3-1-1-120-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-1-1-120-03 Otsuse kuupäev

17. veebruar 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi A. V. süüdistuses KrK § 1481 lg 10 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2003. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1-270-03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. V. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

29. oktoober 2003 Istungil osalenud isikud

A. V. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik ja riigiprokurör Piret Paukštys Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2003. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. V. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta jättis tahtlikult tulude varjamise eesmärgil maksuhaldurile esitamata 1997. ja 1998. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonid järgmistel asjaoludel.

4. märtsil 1997. a avas A. V. offshore ettevõttele Brilliant Holdings Inc (edaspidi ka BHI) Tallinna Pangas (õigusjärglane Eesti Ühispank) Eesti krooni konto ja kaks välisvaluutakontot. A. V. tegi BHI kaudu väärtpaberitehinguid, mille tulemusel saadud kasu võttis ta BHI arvelduskontolt 1997. a sularahas välja. Kokku võttis A. V. 1997. a BHI kontolt erinevates valuutades sularaha välja 1 825 169 krooni väärtuses. Lisaks tasus A. V. 1997. a mais, septembris ja oktoobris BHI kontolt AS-le Estravel enda ja A. M-i reisikulude eest 31 182 krooni, millest ta sai süüdistuse kohaselt tulu 15 591 krooni. Kokku sai A. V. 1997. a BHI-lt tulu 1 840 760 krooni.

1998. a sai A. V. süüdistuse kohaselt erinevatelt BHI kontodelt sularaha kokku 3 542 971 krooni 60 sendi väärtuses. Lisaks tasus A. V. BHI kontolt 85 742 krooni AS-le Estravel enda ja A. M-i reisikulude eest, millega sai tulu 42 871 krooni. Kokku sai A. V. süüdistuse kohaselt 1998. a BHI-lt tulu 3 585 842 krooni 60 senti. Kokku võttis A. V. ajavahemikul 10. aprillist 1997 kuni 2. detsembrini 1998 BHI pangakontodelt välja erinevates valuutades sularaha 5 368 140 krooni 60 sendi väärtuses ning tasus BHI kontolt enda reisikulude eest 58 462 krooni.

Süüdistuse kohaselt oli ülalnimetatud summade näol vastavalt 31. detsembrini 1999. a kehtinud Tulumaksuseaduse (TuMS) § 9 lg-le 1 tegemist A. V. isikliku tuluga, mille kohta A. V. jättis TuMS § 27 lg 3 nõudeid rikkudes Maksuameti kohalikule talitusele tuludeklaratsiooni esitamata. Veel märgiti süüdistuses, et

A. V. kasutas 1997. ja 1998. a tulu varjamiseks fiktiivse sisuga S. L. P-M-i kinnitust selle kohta, et A. V. on raha talle kui BHI direktorile üle andnud. Maksuhaldurile seaduses sätestatud deklaratsiooni tahtlikult esitamata jätmisega pani A. V. süüdistuse kohaselt toime Kriminaalkoodeksi (KrK) § 1481 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kuna BHI-lt saadud kogutulu - 5 426 602 krooni 60 sendi - deklareerimata jätmise tagajärjel jäi laekumata tulumaks 1 410 916 krooni 60 senti, pani A. V. süüdistuse kohaselt toime KrK § 1481 lg 10 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Tallinna Linnakohtu 5. veebruari 2003. a otsusega tunnistati A. V. KrK § 1481 lg 10 järgi süüdi ja teda karistati kaheaastase vangistusega. Karistusseadustiku (KarS) § 74 alusel jättis kohus mõistetud vangistuse tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata, allutades A. V. KarS § 75 lg-s 1 ettenähtud kontrollnõuetele. Kohus mõistis A. V-lt Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti kasuks välja 1 284 818 krooni 45 senti.

3. Linnakohus luges kriminaalasja kohtuliku arutamise tulemina A. V. süü tõendatuks. Kohus märkis, et BHI registreerimistunnistusest nähtuvalt on BHI 5. juulil 1995. a registreeritud Bahama Ühenduses rahvusvahelise äriettevõttena ja 16. augustil 1995. a on BHI esimeseks direktoriks nimetatud A.

M. 28. veebruaril 1997. a volitas A. M. kui BHI tegevdirektor A. V-d avama BHI-le pangakonto Tallinna Pangas, samuti esindama BHI läbirääkimistel, sõlmima lepinguid ja kasutama BHI pangakontot.

26. märtsil 1997. a volitas A. M. BHI tegevdirektorina uuesti A. V-d kasutama BHI pangakontot. Kohus tuvastas, et A. V. võttis süüdistuses nimetatud summad BHI kontodelt ja tasus reisiarved.

Linnakohus tuvastas, et ajavahemikus 8. maist 4. juulini 1997 tasus A. V. BHI nimel AS-le Männivana, AS-le Astri, Tarmo Jullinenile, Jaak Gilile, Maime Mardiojale ja Riho Suunale sularahas aktsiate eest 5 739 710 krooni. Samas asus kohus seisukohale, et BHI pangakontodelt ajavahemikus 10. aprillist 1997 kuni 2. detsembrini 1998 välja võetud 5 368 140 kroonist 55 sendist sai A. V. eelnimetatud aktsiate ostmiseks kasutada ainult 484 992 krooni 65 senti. Seda seisukohta põhjendas kohus sellega, et 4. juuliks 1997. a, s.o päevaks, mil tehti viimased aktsiate ostu-müügitehingud, oli A. V. BHI kontolt sularahana välja võtnud ainult 484 992 krooni

65 senti. Kohus märkis, et kuna kirjalike tõendite kohaselt, mida kinnitavad ka tunnistajate ütlused, on A. V.

ostnud BHI-le aktsiaid, siis tuleb süüdistusest välja jätta enne 4. juulit 1997 BHI kontolt välja võetud summa

- 484 992 krooni 65 senti -, sest ei ole tõendatud, et selle summa näol oli tegemist A. V. isikliku tuluga.

Linnakohus asus seisukohale, et A. V. poolt BHI pangakontolt pärast 4. juulit 1997. a (s.o 11. juulist 1997 kuni 2. detsembrini 1998) välja võetud 1 340 176 krooni 30 sendi ning 1998. a välja võetud 3 542 971 krooni 60 sendi näol oli tegemist tema isikliku tuluga. Kohus märkis, et puuduvad tõendid, nagu oleks A. V. kasutanud nimetatud summasid BHI huvides. Kohus leidis, et esindussuhte kaudu BHI kontodelt raha väljavõtmise eesmärk oli varjata esindussuhtega A. V. isiklikku tulu. Samuti luges linnakohus 50% ulatuses A. V. isiklikuks tuluks tema poolt BHI kontolt iseenda ja A. M-i reisiarvete eest tasumise, leides, et reisikulude tasumine firma vahendite arvelt on raha isiklikuks tuluks pööramine. Seejuures ei arvestanud kohus tõendina A. M-i kirjalikku avaldust selle kohta, et BHI tasus nimetatud reisiarvete eest kompensatsioonina A. M-i poolt BHI-le üle kantud aktsiate eest.

