3-2-1-13-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-13-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. veebruar 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa

Kohtuasi

AS Sarkop hagi AS Eramu vastu 407 045 krooni 98 sendi

saamiseks ja AS Eramu vastuhagi 161 359 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1045/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Eramu kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. jaanuar 2004. a

Istungil osalenud isikud

AS Sarkop lepinguline esindaja vandeadvokaat R. Ainla.

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri

2003. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Sarkop esitas 4. juunil 2002. a AS Eramu vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista

tööettevõtulepingust tuleneva võlgnevuse 281 168 krooni 90 senti. 14. märtsil 2003. a suurendas ta

nõuet ja palus kostjalt välja mõista ka 125 859 krooni 8 sendi suuruse viivise. Kokku palus hageja

kostjalt välja mõista 407 045 krooni 98 senti.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 11. septembril 2001. a tööettevõtulepingu nr 01011, mille

järgi AS Sarkop kohustus valmistama, transportima ja paigaldama kuus valamulauda, trepi, neli ust,

lükandukse ja lavaraami. Lepingu p 3.1 järgi oli töö maksumus koos käibemaksuga 401 695 krooni

60 senti ning töö tegemise lõpptähtajaks oli 6. oktoober 2001. a. Lepingu lisa 3 järgi pidi kostja

hagejale tasuma töö eest järgmiselt: 30% summast kolm päeva pärast lepingu allkirjastamist, 40%

summast 20 päeva pärast esimest makset ja 30% summast 10 päeva pärast üleandmise-vastuvõtmise

akti allkirjastamist. Kostja tasus lepingus nimetatud summast ainult esimese graafikujärgse makse, s.o

120 508 krooni 70 senti. Tööde üleandmise-vastuvõtmise aktile keeldus kostja alla kirjutamast.

Kostja on töö vastu võtnud lepingust tulenevalt 22. novembril 2001. a. Hageja valmistatud esemed on

kasutuses. Hageja leiab, et kostja on kohustatud töö eest tasuma ka ülejäänud summa. Kostja pidi

teise graafikujärgse makse 136 168 krooni tasuma 8. oktoobril 2001. a. Kostja on selle tasumisega

viivitanud 512 päeva. Kolmanda graafikujärgse makse 120 508 krooni 70 senti pidi kostja tasuma 10

päeva pärast üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist. Kuna töö on vastu võetud, siis on kostja

kolmanda makse tasumisega viivitanud 467 päeva. Kui tellija viivitab lepingu eest tasumisega, on

täitjal lepingu p 3.3 kohaselt õigus nõuda tellijalt viivist 0,1% tasumata summalt päevas.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja väitis, et hageja ei pidanud kinni lepingus sätestatud

tähtaegadest. Ta keeldus töö vastuvõtmisest, sest tehtud töö oli puudustega. Ta tagastas tööde

üleandmise-vastuvõtmise akti koos puuduste kirjeldusega hagejale 27. novembril 2001. a. Kuna

puudused töös on kõrvaldamata, keeldus ta arvet tasumast. 11. septembril 2001. a sõlmitud lepingu

lisa 3 järgi tuli 30% lepingu summast tasuda 10 päeva pärast üleandmise-vastuvõtmise akti

allkirjastamist. Pooled ei ole aktile alla kirjutanud. Arvestades hageja tehtud töödes esinevaid

puudusi, mis takistavad omanikul eramu kasutamist, on kostja tasunud hagejale summa, mis vastab

tema poolt faktiliselt tehtud tööle. Praaktöö eest tasu nõudmine on põhjendamatu.

4. AS Eramu esitas 21. jaanuaril 2003. a vastuhagi, milles palus AS-lt Sarkop välja mõista viivise 161

359 krooni. Vastuhagi põhjenduste kohaselt rikkus AS Sarkop lepingut. Ta ei ole lepingus

kokkulepitud kvaliteedinõuetele vastavat tööd teinud ega AS-le Eramu üle andnud. Seega on AS

Sarkop viivitanud 474 päeva ja peab lepingu p 4.3 järgi maksma viivist.

5. AS Sarkop vastuhagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Lepingu p 8.2 kohaselt loeti

töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija keeldub valmis tööd alusetult vastu võtmast. AS Eramu keeldus

töö vastuvõtmisest, kuid ei esitanud kolme tööpäeva jooksul põhjendustega akti. Lepingust tulenevalt

on kostja oma käitumisega näidanud, et ta on töö vastu võtnud ja viivise nõue on seega

põhjendamatu.

