3-1-1-2-04 · Riigikohus
Legislator summary
AI generatedValga Maakohtu 18. detsembri 2002. a kohtuotsusega tunnistati S. I. ja I. M. süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2003. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus S. I.-le mõistetud
Legislator headnote
AI generated3-1-1-2-04 · Riigikohus: temale KrK § 141 lg 2 p 1 järgi karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. Kriminaalkolleegium leiab, et I. M.
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
3-1-1-2-04
Otsuse kuupäev
20. veebruar 2004. a
Kohtukoosseis
Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Peeter
Vaher
Kohtuasi
S. I. ja I. M. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2003. a
kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Süüdimõistetu I. M. kassatsioonkaebus
Asja läbivaatamise kuupäev
20. jaanuar 2004. a
Istungil osalenud isikud
Süüdimõistetu I. M., tema kaitsja vandeadvokaat
Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss
Resolutsioon
1. Tühistada Valga Maakohtu 18. detsembri 2002. a kohtuotsus I. M.-le KrK § 141 lg 2 p 1 järgi
mõistetud karistuse -
4 aastat vangistust - osas ja Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2003. a kohtuotsus I. M.-le KrK § 141
lg 2 p 1 järgi ärakandmisele kuuluva karistuse - 2 aastat ja 6 kuud vangistust - osas.
2. Mõista I. M. karistuseks KrK § 141 lg 2 p 1 järgi 3 aastat ja 6 kuud vangistust, millest lugeda
kantuks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda I. M.-le 2 aastat
vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestada tema vanglasse saabumise päevast.
3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata, I. M. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4. Mõista I. M.-lt välja riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu 973 krooni ja 50 senti kaitsja osavõtu
eest Riigikohtu istungist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Valga Maakohtu 18. detsembri 2002. a kohtuotsusega tunnistati S. I. ja I. M. süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi
ja neile mõisteti karistuseks vastavalt 10 ja 4 aastat vangistust.
I. M. karistusaja algust loeti 22. novembrist 2001. a.
2. Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2003. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus S. I.-le mõistetud
karistuse ja I. M.-le mõistetud 4 aastase vangistuse reaalse ärakandmise osas. I. M.-le mõisteti KrK § 141
lg 2 p 1 järgi karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 74 lg 2 alusel määrati, et I. M. kannab kohe ära 1 aasta ja
6 kuud vangistust ning ülejäänud osa " 2 aastat ja 6 kuud " ei pöörata täitmisele tingimusel, et ta 3 aastase
katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 loetletud kontrollnõudeid.
Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonprotesti Riigiprokuratuur ning kassatsioonkaebused
kannatanu V. K. ja süüdimõistetu S. I.
3. Riigikohtu 19. juuni 2003. a kohtuotsusega tühistati ringkonnakohtu otsus S. I. ja I. M. karistamise osas
KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ning kriminaalasi saadeti selles osas uueks arutamiseks samale kohtule.
4. Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2003. a kohtuotsusega tühistati Valga Maakohtu 18. detsembri 2002. a
kohtuotsus osaliselt. S. I.-le mõisteti KrK § 141 lg 2 p 1 järgi karistuseks 6 aastat vangistust. I. M.-le Valga
Maakohtu 18. detsembri 2002. a otsusega mõistetud 4 aastasest vangistusest loeti 1 aasta ja 6 kuud vangistust
kantuks. Tema ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat ja 6 kuud vangistust, arvestades kandmise
aja alguseks I. M. vanglasse saabumise päeva. Kohus kohaldas I. M. suhtes kohtuotsuse täitmise tagamiseks
tõkendit - allkiri elukohast mittelahkumise kohta. Kohtuotsus jõustus selle teatavaks tegemisest
18. septembril 2003. a.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
5. Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2003. a kohtuotsuse peale esitas süüdimõistetu I. M.
kassatsioonkaebuse, paludes vähendada ärakandmisele kuuluvat karistust. Kassaator selgitab, et 21. mail
2003. a vabanes ta vanglast seoses Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2003. a otsusega mõistetud nelja
aastasest vangistusest täitmisele pööratud ühe aasta ja kuue kuulise osa ärakandmisega. Peale vabanemist
allutati ta kriminaalhooldaja järelevalve alla. I. M. kinnitab, et käitus õiguskuulekalt ning täitis
kontrollnõudeid tähtaegselt ja korrektselt. Selline olukord kestis kuni 18. septembrini 2003. a, mil jõustus
ringkonnakohtu poolt tehtud uus kohtuotsus, millega tühistati I. M. vangistusest tingimisi vabastamine ja
kohaldati reaalset vangistust.
