3-1-3-13-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-3-13-03

Otsuse kuupäev

6. jaanuar 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaano Odar, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest,

Henn Jõks, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jüri

Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi T.V. süüdistuses KrK § 1481 lg 7, § 166

lg 1 ja § 143 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 1998. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-98, Tartu

Ringkonnakohtu 12. jaanuari 1998. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-16-98 ja Tartu Linnakohtu

13. oktoobri 1997. a otsus kriminaalasjas nr 1-356-96

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.V. kaitsja vandeadvokaadi abi Karina Lõhmus-Ein,

kohtuvea parandamise avaldus

Asja läbivaatamise kuupäev

5. november 2003

Istungil osalenud isikud

T.V. kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo,

riigiprokurör Norman Aas ning õiguskanstleri

esindajad Madis Ernits ja Mihkel Allik

RESOLUTSIOON

1. Taasavada kriminaalasja menetlus T.V. süüditunnistamises KrK § 1481 lg 7 järgi enne 1995. aastat

toimepandud tegudes.

2. Tühistada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 1998. a, Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari

1998. a ja Tartu Linnakohtu 13. oktoobri 1997. a kohtuotsused T.V. süüditunnistamises KrK § 1481

lg 7 järgi selles, et ta vähendas 1993. ja 1994. a majandusaastate maksustamisperioodil alusetult AS G

poolt tasumisele kuuluvat tulu- ja käibemaksusummat, kasutades selleks AS G ja AS O vahelisi

fabritseeritud ostu-müügilepinguid; samuti selles, et ta andis 1994. aasta novembris-detsembris

korralduse vormistada töötasu väljamaksmine AS-s G töötanud isikutele fiktiivsete ostu-

müügilepingutena. Mõista T.V. selles osas õigeks.

3. Jätta Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi osaliselt, s.o 262 085 (kahesaja kuuekümne kahe tuhande

kaheksakümne viie) krooni suuruses summas, läbi vaatamata.

4. T.V. kaitsja avaldus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnakohtu 13. oktoobri 1997. a otsusega tunnistati T.V. süüdi Kriminaalkoodeksi (KrK) § 1481 lg 7,

§ 166 lg 1 ja § 143 lg 1 järgi. Linnakohus karistas T.V. KrK § 1481 lg 7 järgi kolmeaastase

vabadusekaotusega ja KrK § 166 lg 1 järgi kuuekuulise vabadusekaotusega koos riigi- ja omavalitsuse

asutustes ning riigi- ja omavalitsuse osalusega ettevõtetes ametiisikuna tegutsemise õiguse äravõtmisega

kaheks aastaks. KrK § 143 lg 1 järgi mõistis kohus T.V-le karistuseks kuus kuud vabadusekaotust. KrK § 40

lg 1 järgi liitis linnakohus mõistetud karistused osaliselt ja karistas T.V. kolme aasta ja kuue kuu pikkuse

vabadusekaotusega. KrK § 47 alusel jättis kohus vabadusekaotusliku karistuse tingimuslikult kaheaastase

katseajaga täitmisele pööramata. Samuti mõistis linnakohus T.V-lt välja 853 550 krooni Tartu Linna

Maksuameti kasuks ja 8669 krooni ja 50 senti AS T kasuks. Kohus tunnustas Tartu Linnavalitsuse 100 000

krooni suurust tsiviilhagi, kuid jättis selle läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras.

2.1 Kriminaalkoodeksi § 1481 lg 7 järgi tunnistati T.V. süüdi selles, et ta:

1) vähendas 1993. ja 1994. a majandusaasta maksustamisperioodil AS G omanikuna ja juhatuse

esimehena tahtlikult ja jätkuvalt AS G ja AS O vahelisi fabritseeritud ostu-müügilepinguid

kasutades riigile tasutavat tulu- ja käibemaksu 793 706 krooni võrra;

2) andis 1994. aasta novembris-detsembris AS G omanikuna ja juhatuse esimehena

maksustamisobjektide varjamise eesmärgil tahtlikult korralduse vormistada töötasu

väljamaksmine AS-s G tööd teinud isikutele fiktiivsete ostu-müügilepingutena, mille tagajärjel

jäi riigile tasumata sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu kokku 44 994 krooni;

3) sõlmis 12. mail 1995. a AS T juhatuse esimehena maksustamisobjektide varjamise eesmärgil

tahtlikult tööettevõtulepingu asemel ostu-müügilepingu, mille alusel tellis K-P.B-lt ja T.K-lt töö

elektrijaama ehituse otstarbekuse uurimiseks ning maksis neile tehtud uuringute eest töötasu

kokku 45 000 krooni, mille tulemusena jäi riigile tasumata sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu

kokku 14 850 krooni.

Kohus märkis muuhulgas, et eeltoodud kolme kuriteoepisoodi osas T.V-le esitatud süüdistuse

kvalifitseerimisel KrK § 1481 lg 7 järgi on võetud arvesse seda, et kuriteo toimepanemine algas 1993. aasta

kolmandas kvartalis ja viimane episood oli 12. mail 1995. a. Kohtu arvates pani T.V. toime jätkuva kuriteo,

sest tema tegudel olid samad kuriteokoosseisu tunnused, need olid suunatud sama objekti - riigi

maksusüsteemi - vastu ja põhjustasid ühtse kuritegeliku tagajärje. Samuti toimusid kõik maksupettused

tahtlikult ja samal viisil. Veel märkis linnakohus, et KrK § 1481 lg-s 7 ettenähtud kuriteo koosseisuliseks

tunnuseks ei ole isiku eelnev karistatus halduskorras.

2.2 Kriminaalkoodeksi § 166 lg 1 järgi tunnistati T.V. süüdi selles, et ta 1994. aastal AS G ainuomaniku ja

juhatuse esimehena võltsis tahtlikult ning jätkuvalt kolm ostu-müügilepingut olematu AS-ga O, kirjutades

lepingutele ise alla ka AS O direktorina näidatud J.J. asemel. Sellise käitumisega tekitas T.V. riigile saamata

jäänud tulu- ja käibemaksu näol kahju 576 615 krooni, s.o suure varalise kahju.

2.3 Kriminaalkoodeksi § 143 lg 1 järgi tunnistas kohus T.V. süüdi selles, et ta 1994. aasta märtsis esitas AS T

aktsiate omandamise eesmärgil AS T raamatupidamisele X Metskonna poolt AS-le G 5. juulil 1993. a

väljastatud arve nr 45 summale 8669 krooni ja 50 senti, kuigi teadis, et seda arvet ei ole tasutud ja X

Metskond on arve tühistanud. Samuti valetas T.V., et kõnealuse arve järgi on AS G tasunud X Metskonnale

AS T kohustuste eest. Sel viisil omandas ta AS-le G pettuse teel 8669 krooni ja 50 sendi väärtuses AS T

aktsiaid ja tekitas sellega viimasele olulise varalise kahju.

3. Tartu Linnakohtu 13. oktoobri 1997. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti abiprokurör Ene Timmi ja

apellatsioonkaebuse T.V. kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus.

Apellatsioonprotestis taotleti T.V-le mõistetud karistuse karmistamist ja lõpliku karistusena nelja-aastase

vabadusekaotuse mõistmist poolkinnises vanglas ühes temalt riigi- ja omavalitsuse asutustes ning riigi- ja

omavalitsuse osalusega ettevõtetes ametiisikuna tegutsemise õiguse äravõtmisega kaheks aastaks.

Apellatsioonkaebuses taotleti linnakohtu otsuse tühistamist ja T.V. õigeksmõistmist kõigis süüdistustes, sest

tema käitumises puudus kuriteokoosseis.

4. Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 1998. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu 13. oktoobri 1997. a otsus

osaliselt, s.o T.V-le KrK § 166 lg 1 järgi mõistetud lisakaristuse osas. Veel tehti täpsustus linnakohtu otsuses

ja arvati T.V-le mõistetud lõplikust karistusest maha ajavahemik, mil ta viibis kohtueelsel uurimisel vahi all.

Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Muuhulgas asus ringkonnakohus seisukohale, et kuna T.V. pani talle KrK § 1481 lg 7 järgi inkrimineeritud

teod toime tahtlikult, ei oma tähtsust asjaolu, et kohtualust ei ole varem selliste rikkumiste eest halduskorras

karistatud. Ringkonnakohus pidas ekslikuks kaitsja seisukohta, et T.V. ei saa 1993.-1994. aastal toimepandud

tegude eest KrK § 1481 lg 7 järgi süüdi tunnistada, sest see säte jõustus alles 13. jaanuaril 1995. a. Erinevalt

linnakohtust asus ringkonnakohus aga seisukohale, et kõikide T.V-le KrK § 1481 lg 7 järgi inkrimineeritud

tegude puhul on tegemist vältavate kuritegudega. Ringkonnakohus leidis, et alates 1993. aasta kolmandast

kvartalist, mil T.V. vormistas esimese fiktiivse ostu-müügilepingu AS-ga O, varjas ta tahtlikult süüdistuses

märgitud maksustamisobjekte ega maksnud ettenähtud makse. Seega tekkis kohtualusel juba 1993. aastast

vältav kuritegelik seisund, mis kestis 1996. aastani, mil maksuamet rikkumised avastas.

5. Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 1998. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse T.V. kaitsja

vandeadvokaat U. Lõhmus ja kassatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Kassatsioonkaebuses taotleti ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks

läbivaatamiseks samale kohtule.

Kassatsioonprotestis paluti tühistada linnakohtu ja ringkonnakohtu otsus karistuse mõistmise osas ja saata

kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 1998. a otsusega rahuldati kassatsioonkaebus ja

kassatsioonprotest osaliselt. Kriminaalkolleegium tühistas ringkonnakohtu ja linnakohtu otsuse T.V-le KrK

§ 166 lg 1 järgi mõistetud lisakaristuse osas, jättes KrK § 39 alusel T.V-le lisakaristuse mõistmata. Samuti

täpsustas Riigikohus T.V. eelvangistusaja pikkust. Muus osas jäeti kohtuotsused muutmata.

Muuhulgas ei nõustunud kohtukolleegium kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et tulude või

maksustamisobjektide varjamine ei saa olla vältav kuritegu. Riigikohus asus seisukohale, et isik võib luua

seisundi, milles ta pidevalt varjab maksustamisobjekti või tulusid, ja sellises seisundis rikub ta pidevalt ja

kestvalt kohustust avalikustada oma tuluallikad ja maksta ettenähtud makse.

7. 28. septembril 1998. a esitas T.V. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi ka

Konventsioon) artikli 34 alusel Eesti Vabariigi vastu kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule. Kaebaja väitis,

et tema süüdimõistmine 1993.-1994. aastal toimepandud tegude eest kriminaalõigusnormide alusel, mis

jõustusid 13. jaanuaril 1995. a, kujutas endast kriminaalõiguse tagasiulatuvat kohaldamist, mis on vastuolus

Konventsiooni artikli 7 lõikega 1.

8. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis 21. jaanuari 2003. a otsuses V versus Eesti (nr 2), mis jõustus

21. aprillil 2003. a, et Eesti Vabariik rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

artikli 7 lõiget 1. Konventsiooni artikli 41 alusel mõistis kohus Eesti Vabariigilt T.V. kasuks välja 2000 eurot

mitterahalise kahju eest.

Kohus märkis, et Kriminaalkoodeksi § 1481 1995. aastani kehtinud redaktsiooni kohaselt võis isiku võtta

kriminaalkorras vastutusele maksudest kõrvalehoidumise eest üksnes juhul, "kui samasuguse rikkumise eest

oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust". Kohus järeldas sellest, et maksudest kõrvalehoidumise eest

kriminaalkorras süüditunnistamine eeldas selle tingimuse täidetust. Veel tõdes inimõiguste kohus, et

märkimisväärne hulk tegusid, milles T.V. süüdi tunnistati, toimusid enne 1995. aasta jaanuari. Kaebajale

mõistetud karistuses, milleks oli kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust tingimisi katseajaga, võeti

arvesse nii enne kui ka pärast 1995. aasta jaanuari toimepandud tegusid. Kohtu arvates ei saa kindlalt väita,

et siseriiklike kohtute lähenemisviis ei mõjutanud karistuse raskust ega põhjustanud kaebajale tegelikke

negatiivseid tagajärgi. Nendel asjaoludel leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et siseriiklikud kohtud

kohaldasid 1995. aastal jõustunud õigusnorme tagasiulatuvalt käitumise suhtes, mis varem ei olnud kuritegu,

ja rikkusid seega Konventsiooni artikli 7 lõiget 1.

9. 20. juunil 2003. a esitas T.V. kaitsja Karina Lõhmus-Ein Riigikohtule avalduse kohtuvea parandamiseks,

milles palutakse tühistada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 1998. a, Tartu Ringkonnakohtu

12. jaanuari 1998. a ja Tartu Linnakohtu 13. oktoobri 1997. a otsused ning mõista T.V. KrK § 143 lg 1,

§ 1481 lg 7 ja § 166 järgi õigeks. Tsiviilhagid palub kaitsja jätta rahuldamata.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium andis 24. septembri 2003. a määrusega T.V. kriminaalasja üle Riigikohtu

üldkogule. Kriminaalkolleegiumi määruse kohaselt eeldab T.V. kaitsja avalduse lahendamine, et üldkogu

leiaks vastuse küsimusele, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooniga tagatud õiguste

rikkumine isiku süüdimõistmisel annab aluse asja uueks läbivaatamiseks. Sellele küsimusele eitavalt vastates

tuleks aga üldkogul kriminaalkolleegiumi arvates võtta seisukoht, kas Apellatsiooni ja kassatsiooni

kriminaalkohtumenetluse seadustik (AKKS) on kooskõlas Põhiseaduse §-ga 15 koostoimes §-ga 14, samuti

Põhiseaduse §-ga 10 osas, milles seadus ei võimalda jõustunud Riigikohtu lahendit uuesti läbi vaadata pärast

seda, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud, et isiku süüdimõistmisel rikuti Konventsioonist

tulenevaid õigusi.

11. Kriminaalkolleegiumi põhjenduste tõttu kaasas Riigikohtu üldkogu menetlusse Põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse § 10 lg 1 p-des 1, 3, 5 ja 6 nimetatud subjektid, et kuulata ära nende

arvamus eeltoodud küsimuses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

T.V. kaitsjate seisukoht

12. T.V. kaitsja K. Lõhmus-Ein on seisukohal, et tema esitatud avaldust tuleks menetleda kohtuvea

parandamise avaldusena AKKS § 777 lg 1 p 1 alusel. Avalduse esitaja palub kohtuvea parandamise avalduse

esitamise tähtaja ennistada seoses Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. jaanuari 2003. a otsusega V versus Eesti

(nr 2), mis jõustus 21. aprillil 2003. a. Kaitsja arvates on tegemist piisava alusega selle tähtaja ennistamiseks,

sest rikutud on inimõigusi, mille tagamine on õigusriigi tunnuseks.

Avalduses asutakse seisukohale, et kui rahvusvahelised kohtud on kontrollinud siseriiklike kohtute tegevust

ja tuvastanud siseriiklike kohtute tegevuses isiku õiguste rikkumisi, on kohtuvea parandamise menetluse

esemeks ka isiku õigusi rikkuv Riigikohtu otsus. Kaitsja märgib, et Konventsiooniga ühinemisega on Eesti

Vabariik võtnud endale kohustuse kaitsta oma elanike inimõigusi ja lubada Euroopa Inimõiguste Kohtul

hinnata oma tegevust. Avaldaja arvates ei täidaks Eesti Vabariik seda kohustust täiel määral, kui isikul

puuduks võimalus rahvusvahelisel tasandil saavutatud õigust siseriiklikult realiseerida. Kui Euroopa

Inimõiguste Kohtu otsus, millega on tuvastatud seaduse ebaõige kohaldamine ja isiku seadusevastane

süüdimõistmine, ei anna alust vea parandamiseks Riigikohtu otsuses, loodaks kaitsja arvates olukord, kus

inimõiguste kohtu otsusel ei ole mingisugust praktilist tähendust. Avalduses leitakse, et T.V. kriminaalasjas

oleks Riigikohtu otsuse uuesti läbivaatamata jätmine eriti kurioosne, sest kõnealusel juhul tuvastas

inimõiguste kohus, et Eesti kohtud on rikkunud karistusõiguse üht aluspõhimõtet - kedagi ei tohi süüdi

mõista kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku õiguse järgi ei olnud kuritegu.

13. Kaitsja arvates tuleb T.V. õigeks mõista talle esitatud kogu süüdistuses.

Avaldaja leiab, et kuni 13. jaanuarini 1995. a sai isikut KrK § 1481 järgi kriminaalvastutusele võtta vaid siis,

kui teda oli varem samasuguse rikkumise eest halduskorras karistatud. Kuna T.V. ei olnud varem maksualaste

õiguserikkumiste eest halduskorras karistatud, ei saa tulenevalt KrK §-st 1481 talle süüks arvata tegusid, mis

ta pani toime enne 13. jaanuari 1995. a. Kaitsja märgib, et ka selles teos, mis pandi toime

pärast 13. jaanuari 1995. a, puudub kuriteokoosseis. Seetõttu tuleks T.V. kaitsja arvates KrK § 1481 lg 7 järgi

õigeks mõista.

Avaldaja märgib, et ehkki inimõiguste kohus ei saanud hinnata T.V. süüditunnistamist KrK § 143 lg 1 järgi,

on süüdistus ka selles osas põhjendamatu. Kaitsja leiab, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 1998. a

otsuses on jäetud vastamata kassatsioonkaebuses esitatud väidetele kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise

kohta. Seega tuleb avaldaja arvates T.V. õigeks mõista ka KrK § 143 lg 1 järgi.

Samuti on kaitsja seisukohal, et kassatsioonkaebuses toodud põhjustel on ebaõige T.V. süüditunnistamine

KrK § 166 lg 1 järgi.

14. Kaitsja leiab, et kuna T.V. süüditunnistamine oli ebaseaduslik, tuleb kohtuotsus tühistada ka tsiviilhagi

osas, sest tsiviilhagi rahuldamise eelduseks on isiku süüditunnistamine talle esitatud süüdistuses. Avaldaja

leiab, et kui äriühing jätab maksud maksmata või ei maksa neid täies ulatuses, vastutab selle eest üksnes

äriühing, mitte äriühingu töötaja.

15. Riigikohtule täiendavalt esitatud seisukohas leiab T.V. kaitsja vandeadvokaat A. Lillo, et kui lähtuda

eeldusest, mille kohaselt Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik ei näe asja

taasläbivaatamise alusena ette isiku õiguste rikkumise tuvastamist Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt, ei ole

isikule tagatud tema põhiõiguste efektiivne kaitse. Seadusandlik võim on jätnud täitmata Põhiseaduse §-dest

14 ja 15 tuleneva positiivse kohustuse tagada isikule tema põhiõigused. Kaitsja arvates ei ole õigusriigi

põhimõttega kooskõlas olukord, kus riik teab, et ta on rikkunud isiku põhiõigusi, kuid keeldub seda

rikkumist kõrvaldamast.

Riigikogu seisukoht

16. Riigikogu nimel arvamust avaldanud põhiseaduskomisjon leiab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste

alusel Eesti kohtuotsuste uus läbivaatamine peaks toimuma seaduse alusel seaduses näidatud eesmärkidel ja

piires. Ühtlasi osutab põhiseaduskomisjon asjaolule, et lähiajal on oodata vastava seaduseelnõu jõudmist

Riigikogu menetlusse.

Põhiseaduskomisjon jääb arvamuse juurde, mis esitati Riigikohtu üldkogu menetluses olevas haldusasjas

nr 3-3-2-1-03. Selles arvamuses märkis komisjon muuhulgas, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsioon on Eesti õiguskorra lahutamatu osa. Seega on ka Konventsioonis sisalduvad õigused ja

vabadused Eesti õiguskorra osa ja nende õiguste ning vabaduste tagamine on ka kohtu kohustus. Olukorras,

kus seadus ei näe ette võimalust Euroopa Inimõiguste Kohtus õiguse saanud isiku suhtes tehtud jõustunud

kohtulahendit läbi vaadata, ei ole kohtul võimalik Põhiseaduse §-s 14 sätestatud kohustust täita.

Põhiseaduskomisjoni arvates on probleemi lahendamine võimalik üksnes seaduste täiendamise teel.

Õiguskantsleri seisukoht

17. Õiguskantsleri arvates ei ole Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik

Põhiseadusega vastuolus, sest kehtiv õigus võimaldab siseriiklikult jõustunud Riigikohtu lahendi uuesti läbi

vaadata pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud, et isiku süüdimõistmisel rikuti

Konventsioonist tulenevaid õigusi.

18. Õiguskantsler leiab, et AKKS § 777 lg 1 p 1 annab Riigikohtule aluse Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste

alusel kohtuvigade parandamiseks. Õiguskantsler on seisukohal, et kohtuvea parandamine on võimalik ka

pärast AKKS § 777 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. Arvamuses leitakse samuti, et kohaldades AKKS

§ 777 koostoimes Konventsiooni artikliga 35, Põhiseaduse §-ga 15 ja § 123 lg-ga 2 ning Riigikohtu senise

praktikaga, on võimalik kohtuvigu parandada ka Riigikohtu jõustunud lahendites.

19. Õiguskantsler märgib, et kui Riigikohtu üldkogu peaks asuma seisukohale, et Euroopa Inimõiguste Kohtu

otsusega tuvastatud konventsioonijärgsete õiguste rikkumine ei anna alust kohtuvigade parandamiseks, tuleb

enne Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku Põhiseadusele vastavuse hindamist

kontrollida, kas kehtiv õigus võimaldab kohtulahendi läbi vaadata mõnel muul alusel. Õiguskantsleri arvates

võib sellisel juhul kõne alla tulla asja läbivaatamine teistmise korras AKKS § 771 lg 3 p-s 5 sätestatud alusel.

Juhul, kui Riigikohus ei pea võimalikuks T.V. kaitsja avalduse menetlemist ei kohtuvea parandamise ega

teistmise korras, on avaldus õiguskantsleri hinnangul võimalik menetlusse võtta lähtudes Põhiseaduse §-st 15

koostoimes §-ga 14, Konventsiooni artikliga 13 ja artikli 46 lõikega 1.

20. Õiguskantsler nendib, et juhul kui Riigikohtu üldkogu arvates ei võimalda kehtiv õigus Euroopa

Inimõiguste Kohtu otsuse alusel jõustunud kohtulahendite läbivaatamist, tuleb asuda seisukohale, et

Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik rikub Põhiseaduse § 15 lg 1 esimeses lauses

sätestatud põhiõigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Arvamuses leitakse, et

Põhiseaduse § 15 lg-s 1 ette nähtud põhiõiguse riive on iga kohtusse pöördumise õiguse kitsendamine. See

võib seisneda nii põhiõiguste adressaadi tegevuses kui ka tegevusetuses, sest menetlusseadustikud kujutavad

endast nii kohtusse pöördumise õiguse kujundamist kui ka selle kitsendamist. Antud juhul seisnebki

Põhiseaduse § 15 lg 1 riive tegevusetuses - seadusandja ei ole loonud isikule võimalust pöörduda kohtusse

olukorras, kus Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud, et isiku süüdimõistmisel rikuti Konventsiooni.