Linnakohus ei pidanud usaldusväärseks S. L. P-M-i 1. veebruari 1999. a kirjalikku kinnitust selle kohta, et tema, tegutsedes BHI direktorina, on saanud BHI nimel A. V-lt 2 050 417 Eesti krooni ja 275 000 Saksa marka ning ärija raamatupidamisdokumente 77 lehel. Kohus märkis, et S. L. P-M. ei olnud BHI tegelik juht. Tegemist oli varidirektoriga ja tema ettevõtte direktoriks nimetamise eesmärk oli ettevõtte tegeliku juhi

– A. M-i - varjamine. Seejuures viitas kohus P. T. poolt 10. novembril 1998. a K. M-ile saadetud elektronkirjale, mille teemaks oli Brilliant Holdings Inc ja milles oli muuhulgas märgitud järgmist: "Selles Bahama firmas tuleb sisse viia muutused. Vahetada ära direktor - panna sinna varidirektor Sarkilt, kes saaks lähinädalate jooksul Eestisse tulla. Hetkel on seal klient ise direktor. Direktori vahetamise kuupäev peab olema 1. märts 1997. /--/ Teise operatsioonina läheb varidirektor siin Ühispanka, kus vahetame ära allkirjaõigusliku isiku. Samuti on vaja uuel direktoril mõni paber allkirjastada, mille valmistab ette R. N." Linnakohus osundas ka P. T. 11. novembril 1998. a K. M-ile saadetud elektronkirjale, mille teemaks oli

R. N./Brilliant Holdings: "R. N-ile pakkumine sobis ja ta lubas reedel ära maksta, keegi tuleb, võib olla

A. M. isiklikult ja maksab ära. Nüüd on vaja öelda N-ile täpne isiku (varidirektori) nimi, kelle sinna määrame ja kes Tallinnasse tuleb. Direktor peaks siis tulema sel ajal, kui on olemas legaliseeritud dokumentide punt, kus on näha, kes on uus direktor - selle pundi peaksime tellima pärast seda, kui M. on sinna protokollile alla kirjutanud." Samuti viitas linnakohus P. T. 16. novembril 1998. a M. L-ile saadetud elektronkirjale, mille teemaks oli R. N./Brilliant Holdings ning mis sisaldas muuhulgas järgmist teksti: "Siin on Rein N. tellimus. Klient on A. M.. Kati on saavutanud ühe uue direktoriga (naisterahvas minuteada) kokkuleppe siiatuleku osas." Linnakohus tõi esile ka 4. detsembril 1998. a AS-st Divec Elisabeth Smithile (Offshore Managers Ldt) saadetud faksiteate teemaga Brilliant Holdings Inc, milles märgitakse: "Probleem on selles, et klient ei soovi näidata esimest direktorit. /--/ Palun lisage dokumentide pakile direktorite nimetamise dokument, kus 1. märtsist 1997. a on pr. Sarah Louise P-M. nimetatud ettevõtte direktoriks." Ülaltoodud elektronkirjade ja faksiteatega luges kohus tõendatuks, et BHI asutamislepingu allkirjastajate

E. A. Smithi ja P. V. Johnsoni 1. märtsi 1997. a otsus S. L. P-M. ettevõtte esimeseks direktoriks nimetamise kohta on tehtud tagantjärele ning S. L. P-M-i näol on tegemist varidirektoriga. Eeltoodu põhjal luges kohus tagantjärele tehtuks ja seega ebausaldusväärseks ka BHI direktori A. M-i 1. märtsi 1997. a otsuse S. L. P-M-i ettevõtte direktoriks nimetamise ning A. M-i ettevõtte direktori ametikohalt lahkumise kohta, samuti S. L. P- M-i 1. märtsil 1997. a allkirjastatud BHI volikirja A. V-le. Linnakohus märkis, et ülalnimetatud tõenditest nähtub, et S. L. P-M-i varidirektoriks nimetamise protseduur algas 1998. a novembris. Seda, et S. L. P-M. ei olnud BHI direktor 1. märtsist 1997. a kinnitab kohtu arvates lisaks ka asjaolu, et 26. märtsil 1997. a on

A. M. BHI tegevdirektorina volitanud A. V-d kasutama Brilliant Holdings Inc pangakontot. Kohus osutas ka asjaolule, et piiriületuse andmebaasi väljavõtte kohaselt on S. L. P-M. käinud Eestis ühe korra, saabudes Eestisse 31. jaanuaril 1999 ja lahkudes sama aasta 2. veebruaril. Linnakohus asus seisukohale, et kuna on tõendatud, et S. L. P-M. oli BHI varidirektor, siis on tema

1. veebruaril 1999. a antud kinnitus A. V-lt BHI raha ja dokumentatsiooni saamise kohta ilmselgelt ebaõige. Selle asjaolu kinnituseks viitab kohus ka Tolliameti kirjale, mille kohaselt ei ole S. L. P-M. ajavahemikul

31. jaanuarist 2. veebruarini 1999 sularaha deklareerinud. Kohus leidis, et S. L. P-M-i 1. veebruari 1999. a kinnituse eesmärk oli varjata A. V. isiklikku tulu. Linnakohus leidis, et kuna A. V. BHI-st saadud tulu oli 1997. a 1 355 767 krooni 30 senti ning 1998. a 3 585

842 krooni 60 senti, on A. V. jätnud 1997. a eest tasumata tulumaksu summas 352 499 krooni 45 senti ning 1998. a eest summas 932 319 krooni, kokku 1 284 818 krooni 45 senti. Linnakohus märkis, et A. V. oleks pidanud 1997. a tulude kohta esitama tuludeklaratsiooni 31. märtsiks 1998 ja 1998. a tulude kohta

31. märtsiks 1999, kuid jättis mõlemad tuludeklaratsioonid tahtlikult esitamata.

4. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse A. V. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, kes taotles linnakohtu otsuse tühistamist ja A. V. õigeksmõistmist nii kuriteosündmuse kui ka -koosseisu puudumise tõttu.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2003. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja J. Leppiku apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et linnakohus tegi A. V. käitumises kuriteokoosseisu, õigusvastasuse ja süülisuse kindlaks oma pädevuse piires. Kohus märkis, et maksukuritegude koosseisud on blanketsed. Blanketse dispositsiooniga eriosa paragrahvides osutatakse mõne teise õigusharu normatiivaktile, mille rikkumine moodustab kuriteo. Ringkonnakohus märkis, et Kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 46 sätestab muuhulgas, et kriminaalasja kohtulikul arutamisel tuleb tõendada kuriteosündmus, kuriteo toimepanemine kohtualuse poolt ja tema süü, kohtualuse vastutuse astet ja iseloomu mõjutavad asjaolud, kuriteoga tekitatud kahju iseloom ja suurus.

Kohus tõdes, et 31. detsembrini 1999. a kehtinud TuMS nõuded, mille rikkumises A. V. süüdi tunnistati, sisalduvad ka kehtiva TuMS § 44 lg-s 1 ja § 12 lg-s 1. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on vähendanud A. V-le esitatud süüdistuse mahtu kooskõlas KrMK § 215 lg-s 4 sätestatuga. Erinevalt apellandist ei lugenud ringkonnakohus süüdistuse mahu vähendamist süüdistuse piiridest väljumiseks. Ringkonnakohus märkis, et 1997. ja 1998. a kehtinud KrK § 1481 lg 1 redaktsioon nägi muuhulgas ette kriminaalvastutuse tuludeklaratsiooni esitamisest kõrvalehoidumise või deklaratsiooni õigeaegselt esitamata jätmise eest tuludeklaratsiooni esitama kohustatud isiku poolt, kui see toimus tahtlikult. KrK § 1481 lg 7 nägi ette vastutuse sama paragrahvi lõigetes 1-5 ettenähtud tegevuse eest suures ulatuses. 1. juunist 2000. a kehtinud KrK § 1481 lg 1 nägi muuhulgas ette kriminaalvastutuse maksuhaldurile seaduses sätestatud informatsiooni, deklaratsiooni või dokumentide esitamata jätmise või mittetähtaegse esitamise eest, kui see toimus tahtlikult. Kohus märkis, et A. V. käitumise kvalifitseerimise aluseks olnud KrK § 1481 lg 10 nägi ette vastutuse sama paragrahvi 1.-8. lõikes ettenähtud tegevuse eest, kui selle tulemusel jäi maksudena laekumata 1 000 000 krooni või enam. Ringkonnakohus leidis, et kuna KrK § 1481 lg 10 tõstis tunduvalt summat, mis näeb ette vastutuse raskema kuriteo eest, on tegemist A. V. suhtes leevendava seadusega. Kohus tõdes, et kehtiv KarS § 390 kehtestab muuhulgas kriminaalvastutuse maksudeklaratsiooni või muu teabe tähtpäevaks esitamata jätmise või muul viisil maksuhalduri tegevuse takistamise eest, kui selle tulemusel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam. Eeltoodu alusel asus ringkonnakohus seisukohale, et A. V. poolt toimepandu eest on kriminaalvastutus ette nähtud nii kuritegude toimepanemise ajal kehtinud kui ka kehtivas kriminaalseaduses.

Kuna linnakohus kirjeldas piisava üksikasjalikkusega A. V. poolt toimepandu tehiolusid, ei pidanud ringkonnakohus neid vajalikuks korrata. Ringkonnakohus soostus linnakohtu järeldusega, et BHI arvelduskontolt väljavõetud sularaha oli kohtualuse kui residendist füüsilise isiku tulu. A. V. tegevus tagantjärele varidirektori leidmisel ja AS-st Divec ostetud dokumentidel põhineva äriühingu kaudu oma tulude varjamine kinnitab ringkonnakohtu arvates kohtualuse suunitlust olukorra loomiseks, mis võimaldaks varjata oma isikliku tulu saamist ja kõrvale hoida seadusega sätestatud tuludeklaratsiooni esitamisest ning lõppkokkuvõttes tulumaksu maksmisest. Ringkonnakohus leidis, et makstes BHI-le kuuluvalt arvelduskontolt kinni oma isiklikud reisikulud ja võttes arvelduskontolt sularaha ning kasutades oma tulude varjamise eesmärgil S. L. P-M-i väära sisuga kinnitust, tegutses A. V. tuludeklaratsiooni esitamata jätmisel otsese tahtlusega. Kohus märkis, et asjaolu, kas äriühing BHI sai kasumit või kahjumit, ei ole käesoleva kriminaalasja lahendamisel oluline, sest kuriteo subjektiks oli A. V. kui füüsiline isik.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. V. kaitsja vandeadvokaat J. Leppik, kes taotleb linnaja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning A. V. õigeksmõistmist. Taotlust põhjendab kassaator järgmiselt.

Nii linnakui ka ringkonnakohus tuvastasid, et A. V. on ajavahemikus 8. maist 4. juulini 1997 tasunud BHI nimel ostetud aktsiate eest 5 739 710 krooni. Seega oli A. V-l õigus nimetatud summa BHI-lt tagasi saada. Kuna A. V. võttis BHI kontolt välja 5 368 140 krooni 55 senti, s.o 371 569 krooni 45 sendi võrra vähem aktsiate ostusummast, pole A. V. midagi oma tuluks pööranud. Kaitsja märgib, et alusetult ei ole kriminaalasja uurimisel peetud vajalikuks välja selgitada BHI majandustegevusega seotud asjaolusid ega raha olemasolu aktsiate omandamiseks. Kassaator leiab, et Tallinna Ringkonnakohus ei ole vastanud küsimusele, kas üldkohtud on üldse pädevad tuvastama maksusumma suurust kui kuriteo koosseisulist tunnust. Kaitsja arvates on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 2002. a kohtuasjas nr 3-2-1-103-02 esitatud seisukoha, et maksu kindlaksmääramine on halduskohtute ainupädevuses. Kassaator märgib, et õigusriigis peab olema välistatud olukord, kus sama vaidlust võivad lahendada erineva pädevusega kohtud erinevate menetlusreeglite järgi. Maksuhaldurile seaduses sätestatud informatsiooni, deklaratsiooni või dokumentide esitamine, samuti vastuväidete esitamine, miks neid dokumente ei ole õigus nõuda või miks deklaratsiooni ei pea esitama, samuti maksusummade määramine on allutatud haldusmenetlusele. Haldusmenetlus aga on allutatud halduskohtu kontrollile. Sel põhjusel leiab kaitsja, et maaja linnakohtud ei ole pädevad tuvastama juriidilisi fakte, mis vastavad KrK §-s 1481 sätestatud koosseisulistele tunnustele. Kaitsja leiab, et linnaja ringkonnakohus pole eristanud A. V. BHI esindajana tehtud õigustoiminguid A. V. enda toimingutest. A. V. kui füüsiline isik ei saanud käsutada BHI arvelduskontot. A. V. võttis BHI kontolt raha välja, tegi ülekandeid ning tehinguid ainult BHI nimel ja arvel selle esindajana. Juriidilise isiku nimel tehtud toimingutega ei muutunud A. V. varaliste õiguste maht, kuna vastavad õigused ja kohustused tekkisid BHI-l kui juriidilisel isikul. Kaitsja arvates on kohtud valesti määratlenud maksumaksja isiku, kuna BHI nimel tehtud toimingutest võis tulu saada üksnes BHI, mitte A. V. Kassaator märgib, et BHI on registreeritud Bahamal. 1. jaanuarist 2000. a jõustunud Tulumaksuseaduse § 22 kohaselt maksustatakse selles piirkonnas registreeritud äriühingute tulu kui madala maksumääraga

territooriumil asuva juriidilise isiku tulu. Kaitsja leiab, et seega tekkis 1. jaanuarist 2000. a õiguslik alus BHI

võimaliku tulu maksustamiseks. Kuid sellise maksustamise eelduseks on asjaolu, et madala maksumääraga territooriumil asuv juriidiline isik on Eesti residendi kontrolli all ning et see juriidiline isik on saanud tulu. Kassaator märgib, et käesolevas kriminaalasjas on vaatluse all aastad 1997 ja 1998, mil puudus õiguslik alus BHI võimaliku tulu maksustamiseks. Lisaks on kaitsja arvates tõendatud, et BHI ei saanud tulu. Tallinna Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et BHI poolt tulu mittesaamine ei ole oluline. Sellega on ringkonnakohus kaitsja arvates välistanud esialgse süüdistusteesi, mille kohaselt tegutses A. V. BHI kaudu eesmärgiga saada kasu väärtpaberitehingutest ja see kasu sularahas välja võtta. Kaitsja juhib tähelepanu ka asjaolule, et ringkonnakohus on jätnud vastamata enamikule apellatsioonkaebuse punktidest ja on seega eiranud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2002. a otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-6-02 esitatud seisukohta, et ringkonnakohtul puudub õigus eirata apellatsioonkaebuse väiteid ja taotlusi ning jätta need hinnanguta. Kassaator märgib, et süüdistuse mahu muutmisel KrMK § 215 lg 4 alusel tuleb tagada isiku kaitseõigus. Süüdistuse mahu vähendamise korral peab kohtualusele ja tema kaitsjale andma võimaluse esitada vajadusel

täiendavaid tõendeid. Kassaator on seisukohal, et pärast seda, kui linnakohus oli A. V-le esitatud süüdistusest

välja jätnud enne 4. juulit 1997 BHI kontolt väljavõetud summa (484 992 krooni 65 senti), pidanuks ringkonnakohus andma kaitsjale võimaluse tõendada ka pärast 4. juulit 1997. a BHI kontolt väljavõetud summade seost A. V. poolt

