3-2-1-14-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-14-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. veebruar 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed A. Kull ja J. Luik

Kohtuasi

Nikolai Martõnt"uki hagi Niina Bjalaja vastu ühisvara

jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. oktoobri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/866 2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nikolai Martõnt"uki kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. jaanuar 2004. a

Istungil osalenud isikud

Kostja esindaja vandeadvokaat A. Kunila

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

7. oktoobri 2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Nikolai Martõnt"ukile 23. oktoobril 2003. a

tasutud kautsjon, 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21. veebruaril 2002. a esitatud hagiavalduse kohaselt registreeriti poolte abielu 21. oktoobril

1999. a. Hageja ja kostja abielusuhted kestsid 7. detsembrini 2001. a. Hageja palus lahutada tema ja

kostja abielu ning jagada ühisvarana Harjumaal Raasiku vallas Kulli külas Kulli tn 18 asuv kinnistu.

Hageja palus määrata kummalegi " mõttelist osa kinnistust. Hageja loobus abielu lahutamise nõudest,

sest abielu oli kohtu eelistungi ajaks Tallinna Linnakohtu jõustunud kohtuotsusega lahutatud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et vara, mille jagamist hageja taotleb, on kostja lahusvara.

Kinnistul asuva hoone (aiamaja) ja selle juurde kuuluva maa kasutusõiguse sai kostja 1996. aastal,

kui ta võeti aiandusühistu Siber (käesoleval ajal aiandusühistu Kulli) liikmeks. Aiamaja omanikuks

sai kostja 12. jaanuaril 1998. a, kui ühistu talle selle üle andis. Kostja tasus maa ostu-müügihinna

27. novembril 1998. a ja 3. mail 1999. a. Raasiku Vallavalitsuse 20. oktoobri 1999. a korraldusega

lubati kostjal erastada aiamaja juurde elamumaa. Nii hooned kui maa ostis kostja oma lahusvara arvel

ning ta on õigesti kantud kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnistu omanikuna.

3. Tallinna Linnakohtu 15. aprilli 2003. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Hagejalt mõisteti kostja

kasuks õigusabikulu katteks välja 22 420 krooni. Juhindudes PkS § 14 lg-st 1, leidis kohus, et vara,

mille jagamist hageja taotleb, ei ole poolte ühisvara. Nimetatud asjaolu on tõendatud V. Peresada

avaldusega 3. veebruarist 1996. a tema aiandusühistu Siber liikmest väljaarvamise kohta, kostja

avaldusega samast kuupäevast tema vastuvõtmise kohta aiandusühistu Siber liikmeks, aiandusühistu

Kulli 16. veebruari 2002. a juhatuse koosoleku protokolli väljavõttega ning tunnistajate

M. Kovalenko, A. Rohumäe ja V. Vergelese ütlustega. Esitatud tõendid kinnitavad, et ühistu liikmeks

võeti kostja, mitte hageja, nagu on ekslikult märgitud aiandusühistu Siber 3. novembri 1996. a

üldkoosoleku protokollis. Ühistu liikmeks vastuvõtmisega tekkis kostjal õiguslik alus kasutada

hoonet ja selle juurde kuuluvat maad. Kinnistul asuv hoone sai kostja vallasvaraks 12. jaanuaril

1998. a, kui ühistu selle talle aktiga üle andis. Kostja sai loa maa ostueesõigusega erastamiseks

Raasiku Vallavalitsuse 20. oktoobri 1999. a korraldusega nr 576. Kostja esitatud erastamisväärtpaberi

arve väljavõttega AS-st Eesti Ühispank on tõendatud, et kostja tasus 27. novembril 1998. a ja 3. mail

1999. a Harju Maavalitsuse erastamisväärtpaberi arvele maa ostueesõigusega erastamiseks määratud

summad. Kõik toimingud vaidlusaluse kinnistu kinnistusraamatusse kandmiseks tehti enne abielu

sõlmimist 21. oktoobril 1999. a. Seega on kinnistu kostja lahusvara, sõltumata sellest, et

kinnistamisotsus vaidlusaluse kinnistu kinnistusraamatusse kandmiseks tehti 26. jaanuaril 2000. a, s.o

pärast abielu sõlmimist.

4. Hageja esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2003. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega. Linnakohus ei rikkunud TsMS § 229 lg 1,

kui luges tõendatuks, et aiandusühistu liikmeks võeti kostja, mitte hageja. Ühistu liikmelisust

tuvastades on kohus hinnanud tõendeid ega ole tühistanud ühistu üldkoosoleku otsust. Linnakohus

tuvastas esitatud tõendite alusel õigesti, et kostja oli enne abiellumist vaidlusalusel kinnistul asunud

aiamaja (vallasvara) omanik. Hageja pole vaidlustanud haldusakte, mille alusel toimus maa

ostueesõigusega erastamine. Hageja ei ole hagiavalduses tuginenud asjaolule, et pooltel oli soov

omandada aiamaja enne abielu kaasomandisse või et hageja osales oma tööga või rahaliste

vahenditega maa erastamisel või sellel asuva hoone ehitamisel. Puuduvad ka sellekohased tõendid.

Ainuüksi asjaolu, et kinnistamisotsus vaidlusaluse kinnistu kinnistusraamatusse kandmiseks tehti

26. jaanuaril 2000. a, ei muuda seda vara poolte ühisvaraks. AÕS § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse

kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Hageja oleks pidanud esitama PkS § 17 lg 5 kohase

nõude ja tõendama, et kostjale kuuluv vallasvara muutus abikaasade ühisvaraks. Kohus ei oleks

võinud PkS § 19 lg 2 p 3 mõttes kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest, sest sellega

oleks ületatud nõude piire.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ja saata asja

samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et linnakohus ei ületanud

hagi piire, kui luges tuvastatuks, et aiandusühistu liikmeks võeti kostja, mitte hageja. Kui nimetatud

asjaolu ei omanud tähtsust, pidi ringkonnakohus seda käsitleva osa linnakohtu otsusest välja jätma.

Kohtud ei saanud väita, et vaidlusalune kinnistu on kostja lahusvara. AÕS § 118 kohaselt tekib

kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega. Kohus pole põhjendanud, miks ta leiab, et

kinnisomand võib tekkida ka teisti. Pooled olid kinnistu omandamise ajal abielus ning PkS § 14 järgi

on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Asjaolu, et kinnistu omandati kostja

lahusvara arvel, saab arvestada PkS § 19 kohaselt osade suuruse määramisel ühisvara jagamisel.

Ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse kõigile väidetele. Abielulahutusega seotud vara

jagamise hagi on hinnata hagi, sest riigilõivuseaduse § 37 lg 6 kohaselt tasutakse abielulahutusega

seotud vara jagamise avalduse esitamisel riigilõivu 2 600 krooni. Seega pole õigusabikulu

väljamõistmisel õige juhinduda TsMS § 61 lg-st 1.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele ei pidanud kostja kaebust õigeks ja vaidles sellele vastu.

8. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja oma vastuväidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu.

10. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et kinnistu, mille jagamist hageja taotleb, on

kostja lahusvara. Seadusel ei põhine ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlusalune kinnistu tuleb lugeda

kostja lahusvaraks, sest kostja tasus kinnistu eest enne abiellumist ja oli kinnistul asuva ehitise

omanik.

11. Perekonnaseaduse § 7 järgi määratakse abikaasade varalised õigused kindlaks seaduses või

abieluvaralepinguga, kui see on sõlmitud. Kui abieluvaralepingut ei ole sõlmitud, kohaldatakse

abikaasade vara suhtes perekonnaseaduse kolmanda peatüki 3. jaos sätestatut. Selle jao § 14 lg 1

kohaselt on abikaasade abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Vastavalt PkS § 15 lõikele

1 on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel

kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast

abielusuhete lõppemist.

Kuna asjas pole tuvastatud, et hageja ja kostja oleks oma varalised õigused kindlaks määranud

abieluvaralepinguga, siis tuleb abikaasade vara suhtes kohaldada perekonnaseaduse sätteid.

12. Asjas on tuvastatud, et pooled abiellusid 21. oktoobril 1999. a. Riik ja kostja sõlmisid maa ostu-

müügilepingu ja asjaõiguslepingu 29. novembril 1999. a. Kostja kanti 29. novembri 1999. a

kinnistamisavalduse alusel kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna 26. jaanuaril 2000. a. AÕS § 118

lg 1 järgi tekkis kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega). Seega omandati

vaidlusalune kinnisasi abielu kestel ning see tuleb PkS § 14 lg 1 kohaselt lugeda poolte ühisvaraks,

sõltumata sellest, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud üks abikaasa.

13. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et vaidlusaluse kinnistu jagamiseks oleks hageja pidanud

PkS § 17 lg 5 alusel nõudma enda ühisomanikuks tunnistamist ja ühisomanikuna kinnistusraamatusse

kandmist. Hageja soovib jagada abielu ajal omandatud kinnistut. Abikaasade ühisvara on PkS § 14

lg 1 järgi abielu kestel omandatud vara. Ühisvara jagamise eelduseks pole teise abikaasa

ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmine. Ka pole selleks vaja eraldi esitada ühisomanikuks

tunnistamise nõuet. Kas kinnisasi kuulub abikaasade ühisvarasse või mitte, saab kindlaks teha

abikaasade ühisvara jagamise hagi lahendamisel.

14. Perekonnaseaduse § 19 lg 1 sätestab abikaasade ühisvara jagamisel nende osade võrdsuse

põhimõtte. Juhud, millal kohus võib abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda, on antud sama

paragrahvi 2. lõikes. PkS § 19 lg 2 p 3 järgi võib kohus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda

abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.

Kohtud tuvastasid, et kostja tasus kinnistu eest enne abiellumist ja ta oli kinnistul asuva ehitise

omanik. Kolleegium leiab, et need asjaolud saavad PkS § 19 lg 2 p 3 järgi olla aluseks abikaasade

osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks.

15. Hageja nõudeks oli ühisvarasse kuuluva kinnistu jagamine võrdsetes osades. Kolleegium ei

soostu apellatsioonikohtu seisukohaga, et PkS § 19 lg 2 p 3 kohaselt ületab kohus nõude piire, kui

kaldub abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale. Nõude piiride ületamisena ei ole käsitatav

olukord, kui kohus määrab ühisvara jagamisel hagejale jäävaks vara osaks väiksema osa, kui hageja

taotles. Sellisel juhul on tegemist hagi osalise rahuldamisega.

16. Kolleegium leiab, et abielulahutusega seotud vara jagamise hagi puhul tuleb õigusabi eest

tasumise osas kohaldada TsMS § 61 lg 1 p 1, sest abikaasade ühisvara jagamise hagi on vara hagi,

mille hind määratakse TsMS § 48 lg 1 p 2 kohaselt kindlaks hagetava vara väärtusega.

Hinnaga hagilt tasutakse TsMS § 47 lg 2 järgi riigilõivu sõltuvalt hagi hinnast, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Riigilõivuseaduse § 37 lg 6 sätestab abielulahutusega seotud vara jagamise avalduse

esitamisel tasutavaks riigilõivuks 2 600 krooni. Sellest aga ei tulene, et abielulahutusega seotud vara

jagamise hagi pole vara hagi.

L. Laarmaa, A. Kull, J. Luik