Õiguskantsleri arvates on kirjeldatud riive legitiimsete põhjustena arvestatavad kohtuotsuse seadusjõud ja

õigusrahu kui põhiseaduslikku järku õigusväärtused. Samas asub õiguskantsler seisukohale, et

kriminaalasjades oleks keeld taotleda Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse alusel siseriikliku kohtulahendi

taasläbivaatamist ebaproportsionaalne.

Justiitsministri seisukoht

21. Justiitsminister leiab, et Riigikohtul pole seadusest tulenevat õiguslikku alust võtta T.V. avaldust

menetlusse. Arvamuses märgitakse, et varasemate jõustunud kohtuotsuste läbivaatamist taotlevate avalduste

menetlusse võtmine ja sisuline läbivaatamine peaks toimuma vaid juhul, kui isiku õiguste rikkumise oht on

Riigikohtu hinnangul piisav. Minister juhib tähelepanu asjaolule, et T.V-le mõistetud karistuse täitmisele

pööramise tähtaeg on tänaseks kustunud ning ka karistusregistrist on andmed tema karistatuse kohta

Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 5 alusel kustutatud. Euroopa Inimõiguste Kohus on T.V. kasuks välja

mõistnud õiglase suurusega moraalse kahju hüvitise. Inimõiguste kohus ei tuvastanud, et T.V.

süüditunnistamine oli tervikuna Konventsiooniga vastuolus. Seetõttu ei anna Euroopa Inimõiguste Kohtu

lahend justiitsministri arvates alust asuda ümber hindama kustunud karistuse tähendust ja T.V-le karistusega

osaks saanud sotsiaalset hinnangut. Seetõttu pole põhjust T.V. avaldust menetleda, kuna puudub vajadus

toimunud rikkumist kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada.

22. Samas on justiitsminister seisukohal, et Põhiseaduse §-ga 14 koostoimes §-ga 15 on vastuolus

Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mis ei lase isikul pärast

Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega konventsioonijärgsete õiguste rikkumise tuvastamist esitada kohtuvea

parandamise- või teistmisavaldust tema õigusi rikkuva või sellist rikkumist võimaldava siseriikliku

kohtulahendi peale. Ühtlasi juhib minister tähelepanu asjaolule, et lähiajal kavatseb justiitsministeerium

esitada Vabariigi Valitsusele seaduseelnõu, millega tehakse muudatused kohtumenetluse seadustes.

Teistmisalusena nähakse muuhulgas ette Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega tuvastatud Konventsiooni

rikkumine tingimusel, et rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ning seda ei ole võimalik kõrvaldada või

sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu.

Riigiprokuratuuri seisukoht

23. Riigiprokuratuur leiab, et Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik ei võimalda

T.V. kaitsja avaldust kohtuvigade parandamise korras sisuliselt menetleda, kuna see ei ole esitatud seaduses

ettenähtud tähtaja jooksul. Arvamuses juhitakse tähelepanu asjaolule, et erinevalt kassatsiooni- ja

teistmismenetlusest ei näe seadus ette võimalust AKKS § 777 lg-s 1 sätestatud üheaastase tähtaja

ennistamiseks. Riigiprokuratuur on seisukohal, et kohus võib seda tähtaega rikkuvat avaldust menetleda

üksnes tingimusel, kui AKKS § 777 lg 1 tunnistatakse vastavas osas põhiseaduslikkuse järelevalve korras

põhiseadusevastaseks.

24. Samas on Riigiprokuratuur seisukohal, et kõnealusel juhul ei ole AKKS § 777 lg-s 1 sätestatud

üheaastane kaebetähtaeg Põhiseadusega vastuolus. Riigiprokuratuuri arvates riivab nimetatud tähtaeg küll

T.V-le Põhiseaduse § 15 lg-ga 1 tagatud õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral

kohtusse, kuid see riive võib olla õigustatud teiste põhiseaduslike väärtustega nagu kohtuotsuse seadusjõud

ja kohtute efektiivsus. Arvamuses leitakse, et kõnealuses asjas ei ole Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud

põhiõiguse kasutamisega enam võimalik materiaalselt kõrvaldada ühtegi põhiõiguse rikkumist, mistõttu

AKKS § 777 lg-st 1 tulenev piirang on proportsionaalne abinõu õigusrahu ja kohtute efektiivsuse tagamiseks.

Seejuures juhib Riigiprokuratuur tähelepanu asjaolule, et praeguseks ajaks on T.V-le mõistetud tingimuslik

karistus täielikult kantud, samuti on katseaja lõppemisest möödunud üle kolme aasta, ning tema karistus on

Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 5 alusel karistusregistrist kustutatud. Seetõttu ei ole Euroopa Inimõiguste

Kohtu sedastatud kriminaalseaduse ebaõigel kohaldamisel T.V-le täna enam mingisugust karistusõiguslikku

tähendust ega põhiõigusi rikkuvat toimet.

Tsiviilhagejate seisukohad

25. Maksuamet leiab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatu võib anda aluse kohtuvea parandamiseks ka

Riigikohtu otsuses. Samas on Maksuameti arvamuses asutud seisukohale, et argumendid, mis õigustavad

AKKS §-s 777 sätestatud üheaastasest kaebetähtajast möödaminekut, peavad olema proportsionaalsed

taotletava eesmärgiga. Seejuures tuleb arvestada õigusrahu nõuet ja teiste protsessiosaliste (näiteks

kannatanute või tsiviilhagejate) õigusi. Oluline on kaaluda, kas ja mil määral toimub põhiõiguste riive

praegusel ajal ja milliseid tagajärgi tooks isikute põhiõiguste seisukohalt kaasa kohtuotsuse uus

läbivaatamine ja võimalik muutmine.