5 739 710 krooni eest BHI nimel aktsiate ostmisega. Selleks tulnuks ringkonnakohtul lugeda lubatavaks tõendiks kaitsja esitatud A. S-i kirjalik kinnitus selle kohta, et ta andis 1997. a juuni alguses BHI esindajale

A. V-le ettemaksuna sularahas 3,5 miljonit Eesti krooni, kuid A. V. tagastas selle summa aasta jooksul, sest

A. S. loobus aktsiate ostmisest. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus ülalnimetatud tõendit vastu võtmata jättes oluliselt menetlusõiguse norme, kuna kriminaalasja menetlemise ajal linnakohtus ei saanud kaitsja teada ega võinud oletada, et kohus muudab süüdistust. Kassaator märgib, et Tallinna Ringkonnakohus täiendas esimese astme kohtu otsuse motiive viidetega kehtiva Tulumaksuseaduse sätetele ja kontrollis esmakordselt süüdistuse kvalifikatsiooni vastavust kriminaalseaduse ajalise kehtivuse printsiibile. Kaitsja arvates peavad aga nimetatud asjaolud sisalduma juba süüdistuses.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium andis 9. oktoobri 2003. a määrusega käesoleva kriminaalasja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Kriminaalkolleegium leidis, et kriminaalasja lahendamine eeldab üldkogu vastust küsimusele, kas maksualaste kuritegude puhul on üldkohus kriminaalmenetluse käigus pädev ise tuvastama neid kuriteo koosseisulisi tunnuseid, mis seisnevad maksuõigussuhtest tulenevate kohustuste rikkumises, samuti välja selgitama tasumata maksusumma suurust, või peavad nimetatud asjaolud olema enne tuvastatud haldusja halduskohtumenetluses.

8. Üldkogu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, prokurör taotles ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist.

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU SEISUKOHT

I

9. Kõigepealt vaeb üldkogu kassaatori tõstatatud küsimust, kas üldkohus on pädev tuvastama kõiki maksukuriteo koosseisulisi tunnuseid või peab maksukohustuse rikkumine ja selle tagajärjel laekumata maksu suurus olema enne tuvastatud haldusja halduskohtumenetluses.

10. Kassaator väidab, et õigusriigis peab olema välistatud olukord, kus sama vaidlust võivad lahendada erineva pädevusega kohtud erinevate menetlusreeglite järgi. Maksuhaldurile seaduses sätestatud informatsiooni, deklaratsiooni või dokumentide esitamine ning maksu määramine, samuti vastuväidete esitamine maksuhaldurile toimub haldusmenetluse korras, mis omakorda on allutatud halduskohtu kontrollile. Seetõttu leiab kaitsja, et maaja linnakohtud ei ole pädevad tuvastama juriidilisi fakte, mis vastavad KrK §-s 1481 sätestatud koosseisulistele tunnustele. Kassaatori arvates tuleneb Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 2002. a määrusest kohtuasjas nr 3-2-1-103-02 (RT III 2003, 2, 22), et maksunõuet on pädev kontrollima üksnes halduskohus. Üldkogu istungil märkis A. V. kaitsja täiendavalt, et isiku maksukuriteos süüditunnistamine eeldab alati jõustunud maksuotsust. Seejuures peaks haldusvõi halduskohtumenetluses tuvastatu olema kriminaalasja arutavale üldkohtule siduv. Kaitsja märkis samuti, et üldkohus võib otsustada üksnes maksuhalduri ja halduskohtu tuvastatud faktiliste asjaolude karistusõigusliku tähenduse üle ning lahendada teisi maksuõiguseväliseid küsimusi.

11. Üldkogu märgib esmalt, et Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 2002. a määrusest ei saa üldkohtu ja halduskohtu pädevuse piiritlemiseks teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Kõnealuses määruses on selgitatud üksnes seda, kuidas toimub pankrotimenetluses maksusuhtest tuleneva nõude ja selle rahuldamisjärgu tunnustamine. Kohtu järeldused puudutavad üksnes pankrotimenetlust ega ole laiendatavad kriminaalmenetlusele.

12. Üldkogu ei nõustu kassaatoriga selles, et maaja linnakohtud ei ole pädevad tuvastama juriidilisi fakte, mis vastavad KrK §-s 1481 ettenähtud kuriteo koosseisulistele tunnustele; et isiku maksukuriteos süüditunnistamine eeldab alati jõustunud maksuotsuse olemasolu selles asjas ja et haldusvõi halduskohtumenetluses tuvastatu peaks olema kriminaalasja arutavale üldkohtule siduv.

13. Üldkogu märgib, et seadusandja on maksuõiguse normide rikkumise eest kehtestanud mitmesuguseid sunnivahendeid erinevate õigusharude normidega. Kui üldjuhul kohaldatakse maksuõiguse normide rikkumisega seonduvaid sunnivahendeid haldusja halduskohtumenetluses, siis osa maksuõiguserikkumisi on tunnistatud kuritegudeks. Nende menetlemine toimub kooskõlas KrMK § 11 lg-s 1 ja §-s 2 sätestatuga kriminaalmenetluses. Ei Kriminaalmenetluse koodeks ega Maksukorralduse seadus välista kriminaalmenetluse ja maksumenetluse (või maksuasjas halduskohtumenetluse) paralleelsust. Kriminaalmenetluse koodeksi § 93 lg 1 kohaselt alustatakse kriminaalmenetlust selle ajendi ja aluse olemasolul ning tingimusel, et puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Seejuures pole menetlejal tulenevalt KrMK § 3 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest kuriteo tunnustele viitavate küllaldaste andmete olemasolul õigust kriminaalmenetluse alustamisest keelduda. Kui ilmnevad maksukuriteo tunnused, peab menetleja alustama kriminaalmenetlust, sõltumata maksuotsusest. Õigushüvede efektiivne karistusõiguslik kaitse eeldab, et kriminaalmenetlus kui riigi reaktsioon kuriteo toimepanemisele ei oleks sõltuvuses haldusmenetlusest. Seega juhtudel, mil teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust mingile haldusõiguslikule või mis tahes muule õigussuhtele, antakse ka see hinnang kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Kooskõlas KrMK §-s 50 sätestatuga otsustab kriminaalasja lahendav kohus siseveendumusele tuginedes iseseisvalt sellegi üle, kas ja kuivõrd arvestada mõnes muus menetluses tuvastatut kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamisel.

14. Kassaatori seisukohaga, et isiku süüditunnistamine maksukuriteos on võimalik alles pärast seda, kui kuriteokoosseisu kuuluvad maksuõiguslikud rikkumised on tuvastatud jõustunud maksuotsusega, ei saa nõustuda ka seetõttu, et teatud juhtudel ei olegi võimalik nimetatud rikkumiste osas maksuotsust teha. Samas võivad olemas olla alused isiku maksukuriteos süüditunnistamiseks. Nii võib tekkida olukord, mil maksusumma määramine on MKS § 98 alusel aegunud, kuid KarS §-s 81 sätestatud maksukuriteo aegumistähtaeg ei ole veel möödunud. Maksuotsuse tegemine võib olla välistatud ka põhjusel, et juriidilisest isikust maksumaksja on likvideeritud. Samuti on võimalik, et maksukuritegu on toime pandud pärast seda, kui maksuhaldur on tasumisele kuuluva maksusumma juba maksuotsusega kindlaks määranud. Näiteks võib KarS §-s 390 sätestatud maksuhalduri tegevuse takistamine aset leida alles täitemenetluses.

