3-2-1-16-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-16-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. veebruar 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed A. Kull ja J. Luik

Kohtuasi

Mati Vanni hagi AS Balteco vastu dividendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1227/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Balteco kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. jaanuar 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

17. oktoobri 2003. a otsust põhjenduste osas. Muus osas jätta

otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le ADVOKAADIBÜROO MAIRE ARM

17. novembril 2003. a AS Balteco kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 11 771 (üksteist tuhat seitsesada

seitsekümmend üks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 2. mail 2002. a esitas Mati Vann Harju Maakohtule hagi AS Balteco vastu, paludes kostjalt välja

mõista tasumata dividendidest tulenev võlgnevus 1 637 882 krooni 90 senti. 17. aprillil 2003. a

vähendas hageja nõuet, paludes kostjalt välja mõista 1 252 682 krooni.

2. Hagiavalduse kohaselt otsustati 4. juunil 2001. a toimunud AS Balteco aktsionäride korralisel

üldkoosolekul maksta aktsionäridele dividende 7 024 235 krooni. Mati Vannile kuulub 252 000 AS

Balteco aktsiat. AS Balteco 12. juuni 2001. a tõendi nr 192 kohaselt määrati 2000. a kasumi

jaotamise tulemusena M. Vannile netodividendi 1 945 944 krooni. AS Balteco põhikirjas ei ole

dividendi maksmise korda sätestatud. M. Vann esitas 13. septembril 2001. a AS-le Balteco dividendi

väljamaksmise nõude, paludes dividendi välja maksta 7 päeva jooksul.

12. novembril 2001. a kehtestas AS Balteco aktsionäride koosolek dividendi väljamaksmise korra,

mille kohaselt makstakse dividendi igakuiste maksetena, mille suuruse määrab kindlaks AS Balteco

nõukogu. 21. detsembri 2001. a aktsionäride erakorraline üldkoosolek muutis 12. novembri 2001. a

otsust ja määras, et dividendi makstakse igakuiste maksetena alates 2001. a detsembrist ja igakuise

makse suuruseks on 0,15 krooni aktsia kohta.

Hagi põhjenduste kohaselt oli kostja kohustatud TsK § 177 lg 1 alusel maksma hagejale dividendi

välja hiljemalt 20. septembril 2001. a, kuna enne dividendi väljamaksmise otsuse vastuvõtmist ei

olnud kostja kehtestanud selle maksmise korda. Aktsionäride üldkoosolekutel 12. novembril 2001. a

ja 21. detsembril 2001. a vastuvõetud otsused ei puuduta hagejat, kuna tema nõudeõigus tekkis

20. septembril 2001. a seoses 13. septembri 2001. a nõude esitamisega, s.o enne dividendi

väljamaksmise korda puudutavate otsuste vastuvõtmist. Kehtiv dividendi väljamaksmise kord on

vastuolus ÄS § 277 lg-ga 1, mille kohaselt tuleb dividendi maksta üks kord aastas.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja väitis, et ÄS § 277 lg 2 kohaselt peab dividendi maksmise kord

tulenema kas äriühingu põhikirjast või olema vastu võetud aktsionäride üldkoosoleku poolt.

Dividendi väljamaksmise otsustamise ajal nimetatud kord puudus, mistõttu puudus kostjal alus selle

aktsionäridele väljamaksmiseks. 21. detsembri 2001. a aktsionäride üldkoosoleku otsuse alusel on

kostja hagejale iga kuu dividendi välja maksnud.

4. Harju Maakohtu 4. juuni 2003. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei saa TsK § 177 kohaldada aktsiaseltsi sisesuhtes, seega ka dividendi

nõude osas. Tsiviilkoodeksi § 177 kohaldamine eeldab, et kohustise täitmise tähtaeg ei ole ei seaduses

ega kohustises kindlaks määratud. Käesoleval juhul on seadusandja aga selle määranud, delegeerides

dividendide maksmise korra määratlemise üldkoosolekule, st äriühingu aktsionäridele, kelle hulka

kuulub ka hageja. Asjaoludest nähtub, et hageja ei ole taotlenud üldkoosoleku kokkukutsumist ega

seal vastava korra kehtestamist, vaid on esitanud nõude maksta dividend välja TsK § 177 alusel.

Selline käitumine ja sellel põhinev nõue on põhjendamatud. Tsiviilkoodeksi kohaldamine ei ole

kooskõlas ka seaduse mõttega ega äriühingu üldiste eesmärkidega. Äriühingu peamiseks eesmärgiks

on tsiviilkäibes osalemine teenuste osutamise või kaupade müügi kaudu ja alles seejärel kasumi

jagamine oma aktsionäridele dividendi väljamaksmise teel. Dividendi maksmise korra kehtestamine

on jäetud aktsionäridele. Kui dividendi maksmine on otsustatud, siis saavad aktsionärid selle

maksmise korra enamusele vastuvõetaval viisil lahendatud. Dividendi väljamaksmisel tuleb lähtuda

nii sellest, et maksmisel ei saaks kahjustatud aktsionäride huvi saada oma investeeringult tulu, kui ka

sellest, et äriühing saaks pärast dividendi väljamaksmist jätkata oma tegevust.

Äriseadustiku järgi saab dividendi maksmine toimuda kas põhikirjas ettenähtud korras või

üldkoosolekul vastuvõetud korra alusel. Selle regulatsiooni mõte ja eesmärk on lasta äriühingul endal

lahendada vastuolu nende kahe osaliselt vastandliku huvi vahel. Dividendi väljamaksmist saab

aktsionär nõuda vaid tuginedes ÄS § 277 lg-s 2 ettenähtud korrale. Asjakohane ei ole hageja viide

sellele, et üldkoosolekul kinnitatud kord ei ole vastavuses ÄS § 277 lg-ga 1. Hageja ei ole seda otsust

vaidlustanud ja kohtul puudub alus kontrollida selle seadusele vastavust. Kuna hagejal ei tekkinud

nõudeõigust TsK § 177 lg 1 alusel, ei ole asjakohane küsimus, kas dividendide maksmise korra

kehtestamine pärast TsK § 177 alusel nõude esitamist jätab kehtima TsK § 177 alusel esitatud nõude.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. oktoobri 2003. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega mõistis AS-lt Balteco välja 1 177 082 krooni.

6. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kuidas peab kostja dividendi hagejale

välja maksma, s.o kas hageja nõudmisel ühekordse summana või igakuiste osamaksetena aastate

jooksul, nagu näeb ette 21. detsembril 2001. a aktsionäride erakorralise üldkoosoleku poolt

vastuvõetud dividendi maksmise kord.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et vaidluse lahendamisel ei saa kohaldada 1. juulini

2002. a kehtinud TsK § 177 lg 1. Dividendi väljamaksmine on reguleeritud äriseadustikus, mille

vastavaid sätteid tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada. Maakohus kohaldas äriseadustiku sätteid

ebaõigesti. Vastavalt ÄS § 276 lg-le 1 võib aktsiaselts teha aktsionärile väljamakseid ainult

puhaskasumist või eelmiste majandusaastate jaotamata kasumist, millest on maha arvatud eelmiste

aastate jaotamata kahjum. Äriseadustiku § 276 lg-s 2 sätestatu kohaselt on dividend osa

puhaskasumist, mis makstakse aktsionärile vastavalt tema aktsiate nimiväärtusele. Sellest tulenevalt

ei ole seaduse mõttega kooskõlas kohtu järeldus, nagu peaks dividendi väljamaksmisel arvestama

sellega, et äriühing saaks jätkata oma tegevust ja ohustatud ei saaks tema peamine eesmärk " teenuste

osutamine või kaupade müük. Selline järeldus on vastuolus dividendi olemusega. Dividendi näol on

tegemist puhaskasumi osaga, mille puhul on aktsionärid otsustanud, et selle maksmine ei kahjusta

äriühingu tegevust. Kohtuotsusest ei nähtu ka see, mille alusel määras kohus kostja tegevuse peamise

eesmärgi " teenuste osutamine ja kaupade müük. Kostja põhikirjast nimetatu ei tulene. ÄS § 279 lg-

s 1 on sätestatud aktsionäri õigus nõuda üldkoosoleku otsusega ettenähtud dividendi väljamaksmist.

Dividendi maksmise kord on reguleeritud ÄS §-s 277. ÄS § 277 lg 1 sätestab, et dividendi võib

maksta üks kord aastas kinnitatud majandusaasta aruande alusel.

Ringkonnakohus oli seisukohal, et eelnimetatud sätte kohaselt makstakse dividendi üks kord aastas.

Seetõttu ei ole asja lahendamisel tähtsust asjaolul, et üldkoosolek kehtestas ÄS § 277 lg-s 1

sätestatust erineva dividendi maksmise korra, s.o maksmise igakuiste osamaksetena. Ringkonnakohus

ei nõustunud kostja poolt ÄS § 277 lg-le 1 antud tõlgendusega, mille kohaselt kehtivad sõnad "üks

kord aastas" majandusaasta aruande kinnitamise, mitte dividendi väljamaksmise kohta. Aktsiaseltsi

aruandlus, s.h majandusaasta aruande koostamine ja kinnitamine on reguleeritud ÄS 28. peatükis (§-d

331-334). Puudub mõistlik põhjendus, miks oleks seaduseandja pidanud ÄS § 277 lg-s 1, mis

reguleerib dividendi maksmise korda, sätestama majandusaasta aruande kinnitamise sagedust.

Vaidluse kontekstis ei ole tähtsust, millal üldkoosolek dividendi maksmise korra kehtestas, kuigi

hageja sidus oma nõude selle kehtestamise kuupäevaga. Küll tuleb see kord võtta aluseks,

otsustamaks selle üle, kas hageja nõue on sissenõutav. 21. detsembri 2001. a üldkoosolekul määrati,

et dividendi hakatakse maksma alates 2001. aasta detsembrist. Seega on hageja nõue sellest ajast

arvates sissenõutav.

Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, nagu peaks ta leidma dividendi maksmiseks vajalikud vahendid

oma käibevahendite arvel, mistõttu ei ole nende väljamaksmine ühekordse maksena võimalik. See on

vastuolus ÄS §-s 276 sätestatuga. Hageja tugines nii hagiavalduses kui apellatsioonkaebuses

asjaolule, et kostja rikkus aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtet (ÄS § 272), kui tegi 18. oktoobril

2001. a, s. o enne dividendi maksmise korra vastuvõtmist, teistele aktsionäridele dividendi

väljamakseid. Kostja ei eitanud sellel kuupäeval väljamaksete tegemist, kuid väitis, et tegemist oli

töötasuga nõukogu liikmetele, mitte dividendiga. Oma väidet ei ole ta tõendanud. Kuna hageja

dividendi nõue põhineb seadusel (ÄS § 277 lg 1 ja § 279 lg 1) ja ta on alates 2001. aasta detsembrist

õigustatud nõudma kostjalt selle väljamaksmist ühekordse summana, tuleb hagi rahuldada.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub AS Balteco tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata.

8. Kassatsioonkaebuse kohaselt tõlgendas ringkonnakohus ebaõigesti ÄS § 277 lg 1, asudes

seisukohale, et dividendi tuleb maksta vaid kord aastas. Selline piirang ei ole põhjendatud ega vajalik.

Äriseadustiku § 277 lg 1 eesmärk on tagada, et kasumi jaotamise otsustamine toimub üks kord aastas

ja seda kinnitatud majandusaasta aruande alusel. Äriseadustiku § 277 lg 1 tõlgendamisel tuleb

arvestada ka ÄS § 277 lg-ga 2, mis sätestab, et dividendi maksmise kord nähakse ette põhikirjas või

üldkoosoleku otsusega. Selle normiga on seadusandja jätnud dividendi väljamaksete tegemise

intervalli ja maksete suuruse täielikult põhikirja või aktsionäride üldkoosoleku otsustada. Äriühingu

juhtorganid saavad ettevõtte majandusseisust lähtuvalt otsustada, millises mahus kasumi jaotamine on

vastavuses ühingu edasise tegevusstrateegiaga ning millistel tähtaegadel on dividendimaksete

tegemine optimaalne.

9. Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud ÄS § 277 lg 2, leides, et selles sättes nimetatud õigus

ja kohustus kehtestada dividendide maksmise kord tähendab aktsionäridele õiguse andmist määrata,

mis päeval teostatakse üks kord aastas toimuv dividendide väljamaksmine. Kassaatori arvates jätab

mainitud säte aktsionäride üldkoosoleku määrata, kas dividendi makstakse osade kaupa või

ühekorraga ning selle, millal osamakseid tehakse.

10. Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud ÄS § 276 lg 1. Kassaator nõustub

raamatupidamistoimkonna seisukohaga (Raamatupidamise aastaaruande koostamise üldpõhimõtted,

p-d 22-24 ja 30), et tulusid ja kulusid kajastatakse tekkepõhiselt, st sellel hetkel, kui leiab sisuliselt

aset majandustehingu mõju ettevõtte netovarale, mitte sel hetkel, kui liiguvad tehinguga seotud

rahavood. Seetõttu leiab kassaator, et dividendi olemusest ei tulene, et äriühingul peab olema

dividendiks määratud puhaskasumi ulatuses vabu rahalisi vahendeid, et teostada dividendimakse

ühekorraga.

11. Ringkonnakohus leidis, et asja lahendamisel ei ole tähtsust asjaolul, et üldkoosolek kehtestas ÄS

§ 277 lg-s 1 sätestatust erineva dividendi maksmise korra. Ringkonnakohus on sellega sisuliselt

tunnistanud kehtetuks 21. detsembri 2001. a üldkoosoleku otsuse, ilma et hageja oleks esitanud

sellekohast nõuet. Tegemist on TsMS § 319 lg 1 rikkumisega.

12. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis M. Vann, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid materiaalõiguse normi

väära kohaldamise tõttu tuleb TsMS § 362 p 5 alusel muuta apellatsioonikohtu otsuse põhjendusi.

14. Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud ÄS § 277 lg 1, asudes seisukohale, et selle sätte

tähenduse kohaselt võib maksta dividendi üks kord aastas. Ringkonnakohus ei ole seejuures

põhjendanud, miks ja kelle huvides võiks selline piirang olla vajalik.

Kolleegiumi arvates tuleb ÄS § 277 lg 1 tõlgendada koostoimes sama paragrahvi 2. lõikega. Viimati

nimetatud lõike kohaselt nähakse dividendi maksmise kord ette põhikirjas või üldkoosoleku otsusega.

Dividendi maksmise korra alla mahub lõike 2 tähenduses ka aktsionäride jaoks dividendi maksmise

protsessi üks olulisemaid komponente - dividendi väljamaksmise ajagraafiku kehtestamine. Lõikes 2

sätestatu lubab põhikirjas ette näha või üldkoosolekul otsustada, et dividend makstakse välja

ühekorraga, kuid lubab ka otsustada, et dividend makstakse välja osamaksetena nt ühe aasta jooksul.

Põhimõtteliselt samale seisukohale on Riigikohus jõudnud oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02

(RT III 2002, 33, 364). Äriseadustiku § 277 lõikes 1 sätestatud piirangu tähendus selles kontekstis

saab olla see, et aktsiaselts võib otsustada dividendi maksmise vaid korra aastas, kinnitatud

majandusaasta aruande alusel. See piirang on vajalik, vältimaks dividendi maksmise otsustamist, ilma

et aktsiaseltsi majanduslikku olukorda oleks kontrollinud audiitor ja kinnitanud üldkoosolek, näiteks

kui aktsiaselts sooviks dividendi maksta enne aastaaruande kehtestamist (nn avansilise dividendi

maksmise keeld). Äriühingu majanduslik olukord võib kiiresti muutuda, seega peab dividendi

maksmise otsustamise aluseks olema kinnitatud majandusaasta aruanne. Kui seadusandja oleks

soovinud lubada näiteks avansilise dividendi maksmist, oleks ta pidanud äriseadustikus kehtestama

ka teatud vahearuande koostamise ja kinnitamise kohustuse, mille alusel otsustada avansilise

dividendi maksmist.

Kolleegium peab vajalikuks seaduse ühetaolise kohaldamise huvides täiendavalt märkida, et ÄS

§ 277 lg-d 1 ja 2 ei saa siiski tõlgendada nii, et äriühingul on dividendi väljamaksmise korra

kehtestamiseks piiramatud võimalused. Sõltuvalt olukorrast võib osutuda heade kommete või hea usu

põhimõttega vastuolus olevaks otsus, millega dividend makstakse aktsionäridele välja näiteks 10

aasta jooksul. Sel juhul võib dividend kaotada oma seaduses ettenähtud tähenduse.

15. Ringkonnakohus on AS Balteco ja M. Vanni vahelise õigussuhte määratlemisel vääralt jätnud

kohaldamata ÄS § 279 lg 1 ja TsK § 177 lg 1. Kohtud on tuvastanud, et 4. juunil 2001. a toimunud

AS Balteco aktsionäride üldkoosolekul otsustati jaotada AS Balteco 2000. aasta kasum ja hagejale

arvestati selle otsusega dividendi 1 945 944 krooni. Üldkoosolek ei otsustanud dividendi

väljamaksmise korda. Samuti ei tulenenud see üldkoosoleku otsuse vastuvõtmise ajal aktsiaseltsi

põhikirjast. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et 4. juuni 2001. a otsuse alusel tekkis AS Balteco ja

M. Vanni vahel dividendi maksmisele suunatud võlasuhe, mille täitmist oli M. Vann õigustatud

nõudma ÄS § 279 lg 1 alusel. Sellise nõude esitas M. Vann 13. septembril 2001. a. Kolleegium ei

nõustu kohtute seisukohaga, et TsK § 177 lg 1 ei saa käesolevas vaidluses kohaldada, kuna kohustuse

täitmise momendi on määranud seadusandja, kes on delegeerinud dividendi maksmise korra

määratlemise üldkoosolekule, ning et hageja ei ole aktsionärina kasutanud oma õigust taotleda

üldkoosoleku kokkukutsumist ning dividendi maksmise korra kehtestamist. Kolleegiumi arvates

oleks selline nõue aktsionäridele liiga koormav. Kuna dividendi maksmise korda ei olnud

äriseadustiku reeglite kohaselt kindlaks määratud, tuli tekkinud võlasuhte täitmise tähtaja osas

lähtuda 1. juulini 2002. a kehtinud TsK § 177 lg-test 1 ja 2. Seega muutus 4. juuni 2001. a

üldkoosoleku otsuse ja ÄS § 279 lg 1 alusel tekkinud dividendi maksmise nõue TsK § 171 lg-te 1 ja 2

alusel sissenõutavaks 7 päeva jooksul, alates M. Vanni poolt sellekohase nõude esitamisest.

16. Järgnevalt peab kolleegium vajalikuks analüüsida, kas aktsionäride üldkoosolek saab ilma

asjassepuutuva aktsionäri nõusolekuta muuta dividendi väljamaksmise kohta tehtud otsuseid.

Kolleegium leiab, et kuna tekkinud võlasuhet üldjuhul ühepoolselt muuta ei saa (TsK § 174), siis ei

oma 21. detsembri 2001. a üldkoosoleku otsus käesolevas vaidluses tähendust, st see ei oma toimet

M. Vanni suhtes. Asja materjalidest ei nähtu, et M. Vann oleks 21. detsembri 2001. a üldkoosoleku

otsusega nõustunud. Üldkoosoleku otsuse protokollist nähtub, et M. Vann tegi ettepaneku maksta AS

Balteco aktsionäridele täies mahus välja 2000. aasta dividendi (tl 42).

Kolleegium peab vajalikuks täiendavalt märkida, et võlasuhte ühepoolse muutmise keelust võivad

osapoolte huvide tasakaalustatuse põhimõttest lähtuvalt olla lubatavad ka teatud erandid. Näiteks

juhul, kui aktsiaselts on jätnud dividendi maksmise korra määramata ja aktsionäri esitatavat nõuet

dividend korraga välja maksta võib käsitada hea usu põhimõtte vastaselt äriühingu majanduslike

huvide kahjustamisena, võib tagantjärele dividendi maksmise korra kindlaksmääramine olla siduv ka

nõude esitaja suhtes. Käesoleval juhul ei ole kohtud tuvatanud, et M. Vann oleks käitunud hea usu

põhimõtte vastaselt. Samuti võiks dividendi kohta tehtud otsuse muutmise lubatavaks aluseks olla

äriühingu majandusliku olukorra ootamatu halvenemine pärast otsuse tegemist. Seega ei jaga

kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et kui aktsionärid on kord otsustanud, et teatud ulatuses

dividendi maksmine ei kahjusta äriühingu tegevust, on see otsus lõplikult siduv. Selline siduvus võiks

panna äriühingu põhjendamatult ebasoodsasse olukorda ning viia äriühingu maksejõuetuse

tekkimiseni, mis omakorda kahjustaks kõikide aktsionäride huve. Käesoleval juhul ei ole kohtud

tuvastanud, et AS Balteco oleks kohtumenetluses esitanud väiteid ega neid väiteid põhjendavaid

tõendeid, et AS Balteco ei nõustunud dividendi väljamaksmisega hagejale ootamatult halvenenud

majandusliku olukorra tõttu. Samuti oleks käesolevas asjas võinud erandina kõne alla tulla asjaolu, et

kassaatori väidete kohaselt toimus AS-s Balteco varasematel perioodidel dividendi maksmine

igakuiste maksetena, st hageja võis kuni 13. septembrini 2001. a olla aktsepteerinud dividendi

maksmisel väljakujunenud praktikat. Seega oleks võinud olla vaieldav hageja nõue muuta

ühepoolselt senist praktikat ja maksta talle dividend välja ühekorraga. Kuna aga sellele asjaolule on

esmakordselt tähelepanu juhitud alles kassatsioonkaebuses, jätab kolleegium selle väite TsMS § 353

lg 2 alusel tähelepanuta.

17. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 319 lg 1.

Ringkonnakohus ei ole tunnistanud 21. detsembri 2001. a üldkoosoleku otsust kehtetuks. Selle otsuse

toimet M. Vanni suhtes on kolleegium analüüsinud otsuse p-s 16.

V. Kõve, A. Kull, J. Luik