26. Tartu Linnavalitsuse arvates ei anna asjaolu, et Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse

seadustik ei võimalda jõustunud Riigikohtu lahendi läbivaatamist pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt

konventsioonijärgsete õiguste rikkumise tuvastamist, alust pidada seda seadust Põhiseadusega vastuolus

olevaks. Linnavalitsus leiab, et kehtiv seadus ei võimalda läbi vaadata jõustunud Riigikohtu otsust, samuti ei

ole Euroopa Inimõiguste Kohus Eesti kohtusüsteemi osa.

27. Aktsiaselts T on seisukohal, et Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik on

Põhiseaduse §-dega 10, 14 ja 15 vastuolus juhul, kui see seadus ei võimalda siseriiklikku kohtulahendit

uuesti läbi vaadata pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud otsuse isiku kasuks.

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU SEISUKOHT

I

28. Esmalt tuleb Riigikohtu üldkogul lahendada küsimus, kas ja millises menetluses on Riigikohus pädev

T.V. kaitsja avaldust läbi vaatama. Kui üldkogu leiab, et Riigikohus on pädev seda avaldust läbi vaatama,

tuleb vastata ka küsimusele, kas kriminaalmenetluse taasavamine on alati vajalik, kui Euroopa Inimõiguste

Kohus on tuvastanud isiku Konventsioonist tuleneva õiguse rikkumise.

29. T.V. kaitsja leiab Riigikohtule esitatud kohtuvea parandamise avalduses, et kui rahvusvaheline kohus on

tuvastanud siseriiklike kohtute tegevuses isiku õiguste rikkumisi, on kohtuvea parandamise menetluse

esemeks Riigikohtu otsus, kui sellega on isiku õigusi rikutud. Kaitsja arvates on kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise tuvastamine Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt ka piisav alus kohtuvea parandamise avalduse

esitamise tähtaja ennistamiseks.

30. Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku VIII ja IX peatüki kohaselt on

jõustunud kohtulahendi taasläbivaatamine võimalik teistmisavalduste alusel ja kohtuvigade parandamise

korras. Teistmisalused on sätestatud AKKS § 771 lg-s 3, kohtuvea parandamise alused sama seadustiku § 777

lg-s 1.

Üldkogu hinnangul sisaldavad need teistmis- ja kohtuvea parandamise alused Eesti kohtute tuvastatavaid

aluseid jõustunud kohtulahendite taasläbivaatamiseks. Üldkogu leiab, et ka Apellatsiooni ja kassatsiooni

kriminaalkohtumenetluse seadustikus sätestatud teistmis- ja kohtuvea parandamise aluste laiendav

tõlgendamine ei võimalda pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kriminaalasja uuesti läbi vaadata.

31. Põhiseaduse § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt

ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. 13. märtsil 1996. a võttis Riigikogu vastu

"Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr 2, 3, 5 ja 8) ning selle

lisaprotokollide nr 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduse", mille Vabariigi President kuulutas

välja 22. märtsil 1996. a (RT II 1996, 11/12, 34). Seega on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni näol tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, millel on prioriteet Eesti seaduste või

muude aktide suhtes.

Vaagides küsimust, kas kohus on pädev vaatama läbi T.V. kaitsja avaldust, olgugi et Apellatsiooni ja

kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustikus puudub selleks alus, märgib Riigikohus, et Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on eeltoodust tulenevalt Eesti õiguskorra lahutamatu osa,

ning selles sisalduvate õiguste ja vabaduste tagamine on Põhiseaduse § 14 kohaselt ka kohtuvõimu kohustus.

Üldkogu leiab, et selle kohustuse täitmine parimal viisil eeldaks kohtumenetluse seaduse täiendamist, nii et

sellest üheselt nähtuks, kas, millistel juhtudel ja kuidas toimuks kriminaalasja taasläbivaatamine pärast

Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust. Üldkogu märgib seejuures, et justiitsministeeriumis on välja töötatud

kohtumenetluse seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega antakse võimalus vaadata Euroopa Inimõiguste

Kohtu tuvastatud Konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise järel Eesti kohtute lahendeid läbi teistmise

korras.

32. Eelnevast ei järeldu aga, et Riigikohus pole pädev T.V. kaitsja avaldust läbi vaatama.

Riigikohtu üldkogu on 17. märtsi 2003. a otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 (RT III 2003, 10, 95) möönnud

kriminaalmenetluse võimalust Riigikohtus ka juhul, kui menetlusseadustik selleks otsest alust ei anna.

Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik

kasutada talle Põhiseaduse §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele.

Viidatud kriminaalasjas tehtud otsusest ei saa aga otseselt tuletada õigust menetluse taasavamisele Eesti

kohtutes pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud Konventsiooniga tagatud õiguse mis

tahes rikkumise.

Üldkogu hinnangul tuleb menetluse taasavamise üle otsustamisel teha kindlaks, kas menetluse taasavamine

on Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus

seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Seejuures tuleb kaaluda, kas õiguse rikkumise

tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine inimõiguste kohtu poolt ei ole isiku jaoks piisav.

Üldkogu leiab, et menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral

ning vaid siis, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus

peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. Samuti on

jõustunud kohtulahendi revideerimise eelduseks asjaolu, et puuduvad muud tõhusad võimalused rikkumise

heastamiseks.

II

33. T.V. kaitsja taotleb kriminaalasja uut läbivaatamist täies ulatuses, vaidlustatud kohtuotsuste tühistamist ja

T.V. õigeksmõistmist kogu süüdistuses. Tsiviilhagi palub kaitsja jätta rahuldamata.

34. Otsuses V versus Eesti (nr 2) asus Euroopa Inimõiguste Kohus seisukohale, et T.V.

süüditunnistamine 13. jaanuaril 1995. a jõustunud KrK § 1481 lg 7 redaktsiooni järgi enne selle kehtima

hakkamist toime pandud tegude eest oli vastuolus Konventsiooni artikli 7

lõikega 1. Konventsiooni artikli 7 lõike 1 rikkumine, mis seisnes isiku süüditunnistamises kuriteos, mis selle

toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku õiguse järgi ei olnud kuritegu, kujutab endast ka Põhiseaduse § 23

lg-s 1 sätestatud põhiõiguse rikkumist.

Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest tulenevalt seisnes T.V. konventsioonijärgsete õiguste rikkumine selles,

et ta tunnistati KrK § 1481 lg 7 järgi süüdi:

1) 1993. ja 1994. a majandusaastate maksustamisperioodil AS G poolt tasumisele kuuluva tulu- ja

käibemaksusumma alusetus vähendamises AS G ja AS O vahelisi fabritseeritud ostu-müügilepinguid

kasutades;

2) 1994. a novembris-detsembris antud korralduse eest vormistada töötasu väljamaksmine AS-s G töötanud

isikutele fiktiivsete ostu-müügilepingutena.

35. Euroopa Inimõiguste Kohus ei tuvastanud T.V. õiguste rikkumist tema süüditunnistamisel KrK § 143 lg 1

ja § 166 lg 1 järgi. Samuti ei puuduta inimõiguste kohtu otsus T.V. süüditunnistamist selles, et ta AS T

juhatuse esimehena sõlmis 12. mail 1995. a maksustamisobjektide varjamise eesmärgil tahtlikult

tööettevõtulepingu asemel ostu-müügilepingu. Järelikult puudub üldkogul alus nendes osades

kriminaalmenetluse taasavamiseks.

36. Järgnevalt kaalub üldkogu, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse V versus Eesti (nr 2) tõttu on

põhjendatud T.V. suhtes toimunud kriminaalmenetluse taasavamine KrK § 1481 lg 7 järgi enne 1995. aastat

toime pandud tegudes süüditunnistamise osas (vt käesoleva otsuse punkti 34). Et sellele küsimusele vastata,

tuleb üldkogu arvates esmalt selgitada, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud T.V. Konventsioonist

tulenevate õiguste rikkumine või selle rikkumisega põhjuslikus seoses olev rikkumine on jätkuv ja oluline

ning kas kriminaalmenetluse taasavamise teel on võimalik rikkumine kõrvaldada. Samuti tuleb selgitada, kas

pole muid abinõusid võimaliku rikkumise heastamiseks.

37. Üldkogu arvates ei anna T.V. kriminaalkorras süüditunnistamine tegude eest, mis teo toimepanemise ajal

ei olnud kuriteona karistatavad, iseenesest alust väita, et praegusel ajal oleks tegemist T.V. õiguste jätkuva ja

olulise rikkumisega. Seda põhjusel, et õiguste jätkuv ja oluline rikkumine eeldab isiku jaoks

käegakatsutavate negatiivsete tagajärgede püsimist. Lisaks märgib üldkogu, et inimõiguste kohus mõistis

Eesti Vabariigilt T.V. kasuks välja ebaõige süüditunnistamisega tekitatud mittevaralise kahju katteks 2000

eurot (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse V versus Eesti (nr 2) punkt 45).

38. Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuses on osutatud sellele, et märkimisväärne hulk tegusid, milles T.V.

süüdi tunnistati, pandi toime enne 1995. aasta jaanuari. Inimõiguste kohus asus seisukohale, et kuna T.V-le

karistuse mõistmisel võeti arvesse nii enne kui ka pärast 1995. aasta jaanuari toimepandud tegusid, ei saa

kindlalt väita, et siseriiklike kohtute lähenemisviis ei mõjutanud karistuse raskust ega põhjustanud T.V-le

käegakatsutavaid negatiivseid tagajärgi.

Sellest tulenevalt kontrollib üldkogu, kas inimõiguste kohtu tuvastatud T.V. õiguste rikkumine võib praegusel

ajal jätkuvalt ja oluliselt riivata T.V. õigusi talle mõistetud karistuse kaudu.

Üldkogu märgib, et T.V-le mõisteti kõigi talle süüksarvatud kuritegude eest kokku liitkaristus kolm aastat ja

kuus kuud vabadusekaotust. Sealhulgas mõisteti talle KrK § 1481 lg 7 järgi karistuseks kolm aastat

vabadusekaotust. Mõistetud liitkaristus jäeti KrK § 47 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga kohaldamata.

Praegu ei kanna T.V. talle mõistetud karistust, möödunud on kohtu määratud kaheaastane katseaeg, samuti on

T.V. karistusandmed karistusregistrist kustutatud. Seetõttu pole üldkogu arvates võimalik mõista T.V-le

senisest kergemat karistust või kergendada mõistetud karistust.

39. Samaaegselt T.V. süüditunnistamisega KrK § 1481 lg 7 järgi mõisteti temalt Tartu Linna Maksuameti

kasuks välja ka selle kuriteoga tekitatud kahju - 853 500 krooni. Kohtuotsuse kohaselt tekitas T.V. nimetatud

kahju sellega, et:

1) vähendas 1993. a majandusaasta maksustamisperioodil AS G omanikuna ja juhatuse esimehena

fabritseeritud lepinguid kasutades AS G poolt riigile tasutavat tulu- ja käibemaksusummat 217 091 krooni

võrra;

2) vähendas 1994. a majandusaasta maksustamisperioodil AS G omanikuna ja juhatuse esimehena

fabritseeritud lepinguid kasutades AS G poolt riigile tasutavat tulu- ja käibemaksusummat 576 615 krooni

võrra;

3) andis 1994. aasta novembris-detsembris korralduse vormistada töötasu väljamaksmine AS-s G tööd teinud

isikutele fiktiivsete ostu-müügilepingutena, mille tagajärjel jäi riigile tasumata sotsiaal- ja

ravikindlustusmaksu kokku 44 994 krooni;

4) sõlmis 12. mail 1995. a AS T juhatuse esimehena tööettevõtulepingu asemel ostu-müügilepingu, mille

tulemusena jäi riigile tasumata sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu kokku 14 850 krooni.

40. Tulenevalt Kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) §-st 269 on kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi

võimalik rahuldada üksnes tingimusel, et isik tunnistatakse nende tegude eest, millega kahju tekitati,

kriminaalkorras süüdi. Õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel kuriteokoosseisu puudumise tõttu jätab kohus

tsiviilhagi läbi vaatamata. Kui ei ole tuvastatud kuriteo sündmus või ei ole tõendatud kohtualuse osavõtt

kuriteo toimepanemisest, jätab kohus tsiviilhagi rahuldamata.

41. Euroopa Inimõiguste Kohus asus seisukohale, et lähtudes Konventsiooni artikli 7 lõikest 1, ei oleks

tohtinud T.V. KrK § 1481 lg 7 järgi süüdi tunnistada enne 1995. aastat toime pandud tegudes. Seega tuleks

kriminaalmenetluse taasavamisel T.V. enne 1995. a toime pandud tegudes KrK § 1481 lg 7 järgi

kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista. KrMK § 269 lg 3 kohaselt kaasneks sellise

õigeksmõistmisega Tartu Linna Maksuameti poolt T.V. vastu esitatud tsiviilhagi osaline läbi vaatamata

jätmine. Tsiviilhagi tuleks jätta läbi vaatamata nende nõuete osas, mis põhinevad T.V. tegevusel, millega ta

vähendas 1993. aastal fiktiivseid lepinguid kasutades alusetult AS G maksukohustust ja korraldas 1994. aasta

novembris-detsembris AS-s G töötanud isikutele töötasu väljamaksmise fiktiivsete ostu-müügilepingute

alusel. Seega tuleks Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi jätta läbi vaatamata kokku 262 085 krooni suuruses

summas.

Samas ei mõjutaks kriminaalmenetluse taasavamine Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi rahuldamist AS G

poolt 1994. aastal riigile tasumata jäetud 576 615 krooni suuruse tulu- ja käibemaksusumma osas, sest selle

kahju põhjustamine on T.V-le inkrimineeritud ka KrK § 166 lg 1 järgi.

42. Praegusel ajal on jõus siseriiklik kohtuotsus, mille alusel võidakse T.V-lt sisse nõuda ka ülalnimetatud

262 085 krooni, s.o summa, mille osas tuleks kriminaalmenetluse taasavamisel Tartu Linna Maksuameti

tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Selle kohtuotsusega on T.V-le kriminaalmenetluses pandud varaline kohustus

selliste tegude tõttu, milles ta tulnuks õigeks mõista. Järelikult ei oleks KrMK § 269 lg 3 kohaselt olnud

kriminaalmenetluses võimalik rahuldada ka sellistel tegudel põhinevat tsiviilhagi. Kõnealusel juhul ei ole

ülalnimetatud 262 085 krooni osas kohast menetlust järgides tuvastatud, kas ja millisel alusel on T.V-lt

võimalik nõuda kahju hüvitamist AS G poolt täitmata jäetud maksukohustuse eest. Kirjeldatud olukorras

jätkub üldkogu arvates T.V. omandiõiguse (Põhiseaduse § 32) rikkumine. Selline omandiõiguse rikkumine

on põhjuslikus seoses Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega tuvastatud T.V. Konventsioonist tulenevate

õiguste rikkumisega. Riigikohtu üldkogu arvates on vaadeldav omandiõiguse rikkumine rikkumise laadi ja

summa suurust arvestades ka piisavalt oluline kõnealuses asjas kriminaalmenetluse osaliseks taasavamiseks.

Üldkogu märgib ühtlasi, et peale kriminaalmenetluse taasavamise puuduvad muud tõhusad võimalused T.V.

omandiõiguse rikkumise heastamiseks.

Kriminaalmenetluse taasavamisel ja Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi 262 085 krooni osas läbi vaatamata

jätmisel on põhimõtteliselt võimalik kohast menetlust järgides selgitada, kas ja millises ulatuses saab T.V.

vastutada tema poolt 1993. ja 1994. aastal toime pandud tegude tõttu AS G maksukohustuse täitmata jätmise

eest.

43. Eeltoodud põhjustel leiab üldkogu, et menetlus T.V. kriminaalasjas tuleb taasavada tema

süüditunnistamises KrK § 1481 lg 7 järgi enne 1995. aastat toime pandud tegude osas. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 1998. a, Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 1998. a ja Tartu Linnakohtu

13. oktoobri 1997. a süüdimõistvad otsused tuleb selles osas tühistada.

Riigikohtu üldkogu mõistab T.V. KrK § 1481 lg 7 järgi õigeks selles, et ta:

1) vähendas 1993. ja 1994. a majandusaastate maksustamisperioodil alusetult AS G poolt tasumisele

kuuluvat tulu- ja käibemaksusummat, kasutades selleks AS G ja AS O vahelisi fabritseeritud ostu-

müügilepinguid;

2) andis 1994. aasta novembris-detsembris korralduse vormistada töötasu väljamaksmine AS-s G töötanud

isikutele fiktiivsete ostu-müügilepingutena.

T.V-lt on Tartu Linna Maksuameti kasuks välja mõistetud 853 550 krooni. Seoses T.V. osalise

õigeksmõistmisega jätab Riigikohtu üldkogu ka läbi vaatamata Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi selles

osas, mis põhineb T.V. tegevusel, millega ta vähendas 1993. aastal AS G ja AS O vahelisi fiktiivseid

lepinguid kasutades alusetult AS G maksukohustust ja korraldas 1994. aasta novembris-detsembris AS-s G

töötanud isikutele töötasu väljamaksmise fiktiivsete ostu-müügilepingute alusel. Seega tuleb Tartu Linna

Maksuameti tsiviilhagi jätta läbi vaatamata 262 085 krooni ulatuses ja rahuldada 591 465 krooni suuruses

summas.

Muus osas jätab Riigikohtu üldkogu kõnealuses kriminaalasjas menetluse taasavamata.

Jaano Odar, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Lea

Laarmaa, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu, Peeter Vaher