15. Üldkogu märgib, et juhul, kui kriminaalmenetlust ei oleks võimalik alustada enne, kui asjas on tehtud maksuotsus, võiks maksukuriteo avastamine olla oluliselt raskendatud. Üldjuhul on uurijal kriminaalmenetluses tõhusamad võimalused õigusrikkumise asjaolude väljaselgitamiseks, kui maksuhalduril maksumenetluses. Nii näiteks on erinevalt maksumenetlusest kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumiseks võimalik kasutada Jälitustegevuse seaduses ettenähtud jälitustoiminguid. Maksuotsuse puudumine ei saa aga takistada kuriteo tunnuste ilmnemisel samas asjas tõendite kogumist kriminaalmenetluslike vahenditega. Vastasel korral ei oleks võimalik avastada maksukuritegusid, mille puhul rikkumise tuvastamiseks ei piisa maksumenetluslike menetlustoimingutega kogutavatest tõenditest.

16. Kriminaalmenetluse eripära haldusja halduskohtumenetlusega võrreldes ei piirdu üksnes avaramate tõendusteabe kogumise võimalustega. Kriminaalmenetluses on isikule tagatud mitmed menetluslike garantiidena käsitatavad põhiõigused, mida haldusega halduskohtumenetluses pole ette nähtud. Oluline koht selliste kriminaalmenetluslike garantiide hulgas on Põhiseaduse (PS) § 22 lg-s 2 sätestatud ja süütuse presumptsiooni ühe elemendina käsitataval põhimõttel, mille kohaselt ei pea isik kriminaalmenetluses tõendama oma süü puudumist. Samuti on isikul kriminaalmenetluses PS § 22 lg 3 järgi õigus keelduda ütluste andmisest enda või oma lähedaste vastu.

17. Üldkogu arvab, et maksumenetlusel ja kriminaalmenetlusel on ka kokkupuutepunkte ning eksisteerib võimalus vastastikuseks tõendusteabe vahetuseks. Kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks ka haldusmenetluses, kui nende tõendite lubatavust ei välista Haldusmenetluse seadus või vastavat valdkonda reguleeriv muu menetlusseadus, näiteks Maksukorralduse seadus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-2-03 - RT III 2003, 3, 26, punkt 10).

Maksukuritegude uurimisel on tõenditena kasutatavad ka maksumenetluses kogutud tõendid, samuti maksuotsus või halduskohtu otsus. Kuid ka selliseid tõendeid tuleb uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides.

18. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et nõue, mille kohaselt peaks isiku süüditunnistamisele maksukuriteos alati eelnema maksuotsus, võiks viia selleni, et kriminaalasjas ei jõutaks kohtuotsuse tegemiseni mõistliku aja jooksul ja seetõttu rikutaks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 esimeses lauses sätestatud inimõigust.

19. Tulenevalt ülalmärgitust ei ole üldkogu arvates asjakohane väita, et maksuõiguslike probleemide lahendamisel tuleks alati eelistada maksumenetlust kriminaalmenetlusele seetõttu, et maksumenetluses riivatakse isiku õigusi väiksemal määral. Kuriteo tunnuste ilmnemisega kaasneva avaliku huvi domineerimine ei võimalda rääkida õigusi suuremal määral tagava menetluse vabast valikust, vaid kohustusest alustada kriminaalmenetlust. Kuid juhul, kui seadusest ei tulene teisiti, on maksukohustuslasele Maksukorralduse seaduse ja teiste seadustega maksumenetluses tagatud õigusi võimalik kasutada ka kriminaalmenetluses sellest tulenevate erisustega. Näiteks on isikul võimalik kriminaalasja arutavas kohtus vaidlustada talle süüksarvatava maksukahju arvestamise õigsust.

20. Üldkogu märgib, et ka maksukuritegude menetlemisel tuleb arvesse võtta kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (MKS § 11 lg 1). Kriminaalasja arutaval kohtul ei tule tuvastada mitte üksnes seda, kas isik on süüdistuses kirjeldatud teo toime pannud. Kohus peab muuhulgas kontrollima, kas süüdistuses on isiku käitumisele antud õige maksuõiguslik hinnang ja kas laekumata maksusumma on arvestatud õigesti. Vajaduse korral võib kriminaalmenetluses maksualaste faktiliste asjaolude selgitamiseks määrata ka ekspertiisi.

Kriminaalmenetluse koodeksi § 262 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustus tähendab maksukuritegude puhul muuhulgas seda, et kohtuotsuse tegemisel tuleb arvestada Maksukorralduse seaduses maksuotsuse (vastutusotsuse) sisule esitatavaid põhinõudeid. Kohtuotsusest peab selguma, kuidas on kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusumma määratud. Samuti tuleb kohtuotsuses põhjendada maksukohustuslase esitatud tõendite täielikku või osalist arvestamata jätmist maksusumma määramisel. Samasugustele nõuetele peab vastama ka maksukuriteo asjas koostatav süüdistuskokkuvõte.

II

21. Riigikohtu üldkogu nendib, et üldjuhul määratakse maksuõiguserikkumise tagajärjel laekumata maksusumma maksumenetluses. Ka maksukuriteo tunnuste ilmnemisel kriminaalmenetluse alustamine ei tähenda seda, et selles asjas alustatud maksumenetluse võiks jätta lõpule viimata. Kui on tuvastatud kõik maksu määramiseks vajalikud asjaolud ega ole takistusi maksusumma määramiseks haldusmenetluses, ei ole maksuhalduril õigust jääda ootama kriminaalmenetluse tulemusi, vaid ta on tulenevalt MKS §-dest 10 ja 11 kohustatud tegema maksuotsuse. Kriminaalmenetluse eesmärk ei ole asendada maksumenetlust ja maksuhaldur ei saa samal ajal kulgeva kriminaalmenetluse tõttu jätta oma kohustusi täitmata. Kui maksuhalduri ettekirjutuse aluseks on asjaolu, mis viitab väärteole või kuriteole, siis ka sellise asjaolu puhul tuleb maksuhalduril koguda haldusmenetluse käigus tõendid maksumaksja tegevuse või tegevusetuse kohta. Tõenditeks haldusmenetluses võivad seejuures olla ka väärteoasjas või kriminaalasjas kogutud tõendid. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 6. novembri 2001. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-54-01 - RT III 2001, 30, 318.)

III

22. Kooskõlas Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 65 lg-s 4 sätestatuga ei või Riigikohus ise tuvastada faktilisi asjaolusid, vaid peab õiguslike järelduste tegemisel lähtuma esimese ja teise astme kohtu tuvastatud asjaoludest. Küll aga on Riigikohus pädev kontrollima, kas kohtud on faktilised asjaolud tuvastanud menetlusõiguse normide kohaselt.

23. A. V. kaitsja märgib, et Tallinna Ringkonnakohus on jätnud vastamata tema apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimusele, kas käesolevas kriminaalasjas saavad olla tõenditena kasutatavad AS Divec ruumides ajavahemikus 5.-7. juulini 1999. a aset leidnud läbiotsimise tulemina saadud dokumendid. Kaitsja juhtis apellatsioonkaebuses tähelepanu sellele, et läbiotsimine AS-s Divec ei toimunud seoses käesoleva kriminaalasjaga. Kaitsja viitas ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. jaanuari 2003. a määrusele kohtuasjas nr 3-3-1-6-03 (RT III 2003, 3, 29).

24. Üldkogu arvates puudub alus kahelda ülalnimetatud tõendite lubatavuses. Kaitsja märkis õigesti, et KrMK § 140 lg 1 kohaselt võetakse läbiotsimisel ja võetusel ära üksnes need dokumendid, millel on kriminaalasjas tähtsust. Kuid vastavalt KrMK § 90 lg 1 p-le 5 saab olla ja KrMK § 3 lg 1 kohaselt peab kriminaalmenetluse alustamise ajendiks olema ka kuriteo tunnuste avastamine uurija või prokuröri poolt. Seega ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et uurija tohiks mingi kriminaalasja menetlemise raames jätta märkamata või lausa peaks jätma märkamata uue kuriteo tunnused. Riigikohtu üldkogu asus kohtuasjas nr 3- 3-1-38-00 (RT III 2001, 2, 14), milles ta vaagis AS Divec ruumides ajavahemikus 5.-7. juulini 1999. a aset leidnud menetlustoimingu peale kaebuse esitamise problemaatikat, seisukohale, et isikul, kelle põhiõigusi ja vabadusi on menetlustoiminguga riivatud, on õigus esitada kaebus prokurörile või halduskohtule. Samas otsuses märkis üldkogu, et halduskohus ei ole pädev kontrollima kriminaalmenetlustoimingu vajalikkust ja otstarbekust ega seda, millised kogutud faktilised andmed on kasutatavad tõendina kriminaalasja lahendamisel. Kaitsja osutatud Riigikohtu halduskolleegiumi 27. jaanuari 2003. a määruses pole võetud seisukohta AS Divec ruumides ajavahemikus 5.-7. juulini 1999. a asetleidnud menetlustoimingute tulemina saadud teabe kasutamise kohta kriminaalmenetluses. See kohtulahend sisaldab üksnes tõdemust, et mingi tõendite kogumise viis, mis on proportsionaalne kriminaalmenetluses, ei pruugi seda olla haldusmenetluses.

25. Kaitsja väitel tegutses A. V. BHI esindajana, ta võttis BHI kontolt raha välja, tegi ülekandeid ning tehinguid ainult äriühingu nimel ja arvel. Nendest õigustoimingutest tekkisid õigused ja kohustused BHI-l kui juriidilisel isikul.

Üldkogu nõustub, et üldjuhul tuleb eeldada, et äriühingu esindaja tegevus tekitab kohustusi, nende hulgas maksukohustusi äriühingule. Kui aga maksuvõi kriminaalmenetluses selguvad asjaolud, mis sellise eelduse kahtluse alla seavad, siis tuleb nende asjaolude põhjal otsustada, kas tegelikult sai tulu äriühingu nimel tegutsenud füüsiline isik.

Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et A. V. võttis ajavahemikul

10. aprillist 1997 kuni 2. detsembrini 1998 Bahama Ühenduses registreeritud äriühingu Brilliant Holdings Inc pangakontodelt välja erinevates valuutades sularaha kokku 5 368 140 krooni

60 sendi väärtuses. Samuti tasus A. V. ajavahemikul 2. maist 1997 kuni 21. jaanuarini 1998 viiel korral BHI kontolt enda ja A. M-i reisiarvete eest kokku 116 924 krooni.

26. Tallinna Linnakohus ja Ringkonnakohus tuvastasid, et BHI kontolt väljavõetud sularaha ja reisiarvete tasumiseks kulunud summade näol oli 4 941 609 krooni 90 sendi ulatuses tegemist A. V. isikliku tuluga

31. detsembrini 1999 kehtinud TuMS § 9 lg 1 tähenduses. Kohtud tegid kindlaks, et A. V. esitatud S. L. P-M-i 1. veebruari 1999. a kirjalik kinnitus selle kohta, et tema on BHI direktorina võtnud A. V-lt vastu BHI raha ja dokumentatsiooni, ei ole tõene ja selle eesmärk oli varjata A. V. tulu. Üldkogu arvates on kohtud piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks nad ei lugenud

S. L. P-M-i kirjalikku kinnitust usaldusväärseks tõendiks (vt käesoleva otsuse punkt 3).

27. Linnakohtu istungil esitasid A. V. ja tema kaitsja süüdistusele täiendava vastuväite, mille kohaselt oli BHI arvelduskontodelt välja võetud sularaha kogus samas suurusjärgus A. V. poolt BHI nimel väärtpaberite eest sularahas tasutud summaga.

Linnakohus tuvastas, et ajavahemikus 8. maist 4. juulini 1997 tasus A. V. BHI nimel AS-le Männivana, AS-le Astri, Tarmo Jullinenile, Jaak Gilile, Maime Mardiojale ja Riho Suunale sularahas aktsiate eest 5 739 710 krooni. Samas asus linnakohus seisukohale, et süüdistuses märgitud BHI pangakontodelt väljavõetud 5 368 140 kroonist 55 sendist sai A. V. kasutada eelnimetatud isikutele BHI nimel aktsiate eest tasumiseks üksnes 484 992 krooni 65 senti. Seda seisukohta põhistas kohus asjaoluga, et

4. juuliks 1997. a, s.o päevaks, mil toimusid viimased aktsiate ostu-müügitehingud, oli A. V. BHI kontolt sularahana välja võtnud ainult

484 992 krooni 65 senti. Selle summa ulatuses vähendati ka A. V. süüdistuse mahtu. Kohtud leidsid, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et A. V. kasutas BHI huvides ka pärast 4. juulit 1997 äriühingu kontolt välja võetud 4 883 147 krooni 90 senti. Kassaator ei nõustu sellega, et kohtud on A. V. süüdistusest välja jätnud üksnes enne

4. juulit 1997 BHI kontolt välja võetud summa. Ta leiab, et juriidiline fakt, mille kohaselt tasus A. V. aktsiate eest sularahas 5 739 710 krooni, tähendab seda, et A. V-l oli õigus see summa BHI-lt tagasi saada. Kassaator rõhutab, et A. V. ei ole midagi oma tuluks pööranud, sest tema poolt BHI nimel sularahas tehtud kulutused ületavad arvelduskontolt välja võetud summat.

28. Üldkogu arvates ei kummuta kassaatori need väited linnaja ringkonnakohtu seisukohta, et A. V. ei ole pärast 4. juulit 1997 BHI kontodelt võetud summasid kasutanud BHI, vaid enese huvides. Kohtud on põhjendatult asunud seisukohale, et üksnes asjaolust, et A. V. tasus ajavahemikus 8. maist

4. juulini 1997 BHI nimel sularahas aktsiate eest 5 739 710 krooni, ei ole võimalik järeldada, et need kulutused oleksid mingil viisil seotud A. V. poolt pärast 4. juulit 1997 (s.o ajavahemikus 11. juulist 1997 kuni 2. detsembrini 1998) BHI kontodelt välja võetud sularahaga.

Kohtud ei pidanud usaldusväärseteks A. V. algselt Maksuametile esitatud väiteid raha üleandmise kohta

S. L. P-M-ile. Eeluurimisel keeldus A. V. ütluste andmisest. 19. septembri 2002. a Tallinna Linnakohtu

istungi protokolli järgi ei soovinud A. V. ka kohtus ütlusi anda ega küsimustele vastata. Ta luges ette kirjaliku

avalduse, mille palus võtta toimikusse. Linnakohtu istungil esitasid A. V. ja tema kaitsja täiendava kaitseversiooni, mille kohaselt võttis A. V. aastatel 1997 ja 1998 BHI kontolt küll välja sularaha 5 374 840 krooni, kuid tasus samal perioodil BHI nimel sularahas vabalt kaubeldavate väärtpaberite eest 5 739 710 krooni ning seetõttu ei olnud väljavõetud sularaha A. V. isiklik tulu.

Samas ei selgitanud A. V., mil viisil oli pärast 4. juulit 1997 väljavõetud sularaha seotud enne seda kuupäeva tehtud väärtpaberitehingutega. Linnakohtule esitatud viimases sõnas märkis A. V., et "see, millistest vahenditest antud tehinguid finantseeriti, ei oma antud kohtuasjas mingit tähendust. Toimikus olevate materjalidega on tõendatud, et väljavõetud sularaha on proportsioonis tõendatud väärtpaberitehingutega" (III köide, tl 43).

29. Üldkogu märgib, et PS § 22 lg 3 ja KrMK § 351 lg 1 kohaselt oli A. V-l õigus keelduda ütluste andmisest. Vastavalt PS § 22 lg-le 2 ja KrMK § 19 lg-le 2 ei pidanud A. V. ja tema kaitsja tõendama A. V. süü puudumist ning samadest sätetest lähtudes tuleb kaitseversiooni pinnalt tõusetuvad kõrvaldamata kahtlused süüdistusversiooni õigsuses tõlgendada süüdistatava kasuks.

Üldkogu leiab, et kuna A. V. võttis alates 11. juulist 1997 BHI kontolt välja sularaha, kuid BHI samal perioodil sularaha eest väärtpaberitehinguid ei teinud, siis süüdistusversiooni kummutava kõrvaldamata kahtluse loomiseks pidanuks A. V. selgitama, mil viisil oli BHI kontodelt alates 11. juulist 1997 välja võetud raha seotud enne seda kuupäeva tehtud BHI väärtpaberitehingutega. A. V. ei andnud selgitusi kontodelt väljavõetud raha ja varasemate väärtpaberitehingute seose kohta. Seetõttu jätsid kohtud, kes olid välistanud

A. V. versiooni raha üleandmise kohta S. L. P-M-ile, põhjendatult tähelepanuta ka A. V. konkretiseerimata versiooni 1997. ja 1998. a toimunud sularaha väljavõtmise ja samal perioodil aset leidnud BHI väärtpaberitehingute omavahelise seose kohta.

Üldkogu märgib, et kui kohtualune esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Juhul kui kohtualune ei loo reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 1999. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-112-99 - RT III 2000, 2, 20 ja 27. veebruari 2003. a otsus kohtuasjas nr 3- 1-1-12-03 - RT III 2003, 6, 66, p 9.4.)

30. Eeltoodud põhjustel ei nõustu üldkogu kassaatori seisukohaga, et kuna A. V. käsutas BHI kontosid BHI kui juriidilise isiku esindajana, on välistatud tema poolt isikliku tulu saamine. Käesolevas kriminaalasjas on kohtud motiveeritult tuvastanud, et A. V. esindussuhte kaudu BHI kontolt raha väljavõtmise eesmärgiks oli varjata esindussuhte abil A. V. tulu. Järelikult on kohtud põhjendatult lugenud sularaha, mille A. V. võttis BHI-lt saadud esindusõigust kasutades äriühingu kontodelt välja, samuti reisiarvete tasumiseks kulunud summad A. V. isiklikuks tuluks.

31. Kassaator on kaebuses väitnud, et jättes A. V-le esitatud süüdistusest välja enne 4. juulit 1997 BHI kontolt väljavõetud summa (484 992 krooni 65 senti), muutis linnakohus süüdistust. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus andma kaitsjale võimaluse tõendada ka pärast

4. juulit 1997. a BHI kontolt välja võetud summade seost A. V. poolt 5 739 710 krooni eest BHI nimel aktsiate ostmisega. Selleks tulnuks ringkonnakohtul lugeda lubatavaks tõendiks kaitsja esitatud A. S-i kirjalik kinnitus selle kohta, et A. S. andis 1997. a juuni alguses BHI esindaja A. V-le ettemaksuna sularahas 3,5 miljonit Eesti krooni, kuid A. V. tagastas selle summa aasta jooksul, sest A. S. loobus aktsiate ostmisest. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus ülalnimetatud tõendit arvestamata jättes oluliselt menetlusõiguse norme, sest kriminaalasja menetlemise ajal linnakohtus ei saanud kaitsja teada ega võinud oletada, et kohus muudab süüdistust.

32. Üldkogu ei nõustu kassaatori seisukohaga. Süüdistuse mahu vähendamise sisuline põhjendatus ei ole kassatsioonimenetluse esemeks, kuid formaalselt toimus see täielikus kooskõlas KrMK § 215 lg-s 4 sätestatuga. Puudub alus lugeda kaitseõiguse rikkumiseks sellist kohtupoolset süüdistuse kergendamist, mille tulemina ei ole süüdistuse sisu oluliselt muudetud. Kassatsioonkaebusest tuleneb, nagu oleks 4. juulini 1997. a BHI kontolt sularahas välja võetud summade arvestamine A. V. poolt BHI huvides tehtud kulutustena olnud kohtualusele ja tema kaitsjale üllatuslik. Samas väitis A. V. juba esimese astme kohtus toimunud menetluse ajal, et BHI kontolt väljavõetud sularaha kasutati vabalt kaubeldavate väärtpaberite ostmiseks BHI-le. Seega vähendas linnakohus süüdistuse mahtu,

sest arvestas osaliselt A. V. väiteid. See, et kaitsjale oli kohtualuse ühe väite osaline arvestamine kohtu poolt

ootamatu, ei ole asjaolu, mis õigustaks AKKS § 8 lg 2 mõttes seda väidet täiendavalt kinnitavate tõendite esitamist alles apellatsioonikohtus. Üldkogu peab siinjuures vajalikuks märkida, et vastavalt AKKS § 8 lg-

le 2 võib apellatsioonis tugineda uutele või esimese astme kohtus läbi vaatamata jäetud tõenditele ainult siis,

kui põhjendatakse, miks ei olnud võimalik neid esitada esimese astme kohtus. Veenvat põhjendust selleks apellant üldkogu arvates ringkonnakohtule ei esitanud. Püstitades linnakohtus versiooni, mille kohaselt A. V. poolt pärast 4. juulit 1997. a BHI kontodelt sularaha väljavõtmine oli seotud enne nimetatud kuupäeva BHI nimel tehtud tehingutega, pidid A. V. ja tema kaitsja eeldama, et ära tuleb näidata ka raha väljavõtmise ja raha väljavõtmisele eelnenud kulutuste omavaheline seos (vt käesoleva otsuse punkt 28). Üldkogu arvates on Tallinna Ringkonnakohus jätnud A. S-i kinnituse põhjendatult vastu võtmata, kuna A. V., kes ise ringkonnakohtu istungist osa ei võtnud, pole kunagi väitnud, et 8. maist kuni 4. juulini 1997 ostetud aktsiate eest tasuti A. S-ilt saadud rahaga ja pärast 4. juulit 1997. a BHI kontolt välja võetud sularaha kasutati BHI võla tasumiseks A. S-ile. Samuti ei taotlenud A. V. kaitsja

A. S-i tunnistajana ülekuulamist.

33. Kassaator leiab, et ringkonnakohus, asudes seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas pole oluline, kas

BHI kui juriidiline isik sai tulu või mitte, välistas esialgse süüdistusteesi, mille kohaselt tegutses A. V. BHI

kaudu eesmärgiga saada kasu väärtpaberitehingutest ja see kasu sularahas välja võtta.

