3-1-1-148-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-148-03

Otsuse kuupäev

13. jaanuar 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi J. B. süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. septembri 2003. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-254/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. B. kaitsja vandeadvokaat Margus Mõttus,

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

9. detsember 2003. a

Istungil osalenud isikud

J. B. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas,

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 30. septembri 2003. a otsus J. B. süüdistusasjas.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Välja mõista J. B.-lt 1416 (üks tuhat nelisada kuusteist) krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks

riigieelarve tuludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. B. vastu alustati kriminaalmenetlus KarS § 201 lg 1 järgi selles, et ta 16. septembril 2002. a müüs H. P.-

le viinamarjakobaratega puhvetkapi maksumusega 6000.- krooni ja kahe lisaplaadiga lahtikäiva söögilaua

maksumusega 3000.- krooni, mille eest H. P. tasus J. B.-le kokku 9000.- krooni. Kokkuleppel müüjaga jättis

H. P. eelnimetatud esemed hoiule J. B. korterisse Tartus, X 22. Ajavahemikul 20.-22. september 2002. a

müüs J. B. (tema valduses oleva H. P.-le kuuluva) puhvetkapi 7000.- krooni eest eeluurimisel tuvastamata

isikule, tekitades H. P.-le kahju 6000.- krooni.

2. Tartu Maakohtu 16. juuni 2003. a otsusega mõisteti J. B. süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi õigeks kuriteo

sündmuse ja koosseisu puudumise tõttu.

Kohus leidis, et kannatanut on ekslikult peetud puhvetkapi omanikuks. 1993. aastal kehtestatud

asjaõigusseaduses ja 2002. a. 1. juulist kehtestatud võlaõigusseaduses tehakse vahet võlaõiguslikul

põhitehingul ja asjaõiguslikul lepingul, s.o käsutustehingul. Kapi ja laua valduse üleandmist kannatanule ei

toimunud. Seega pole J. B. valduses võõrast vallasasja olnud. J. B. müüs enda legaalses valduses ja omandis

oleva asja uuele ostjale, kes maksis kõrgema hinna, s.o 7000.- krooni, ja andis kapi ka uuele ostjale üle,

mistõttu puuduvad J. B. teos KarS § 201 lg 1 järgi kuriteo sündmus ja koosseis.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas Tartu Prokuratuuri prokurör Margit Pärn apellatsioonprotesti, milles

vaidlustas J. B. õigeksmõistmise. Prokurör taotles J. B. süüdimõistmist ja karistamist KarS § 201 lg 1 järgi.

4. Tartu Ringkonnakohtu 30. septembri 2003. a otsusega Tartu Maakohtu otsus J. B. õigeksmõistmises

tühistati. J. B. tunnistati süüdi KarS § 201 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 50 päevamäära, s.o

2500.- krooni.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et Tartu Maakohtu otsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele

asjaoludele, mis tõi endaga kaasa kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. J. B. kirjalik kinnitus (eriti selle

viimane lause, mille kohaselt esemed pidid kuni transpordi saabumiseni jääma tema juurde) näitab

võõrandaja ja omandaja kokkulepet vastavalt AÕS §-le 94, mille kohaselt omandi üleandmisel võib asi

võõrandaja ja omandaja kokkuleppel jääda võõrandaja valdusesse. Sel juhul loetakse omandajat kaudseks ja

võõrandajat otseseks valdajaks. Ringkonnakohus leidis, et alusetu on maakohtu seisukoht, et tsiviilasjade

kohtupraktikas fikseeritakse üleandmistehing lepingus lausetega "müüja annab ostjale vallasasja üle" ja

"millega loetakse omand üle antuks". Kuigi esemed olid J. B. otseses valduses, oli laua ja puhvetkapi

omanikuks H. P., ning J. B.-l puudus seaduslik alus nende võõrandamiseks kolmandale isikule.

Ringkonnakohus leidis, et seega pööras J. B. tema valduses oleva vallasasja ebaseaduslikult kolmanda isiku

kasuks.