Eeltoodu põhjal leiab kassaator, et kriminaalhooldusele allutatud ajavahemikul 21. maist kuni
18. septembrini 2003. a kandis ta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2003. a
kohtuotsusega tingimuslikult kohaldamata jäetud karistust ning selle võrra tuleks lühendada kandmisele
kuuluvat vangistust.
6. Riigikohtu istungil jäi I. M. kassatsioonkaebuses esitatud seisukoha juurde. Kohtuistungil esitas
süüdimõistetu kassatsioonkaebusele lisa, milles palus Riigikohtul kaaluda võimalust kohaldada jätkuvalt
tema suhtes KarS § 74 lg 2 sätteid. I. M. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas toetas kaebust ja selle lisa,
prokurör leidis, et need tuleb jätta rahuldamata.
RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassaatori palve arvata karistusaja hulka ajavahemik, mil ta Tartu
Ringkonnakohtu 26. veebruari 2003. a kohtuotsusega oli KarS § 74 lg 2 alusel karistuse kandmisest tingimisi
vabastatud ja kontrollnõuetele allutatud, on põhjendamatu ning ei tulene seadusest.
KarS § 68 lg 1 kohaselt arvatakse karistusaja hulka üksnes eelvangistuses viibitud aeg. Kohtuotsuse alusel
käitumiskontrollile allutatud isik, kellele on pandud kohustus järgida KarS § 75 lg-s 1 sätestatud
kontrollinõudeid, on tõepoolest kohustatud taluma riigipoolset järelevalvet oma käitumise üle, kuid
kehtestatud piirangud ei ole oma olemuselt samastatavad vahi all pidamisega. Seetõttu on kassaatori poolt
äranäidatud ajavahemiku karistusaja hulka arvestamine välistatud.
Eeltoodust tulenevalt jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium I. M. kassatsioonkaebuse selles osas
rahuldamata.
8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab ka, et kassatsioonkaebuse lisas sisalduv palve KarS § 74 lg 2 sätete
kohaldamise kohta on põhjendamatu ning vastuolus KarS §-s 56 sätestatud karistamise alustega ja
karistuspraktikaga. Kolleegium peab õigeks ringkonnakohtu seisukohta, et I. M. karistuse eesmärk
realiseerub vaid reaalse vangistusega.
9. Kuid võttes arvesse konkreetse kriminaalasjaga seonduvaid ja I. M.st mitteolenevaid asjaolusid, peab
Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks vähendada I. M.-le mõistetud karistuse määra ning mõista
temale KrK § 141 lg 2 p 1 järgi karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. Kriminaalkolleegium leiab, et I. M.
karistusküsimuse otsustamisel tuleb arvestada asjaolu, et selleks hetkeks, mil Tartu Ringkonnakohtu 4.
septembri 2003. a otsusega jäeti muutmata I. M.-le Valga Maakohtu 18. detsembri 2002. a kohtuotsusega
mõistetud karistus 4 aastat vangistust, oli süüdimõistetu jõudnud ära kanda Tartu Ringkonnakohtu 26.
veebruari 2003. a otsusega kohesele ärakandmisele määratud vangistuse 1 aasta 6 kuud. Seejärel oli ta
allutatud kriminaalhoolduse alla ja täitis temale määratud kontrollinõudeid. I. M. suhtus
kriminaalhooldusesse tõsiselt ja täitis kontrollinõudeid kohusetundlikult. Riigikohtu kriminaalkolleegium
leiab, et sellise käitumisega on ta üles näidanud valmisolekut elada edaspidi õiguskuulekat elu ja soovi asuda
hüvitama kuriteoga tekitatud kahju. Tema suhtes hetkel kehtiva tõkendi " allkiri elukohast mittelahkumise
kohta " rikkumisest teateid ei ole.
10. Arvestades eeltoodut Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et 3 aastat ja 6 kuud vangistust on
eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks küllaldane.
11. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu
Ringkonnakohtu 4. septembri 2003. a ja Valga Maakohtu 18. detsembri 2002. a kohtuotsused I. M.
karistamise osas ja teeb ise uue otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda.
Ott Järvesaar, Lea Kivi, Peeter Vaher