6. Tallinna Linnakohtu 9. mai 2003. a otsusega rahuldati hagi ja vastuhagi osaliselt. Kohus mõistis

AS-lt Eramu AS Sarkop kasuks välja 340 148 krooni 50 senti ja AS-lt Sarkop AS Eramu kasuks välja

14 978 krooni 50 senti. Tasaarvestuse tulemusena mõistis kohus AS-lt Eramu AS Sarkop kasuks välja

325 170 krooni.

7. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja valmistas ja paigaldas

töövõtjana hinnapakkumises loetletud esemed tellija ehitatavasse elamusse asukohaga Pirita tee 34,

Tallinn. Pooled vaidlevad tehtud töö kvaliteedi üle. Põhjendatud ei ole tellija vastuväited, et kuna töö

ei vasta kokkulepitud kvaliteedile, siis on tal õigus keelduda töö eest kokkulepitud tasu maksmisest.

Kuna tellitud esemed on tehtud ja paigaldatud, on tellija TsK §-de 355 ja 369 järgi kohustatud tehtud

töö eest tasuma. Asjas on tõendatud, et töös esinesid kõrvalekaldumised lepingus kokkulepitud

kvaliteedinõuetest, kuid töö ei olnud praak. Elamu on 2001. aasta oktoobrist I. Pihela perekonna

kasutuses. Tellija kasutas seaduses sätestatud õigust nõuda töös tähendatud puuduste tasuta

kõrvaldamist. Seadus ei anna tellijale õigust nõuda puuduste tasuta kõrvaldamist ja samal ajal ka tasu

vähendamist.Tellija valis ise seaduses ettenähtud sobiva kaitsevahendi. Lepingu p 8.4 mõttes on

tegemist puudustega, mida on võimalik kõrvaldada. Ka tellija on sellele asjaolule viidanud töövõtjale

12. veebruaril 2002. a esitatud pretensioonis.

8. Põhjendamatud on AS Eramu väited, et AS Sarkop ei ole tehtud tööd üle andnud. Pooled ei vaidle

selle üle, et töövõtja esitatud töö üleandmise-vastuvõtmise aktile keeldus tellija alla kirjutamast. TsK

§ 366 lg 1 ei anna tellijale õigust keelduda aktile allakirjutamisest. Ka lepingu p-s 8 olid pooled

kokku leppinud töö üleandmise ja vastuvõtmise korras ning p-s 8.4 oli kokku lepitud, et puuduste

avastamine ei ole tellijale aluseks töö vastuvõtmisest keeldumiseks, kuid puudused tuli fikseerida

aktis. Aktile allakirjutamisest keeldumisega jättis tellija lepingu selle nõude täitmata. Töö tuleb

vastavalt lepingu p-le 8.2 lugeda tellija poolt faktiliselt vastu võetuks, kuna kokkulepitud kolme

tööpäeva jooksul ei tagastanud tellija talle saadetud akti. Asjaolu, et akt oli tellijale esitatud

19. novembril 2001. a, on tõendatud tellija pretensiooniga 12. veebruarist 2002. a. See, et aktile

vastati 27. novemberil 2001. a, on tõendatud faksi kuupäevaga ja kinnitatud seadusjärgse esindaja

poolt kostja kirjalikus vastuses. Tellija on kohustatud töö eest tasuma ja seda lepingus ette nähtud

määras ning tingimustel. Tellija on tasunud vaid esimese graafikujärgse makse 120 508 krooni 70

senti. Töövõtjale on lepingus kokkulepitud tasust maksmata 238 294 krooni ja see tuleb tasuda koos

käibemaksuga. Kuigi lepingu p 3.2 ja lisa 3 järgi pidi tellija tasuma töövõtja esitatud arvete alusel, ei

anna kolmanda arve esitamata jätmine õigust jätta lepingujärgne summa maksmata. Arve esitamata

jätmine saab avaldada ja avaldabki mõju kolmandalt osasummalt viivise arvestamisele või

arvestamata jätmisele, kuid ei anna õigust jätta lepingujärgne kohustus täitmata. Kuna on tõendatud,

et tellija ei ole töövõtja 7. detsembril 2001. a esitatud teise osamakse arvet tasunud, on ta selle

maksmisega viivitanud. Nõustuda ei saa töövõtja viivise arvestuse alguse kuupäevaga. Tõendatud on,

et täpset lepingujärgset tasumist, s.o 20 päeva jooksul pärast esimest makset, takistas arve

puudumine. 7. detsembri 2001. a arve nr 75 maksetingimuse kohaselt pidi tellija selle tasuma 7 päeva

jooksul. Seega on tellija viivituses alates 15. detsembrist 2001. a ja hageja on õigustatud nõudma

viivist kuni 4. märtsini 2003. a kokku 433 päeva eest 58 961 krooni 61 senti (433 x 0,1% x 136 168).