Ringkonnakohus leidis ühtlasi, et H. P. tsiviilhagi tuleb läbi vaadata tsiviilkohtupidamise korras, kuna antud

juhul on kriminaalasjas võimatu tuvastada, milline oli kummagi eseme maksumus.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Tartu Ringkonnakohtu 30. septembri 2003. a otsuse peale esitas süüdimõistetu J. B. kaitsja vandeadvokaat

Margus Mõttus kassatsioonkaebuse.

5.1. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud AÕS § 92 lõiget 1, mis sätestab, et

vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on

kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et puhvetkapi ja laua

üleandmist ei toimunud, ning omandi üleandmise kokkulepet ei kinnita süüdimõistetu J. B. ega kannatanu

H. P. Seega oli asi J. B. omandis ning tal puudus tahtlus võõrandada võõrast vallasasja ning J. B. teos puudub

kuriteo sündmus ja koosseis KarS § 201 lg 1 järgi.

6. Riigikohtu istungil taotles J. B. kaitsja kassatsioonkaebuse rahuldamist. Prokurör vaidles kaebusele vastu

ja leidis, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust ringkonnakohtu

kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata.

Siiski peab Riigikohus seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt vajalikuks märkida järgmist.

8. Tartu Ringkonnakohtu otsusega on J. B. tunnistatud süüdi KarS § 201 lg 1 järgi, mis nägi ette

kriminaalvastutuse õiguspärases valduses oleva, leitud või juhuslikult oma valdusse sattunud võõra

vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest.

8.1 Riigikohus märgib esmalt, et selle kriminaalasja lahendamise juures ei oma tähendust seadusandja poolt

KarS § 201 objektiivse koosseisu muutmine 17. detsembri 2003. a seadusega (RT I 2003, 83, 557, jõustunud

1. jaanuaril 2004. a), sest lahendatava kriminaalasja mõttes süüteokoosseisu tunnuseid muudetud ei ole.

8.2 Kriminaalasja lahendamisel on peamine küsimus selles, kas kannatanu oli saanud vaidlusaluse vallasasja

(puhvetkapi) omanikuks ning kas J. B. valdas võõrast vallasasja KarS § 201 lg 1 koosseisu objektiivse külje

tähenduses. Asjaoludest nähtub, et J. B. ja kannatanu vahel sõlmiti suuline ostu-müügileping, millega J. B.

nõustus kannatanule müüma talle kuuluvad vallasasjad - laua ja puhvetkapi. J. B. kinnitas kirjalikult (tl 10),

et sai asjade eest kannatanu käest raha ning nõustus asju enda juures hoidma, kuni kannatanu need ära viib.

Enne asjade äraviimist kannatanu poolt müüs aga J. B. puhvetkapi teisele ostjale.

8.3 Kassaator väidab, et vallasomand tekib vaid AÕS § 92 lg 1 järgi võõrandaja poolt asja valduse

üleandmisega omandajale ja nende omavahelise kokkuleppega omandi üleminekus omandajale. Kassaatori

arvates käesoleval juhul vallasasja omandi üleminekut ei toimunud ning J. Borina valduses ei olnud temale

võõrast vallasasja. Esitatud väitega seoses märgib Riigikohus järgmist.

8.3.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et antud juhul jõudis ringkonnakohus õigele järeldusele, et J. B.

valduses olnud vallasasi (puhvetkapp) oli talle võõras. Õigussuhte kvalifitseerimine ringkonnakohtu poolt

toimus AÕS § 94 alusel, mis näeb ette vallasasja omandi ülemineku erijuhu, mil asi jäetakse võõrandaja ja

omandaja kokkuleppel võõrandaja otsesesse valdusse ning omandajat loetakse kaudseks valdajaks. Seega oli

J. B. toodud asjaoludel kannatanule kuuluva ehk võõra asja otsene valdaja. Müües puhvetikapi edasi

kolmandale isikule, manifesteeris J. B. sellega enda omastamistahtlust ja realiseeris KarS § 201 lg 1

koosseisu.

8.3.2 Riigikohus ei nõustu kassaatori väitega, et AÕS §-s 94 nimetatud kokkuleppe sõlmimise eelduseks on

eelnev asjade üleandmine. Selle sättega on seadusandja soovinud reguleerida just vallasomandi üleminekut

ilma vallasasja valdust üle andmata. Seega piisab kokkuleppest omandi üleminekus, et lugeda vallasasja

omand üleläinuks. Sõnaselgelt on Riigikohtu tsiviilkolleegium kinnitanud seda seisukohta otsuses 3-2-1-62-

01 (RT III 2001, 15, 165), leides, et omand võib tekkida AÕS § 94 järgi koos väljanõudeõiguse

loovutamisega omandajale.

9. Küll aga peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks korrigeerida ringkonnakohtu seisukohta, et

puhvetkapi edasimüümisel pööras J. Borina vallasasja kolmanda isiku kasuks (tl 107). Kui asi võõrandatakse

kolmandale isikule tasu eest, on tegemist asja enda kasuks pööramisega asja võõrandaja poolt. Riigikohus

märgib seejuures, et sellel märkusel ei ole sisulist tähendust, kuna kuriteokoosseis on realiseeritud sõltumata

sellest, kas asi pöörati omastaja või kolmanda isiku kasuks.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab õigusliku küsimuse lahendamise taustal vajalikuks kriitiliselt

osutada ka Tartu Maakohtu 16. juuni 2003. a otsuses sisalduvatele puudustele kriminaalasja analüüsimisel.

10.1 Karistusseadustiku kehtimahakkamisel 1. septembril 2002. a rakendus ka kolmeastmeline

deliktistruktuur, mis seab kindlad nõuded õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale. Karistusseadustik

sätestab, et karistatakse teo eest, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle

toimepanemises süüdi (KarS § 2 lg 2). See tähendab, et isiku käitumises karistatava teo olemasolu või

puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud tagajärjedelikti korral

süüteokoosseisu objektiivsest küljest. Seda kinnitab ka Karistusseadustiku 2. peatüki "Süütegu" sisemine

ülesehitus.

10.2 Eeltoodule vastavalt on maakohtu otsuse alguses märgitud, et kohtualuse süü analüüsimisel tuleb

lähtuda objektiivsest ja subjektiivsest elemendist (tl 87). Sellele järgnevalt muutub otsus aga kaootiliseks ja

raskesti jälgitavaks, kusjuures kohtunik märgib esmalt, et "subjektiivses mõttes on see kohtualuse psüühika

ehk hing, mis oli tegev teatud resultaadi tekitamisel ja objektiivses mõttes moodustab tahtesüü kuriteo

mehaanika, resultaadi tekkimine, mis on ühenduses inimese käitumisega" (tl 87). Riigikohtu

kriminaalkolleegiumile jääb selle lause tähendus arusaamatuks.

Vastuolus eelnevalt märgituga paneb kohtunik edasiselt J. B. vastutuse sõltuvusse juba a) vastutusvõimest b)

tahtluse või ettevaatamatuse olemasolust ja c) vabandavate põhjuste puudumisest (tl 88). Nii jätkabki

kohtunik kriminaalasja lahendamist kohtualuse vastutusvõimelisusest, analüüsides seejuures Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi jaoks kummastavalt kriminaalasja tehiolusid. Alles seejärel pöördutakse otsuses

objektiivse külje analüüsi poole ja leitakse, et J. B. käitumises puudub kuriteosündmus - ja koosseis.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium taunib sellist lahenduskäiku ja märgib, et kriminaalasja analüüs peab

vastama õiguspraktikas ja - teoorias omaksvõetud reeglitele. Olulisena tuleb kohtuotsuse selguse ja

mõistetavuse seisukohalt silmas pidada lahenduskäigu vastavust deliktistruktuurile.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tartu Ringkonnakohtu 30. septembri 2003. a kohtuotsuse J. B. süüdistuses muutmata ja kassatsioonkaebuse

rahuldamata.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher