3-1-1-2-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-2-04

Otsuse kuupäev

20. veebruar 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

S. I. ja I. M. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2003. a

kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu I. M. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

20. jaanuar 2004. a

Istungil osalenud isikud

Süüdimõistetu I. M., tema kaitsja vandeadvokaat

Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Valga Maakohtu 18. detsembri 2002. a kohtuotsus I. M.-le KrK § 141 lg 2 p 1 järgi

mõistetud karistuse -

4 aastat vangistust - osas ja Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2003. a kohtuotsus I. M.-le KrK § 141

lg 2 p 1 järgi ärakandmisele kuuluva karistuse - 2 aastat ja 6 kuud vangistust - osas.

2. Mõista I. M. karistuseks KrK § 141 lg 2 p 1 järgi 3 aastat ja 6 kuud vangistust, millest lugeda

kantuks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda I. M.-le 2 aastat

vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestada tema vanglasse saabumise päevast.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata, I. M. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Mõista I. M.-lt välja riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu 973 krooni ja 50 senti kaitsja osavõtu

eest Riigikohtu istungist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valga Maakohtu 18. detsembri 2002. a kohtuotsusega tunnistati S. I. ja I. M. süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi

ja neile mõisteti karistuseks vastavalt 10 ja 4 aastat vangistust.

I. M. karistusaja algust loeti 22. novembrist 2001. a.

2. Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2003. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus S. I.-le mõistetud

karistuse ja I. M.-le mõistetud 4 aastase vangistuse reaalse ärakandmise osas. I. M.-le mõisteti KrK § 141

lg 2 p 1 järgi karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 74 lg 2 alusel määrati, et I. M. kannab kohe ära 1 aasta ja

6 kuud vangistust ning ülejäänud osa " 2 aastat ja 6 kuud " ei pöörata täitmisele tingimusel, et ta 3 aastase

katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 loetletud kontrollnõudeid.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonprotesti Riigiprokuratuur ning kassatsioonkaebused

kannatanu V. K. ja süüdimõistetu S. I.

3. Riigikohtu 19. juuni 2003. a kohtuotsusega tühistati ringkonnakohtu otsus S. I. ja I. M. karistamise osas

KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ning kriminaalasi saadeti selles osas uueks arutamiseks samale kohtule.

4. Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2003. a kohtuotsusega tühistati Valga Maakohtu 18. detsembri 2002. a

kohtuotsus osaliselt. S. I.-le mõisteti KrK § 141 lg 2 p 1 järgi karistuseks 6 aastat vangistust. I. M.-le Valga

Maakohtu 18. detsembri 2002. a otsusega mõistetud 4 aastasest vangistusest loeti 1 aasta ja 6 kuud vangistust

kantuks. Tema ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat ja 6 kuud vangistust, arvestades kandmise

aja alguseks I. M. vanglasse saabumise päeva. Kohus kohaldas I. M. suhtes kohtuotsuse täitmise tagamiseks

tõkendit - allkiri elukohast mittelahkumise kohta. Kohtuotsus jõustus selle teatavaks tegemisest

18. septembril 2003. a.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2003. a kohtuotsuse peale esitas süüdimõistetu I. M.

kassatsioonkaebuse, paludes vähendada ärakandmisele kuuluvat karistust. Kassaator selgitab, et 21. mail

2003. a vabanes ta vanglast seoses Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2003. a otsusega mõistetud nelja

aastasest vangistusest täitmisele pööratud ühe aasta ja kuue kuulise osa ärakandmisega. Peale vabanemist

allutati ta kriminaalhooldaja järelevalve alla. I. M. kinnitab, et käitus õiguskuulekalt ning täitis

kontrollnõudeid tähtaegselt ja korrektselt. Selline olukord kestis kuni 18. septembrini 2003. a, mil jõustus

ringkonnakohtu poolt tehtud uus kohtuotsus, millega tühistati I. M. vangistusest tingimisi vabastamine ja

kohaldati reaalset vangistust.

Eeltoodu põhjal leiab kassaator, et kriminaalhooldusele allutatud ajavahemikul 21. maist kuni

18. septembrini 2003. a kandis ta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2003. a

kohtuotsusega tingimuslikult kohaldamata jäetud karistust ning selle võrra tuleks lühendada kandmisele

kuuluvat vangistust.

6. Riigikohtu istungil jäi I. M. kassatsioonkaebuses esitatud seisukoha juurde. Kohtuistungil esitas

süüdimõistetu kassatsioonkaebusele lisa, milles palus Riigikohtul kaaluda võimalust kohaldada jätkuvalt

tema suhtes KarS § 74 lg 2 sätteid. I. M. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas toetas kaebust ja selle lisa,

prokurör leidis, et need tuleb jätta rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassaatori palve arvata karistusaja hulka ajavahemik, mil ta Tartu

Ringkonnakohtu 26. veebruari 2003. a kohtuotsusega oli KarS § 74 lg 2 alusel karistuse kandmisest tingimisi

vabastatud ja kontrollnõuetele allutatud, on põhjendamatu ning ei tulene seadusest.

KarS § 68 lg 1 kohaselt arvatakse karistusaja hulka üksnes eelvangistuses viibitud aeg. Kohtuotsuse alusel

käitumiskontrollile allutatud isik, kellele on pandud kohustus järgida KarS § 75 lg-s 1 sätestatud

kontrollinõudeid, on tõepoolest kohustatud taluma riigipoolset järelevalvet oma käitumise üle, kuid

kehtestatud piirangud ei ole oma olemuselt samastatavad vahi all pidamisega. Seetõttu on kassaatori poolt

äranäidatud ajavahemiku karistusaja hulka arvestamine välistatud.

Eeltoodust tulenevalt jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium I. M. kassatsioonkaebuse selles osas

rahuldamata.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab ka, et kassatsioonkaebuse lisas sisalduv palve KarS § 74 lg 2 sätete

kohaldamise kohta on põhjendamatu ning vastuolus KarS §-s 56 sätestatud karistamise alustega ja

karistuspraktikaga. Kolleegium peab õigeks ringkonnakohtu seisukohta, et I. M. karistuse eesmärk

realiseerub vaid reaalse vangistusega.

9. Kuid võttes arvesse konkreetse kriminaalasjaga seonduvaid ja I. M.st mitteolenevaid asjaolusid, peab

Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks vähendada I. M.-le mõistetud karistuse määra ning mõista

temale KrK § 141 lg 2 p 1 järgi karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. Kriminaalkolleegium leiab, et I. M.

karistusküsimuse otsustamisel tuleb arvestada asjaolu, et selleks hetkeks, mil Tartu Ringkonnakohtu 4.

septembri 2003. a otsusega jäeti muutmata I. M.-le Valga Maakohtu 18. detsembri 2002. a kohtuotsusega

mõistetud karistus 4 aastat vangistust, oli süüdimõistetu jõudnud ära kanda Tartu Ringkonnakohtu 26.

veebruari 2003. a otsusega kohesele ärakandmisele määratud vangistuse 1 aasta 6 kuud. Seejärel oli ta

allutatud kriminaalhoolduse alla ja täitis temale määratud kontrollinõudeid. I. M. suhtus

kriminaalhooldusesse tõsiselt ja täitis kontrollinõudeid kohusetundlikult. Riigikohtu kriminaalkolleegium

leiab, et sellise käitumisega on ta üles näidanud valmisolekut elada edaspidi õiguskuulekat elu ja soovi asuda

hüvitama kuriteoga tekitatud kahju. Tema suhtes hetkel kehtiva tõkendi " allkiri elukohast mittelahkumise

kohta " rikkumisest teateid ei ole.

10. Arvestades eeltoodut Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et 3 aastat ja 6 kuud vangistust on

eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks küllaldane.

11. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 4. septembri 2003. a ja Valga Maakohtu 18. detsembri 2002. a kohtuotsused I. M.

karistamise osas ja teeb ise uue otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda.

Ott Järvesaar, Lea Kivi, Peeter Vaher