Samas ei saa nõustuda hageja viivise nõudega kolmanda osamaksu osas. Kuigi tellija oli kohustatud

seda tasuma ja tasumata jätmisel rikkus lepingut, ei täitnud ka töövõtja ise selle makse osas lepingut

ega esitanud arvet. Kostja ei ole selle makse tasumisega viivitanud enda süü tõttu ja viivist ei ole

mõistlik arvestada.

9. Lepingu p 7.2 ja lisa 4 kohaselt pidid kõik tööd olema valmis 6. oktoobril 2001. a. Töö anti üle

19. novembril 2001. a. Seega peab AS Sarkop tasuma perioodi 7. oktoobrist 2001. a kuni

19. novembrini 2001. a, s.o 44 päeva eest tellijale viivist 14 978 krooni 48 senti (44 x 0,1% x 340

420).

10. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse AS Eramu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. oktoobri 2003. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Kuna kohus on oma

seisukohti piisavalt põhjendanud, ei pidanud ta tulenevalt TsMS § 330 lg-st 5 vajalikuks korrata

esimese astme kohtu põhjendusi.

12. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb TsK § 173 lg 1 ja § 174 järgi kohustis täita nõuetekohasel

viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seadusele või lepingu sätetele ning ühepoolne

loobumine kohustise täitmisest ega ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei ole lubatud. Kohus

juhindus asjas õigesti TsK §-st 355, § 366 lg-st 1, § 368 lg-st 1 ja § 369 lg-st 1 ning viivise osas TsK

§-st 229 ning 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS §-st 108, samuti lepingus kokkulepitust. Kohus leidis

põhjendatult, et AS Sarkop on 11. septembri 2001. a lepinguga tellitud töö teinud ning AS Eramu on

töö faktiliselt vastu võtnud ja et viimasel on kohustus töö eest maksta. Ka tuvastas kohus õigesti, et

mõlemad pooled rikkusid lepingut ning on seetõttu kohustatud maksma viivist.

13. Linnakohus ei ole apellatsioonkaebuses väidetud protsessiõiguse norme rikkunud. Kohus hindas

asjas esitatud tõendeid objektiivselt ja igakülgselt. Kohus tuvastas, et tehtud töös esinesid

kõrvalekaldumised lepingus kokkulepitud kvaliteedinõuetest (RYL-90), kuid tegemist ei olnud

kasutamiskõlbmatute esemetega, s.t puudused olid kõrvaldatavad. Selle järelduse tegemisel tugines

kohus tunnistaja I. Pihela ütlustele, asja tundva isiku arvamusele (tl 58-68) ja kostja 12. veebruari

2002. a kirjale (pretensioonile, tl 35). Linnakohus andis nimetatud kirjale kui tõendile hinnangu ja

leidis, et kostja arvates oli tegemist lepingu p 8.4 mõttes puudustega, mida hagejal on võimalik

kõrvaldada. Eelnimetatud järeldust ei lükka ümber kirjas esitatud kostja väide, et tema tellija ei ole

nõus praaktööde eest tasuma. Linnakohus ei pidanud otsuse tegemisel pöörama tähelepanu

valmistatud esemete funktsionaalsusele ega esteetilisele väärtusele, sest kostja ei esitanud esimese

astme kohtus sellekohaseid väiteid. Kohus luges hageja poolt 19. novembril 2001. a kostjale tööde

üleandmise-vastuvõtmise akti esitamise tõendatuks kostja 12. veebruari 2002. a kirjaga (pretensioon)

hagejale (tl 35) ja kostja õigeksvõtuga vastuhagiavalduses (tl 51). Tõendamata on kostja vastuväide,

et ta sai akti 26. novembril 2001. a. Toimikus olev 26. novembri 2001. a faksi ärakiri (tl 22) ei välista

selle esitamist varem, s.o 19. novembril 2001. a.

14. Linnakohus ei väljunud hagi raamidest, kui tuvastas tööde üleandmise-vastuvõtmise akti

esitamise ja selle kostja poolt tagastamise kuupäeva. Üleandmise-vastuvõtmise akti vormistamises oli

kokku lepitud lepingu p-s 8.1. Pooled ei vaidle selle üle, et tööde üleandmise-vastuvõtmise akt on alla

kirjutamata. Kuna hageja tugines hagis asjaolule, et kostja on töö faktiliselt vastu võtnud, pidi kohus

muu hulgas andma hinnangu ka lepingu p-le 8.2 ning sellest tulenevalt tuvastama kuupäevad, millal

hageja akti esitas ja millal kostja selle tagastas. Ka kostja on pidanud vajalikuks vastuses hagile ja

vastuhagiavalduses nende kuupäevade esiletoomist. Seetõttu ei saanud kohus jätta neid tähelepanuta.

15. Kostja järeldus, et kuna hageja ei esitanud kolmanda osamakse kohta arvet, siis sellega on

tõendatud, et hageja ei ole tööd lepingus kokkulepitud mahus teinud, on meelevaldne ega ole

kooskõlas asjas tuvastatud asjaoludega ega esitatud tõenditega. Kostja valis endale ise seadusega

lubatud õiguskaitsevahenditest sobivaima, kasutades TsK § 368 lg-s 1 sätestatud õigust nõuda töös

tähendatud puuduste tasuta kõrvaldamist (vt pretensioon tlk 35). Seadus ei võimalda nõuda samal ajal

ka tasu vähendamist. Seetõttu ei ole seadusega kooskõlas kostja järeldus, et tema ettemaksuna tasutud

120 508 krooni 70 senti on õige ja piisav tasu tehtud töö eest ning et ta ei peagi hagejale enam midagi

maksma. Kohtu viide käibemaksuseaduse § 28 lg-le 1 on eksitav. Nimetatud seadus ei reguleeri

poolte sõlmitud tööettevõtulepingust tulenevaid suhteid.

16. Linnakohus on piisavalt ja arusaadavalt põhjendanud, milliste kohustuste täitmisega ja kui kaua

pooled viivitasid ning miks tuleb poolte viivise nõue rahuldada osaliselt. Kohus on otsuses hinnanud

kostja väiteid, et hageja viivitab oma kohustuste täitmisega tänaseni ning kostja ei ole oma kohustuste

täitmisega viivitanud. Ringkonnakohtul puudub alus hinnata tõendeid teisiti ja teha teistsuguseid

järeldusi, kui tegi esimese astme kohus.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

17. Kassatsioonkaebuses palub AS Eramu tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse,

millega jätta AS Sarkop hagi AS Eramu vastu rahuldamata ja rahuldada AS Eramu vastuhagi.

18. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg 4, jättes põhjendamata, miks ta ei nõustu kostja väidetega.

Kuna töö ei vastanud lepingu tingimustele, siis ei pidanud kostja tööd vastu võtma ega selle eest ka

tasuma. Ebaõige on linnakohtu järeldus, et kuna asjad on elamusse paigutatud, siis on nad ka

kasutuses ning järelikult ei ole tegemist täieliku praagiga. Mõlema osapoole allkirjata faksi teel

vahetatud teabekandjat ei saa lugeda üleandmise-vastuvõtmise dokumendiks. Kuna

lepingutingimused on täitmata ja hageja ei ole ka kolmandat arvet esitanud, siis puudub alus tasu

nõuda.

19. Kuna hageja ei tuginenud esimese astme kohtus asjaolule, et kostja ületas akti tagastamise

tähtaega, siis väljuvad kohtu sellekohased seisukohad hagi piiridest ja ringkonnakohus rikkus TsMS

§ 229.

20. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud TsK § 355. Praaktööde paigutamine tellija valdusesse ei

ole võrdsustatav tellimuse täitmisega ja jätab tellija ebaproportsionaalselt ebavõrdsesse olukorda.

Selline tõlgendus on vastuolus ka Riigikohtu lahendiga asjas nr 3-2-1-59-99.

21. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et tuginemine TsK § 368 lg-st 1 tulenevale puuduste

kõrvaldamise nõudele välistab õiguse nõuda tasu vähendamist töö eest, kui puudusi ei kõrvaldata.

Väär on ka seisukoht, et hageja on kohustatud tasuma viivist vaid perioodi 7. oktoobrist

19. novembrini 2001. a eest. Hageja ei ole tänaseni puudusi kõrvaldanud.

22. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis AS Sarkop, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

23. Kolleegiumi istungil jäi vastustaja lepinguline esindaja vandeadvokaat R. Ainla vastuses esitatud

seisukohtade juurde ja lisas, et AS Sarkop on valmis kõrvaldama töös esinevad puudused, kui tööde

eest on tasutud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

24. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning kassatsioonkaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks.

25. Ringkonnakohus tuvastas, et AS Sarkop on 11. septembri 2001. a lepingu järgi tellitud töö teinud

ning AS Eramu on töö faktiliselt vastu võtnud ja seetõttu on AS Eramu kohustatud töö eest tasuma.

Kolleegium nõustub selle järeldusega. Pooltevahelise tööettevõtulepingu p 8.2 järgi oli tellija

kohustatud täitja tehtud töö üle vaatama ja aktsepteerima või akti kirjalikult ja põhjendustega kolme

tööpäeva jooksul tagasi lükkama. Töö loeti lepingu sama punkti kohaselt vastu võetuks ka juhul, kui

tellija alusetult keeldub valmis tööd talle selleks täitja antud kolme tööpäeva jooksul vastu võtmast.

Seega andis lepingus kokkulepitu õiguse lugeda töö vastuvõetuks ka akti selleks ettenähtud tähtaja

jooksul allkirjastamata jätmise korral. Kohtud on tuvastanud, et hageja esitas kostjale üleandmise-

vastuvõtmise akti 19. novembril 2001. a, ning selle, et kostja tagastas akti hagejale alla kirjutamata

27. novembril 2001. a koos puuduste kirjeldusega. Kuid leping ei näinud puuduste esinemise korral

pooltele ette võimalust jätta tehtud töö vastu võtmata. Lepingu p 8.4 kohaselt ei olnud puuduste

avastamine töös tellijale aluseks töö vastuvõtmisest keeldumiseks, kuid puudused tuli fikseerida töö

üleandmise-vastuvõtmise aktis ning täitja oli kohustatud need kõrvaldama mõistliku tähtaja jooksul

oma kulul. Õigust jätta töö vastu võtmata võinuks kolleegiumi arvates erandina tunnustada juhul, kui

tehtud töö oleks olnud täiesti kasutuskõlbmatu ja tulnud tervikuna asendada, st töö oleks tulnud uuesti

teha (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-55-99, RT III 1999, 19, 188). Käesolevas asjas on

kohtud tuvastanud, et töö oli küll puudustega, kuid puudused olid kõrvaldatavad. Seega ei ole õiged

kassatsioonkaebuse väited, et ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti TsK § 355 ja et AS Sarkop

viivitab tööde üleandmisega tänaseni.

26. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud on, tuginedes TsK § 368 lg-st 1 tulenevale

puuduste kõrvaldamise nõudele, välistanud õiguse nõuda tasu vähendamist töö eest juhul, kui

puudusi ei kõrvaldata. Kohtud ei ole välistanud üleminekut puuduste kõrvaldamise nõudelt tasu

vähendamise nõudele. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuna kostja nõuab puuduste tasuta

kõrvaldamist, siis ei saa ta samal ajal nõuda tasu vähendamist. Kuna TsK § 368 lg 1 sätestab õiguse

tasu vähendamisele nõudeõigusena (VÕS §-s 112 on sätestatud hinna alandamise õigus

kujundamisõigusena), siis saab seda esitada (maksma panna) ainult hagi teel. Kolleegium möönab, et

õiguskorra tõhususe huvides võiks kõne alla tulla tasu vähendamise nõudeõiguse esitamine

(maksmapanek) ka kohtumenetluses esitatava vastuväite kaudu, kuid siis oleks AS Eramu pidanud

esitama kohtule selge vastuväite ja tõendeid selle kohta, et ta puuduste kõrvaldamise nõude asemel

peab vajalikuks tasu vähendamist just nõutavas ulatuses.

27. Kolleegium märgib, et pärast tööde eest tasumise kohustuse täitmist on AS Sarkop pooltevahelise

lepingu p 8.4 järgi kohustatud puudused kõrvaldama mõistliku tähtaja jooksul ning et puuduste

kõrvaldamise nõude täitmata jätmine aegumise sätetele toetudes võib osutuda hea usu põhimõtte

vastaseks käitumiseks. Asja materjalide kohaselt on AS Sarkop andnud nõusoleku puuduste

kõrvaldamiseks (tlk 36).

28. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 231 lg 4. Kuna

ringkonnakohus jättis esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis TsMS § 330 lg-st 5 tulenevalt ei

pidanud ta esimese astme kohtu põhjendusi kordama. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse

põhjendustega ja on seega põhjendanud otsuses tehtud järeldusi: miks on töö vastu võetud, sh seda,

miks saab tööd lugeda vastuvõetuks allkirjastamata akti tähtaegselt tagastamata jätmise tõttu; miks on

kostjal tekkinud kohustus maksta tasu ja miks on hagejal tekkinud õigus nõuda ka kolmanda

osamakse tasumist.

29. Väär on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ületas otsuses nõude piire.

Ringkonnakohus on otsuses põhjendanud, miks tema arvates ei ole rikutud TsMS § 229. Kolleegium

nõustub ringkonnakohtu põhjendustega (vt käesoleva otsuse p 14).

V. Kõve, A. Kull, L. Laarmaa