Samuti märgib kassaator, et enne kehtiva TuMS § 22 jõustumist 1. jaanuaril 2000. a puudus õiguslik alus BHI võimaliku tulu maksustamiseks.

34. Üldkogu nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et asjaolul, kas BHI sai väärtpaberitehingutest kasu või mitte, ei ole käesolevas kriminaalasjas tähtsust. A. V-le esitatud süüdistuse tekstist nähtuvalt ei ole tema isikliku tulu määratlemisel lähtutud asjaolust, nagu oleks BHI olnud A. V. kontrolli all olev välismaine juriidiline isik, kelle tulu on võrdsustatav A. V. isikliku tuluga. Seetõttu ei olnud kohtutel vajalik A. V. tulu kindlaksmääramisel lähtuda BHI majandustegevuse tulemist.

Üldkogu möönab, et A. V-le esitatud süüdistuse tekstis sisaldub tõepoolest lõik, milles märgitakse, et "A. V.

tegi offshore ettevõtte Brilliant Holdings Inc kaudu väärtpaberitehinguid, mille tulemusel saadud kasu võttis Brilliant Holdings Inc arvelduskontolt 1997. a välja sularahana, millega sai tulu järgnevalt /--/". Süüdistuse teksti tervikuna lugedes on üldkogu arvates siiski üheselt mõistetav, et süüdistuse kohaselt ei moodusta A. V. aastatel 1997 ja 1998 deklareerimata jäetud tulu mitte BHI poolt väärtpaberitehingutest saadud kasu, vaid BHI kontodelt välja võetud sularaha ja tasutud reisiarved. Viidet väärtpaberitehingutele ja selle "tulemusel saadud kasule" tuleb käsitada kui süüdistuse kirjeldavat osa, mis selgitab, kuidas raha BHI kontodele tekkis, kuid mis ei sisusta A. V-le KrK § 1481 lg 10 järgi süüksarvatavat tegu. See, et süüdistus ei seosta A. V. saadud tulu BHI väärtpaberitehingutest saadud kasuga, ilmneb ka asjaolust, et A. V. süüdistuses viidatakse 1993. a TuMS § 9 lg-le 1 üldiselt, mitte aga samas lõikes toodud tululiikide näidisloetelu 3. punktile, mis käsitleb kasu vara, väärtpaberite ja õiguste võõrandamisest. Üldkogu märgib, et BHI kui juriidilise isiku poolt väärtpaberite omandamiseks tehtud võimalikud kulutused (soetamismaksumus) ei mõjuta selle tulu suurust, mis A. V. kui füüsiline isik sai BHI kontodelt sularaha välja võttes ja reisiarveid tasudes.

35. Eelmises punktis toodud põhjustel ei ole kaitsja väide, et 1997. ja 1998. a puudus õiguslik alus BHI võimaliku tulu maksustamiseks, A. V-le esitatud süüdistuse kontekstis asjassepuutuv. Väljaspool käesoleva kriminaalasja piire peab üldkogu siiski vajalikuks märkida, et kassaatori seisukoht, nagu ei oleks enne kehtiva TuMS § 22 jõustumist 1. jaanuaril 2000. a olnud ühelgi juhul võimalik võrdsustada välismaise juriidilise isiku tulu Eesti residendi tuluga, on ebatäpne.

1. septembrist 1994. a jõustunud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 134 lg 1 sätestas, et välismaise juriidilise isiku õigusja teovõime suhtes kohaldatakse selle maa seadust, kus asub tema juhtorgan. Sama paragrahvi teine lõige nägi ette, et kui välismaise juriidilise isiku põhitegevus ei toimu maal, kus asub tema juhtorgan, kohaldatakse selle maa seadust, kus toimub juriidilise isiku põhitegevus. Teatud juhtudel võidakse

tuvastada, et välisriigis registreeritud äriühingut juhitakse tegelikult Eestist ja ühingu osanike, aktsionäride

või juhtidena näidatud isikud ei lange kokku seda äriühingut tegelikult kontrollivate isikutega. Samuti võib selguda, et välismaise äriühingu põhitegevus toimub tegelikult Eestis. Sellise äriühingu õigusvõimele tuli ülalviidatud TsÜS § 134 lg-te 1 või 2 alusel kohaldada Eesti õigust. Kuna Eesti õiguse kohaselt tekib eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime seadusega ettenähtud registrisse kandmisest, puudus juriidilisel isikul, keda tegelikult juhiti Eestist või kelle põhitegevus toimus Eestis, kuid keda ei olnud Eestis kantud seadusega

ettenähtud registrisse, Eestis õigusvõime ja seega ka õigussubjektsus. Sellistele tunnustele vastava välismaise

äriühingu nimel tehtud tehingud ja toimingud tuli lugeda äriühingut tegelikult kontrollivate isikute tehinguteks või toiminguteks. Käesoleval ajal tuleneb samasugune põhimõte Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 14 lg-st 2.

Kuna enne 1. jaanuari 2000. a puudus maksuõiguslik erikord selle kohta, millistel tingimustel on võimalik välismaise juriidilise isiku tulu võrdsustada Eesti residendi tuluga (TuMS § 22), tuli ka Eesti residendi tulu määratlemisel aluseks võtta TsÜS § 134 lg-tes 1-2 sätestatud põhimõtted.

Eeltoodust tuleneb muuhulgas järeldus, et juba alates 1. septembrist 1994 oli teatud juhtudel võimalik Eestis

õigusvõimetu välismaise äriühingu tulu võrdsustada äriühingut tegelikult kontrolliva Eesti residendi tuluga.

Sellisel juhul ei olnud residendi tulu suuruse kindlaksmääramisel oluline, kas tema kontrollitava välismaise

äriühingu tulu võeti viimase kontolt sularahas välja või tehti selle arvelt ülekandeid kolmandatele isikutele.

36. Üldkogu nõustub kassaatori seisukohaga, et pärast 1. septembrit 2002. a isikule Kriminaalkoodeksi

järgi süüdistuse esitamisel tuleks süüdistuses näidata, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi on süüdistuses

kirjeldatud tegu karistatav Karistusseadustiku järgi. Samas ei nõustu üldkogu kaitsjaga selles osas, et kui süüdistuses ei ole Karistusseadustiku vastavaid sätteid välja toodud, on tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida ei ole enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada. Tallinna Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud tegu on kuriteona karistatav ka KarS § 390 lg 1 järgi.

Ringkonnakohus on selgitanud, et 31. detsembrini 1999. a kehtinud TuMS nõuded, mille rikkumises A. V. süüdi tunnistati, sisalduvad ka kehtiva TuMS § 44 lg-s 1 ja § 12 lg-s 1.

IV

37. Eeltoodud põhjustel ning juhindudes Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, jätab Riigikohtu üldkogu Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2003. a kohtuotsuse muutmata ja A. V. kaitsja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Uno Lõhmus Tõnu Anton Jüri Ilvest Henn Jõks

Ott Järvesaar Eerik Kergandberg Hannes Kiris Lea Kivi

Indrek Koolmeister Ants Kull Villu Kõve Lea Laarmaa

Jaak Luik Jüri Põld Harri Salmann Peeter Vaher