3-1-1-6-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-6-04

Otsuse kuupäev

13. veebruar 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

N. M. väärteoasi Liiklusseaduse § 7417 ja § 7431 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 25. septembri 2003. a otsus

väärteoasjas nr 4-1145/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N. M. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikovi

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

13. jaanuar 2004. a

Istungil osalenud isikud

Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat

L. Olovjanišnikov

Resolutsioon

1. Kassatsioonkaebus rahuldada.

2. Tühistada Tallinna Linnakohtu 25. septembri 2003. a otsus väärteoasjas nr 4-1145/03 ja lõpetada

asjas menetlus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N. M. karistati kohtuvälise menetleja 5. mai 2003. a otsusega selle eest, et ta, juhtides 19. aprillil 2003. a

autot joobeseisundis, ei valinud sobivat sõidukiirust, mistõttu sõiduk kaotas juhitavuse ning sõitis teelt välja

vastu puud. Sellega tekitas ta varalise kahju sõiduki omanikule. N. M. lahkus sündmuskohalt

liiklusõnnetusest politseile teatamata. Sellega pani ta toime Liilusseaduse (edaspidi LS) § 7417, § 7419 ja

§ 7431 koosseisudele vastavad väärteod.

LS § 7417 järgi karistati N. M. 60 trahviühiku ehk 3600 krooni suuruse rahatrahviga, LS § 7431 alusel aga

150 trahviühiku ehk 9000 krooni suuruse rahatrahviga. Liiklusseaduse § 7419 järgi lõpetati menetlus VTMS

§ 29 lg 1 p 4 alusel ja saadeti asi kriminaalmenetluse alustamiseks, kuna N. M-l oli varasem kehtiv karistus

joobes juhtimise eest.

2. N. M. vaidlustas kohtuvälise menetleja otsuse tema karistamise kohta LS §-de 7417 ja 7431 järgi Tallinna

Linnakohtus. Ta taotles otsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist. Kaebuse kohaselt oli tema auto

omanikuks ja ka ainsaks liiklusõnnetuse läbi kahju kannatanud isikuks. Seetõttu ei pidanud ta ka vajalikuks

politseid juhtunust teavitada.

3. Tallinna Linnakohtu 25. septembri 2003. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus

LS § 7431 järgi mõistetud karistuse osas. Selle rikkumise eest mõisteti uus karistus, milleks oli 50

trahviühiku ehk 3000 krooni suurune rahatrahv. Muus osas jäeti otsus muutmata.

Kohus leidis, et N. M. pani toime LS § 7417 järgi kvalifitseeritava teo, sest pole tõendatud, et ta tekitas kahju

vaid endale. N. M. juhtis sõiduautot, mis kuulus pärast tema isa surma pärandvara hulka, kuid polnud veel

päritud ja auto ei olnud N. M. nimele Autoregistrikeskuses registreeritud. Liiklusõnnetuse ajal, 19. aprillil

2003. a, ei olnud kohtu arvates selge ka isikute ring, kellele kahju tekitati. Seega oleks N. M. pidanud LE

§ 227 kohaselt teatama liiklusõnnetusest koheselt politseile. Kuna ta seda aga ei teinud, rikkus ta

ettevaatamatusest LE § 227 nõudeid.

Kohus leidis, et LS § 7431 alusel mõistetud 150 trahviühiku suurune rahatrahv ei vasta toimepandud teole,

sest N. M. pani selle toime ettevaatamatusest ja eelnevalt ta sellelaadseid rikkumisi toime pannud ei olnud.

4. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse N. M. kaitsja vandeadvokaat Leonid

Olovjanišnikov, kes palub linnakohtu otsuse LS § 7417 ja 7431 järgi süüdimõistmises ja karistamises

tühistada ning asjas menetluse lõpetada.

Kaebuses väidetu kohaselt ei ole kohus auto omaniku kindlaksmääramisel juhindunud pärimisseaduses

sätestatust. N. M. kasutas autot, pärijad olid otsustanud, et auto registreeritakse N. M. nimele.

Liiklusõnnetusega põhjustas N. M. kahju üksnes iseendale ja seetõttu ei pidanud ta ka juhtunust politseisse

teatama.

5. Riigikohtu istungil toetas kassaator kassatsioonkaebust ja esitas mootorsõiduki registreerimistunnistuse

koopia, millest nähtub, et 28. novembrist 2003. a on N. M. liiklusõnnetuses osalenud sõiduauto omanik.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et N. M. valis ebaõige sõidukiiruse ja põhjustas liiklusõnnetuse,

mille tagajärjel sai kannatada tema juhitud sõiduauto. Muud varalist kahju tuvastatud ei ole. Lähtudes

põhimõttest, et enda vara kahjustamine ei ole karistatav, tuleb isiku karistamiseks LS §-de 7417 ja 7431 järgi

tõendada asjaolu, et N. M. ei olnud sõiduauto omanik ja seega sai varalist kahju teine isik.

6.1 Kuna auto kuulus N. M. isale, kes oli liiklusõnnetuse toimumise ajaks surnud, tuleb omaniku

kindlakstegemisel lähtuda pärimisseaduse (edaspidi PärS) regulatsioonist. Tallinna Linnakohus on ekslikult

leidnud, et pärandvara pole pärijatele üle läinud.

PärS § 117 lg 3 kohaselt loetakse pärandvara vastu võetuks, kui pärijad on asunud pärandvara või osa sellest

valdama, kasutama või käsutama. N. M. oli asunud valdama pärandvarasse kuuluvat autot ja seega ka

pärandvara vastu võtnud.

PärS § 141 näeb ette, et kuni pärandvara jagamiseni valdavad, kasutavad või käsutavad kaaspärijad

pärandvara kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt. Seega tuleb lahendada küsimus, kas pärijad olid

pärandvara jaganud või oli see endiselt kaasomandis. PärS § 144 lg 4 kohaselt jagavad kaaspärijad

pärandvara kokkuleppel, (mis võib olla ka suuline), vaidluse korral jagab vara kohus.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt olid pärijad otsustanud auto jätta N. M-le. Seda otsustust kinnitab ka

mootorsõiduki registreerimistunnistuse koopia, mille kohaselt on alates 28. novembrist 2003. a sõiduki

omanikuna registreeritud N. M. Pärijate vahel ei ilmnenud ka pärast liiklusõnnetust lahkarvamusi, kes on

vastutav kahju tekitamises ja kellele kahju tekitati.

Seega ei ole tõendatud, et N. M. oleks tekitanud varalist kahju kellelegi teisele. Sellest tulenevalt tuleb

lõpetada LS § 7417 järgi menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Samuti tuleb VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel

lõpetada menetlus LS § 7431 järgi, kuna menetlusalusel isikul puudus kohustus politseile liiklusõnnetusest

teatada, sest ta ei tekitanud kellelegi teisele varalist kahju.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi