3-1-1-150-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-150-03

Otsuse kuupäev

2. veebruar 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Natalja Konakova süüdistuses KrK § 101 p-

de 1, 3 ja 7, § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 202 järgi;

Marika Sedakova süüdistuses KrK § 101 p 7 ja § 139 lg 2 p-

de 1 ja 2 järgi;

Lana Sõt"ugova süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 ning

§ 17 lg 6 ja § 101 p 7 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 28. augusti 2003. a otsus kriminaalasjas

nr 2-1-317/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Natalja Konakova, Marika Sedakova ja Lana Sõt"ugova

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

16. detsember 2003. a

Istungil osalenud isikud

Natalja Konakova kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa,

Marika Sedakova kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas,

Lana Sõt"ugova kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill ja

riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 28. augusti 2003. a otsus Natalja Konakova

süüditunnistamises KrK § 101 p-de 1 ja 3 järgi, Marika Sedakova süüditunnistamises KrK

§ 101 p 7 järgi ja Lana Sõt"ugova süüditunnistamises KrK § 17 lg 6 ja § 101 p 7 järgi ning

saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.

2. Muus osas jätta Viru Ringkonnakohtu 28. augusti 2003. a otsus muutmata.

3. Natalja Konakova, Marika Sedakova ja Lana Sõt"ugova kassatsioonkaebused rahuldada

osaliselt.

4. Välja mõista Natalja Konakovalt 1062 (üks tuhat kuuskümmend kaks) krooni, Marika

Sedakovalt 2301 (kaks tuhat kolmsada üks) krooni ja Lana Sõt"ugovalt 1770 (üks tuhat

seitsesada seitsekümmend) krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtueelsel uurimisel tehti kindlaks, et Natalja Konakova, Marika Sedakova ja Lana Sõt"ugova

viibisid 1. jaanuaril 2002. a Sillamäel Vladimir Kornevi korteris. V. Kornev tegi N. Konakovale

ettepaneku astuda temaga sugulisse vahekorda. Eelnevalt oli N. Konakova teinud M. Sedakovale ja

L. Sõt"ugovale ettepaneku varastada köögist toiduaineid. M. Sedakova ja L. Sõt"ugova asusid

köögikappe ja külmikut tühjendama, kuid V. Kornev kuulis seda ning suundus kööki, et neid

takistada. N. Konakova, olles vihane V. Kornevi ettepaneku peale astuda sugulisse vahekorda ja

soovides omakorda takistada V. Kornevit kööki minemast, lõi korteri välisukse juures V. Kornevile

noaga kätte ning kutsus seejärel appi M. Sedakova ja L. Sõt"ugova. M. Sedakova tuligi talle appi ja

hakkas köögist võetud noaga V. Kornevile rinna-ja kõhupiirkonda noahoope lööma. Nad tekitasid

V. Kornevile 44 torke- ja lõikehaava, mille tagajärjel viimane suri. Löömise ajal lukustas

L. Sõt"ugova korteri välisukse ja võttis ära võtme, et kannatanu ei saaks korterist väljuda ning pani

muusika valjemini mängima, et korteris toimuv ei oleks kuulda. Lahkudes võtsid kohtualused kaasa

V. Kornevile kuulunud toiduained ning televiisori.

N. Konakovale esitati süüdistus KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3, § 101 p-de 1, 3 ja 7, § 139 lg 2 p-de 1 ja 2

ning § 202 järgi, M. Sedakovale KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3, § 101 p-de 1, 3 ja 7 ning § 139 lg 2 p-

de 1 ja 2 järgi ning L. Sõt"ugovale KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3, § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 17 lg 6 ja

§ 101 p-de 1, 3 ja 7 järgi.

N. Konakovat ja M. Sedakovat süüdistati KrK § 101 p-de 1, 3 ja 7 järgi V. Kornevi tapmises omakasu

ajendil, teise kuriteo varjamise ja selle hõlbustamise eesmärgil ning eriti julmal viisil, L. Sõt"ugovat

aga KrK § 17 lg 6 ja § 101 p-de 1, 3 ja 7 järgi sellele teole kaasaaitamises soodusolukorra loomise

teel.

M. Sedakovat ja L. Sõt"ugovat süüdistati KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi V. Kornevi vara röövimises

tema elule ja tervisele ohtliku vägivalla kasutamisega isikute grupi poolt, mis oli toime pandud

relvaga ning mis seisnes selles, et pärast V. Kornevi tapmist võtsid nad koos N. Konakovaga

V. Kornevi korterist teleri ja toiduained. Ka N. Konakovat süüdistati KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi,

kuid see süüdistus jäeti sisustamata.

KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdistati N. Konakovat, M. Sedakovat ja L. Sõt"ugovat V. Kornevi

vara salajases varguses varem vargusi toimepannud isikute grupi poolt, mis seisnes selles, et pärast

V. Kornevi tapmist võtsid nad V. Kornevi korterist teleri ning M. Sedakova ja L. Sõt"ugova poolt

valmispandud toiduained.

KrK § 202 järgi süüdistati N. Konakovat selles, et tehes M. Sedakovale ja L. Sõt"ugovale ettepaneku

võtta V. Kornevi korteris toiduaineid ja kutsudes neid appi V. Kornevit tapma ning tehes pärast

V. Kornevi tapmist neile ettepaneku võtta viimase korterist kaasa ka televiisor, tõmbas ta alaealised

M. Sedakova ja L. Sõt"ugova kaasa nende kuritegude toimepanemisele.

2. Ida-Viru Maakohtu 30. aprilli 2003. a otsusega tunnistati N. Konakova süüdi ja teda karistati KrK

§ 101 p 7 järgi kümneaastase, KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kuuekuulise ja KrK § 202 järgi

kahekuulise vangistusega. KarS § 64 alusel mõisteti talle liitkaristuseks kümme aastat vangistust.

KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi esitatud süüdistuses mõistis maakohus N. Konakova õigeks.

M. Sedakova tunnistati süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ühe aasta ja

kolmekuulise vangistusega. KarS § 65 lg 1 alusel luges kohus selle karistusega kaetuks Ida-Viru

Maakohtu 11. märtsi 2003. a otsusega mõistetud karistuse - kuus kuud vangistust. KrK § 101 p-de 1,

3 ja 7 ning § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi esitatud süüdistuses mõistis maakohus M. Sedakova õigeks.

L. Sõt"ugova tunnistati süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ühe aasta ja

kolmekuulise vangistusega. KarS § 65 lg 1 alusel luges kohus selle karistusega kaetuks Ida-Viru

Maakohtu 11. märtsi 2003. a otsusega mõistetud karistuse - neli kuud vangistust. KrK § 17 lg 6 ja

§ 101 p-de 1, 3 ja 7 ning § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi esitatud süüdistuses mõistis maakohus

L. Sõt"ugova õigeks.

2.1 Maakohus arvestas N. Konakova süüditunnistamisel KrK § 101 p 7 järgi tema poolt kohtus ja

kohtueelses menetluses antud ütlusi, milles N. Konakova tunnistas end V. Kornevi tapmises osaliselt

süüdi. Kohus luges tapmise toimepanduks KrK § 101 p 7 mõttes eriti piinaval viisil tekitatud haavade

hulga (44 torke- ja lõikehaava), iseloomu (ainult kaks haava läbivad rinnaõõnt, ülejäänud on

pindmised) ja nende tekitamise viisi (tekitatud teadvusel olevale kannatanule) tõttu. Kohus jättis

N. Konakova süüdistusest välja süüdistuse KrK § 101 p-de 1 ja 3 järgi, lugedes usaldusväärseks

N. Konakova ütlused, mille kohaselt ta pani tapmise toime isiklikul motiivil - tema ja V. Kornevi

lahkhelide tõttu. N. Konakova väitis, et kannatanu võttis oma pükstelt rihma ja hakkas tema suunas

liikuma, mida N. Konakova pidas ohtlikuks, sest ei teadnud, mida purjus mees kavatseb. Kohus

välistas samas N. Konakova enesekaitseversiooni, sest vahetut rünnet tegelikult ei olnud ning

N. Konakova ei kasutanud korterist lahkumise võimalust. Tapmine omakasu motiivil ning teise

kuriteo varjamise ja selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil ei leidnud maakohtu arvates

tõendamist.

2.2 M. Sedakova õigeksmõistmisel KrK § 101 p-de 1, 3 ja 7 järgi ja L. Sõt"ugova õigeksmõistmisel

KrK § 17 lg 6 ja § 101 p-de 1, 3 ja 7 järgi märkis kohus, et M. Sedakova süü tapmise toimepanemises

ei ole tõendatud ja L. Sõt"ugova tegevus ei ole põhjuslikus seoses kannatanu surma saabumisega ning

seetõttu ei ole tegemist tapmisele kaasaaitamisega. Kohus luges usaldusväärseks M. Sedakova ja

L. Sõt"ugova esialgsed ütlused, mille kohaselt nad ei saanud korterist lahkuda, sest neil polnud

lukustatud ukse avamiseks võtmeid, ning mille kohaselt keeras L. Sõt"ugova muusika valjuks

seetõttu, et M. Sedakova karjus ja oli hüsteerikas. Kohus jättis arvestamata N. Konakova kohtueelses

menetluses antud ütlused ning M. Sedakova ja L. Sõt"ugova kohtueelses menetluses tehtud

puhtsüdamlikud ülestunnistused, mille kohaselt M. Sedakova ja L. Sõt"ugova osalesid tapmise

toimepanemisel, sest leidis, et need olid vastuolus N. Konakova varasemate ütluste ning kohtuarstliku

ekspertiisi aktiga, mille kohaselt võisid kõik kehavigastused olla kannatanule tekitatud ühe ja sama

torke- ja lõikeriistaga. Puhtsüdamlikud ülestunnistused olid kohtu arvates saadud kaitseõigust

rikkudes. Kohus ei arvestanud M. Sedakova kohtueelses menetluses antud ütlusi, milles ta võttis

omaks V. Kornevi tapmise. Kohus leidis, et M. Sedakova andis valeütlusi, sest tundis hirmu

N. Konakova ees. Lisaks pidas kohus neid ütlusi ebatäpseteks ja teiste asjas kogutud tõenditega

vastuolus olevaks. Samuti ei arvestanud kohus L. Sõt"ugova ütlusi, mis kinnitasid M. Sedakova

osalemist V. Kornevi tapmises, lugedes need ebajärjepidevateks ning teiste kohtualuste ütlustega

vastuolus olevaiks.

2.3 N. Konakova, M. Sedakova ja L. Sõt"ugova õigeksmõistmisel KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

ning süüditunnistamisel § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi märkis maakohus, et süüdistus röövimises on

konkretiseerimata ning V. Kornevi tapmine N. Konakova poolt ei ole seoses M. Sedakova ja

L. Sõt"ugova poolt toiduainete kokkupanemisega köögis. Seega ei ole tegemist röövimisega, sest

N. Konakova poolt kasutatud vägivald pidanuks olema suunatud toiduainete ja televiisori

hõivamisele ning see vägivaldne tegevus pidanuks olema hõlmatud M. Sedakova ja L. Sõt"ugova

tahtlusega. Samas luges kohus tõendatuks toiduainete ning televiisori salajase varguse.

2.4 N. Konakova süüditunnistamisel KrK § 202 järgi toetus maakohus N. Konakova ja M. Sedakova

ütlustele selle kohta, et N. Konakova tõmbas M. Sedakova kaasa kuritegevusele, tehes viimasele

ettepaneku varastada V. Kornevile kuulunud televiisor.

2.5 Kohus juhtis tähelepanu ka mitmetele tõenditele (kohtualuste ülekuulamise protokollid), mis oli

saadud menetlusnorme rikkudes. Kohus arvestas neid niivõrd, kuivõrd neis sisalduv leidis kinnitust

kohtualuste varasemate ja hilisemate ütlustega ning oli kooskõlas asjas kogutud teiste tõenditega.

3. Ida-Viru Maakohtu 30. aprilli 2003. a otsuse peale esitas Ida-Viru Prokuratuuri prokurör Olga

Dorogan apellatsioonprotesti, milles taotles kohtuotsuse osalist tühistamist ning N. Konakova

süüditunnistamist ja karistamist KrK § 101 p-de 1, 3 ja 7 ja § 141 lg 2 p 3 järgi, M. Sedakova

süüditunnistamist ja karistamist KrK § 101 p 7 järgi ning L. Sõt"ugova süüditunnistamist ja

karistamist KrK § 17 lg 6 ja § 101 p 7 järgi.

Maakohtu otsuse vaidlustas ka N. Konakova, kes taotles apellatsioonkaebuses kohtuotsuse

tühistamist temale mõistetud karistuse osas.

4. Viru Ringkonnakohtu 28. augusti 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt.

Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt, N. Konakova apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

N. Konakova tunnistati täiendavalt süüdi KrK § 101 p-de 1 ja 3 järgi. Maakohtu poolt talle mõistetud

karistused jäeti muutmata.

M. Sedakova tunnistati süüdi ka KrK § 101 p 7 järgi ja teda karistati kaheksa-aastase vangistusega.

KarS § 64 alusel luges ringkonnakohus M. Sedakovale KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistetud

kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis talle liitkaristuseks kaheksa aastat vangistust. KarS

§ 65 lg 1 alusel luges kohus selle karistusega kaetuks ka Ida-Viru Maakohtu 11. veebruari 2003. a

otsusega M. Sedakovale mõistetud karistuse - kuus kuud vangistust.

L. Sõt"ugova tunnistati süüdi ka KrK § 17 lg 6 ja § 101 p 7 järgi ja teda karistati nelja-aastase

vangistusega. KarS § 64 alusel luges ringkonnakohus L. Sõt"ugovale KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

mõistetud kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis talle liitkaristuseks neli aastat vangistust.

KarS § 65 lg 1 alusel luges kohus selle karistusega kaetuks ka Ida-Viru

Maakohtu 11. veebruari 2003. a otsusega L. Sõt"ugovale mõistetud karistuse - neli kuud vangistust.

4.1 Ringkonnakohus leidis, et ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht mitmete tõendite

kasutamiskõlbmatuse osas, sest väidetavalt varasemate ülekuulamisprotokollide kopeerimisega

saadud kohtualuste ülekuulamise protokolle ei ole kohtualused ise vaidlustanud ning neile on alla

kirjutanud kohtualuste kaitsjad, seega on need tõendid arvestatavad. Ülekuulamisprotokollide puhul,

milles oli muudetud ülekuulamise toimumise aega, oli ringkonnakohtu arvates tegemist

kriminaalmenetluse normi sellise rikkumisega, mis ei ole nii oluline, et tooks kaasa tõendi

kõlbmatuse. Samuti arvestas kohus tõendina M. Sedakova ja L. Sõt"ugova kohtueelses menetluses

tehtud puhtsüdamlikke ülestunnistusi, leides, et nende kirjutamine oli vabatahtlik ega ole käsitletav

menetlustoiminguna, mille juures pidanuks viibima kaitsja.

4.2 Ringkonnakohus ei uskunud M. Sedakova ja L. Sõt"ugova põhjendusi kohtueelses menetluses

korduvalt ennast süüstavate ütluste andmise osas. Kohus ei pidanud tõeseks ka M. Sedakova ja

L. Sõt"ugova hirmu N. Konakova ees, sest kuriteo toimepanemisele eelnevalt elasid kohtualused

koos, koos mindi kannatanu juurde, M. Sedakova hindas vastastamisel suhteid N. Konakovaga

sõbralikeks ning kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et N. Konakova ei ole teda mõjutanud ega

püüdnud mõjutada ütlusi muutma.

4.3 Ringkonnakohus toetus otsuses M. Sedakova ja L. Sõt"ugova kohtueelses menetluses kirjutatud

puhtsüdamlikele ülestunnistustele ning ennast süüstavatele ütlustele, sest need olid kooskõlas asjas

kogutud teiste tõenditega. Ringkonnakohus märkis, et kohtuarstlik ekspertiis ei välista, et tapmisel

võidi kasutada mitut sarnaste mõõtmetega nuga. Samuti leiti M. Sedakova T-särgilt verd, mis võis

DNA ekspertiisi kohaselt kuuluda V. Kornevile. Ringkonnakohtu arvates olid omavahel kooskõlas ka

N. Konakova, M. Sedakova ja L. Sõt"ugova ütlused selles osas, mis puudutas M. Sedakova osavõttu

ning L. Sõt"ugova kaasaaitamist V. Kornevi tapmisele.

4.4 Ringkonnakohus luges V. Kornevi tapmise N. Konakova poolt toimepanduks omakasu motiivil ja

teise kuriteo varjamise eesmärgil, sest N. Konakova ütlustega loeti tõendatuks, et ta lõi V. Kornevit

seetõttu, et viimane ei saaks takistada M. Sedakovat ja L. Sõt"ugovat toiduainete varastamisel. Kohus

leidis ühtlasi, et M. Sedakova ja L. Sõt"ugova tegevuses ei ole omakasu motiiv ega teise kuriteo

varjamise eesmärk tõendatud.

4.5 Ringkonnakohus jättis rahuldamata apellatsioonprotesti taotluse mõista kohtualused süüdi ka

röövimises. Kohus leidis, et süüdistus röövimises on konkretiseerimata ning kohtualuseid ei ole

võimalik süüdi mõista samade esemete röövimises, mille salajases varguses on nad juba süüdi

mõistetud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Viru Ringkonnakohtu 28. augusti 2003. a otsuse peale esitasid N. Konakova, M. Sedakova ja

L. Sõt"ugova kassatsioonkaebused.

5.1 N. Konakova taotleb otsuse tühistamist tema süüdimõistmises KrK § 101 p-de 1 ja 3 järgi ja talle

kergema karistuse mõistmist. N. Konakova märgib, et tegemist ei olnud tahtliku tapmisega ning ta ei

soovinud kannatanu surma. Tapmise toimepanemisel kartis ta enda elu pärast. Seda põhjusel, et

kannatanu oli eelnevalt jämedal toonil käskinud tüdrukud ära saata ja teinud talle ettepaneku

sugulisse vahekorda astumiseks. Kassaator palub arvestada, et tal on kõrges eas ema ja viieaastane

tütar, kes vajavad tema abi.

5.2 M. Sedakova taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises KrK § 101 p 7

järgi, märkides, et tapmist ta toime pannud ei ole ja ennast süüstavad ütlused andis uurija mõju all

ning hirmust N. Konakova ees.

5.3 L. Sõt"ugova taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises KrK § 17 lg 6 ja

§ 101 p 7 järgi. L. Sõt"ugova märgib, et tapmisele ta kaasa ei aidanud ning ennast süüstavad ütlused

andis hirmust N. Konakova ees.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetasid kohtualuste kaitsjad kassatsioonkaebusi ja

taotlesid ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale

kohtule. Riigiprokurör vaidles kassatsioonkaebustele vastu ja palus jätta ringkonnakohtu otsuse

muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud kriminaalasja

materjalidega, leiab, et Viru Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kooskõlas AKKS § 65 lg-s 4 sätestatuga ei või

Riigikohus ise tuvastada faktilisi asjaolusid ning seda ka juhtudel, mil kassatsioonkaebus on esitatud

piiramatu kassatsiooni õigust kasutades (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 1998. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-58-98, RT III 1998, 19, 193). Samuti meenutab kriminaalkolleegium varem

väljendatud seisukohta, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul

mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul

nende samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise

igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks

omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud

vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 1999. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-99, RT III 1999, 7, 75).

Kriminaalkolleegium märgib ühtlasi, et lisaks samadest tõenditest erinevate järelduste tegemise

motiveerimisele peavad kohtu põhjendused olema ka veenvad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

5. mai 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03, RT III 2003, 17, 159).

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium peatub esmalt süüdistusel, mille järgi N. Konakova, M. Sedakova

ja L. Sõt"ugova kohtu alla anti. Süüdistuskokkuvõttes on teokirjelduses märgitud, et N. Konakova,

M. Sedakova ja L. Sõt"ugova olid V. Kornevi korteris kahel eesmärgil - esiteks, leida S. Kornev ja

teiseks, varastada toiduaineid (kd 1, tl 413). Kuna aga V. Kornev püüdis takistada toiduainete

varastamist, siis varguse lõpuleviimise eesmärgil ta tapeti. See asjaolu tingis N. Konakovale,

M. Sedakovale ja L. Sõt"ugovale süüdistuse esitamise KrK § 101 p-de 1, 3 ja 7 järgi ning täiendava

süüdistuse röövimises ja salajases varguses.

Seejuures esineb süüdistustes vastuolu, sest M. Sedakovat ja L. Sõt"ugovat süüdistati nii teleri kui ka

toiduainete röövimises. Samas süüdistati neid ja N. Konakovat sama vara salajases varguses.

N. Konakova süüdistus röövimises jäeti aga üldse sisustamata.

10. Ida-Viru Maakohus ei nõustunud sellise käsitlusega ja leidis, et N. Konakova tappis V. Kornevi

üksnes isiklikel motiividel tekkinud tüli tõttu. Röövimises mõistis maakohus kohtualused õigeks ja

vähendas N. Konakova süüdistuse mahtu varguses, jättes seda sisustama televiisori kaasavõtmise

(kd 2, tl 138). Samuti leidis kohus, et M. Sedakova ja L. Sõt"ugova käitumisel ei ole puutumust

V. Kornevi surmaga - nad üksnes varastasid toiduaineid (kd 2, tl 138 pöördel).

11. Ringkonnakohus omakorda ei nõustunud maakohtu sellise käsitlusega ja leidis, et kõik

kohtualused olid seotud V. Kornevi tapmisega. Ringkonnakohus leidis ka, et N. Konakova käitumises

esinevad ka KrK § 101 p-de 1 ja 3 tunnused, et M. Sedakova on süüdi KrK § 101 p-s 7 ja

L. Sõt"ugova KrK § 17 lg-s 6 ja § 101 p-s 7 ettenähtud teo toimepanemises.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole oma otsuses näidanud, milles seisnes

N. Konakova omakasu ajend tapmisel ja millise kuriteo varjamiseks ta tapmise toime pani. Samuti ei

nähtu otsusest, mis motiivil tegutsesid V. Kornevi tapmisel M. Sedakova ja L. Sõt"ugova. Sellisele

seisukohale jõudis Riigikohtu kriminaalkolleegium alljärgnevatel põhjendustel.

12. Ringkonnakohus eemaldus süüdistuse aluseks olnud kontseptsioonist (eelnevalt kokkulepitud

vargus) kui ka maakohtu otsuses sisalduvast versioonist V. Kornevi korteris toimepandu kohta ja

leidis, et N. Konakoval tekkis tapmise ajend (soov kaasa aidata varguse toimepanemisele) alles

hiljem. Ringkonnakohtu otsusest aga ei nähtu, milliste tõendite alusel on sellisele, täiesti uuele

seisukohale jõutud. Tõsi, ringkonnakohus viitab seejuures N. Konakova 29. jaanuari 2002. a

ja 7. ning 12. juuni 2002. a ütlustele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium osutab aga asjaolule, et ka maakohus on neid ütlusi analüüsinud ja

kõrvutanud seejuures kõigi teiste tõenditega (kd 2, tl 129 pöördel jj). Tõendite kogumi hindamisel on

maakohus jõudnud järeldusele, et alates 29. jaanuarist 2002. a sisalduvad N. Konakova ütlustes

varasemaga võrreldes olulised erisused, mis ei haaku kriminaalasja tehioludega. Seetõttu on

maakohus lugenud tõeseks N. Konakova poolt just ajavahemikus 8.-10. jaanuarini 2002. a antud

ütlusi (kd 2, tl 131 pöördel). Ringkonnakohus ei ole näidanud, milles maakohus eksis tõendite sellisel

hindamisel, ning seetõttu on tegemist ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumisega, mis on

kohtuotsuse tühistamise aluseks.

13. Maakohus ei tuvastanud, et N. Konakova oleks varastanud või röövinud V. Kornevi toiduaineid,

ega ka seda, et ta oleks oma kaaslasi toiduainete hõivamisele kihutanud. Selliseid faktilisi asjaolusid

ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et seetõttu on N. Konakova

süüditunnistamine KrK § 101 p 1 järgi jäänud ebaselgeks ja motiveerimata.

14. Ringkonnakohus on N. Konakova süüdi tunnistanud ka tapmises teise kuriteo varjamise

eesmärgil. Seejuures on kohus viidanud apellatsioonprotestile ja märkinud, et seda taotleb prokurör.

Üksnes prokuröri taotlus ei saa aga olla aluseks isiku süüditunnistamisele. Ringkonnakohus ei ole

motiveerinud, miks ta on arvanud N. Konakovale süüks teise kuriteo varjamise eesmärgi.

Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et N. Konakova lõi V. Kornevit seetõttu, et M. Sedakova ja

L. Sõt"ugova saaksid varastada toiduaineid (kd 2, tl 220). Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et

selline subjektiivse külje kirjeldus ei vasta teise kuriteo varjamise, vaid pigem teise kuriteo

toimepanemise hõlbustamise eesmärgile KrK § 101 p 3 alt 2 mõttes, ning see eeldab omakorda

N. Konakova süüditunnistamist ka sellest (hõlbustatavast) kuriteost osavõtus.

15. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ka M. Sedakova süüditunnistamist KrK § 101 p 7 järgi

on ringkonnakohus motiveerinud puudulikult.

Maakohus asus tõendite kronoloogilise ja sisulise analüüsi tulemusel seisukohale, et M. Sedakova

esialgsete süüd tunnistavate ütluste näol on tegemist eneserõõnaga. Maakohus tuvastas, et

M. Sedakoval ja L. Sõt"ugoval puudusid motiivid tapmises osalemiseks (kd 2, tl 138).

Ringkonnakohus eitas küll M. Sedakova eneserõõna, kuid jättis tuvastamata, millistel põhjustel ta

tapmises osales.

16. L. Sõt"ugovale ringkonnakohtu poolt KrK § 17 lg 6 ja § 101 p 7 järgi süüksarvatud käitumise

osas märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist.

Süüdistuse kohaselt nähti L. Sõt"ugova kaasaaitamistegu selles, et ta lukustas ukse, millega takistas

kannatanu lahkumist korterist ning et ei oleks kuulda korteris toimuvat, keeras muusika valjemini

mängima (kd 1, tl 413).

Maakohus leidis, et ukse lukustamine L. Sõt"ugova poolt ei ole tõendatud ütluste lünklikkuse tõttu

(kd 2, tl 137 pöördel). Ringkonnakohus leidis seevastu, et ukse lukustamine on tõendatud ütlustega,

mida L. Sõt"ugova andis alates 30. jaanuarist 2002. a, s.o pärast seda, kui tema ütlustes toimus

oluline muutus toimepanijate rolli osas. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et ringkonnakohus

on jätnud motiveerimata, miks ei pea ta L. Sõt"ugova varasemaid, tema süüd eitavaid ütlusi

usutavateks. Riigikohus tõdeb, et ka need varasemad ütlused on olnud "korduvalt ühesugused", nagu

ringkonnakohus kirjeldab hilisemaid ütlusi (kd 2, tl 220). Seega ei ole ringkonnakohus enda

järeldustes näidanud ära maakohtu eksimusi ega ole esitanud kriminaalasja lahendamise seisukohalt

veenvaid põhjendusi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kuigi maakohtu ja ringkonnakohtu seisukohad ühtivad

objektiivse teokirjelduse osas, mis puudutab muusika valjemaks keeramist L. Sõt"ugova poolt, on

kohtud teinud selle pinnalt vastupidised järeldused. Nii leidis maakohus, et see tegu ei olnud

tapmisega põhjuslikus seoses, sest sellega ei aidatud kuidagi kaasa tapmise toimepanemisele (kd 2, tl

137 pöördel). Ringkonnakohus ei ole analüüsinud selle väite ümberlükkamiseks L. Sõt"ugova

kaasaaitamisteo objektiivset külge (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2002. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-69-02, RT III 2002, 19, 217) ja on piirdunud hinnanguga, et "muusika

valjemaks panemise eesmärgiks oli aga sellisel viisil varjata kannatanu korteris toimuvat" (kd 2, tl

220).

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ka kaasaaitamisteo inkrimineerimisel tuleb alustada

objektiivsest küljest, mitte aga piirduda subjektiivse külje tuvastamisega, sest nagu märgitud, tuvastas

maakohus juba objektiivse külje (põhjusliku seose) puudumise, mistõttu polnud ka vajadust

subjektiivse külje käsitlemiseks.

17. Kaasaaitamisteo subjektiivse külje osas märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et

kaasaaitamistahtlus peab hõlmama kaasaaitaja ettekujutuse minimaalselt kaudse tahtluse tasemel

täideviija tahtlikust käitumisest. Kaasaaitaja peab seega enda ettekujutusse haarama kõik

toimepandava teo objektiivse koosseisu tunnused. Ta peab teadma, et toetab teatud kindlat võõrast

tegu ja see tegu viiakse lõpule tema teopanuse toel ja seda isegi juhul, kui ta tagajärge saabumist ei

soovi. Kaasaaitamine nõuab põhiteo tagajärjele suunatud tahet ning kaasaaitaja peab ära tundma

täideviija poolt toimepandava karistatava teo peamised tunnused. Tunnistades L. Sõt"ugova süüdi

KrK § 17 lg 6 ja § 101 p 7 järgi, oleks ringkonnakohus pidanud seega eelnevalt tuvastama

L. Sõt"ugoval arusaamise vähemalt kaudse tahtluse tasandil sellest, et V. Kornev tapetakse eriti

julmal viisil. Vastasel juhul tulnuks kontrollida L. Sõt"ugova käitumise vastavust KrK § 17 lg 6 ja

§ 100 sisalduvale teokirjeldusele. Seda aga tehtud ei ole, ning ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada

ka L. Sõt"ugova KrK § 17 lg 6 ja § 101 p 7 järgi süüditunnistamise osas otsuses motiivide puudumise

tõttu.

18. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu 28. augusti 2003. a otsuse ning saadab

kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Hannes Kiris,

Ott Järvesaar,

Lea Kivi