seoses kaebusest loobumisega menetluse eelnimetatud taotluse osas.

6. Jõhvi Halduskohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse Eesti Riiklik Autoregistrikeskus.

Apellant leidis, et juhtimisõiguse peatamine ei ole olemuselt iseseisev karistus, vaid haldustõkend,

mis kaasneb isiku karistamisega Liiklusseaduse nõuete rikkumise eest. Asjas on tuvastatud, et

R. Kuber pani toime LS §-des 7419, 7417, 7431 ja 7432 nimetatud väärteod. Vastav otsus väärteoasjas

on jõustunud. LS §-des 7419 ja § 7431 nimetatud rikkumisi on seadusandja pidanud väärtegudeks, mis

annavad aluse juba esmakordselt sellise teo toime pannud isikute juhtimisõiguse peatamiseks 3

kuuks. Mõlemad süüteod on süüteokoosseisude erinevusest tingituna käsitletavad iseseisvate

väärtegudena. Apellandi arvates tuleb LS § 413 tõlgendada ja kohaldada nii, et iga § 413 lg-s 1

nimetatud väärteo eest saab kohaldada juhtimisõiguse peatamist kolmeks kuuks.

7. Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2003. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt. Tartu

Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas R. Kuberi kaebuse osaliselt ja tühistas Eesti

Riikliku Autoregistrikeskuse Rakvere büroo juhataja 5. märtsi 2003. a otsuse nr 1299 osas, millega

peatati R. Kuberi mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks LS § 7431 rikkumise eest.

Ringkonnakohus leidis, et Liiklusseaduse alusel juhtimisõiguse peatamise otsustamiseks pädev

ametiisik saab otsustamisel arvestada üksnes seda tegu, mille eest isikut karistati, seega antud juhul

LS §-s 7419 nimetatud väärtegu, mitte aga teisi otsuses nimetatud tegusid, mille eest isikut ei

karistatud.

Ringkonnakohus leidis samuti, et kuna R. Kuber sisuliselt tunnistas, et vastustajal oli käesolevas asjas

esitatud asjaoludel seadusest tulenev õigus peatada kaebaja juhtimisõigus LS § 413 lg 1 alusel

kolmeks kuuks, siis ringkonnakohus ei ole õigustatud andma hinnangut, kas LS § 413 lg-s 1

sätestatud juhtimisõiguse peatamine on Põhiseadusega kooskõlas.

8. Tartu Ringkonnakohtu nimetatud kohtuotsuse peale esitas 31. oktoobril 2003 kassatsioonkaebuse

Eesti Riiklik Autoregistrikeskus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

9. Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt:

1) juhtimisõiguse peatamise aluseks on LS rikkumine, mis on tuvastatud väärteoasjas jõustunud

karistamisotsusega. Kassaatori arvates tähendab sõna "karistamisotsus" LS kontekstis politseiasutuse

otsust tervikuna, mitte otsuse resolutiivosa;

2) asjas on tuvastatud, et isik juhtis sõidukit joobeseisundis ning põgenes liiklusõnnetuse

sündmuskohalt;

3) kassaator leiab, et juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on kõrvaldada liiklusest pikemaks ajaks

isikud, kes on toime pannud enamohtlikke väärtegusid; juhtimisõiguse peatamise teiseks eesmärgiks

on seadusandja soov asetada enamohtliku liiklusalase väärteo toime pannud isik olukorda, kus ta on

sunnitud oma käitumise üle järele mõtlema, et seeläbi oma edasist käitumist parandada;

4) seadust tuleb tõlgendada ja kohaldada nii, et iga LS § 413 lg-s 1 nimetatud rikkumise eest saab

juhiloa väljaandnud asutus kohaldada juhtimisõiguse peatamist kolmeks kuuks eeldusel, et isik on

need teod toime pannud ning nende tegude toimepanemist tõendab politseiasutuse jõustunud otsus

väärteoasjas;

5) kohus peaks asja lahendamisel andma hinnangu ka sellele, kas juhtimisõiguse peatamine on

iseseisev karistus või mitte.

Kassaator taotleb Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist kaevatavas osas ning asja saatmist

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

10. Kassatsioonkaebusele esitatud kirjalikus vastuses leiab R. Kuber, et Tartu Ringkonnakohtu otsus

on seaduslik.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

11. Riigikohtu halduskolleegium käsitleb esmalt kassaatori poolt tõstatatud probleeme, mis

seonduvad LS § 413 lg 1 kohaldamisega.

Liiklusseaduse § 413 lg 1 sätestab järgmist:

"(1) Juhiloa väljaandnud asutus peatab juhtimisõiguse kolmeks kuuks, kui isiku suhtes on

väärteoasjas jõustunud karistamisotsus käesoleva seaduse § 7419, 7420, 7421, 7430 või 7431

rikkumises."

Nimetatud sättest ega ka Liiklusseaduse teistest sätetest ei tulene sõnaselgelt, kas juhul, kui isik on

toime pannud mitu eelnimetatud rikkumist ning nende osas on jõustunud karistusotsused, tuleb

juhtimisõigus peatada iga sellise rikkumise eest eraldi ja vastavad peatamise tähtajad summeeritakse

või tuleb juhtimisõigust peataval haldusorganil ka rikkumiste kogumi korral juhtimisõigus peatada

LS § 413 lg-s 1 sätestatud sanktsiooni piires, s.o kokku kolmeks kuuks. Asja lahendanud Jõhvi

Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et R. Kuberi juhtimisõigust oli võimalik peatada

üksnes kolmeks kuuks. Kohtud on nimetatud järeldust põhjendanud asjaoluga, et R. Kuberi suhtes

tehtud karistusotsusega on R. Kuberit karistatud Liiklusseaduse § 7419 alusel ning tuvastatud asjaolu,

et R. Kuberi poolt toimepandud väärtegu on kvalifitseeritav LS §-de 7419, 7417, 7413 ja 7432 järgi, ei

oma juhtimisõiguse peatamise seisukohast tähendust.

12. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu lõppjäreldusega, kuid peab

vajalikuks täpsustada kohtu põhjendusi.

R. Kuberi suhtes tehtud karistusotsusest tulenevalt pani viimane toime ühe teo, mis vastab mitmele

eraldi väärteokoosseisule, ning juhindudes KARS § 63 lg-st 1 on talle määratud üks karistus

seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, s.o LS § 7419 alusel.

KARS § 63 kohaldamine karistuse määramisel ei oma aga määravat tähendust LS § 413 lg 1

kohaldamisel. Riigikohtu halduskolleegium rõhutab, et haldussanktsiooni kohaldamine saab tugineda

vaid seadusele. LS § 413 lg 1 ei sätesta, et nimetatud lõike dispositsioonis nimetatud mitme rikkumise

toimepanemisel tuleb juhtimisõigus peatada iga rikkumise eest eraldi. Selline reegel ei tulene ka

teistest normidest. Sarnastel juhtudel tuleb lähtuda üldpõhimõttest, mis välistab haldussanktsiooni

ettenägeva ebaselge normi tõlgendamise isiku kahjuks. Kassaatori seisukoht on vastuolus ka

sunnivahendit ettenägeva normi ülesehituse selle üldpõhimõttega, mis välistab ühe lõike raames

ideaalkogumi võimaluse.

Sõltumata sellest, kas isik on toime pannud ideaal- või reaalkogumisse kuuluvad väärteod, puudub

juhtimisõiguse peatamist LS § 413 lg 1 alusel otsustaval haldusorganil võimalus juhtimisõigus

peatada iga sellise väärteo tõttu ning vastavad tähtajad summeerida. See aga tähendab, et ka juhul,

kui isiku suhtes on tehtud LS § 413 lg-ga 1 hõlmatud rikkumiste osas mitu erinevat karistusotsust,

tuleb juhtimisõigus peatada vastavalt eelnimetatud normile kolmeks kuuks.

Riigikohtu halduskolleegium ei hinda käesolevas asjas Liiklusseaduse neid sätteid, mis näevad ette

juhtimisõiguse peatamise tähtaegade liitmise (LS § 413 lg 9) ega väljenda oma seisukohta ühe isiku

suhtes LS § 413 erinevate lõigete alusel juhtimisõiguse peatamise küsimuses.

13. Eeltoodud asjaoludel jätab Riigikohtu halduskolleegium Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse

kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2003. a otsuse peale rahuldamata.

II

14. R. Kuber taotles oma kaebuses LS § 413 lg 1 põhiseaduslikkuse kontrollimist, kuid loobus

nimetatud nõudest kohtumenetluse käigus. Seetõttu ei hinnanud Tartu Ringkonnakohus eelnimetatud

sätte põhiseaduslikkust. R. Kuber ei vaidlustanud Tartu Ringkonnakohtu otsust ning nentis, et loeb

temalt juhtimisõiguse äravõtmist kolmeks kuuks LS § 413 lg 1 alusel õiguspäraseks. LS § 413

põhiseaduslikkuse kontrollimist taotleb Riigikohtult Eesti Riiklik Autoregistrikeskus.

15. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused LS § 413

põhiseaduspärasuse kontrollimiseks. Konkreetse normikontrolli raames kontrollitakse vaid

kohaldamisele kuuluva ehk asjassepuutuva seaduse põhiseaduspärasust. Asjassepuutuvuse

hindamisel on määrav, kas säte oli kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava

tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse Põhiseadusele mittevastavuse korral

otsustama teisiti kui seaduse Põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03 - RT III 2003, 36, 370, p 11.)

Käesolevas asjas ei mõjutaks LS §-le 413 antav põhiseaduspärasuse hinnang. kassatsioonkaebuse osas

tehtavat lahendit. Sellega seoses puudub Riigikohtul võimalus käsitleda LS § 413 põhiseaduspärasust.

16. Samas peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks osundada seoses Liiklusseaduses sätestatud

juhtimisõiguse peatamisega järgmistele asjaoludele.

Mootorsõiduki juhtimise õiguse peatamise alused ja kord on sätestatud Liiklusseaduses. Vastavalt

nimetatud seaduse § 41 lg-le 1 on juhtimisõiguse peatamine isikul mootorsõiduki juhtimise

keelamine. Juhtimisõiguse peatamise alused on sätestatud LS § 41 lg-s 3 järgmiselt:

1) juht rikub käesoleva seaduse § 20 lõigetes 2-5 ja 7 sätestatut;

2) juhiluba saadetakse ekspertiisi seoses juhiloa võltsingu kahtlusega;

3) juht ei sooritanud käesoleva seaduse §-s 44 nimetatud liiklusteooria- või sõidueksamit;

4) mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta käesoleva seaduses § 28 lõikes 2 nimetatud nõuetele;

5) juhi suhtes on jõustunud karistamisotsus väärteomenetluses, mille eest on vastavalt käesoleva

seaduse §-le 413 ette nähtud juhtimisõiguse peatamine.

LS § 413 määratleb need väärteod, mille osas jõustunud karistusotsus toob süüdlase suhtes kaasa

juhtimisõiguse peatamise, ning sätestab peatamise kestuse. Kui LS § 41 lg 3 punktides 1-4 nimetatud

juhtudel peatatakse juhtimisõigus vastavalt LS § 41 lg-le 7 kuni peatamise aluste äralangemiseni, siis

punktis 5 nimetatud alusel juhtimisõiguse peatamise kestus on määratud § 413 lõigetes 1-9, ulatudes

3-st kuust kuni 24 kuuni.

17. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et LS § 41 lg 3 punktides 1-4 sätestatud alustel juhtimisõiguse

peatamine on oma sisult käsitletav haldustõkendina, mille eesmärgiks on Liiklusseaduses sätestatud

nõuetele mittevastava juhi kõrvaldamine sõiduki juhtimiselt kuni juhtimisõiguse peatamist tingiva

asjaolu äralangemiseni (s.o edasise rikkumise tõkestamine) või vastava haldusasja sisulise

lahendamiseni. Selline tõkend riivab küll isiku vabadusõigusi, kuid on formaalselt õiguspärane ja

üldjuhul proportsionaalne.

LS § 41 lg 3 punktis 5 sätestatud alusel juhtimisõiguse peatamine ei oma õiguslikku seost

juhtimisõiguse peatamisega punktides 1-4 nimetatud alustel ega oma ka tõkendile iseloomulikke

funktsioone. Nimetatud haldussanktsiooni kohaldamise aluseks on teatud väärteo toimepanemine.

Juhtimisõigus peatatakse pärast selles väärteoasjas karistusotsuse jõustumist haldusorgani (Eesti

Riiklik Autoregister) poolt. Eelnimetatud organ ei ole kohtuväliseks menetlejaks LS § 413 loetletud

väärteoasjades.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku § 199 lg-le 1 ja lg-le 2 jõustub väärteoasjas tehtud

karistusotsus, kui seda ei saa vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Sellisest regulatsioonist

tulenevalt on LS § 41 lg 3 p-s 5 nimetatud alusel juhtimisõiguse peatamise ning isiku poolt väärteo

toimepanemise vahel ulatuslik ajaline intervall, mille kestel isik saab sõidukit juhtida. LS §-st 411 ja

§ 40 lg-st 6 tulenevalt juhul, kui isik on pannud toime väärteo, mille eest on vastavalt LS § 413 ette

nähtud juhtimisõiguse peatamine, omab isik juhtimisõigust (mida tõendab ajutine juhiluba) kuni

juhtimisõiguse peatamise otsuse tegemiseni. Nendel tingimustel ei saa juhtimisõiguse peatamisele LS

§ 413 korras omistada tõkendile omaseid eesmärke. Juhtimisõiguse peatamisel on siin karistusele

iseloomuliku repressiooni eesmärk, mis ei erine oma tähenduselt Karistusseadustiku (KARS) §-s 50

sätestatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisest, mida kohus võib kohaldada lisakaristusena

liiklussüüteo (kuriteo) eest. Eelnimetatud järeldust toetavad ka karistusõigusele omased muud

tunnused: sanktsiooni ulatuse sõltuvus retsidiivist (§ 413 lõiked 2 kuni 8); juhtimisõiguse peatamisel

tähtaja liitmine eelmise tähtaja kandmata osaga juhul, kui eelmise rikkumise eest kohaldatud

juhtimisõiguse peatamise tähtaeg ei ole lõppenud (§ 413 lg 9). Arvestamata ei saa jätta ka sanktsiooni

rangust: kui vastavalt KARS §-le 50 võib kohus võtta lisakaristusena kuriteos süüdimõistetult

juhtimisõiguse kuni kolmeks aastaks, siis LS § 413 järgi on juhtimisõiguse peatamine võimalik kuni

24-ks kuuks.

Eeltoodud asjaoludel nendib Riigikohtu halduskolleegium, et juhtimisõiguse peatamine LS §-s 413

sätestatud korras on materiaalselt tõlgendatav karistusena. Samal ajal ei näe Karistusseadustik väärteo

eest ette lisakaristuse - sh juhtimisõiguse äravõtmise või selle peatamise - võimalust.

18. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et ka haldussanktsioonide kohaldamisel tuleb

arvestada ne bis in idem reeglit. Kedagi ei saa halduskorras korduvalt karistada ühe ja sama teo eest

ühe ja sama seadussätte või üht ja sama sotsiaalset huvi (õigushüve) kaitsvate seadussätete alusel.

Antud põhimõte omab tähendust ka siis, kui erinevate sanktsioonide kohaldamine on erinevate

haldusorganite pädevuses. Siinjuures on kohtuvälise menetleja poolt väärteo toimepanemise eest

isikule kohaldatav karistus mõistetav haldussanktsioonina, vaatamata sellele, et vastav karistuse liik

on ette nähtud Karistusseadustikus ning menetlus toimub Väärteomenetluse seadustiku alusel. Ne bis

in idem reegel ei laiene aga juhtudele, kui seadus näeb expressis verbis ette võimaluse kohaldada

süüteos süüdioleva isiku suhtes põhi- ja lisakaristust.

Liiklusseaduse regulatsioonist tulenevalt toob üks ja seesama väärtegu (s.o ühe ja sama seadussätte

rikkumine) seega kaasa kahe karistusliku sanktsiooni kohaldamise - rahatrahvi ja juhtimisõiguse

peatamise. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et nii LS § 413 kui ka Liiklusseaduse väärteokoosseise

määratlevad sätted on suunatud ka ühe ja sama õigushüve - liikluskorra - kaitsele. Seetõttu eeldaks

rahatrahvi ja juhtimisõiguse peatamise kohaldamine ühe väärteo korral vastavate sanktsioonide

seadustamist põhi- ja lisakaristusena.

III

19. Juhtimisõiguse peatamise menetluse põhinõuded on sätestatud LS § 413 lg-s 10, § 41 lg-tes 4 ja 6.

Nimetatud sätete kohaselt:

- vormistatakse juhtimisõiguse peatamine loa väljaandnud asutuse otsusega kolme päeva jooksul,

arvates jõustunud karistusotsuse saamisest (§ 413 lg 10);

- juhtimisõiguse peatamise otsus peab sisaldama LS § 41 lg 4 punktides 1-3, 5 ja 6 nimetatud

andmeid;

- otsuse koopia saadetakse isikule posti teel;

- juhtimisõigus peatub juhtimisõiguse peatamise otsuse tegemisest arvates (§ 41 lg 6).

20. Riigikohtu halduskolleegium peab eeltooduga seoses vajalikuks rõhutada, et Liiklusseaduse § 1

lg 2 kohaselt kohaldatakse Liiklusseaduses ettenähtud haldusmenetlusele Haldusmenetluse seaduse

sätteid, arvestades Liiklusseaduses sätestatud erisusi. Seadusandja on jätnud võimaluse kehtestada

Liiklusseaduses Haldusmenetluse seadusest erinevaid menetlussätteid. Hinnates Liiklusseaduses

sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid, võib eeldada, et seadusandja on tahtnud

juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud

menetluskorra. Samas ka eriseaduses ettenähtud menetluskord peab vastama hea halduse

põhimõtetele. Siinjuures on hea halduse põhimõtetest tulenevalt minimaalseks nõudeks isiku

informeerimine tema suhtes läbiviidavast menetlusest ja isikule võimaluse loomine vastuväidete

esitamiseks. Halduse heast tavast ning otseselt ka HMS § 61 lg-st 1 tulenevalt saab õiguslikke

tagajärgi isiku suhtes esile kutsuda sellele isikule teatavaks tehtud või kättetoimetatud haldusakt.

Liiklusseaduse § 413 kohaldamise menetluses tuleb arvestada eelnimetatud nõuetega, hoolimata

asjaolust, et nimetatud normis sätestatud sanktsioonide kohaldamine on mittediskretsiooniline. Ka

sellisel juhul peab puudutatud isikule olema tagatud võimalus esitada argumente ja väiteid, mis

võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust (eelkõige selle sunnivahendi kohaldamist välistada

võivad asjaolud: isiku invaliidusus, karistusotsuse mittejõustumine või tühistamine teistmise korras,

teo karistatavuse äralangemine, sunnivahendi kohaldamist ette nägeva normi kehtetuks tunnistamine

jne).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld