3-1-3-13-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-3-13-03

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 24. september 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg, Lea

Kivi, Hannes Kiris ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi T.V. süüdistuses KrK § 1481 lg 7, § 166

lg 1 ja § 143 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 1998. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-98, Tartu

Ringkonnakohtu 12. jaanuari 1998. a otsus 2-1-16-98

ja Tartu Linnakohtu 13. oktoobri 1997. a otsus

kriminaalasjas nr 1-356-96

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.V. kaitsja vandeadvokaadi abi Karina Lõhmus-Ein,

kohtuvigade parandamise avaldus

Asja läbivaatamise kuupäev

3. september 2003

Istungil osalenud isikud

T.V. kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo,

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

Anda kriminaalasi T.V. süüdistuses KrK § 1481 lg 7, § 166 lg 1 ja § 143 lg 1 järgi läbivaatamiseks

Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnakohtu 13. oktoobri 1998. a otsusega tunnistati T.V. süüdi KrK § 1481 lg 7, § 166 lg 1 ja § 143

lg 1 järgi. Linnakohus karistas T.V. KrK § 1481 lg 7 järgi 3-aastase vabadusekaotusega, KrK § 166 lg 1 järgi

6-kuulise vabadusekaotusega koos riigi- ja omavalitsuse asutustes ning riigi- ja omavalitsuse osalusega

ettevõtetes ametiisikuna tegutsemise õiguse äravõtmisega. KrK § 143 lg 1 järgi mõistis kohus T.V-le

karistuseks 6 kuud vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 järgi liitis linnakohus mõistetud karistused osaliselt ja

karistas T.V. 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vabadusekaotusega. KrK § 47 alusel jättis kohus vabaduskaotusliku

karistuse tingimuslikult kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Samuti mõistis linnakohus T.V-lt välja

853 550 krooni Tartu Linna maksuameti kasuks ja 8669 krooni ja 50 senti AS T kasuks. Kohus tunnistas

Tartu Linnavalitsuse 100 000 krooni suurust tsiviilhagi, kuid jättis selle läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise

korras.

Kohtuotsusega vabastati aresti alt AS G asutamisdokumendid ja AS D asutamis- ning tegevusdokumendid.

2.1 KrK § 1481 lg 7 järgi tunnistati T.V. süüdi selles, et ta:

1) AS G omanikuna ja juhatuse esimehena võltsis tahtlikult ja jätkuvalt 1993. ja 1994. a majandusaastate

maksustamisperioodil AS G ja AS O vahelisi ostu-müügi lepinguid, vähendades nii riigile tasumisele

kuuluvat tulu- ja käibemaksu 793 706 krooni võrra;

2) AS G omanikuna ja juhatuse esimehena andis novembris-detsembris 1994 maksustamisobjektide

varjamise eesmärgil tahtlikult korralduse vormistada töötasude väljamaksmine AS-s G tööd teinud isikutele

fiktiivsete ostu-müügilepingutena, mille tagajärjel jäi riigile tasumata sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu kokku

44 994 krooni;

3) AS T juhatuse esimehena sõlmis 12. mail 1995. a maksustamisobjektide varjamise eesmärgil tahtlikult

tööettevõtu lepingu asemel ostu-müügilepingu, mille alusel tellis K-P.B-lt ja T.K-lt töö elektrijaama ehituse

otstarbekuse uurimiseks ning maksis neile tehtud uuringute eest töötasu kokku 45 000 krooni, mille

tulemusena jäi riigile tasumata sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu kokku 14 850 krooni.

Kohus märkis oma otsuses muuhulgas, et on eeltoodud kolme kuriteoepisoodi osas T.V-le esitatud süüdistuse

kvalifitseerimisel KrK § 1481 lg 7 järgi võtnud arvesse seda, et kuriteo toimepanemine on alanud 1993. a

kolmandas kvartalis ja viimane episood on alanud 12. mail 1995. a. Kohtu arvates oli T.V. poolt toimepandu

näol tegemist jätkuva kuriteoga, kuna tema tegudel olid sama kuriteokoosseisu tunnused, need olid suunatud

sama objekti - riigi maksusüsteemi - vastu ja põhjustasid ühtse kuritegeliku tagajärje. Samuti olid kõik

maksupettused pandud toime tahtlikult ja samal viisil. Veel märkis linnakohus, et KrK § 1481 lg-s 7

ettenähtud kuriteo koosseisuliseks tunnuseks ei ole isiku eelnev karistatus halduskorras.

2.2 KrK § 166 lg 1 järgi tunnistati T.V. süüdi selles, et ta 1994. a AS G ainuomaniku ja juhatuse esimehena

võltsis tahtlikult ning jätkuvalt kolm ostu-müügi lepingut olematu AS-ga O, kirjutades lepingutele ise alla ka

AS O direktorina näidatud J.J. nimelt. Sellise käitumisega tekitas T.V. riigile saamatajäänud tulu- ja

käibemaksu näol kahju 576 615 krooni, s.o suure varalise kahju.

2.3 KrK § 143 lg 1 järgi tunnistas kohus T.V. süüdi selles, et ta 1994. a märtsis AS T aktsiate omandamise

eesmärgil esitas AS T raamatupidamisele X Metskonna poolt AS-le G 5. juulil 1993. a väljastatud arve nr 45

summale 8669 krooni ja 5 senti, kuigi teadis, et nimetatud arve järgi ei ole tasutud ja arve on X Metskonna

poolt annulleeritud. Samuti valetas T.V., et nimetatud arve järgi on AS G tasunud X Metskonnale AS-i T

kohustuste eest. Sel viisil omandas AS-le G pettuse teel 8669,5 krooni väärtuses AS-i T aktsiaid, millega

tekitati viimasele oluline materiaalne kahju.

3. Tartu Linnakohtu 13. oktoobri 1997. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu abiprokurör Ene

Timmi ja apellatsioonkaebuse T.V. kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus.

Apellatsioonprotestis taotleti T.V-le mõistetud karistuse karmistamist ja lõpliku karistusena nelja-aastase

vabadusekaotuse mõistmist poolkinnises vanglas ühes temalt riigi- ja omavalitsuse asutustes ning riigi- ja

omavalitsuse osalusega ettevõtetes ametiisikuna tegutsemise õiguse äravõtmisega kaheks aastaks.

Apellatsioonkaebuses taotleti linnakohtu otsuse tühistamist ja T.V. õigeksmõistmist kõigis süüdistustes tema

käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 1998. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu

13. oktoobri 1997. a otsus osaliselt, s. o T.V-le KrK § 166 lg 1 järgi mõistetud lisakaristuse osas. Veel tehti

täpsustus linnakohtu otsuses ja loeti T.V-le mõistetud lõplikust karistusest kantuks tema poolt kohtueelsel

uurimisel vahi all viibitud ajavahemik. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Muuhulgas asus ringkonnakohus seisukohale, et kuna T.V. pani talle KrK § 1481 lg 7 järgi inkrimineeritud

teod toime tahtlikult, ei oma tähtsust asjaolu, et kohtualust ei ole varem selliste rikkumiste eest halduskorras

karistatud. Kohtukolleegium pidas ekslikuks kaitsja seisukohta, et T.V. ei saa 1993. - 1994. a toimepandud

tegude eest KrK § 1481 lg 7 järgi süüdi tunnistada, kuna see säte jõustus alles 13. jaanuaril 1995. a. Erinevalt

linnakohtust asus aga ringkonnakohus seisukohale, et kõikide T.V-le KrK § 1481 lg 7 järgi inkrimineeritud

tegude puhul on tegemist vältavate kuritegudega. Ringkonnakohus leidis, et alates 1993. a kolmandast

kvartalist, mil T.V. vormistas esimese fiktiivse ostu-müügi lepingu AS-ga O, varjas ta tahtlikult süüdistuses

märgitud maksustamisobjekte ning ei maksnud ettenähtud makse. Seega tekkis kohtualusel juba 1993. aastast

vältav kuritegelik seisund, mis kestis kuni rikkumiste avastamiseni maksuameti poolt 1996. aastal.

5. Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 1998. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse T.V. kaitsja

vandeadvokaat U. Lõhmus ja kassatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Kassatsioonkaebuses taotleti ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks

läbivaatamiseks samale kohtule.

Kassatsioonprotestis paluti tühistada linnakohtu ja ringkonnakohtu otsus karistuse mõistmise osas ja saata

kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 1998. a otsusega rahuldati kassatsioonkaebus ja

kassatsioonprotest osaliselt. Kriminaalkolleegium tühistas ringkonnakohtu ja linnakohtu otsused T.V-le KrK

§ 166 lg 1 järgi mõistetud lisakaristuse osas jättes KrK § 39 alusel T.V-le lisakaristuse mõistmata. Samuti

täpsustas Riigikohus T.V. eelvangistusaja pikkust. Muus osas jäeti kohtuotsused muutmata.

Muuhulgas ei nõustunud kohtukolleegium kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et tulude või

maksustamisobjektide varjamine ei saa olla vältav kuritegu. Riigikohus asus seisukohale, et isik võib luua

seisundi, milles ta pidevalt varjab maksustamisobjekti või tulusid ja sellises seisundis rikub ta pidevalt ja

kestvalt kohustust avalikustada oma tuluallikad ja maksta ettenähtud makse.

7. 28. septembril 1998. a esitas T.V. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 34

alusel Eesti Vabariigi vastu kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Kaebaja väitis eelkõige, et tema

süüdimõistmine 1993. - 1994. a toimepandud tegude eest kriminaalõigusnormide alusel, mis jõustusid

13. jaanuaril 1995, kujutas endast kriminaalõiguse tagasiulatuvat kohaldamist, mis on vastuolus EIÕK artikli

7 lõikega 1.

8. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis oma 21. jaanuari 2003. a otsuses V versus Eesti nr 2, mis jõustus

21. aprillil 2003. a, et Eesti Vabariik rikkus EIÕK artikli 7 lõiget 1.

Kohus leidis, et kriminaalkoodeksi paragrahvi 1481 kohaselt enne selle muutmist 1995. aastal võis isiku

võtta kriminaalkorras vastutusele maksudest kõrvalehoidumise eest üksnes juhul, "kui samasuguse rikkumise

eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust". Kohus järeldas sellest, et maksudest kõrvalehoidumise

eest kriminaalkorras süüditunnistamine eeldas selle tingimuse täidetust. Veel tõdes inimõiguste kohus, et

märkimisväärne hulk tegusid, milles T.V. süüdi tunnistati, toimusid üksnes enne 1995. aasta jaanuari.

Kaebajale mõistetud karistuses, milleks oli 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust tingimisi katseajaga, võeti

arvesse nii enne kui ka pärast 1995. aasta jaanuari toimepandud tegusid. Kohtu arvates ei saa kindlalt väita,

et siseriiklike kohtute lähenemisviis ei mõjutanud karistuse raskust ega põhjustanud kaebajale tegelikke

negatiivseid tagajärgi. Nendel asjaoludel leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et siseriiklikud kohtud

kohaldasid 1995. aastal jõustunud õigusnorme tagasiulatuvalt käitumise suhtes, mis varem ei olnud kuritegu,

mistõttu on rikutud konventsiooni artikli 7 lõiget 1.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

9. 20. juunil 2003. a esitas T.V. kaitsja K. Lõhmus-Ein Riigikohtule avalduse kohtuvea parandamiseks, milles

palutakse tühistada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 1998. a, Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari

1998. a ja Tartu Linnakohtu 13. oktoobri 1997. a otsused ning mõista T.V. KrK § 143 lg 1, § 1481 lg 7 ja

§ 166 järgi õigeks. Tsiviilhagid palub kaitsja jätta rahuldamata.

10. Kaitsja on seisukohal, et tema poolt esitatud avaldust tuleks menetleda kohtuvigade parandamise

avaldusena AKKS § 777 lg 1 p 1 alusel. Avalduse esitaja palub kohtuvea parandamise avalduse esitamise

tähtaja ennistada seoses Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. jaanuari 2003. a otsusega V versus Eesti nr 2, mis

jõustus 21. aprillil 2003. a. Kaitsja arvates on tegemist piisava alusega nimetatud tähtaja ennistamiseks, kuna

rikutud on inimõigusi, mille tagamine on õigusriigi tunnuseks.

Avalduses asutakse seisukohale, et kui rahvusvahelised kohtud on kontrollinud siseriiklike kohtute tegevust

ja tuvastanud siseriiklike kohtute tegevuses isiku õiguste rikkumisi, on kohtuvigade parandamise menetluse

esemeks ka isiku õigusi rikkuv Riigikohtu otsus. Kaitsja märgib, et EIÕK-ga ühinemisega on Eesti Vabariik

võtnud endale kohustuse kaitsta enda elanike inimõigusi ja lubada Euroopa Inimõiguste Kohtul hinnata oma

tegevust. Avaldaja arvates ei oleks nimetatud kohustuse täitmine Eesti Vabariigi poolt täielik, kui isikul

puuduks võimalus rahvusvahelisel tasandil saavutatud õigust siseriiklikult realiseerida. Asudes seisukohale,

et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus, millega on tuvastatud seaduse ebaõige kohaldamine ja isiku

seadusevastane süüdimõistmine, ei anna alust vigade parandamiseks Riigikohtu otsuses, loodaks kaitsja

seisukoha kohaselt olukord, kus inimõiguste kohtu otsusel ei oleks mingisugust praktilist tähendust.

Avalduses leitakse, et T.V. kriminaalasjas oleks Riigikohtu otsuse uuesti läbivaatamata jätmine eriti

kurioosne, kuna käesoleval juhul tuvastas inimõiguste kohus, et Eesti kohtud on rikkunud karistusõiguse üht

aluspõhimõtet - kedagi ei tohi süüdi mõista kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku

õiguse järgi ei olnud kuritegu.

11. Kaitsja arvates tuleb T.V. õigeks mõista kõigis talle esitatud süüdistustes.

11.1 Avaldaja leiab, et kuni 13. jaanuarini 1995. a sai isikut KrK § 1481 järgi kriminaalvastutusele võtta vaid

siis, kui teda oli varem samasuguse rikkumise eest halduskorras karistatud. Kuna T.V. ei olnud varem

maksualaste õiguserikkumiste eest halduskorras karistatud, ei saa tulenevalt KrK §-st 1481 tema poolt enne

13. jaanuarit 1995 toimepandud tegusid talle süüks arvata.

Kaitsja märgib, et ka ainsas episoodis, mis toimus pärast 13. jaanuarit 1995. a - s.o teose üleandmine ostu-

müügi lepinguga - puudub kuriteo koosseis. Seetõttu tuleks T.V. kaitsja arvates KrK § 1481 lg 7 järgi õigeks

mõista.

11.2 Avaldaja märgib, et ehkki inimõiguste kohus ei saanud hinnata T.V. süüditunnistamist KrK § 143 lg 1

järgi, on süüdistus ka selles osas põhjendamatu. Kaitsja leiab, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli

1998. a otsuses on jäetud vastamata kassatsioonkaebuses esitatud väidetele kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise kohta. Seega tuleb avaldaja arvates T.V. õigeks mõista ka KrK § 143 lg 1 järgi.

11.3 Samuti on kaitsja seisukohal, et kassatsioonkaebuses toodud põhjustel on ebaõige T.V.

süüditunnistamine KrK § 166 järgi.

12. Kaitsja leiab, et kuna T.V. süüditunnistamine oli ebaseaduslik, kuulub kohtuotsus tühistamisele ka

tsiviilhagi osas, sest tsiviilhagi rahuldamise eelduseks on isiku süüditunnistamine talle esitatud süüdistuses.

Äriühingu poolt maksude maksmata jätmise või väiksemas ulatuses maksmise eest võib avaldaja arvates

vastutada üksnes äriühing, mitte aga selle töötaja.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas vandeadvokaat A. Lillo kohtuvea parandamise avaldust

ja leidis, et kriminaalasi tuleks anda läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Riigiprokurör toetas vaidlustatud

kohtulahendite revideerimist osaliselt, s.o KrK § 1481 lg 7 järgi esitatud süüdistuse osas. Ka prokurör pidas

vajalikuks kriminaalasja üleandmist Riigikohtu üldkogule.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Enne, kui asuda lahendama T.V. kaitsja avalduses esitatud sisulist taotlust, tuleb leida vastus küsimusele,

kas Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt tuvastatud EIÕK-ga tagatud õiguste rikkumine isiku süüdimõistmisel

annab aluse Eestis siseriiklikult lõplikult jõustunud kohtulahendi (sh Riigikohtu lahendi) uueks

läbivaatamiseks.

15. Asjas V versus Eesti nr 2 asus Euroopa Inimõiguste Kohus seisukohale, et T.V. süüditunnistamisel

kohaldasid siseriiklikud kohtud 1995. aastal jõustunud õigusnorme tagasiulatuvalt käitumise suhtes, mis

varem ei olnud kuritegu, mistõttu on rikutud konventsiooni artikli 7 lõiget 1.

Eesti kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei reguleeri otsesõnu, kas isikul on õigus Euroopa Inimõiguste Kohtu

otsuse järel nõuda siseriiklikult jõustunud kohtulahendi uut läbivaatamist.

16. T.V. kaitsja poolt Riigikohtule esitatud avalduses leitakse, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus annab

aluse kohtuvea parandamiseks.

17.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse

seadustiku § 777 lg-st 1 tulenevalt võib süüdimõistetu, tema kaitsja või seadusjärgne esindaja, kannatanu või

tema seadusjärgne esindaja, samuti prokurör esitada Riigikohtule ühe aasta jooksul kohtulahendi

jõustumisest avalduse kohtuvea parandamiseks, kui tema arvates on kohus ebaõigesti kohaldanud

kriminaalseadust või kui kriminaalkohtumenetluses leidis aset AKKS §-s 39 sätestatud kriminaalmenetluse

seaduse normide oluline rikkumine.

17.2 Kõnealuses asjas vaidlustatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus T.V. süüdistuses jõustus vastavalt

AKKS § 65 lg-le 5 8. aprillil 1998. a. Seega on praeguseks ajaks möödunud AKKS § 777 lg-s 1 sätestatud

kohtuvea parandamise avalduse esitamise üheaastane tähtaeg. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et

üldjuhul on kohtulahendi vaidlustamistähtaegadel tähtis roll tagamaks õiguslike vaidluste lõplikkust ja

õigusrahu. Arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtus toimuva menetluse iseloomu ja aeganõudvust, samuti

asjaolu, et AKKS-s sisalduvad kaebetähtajad on kehtestatud eeskätt siseriiklikku menetlust silmas pidades, ei

oleks siiski õige välistada kohtuvea parandamise võimalust üksnes kaebetähtaja möödumise tõttu. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2000. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-3-8-00 asuti seisukohale, et juhtudel,

mil tuvastatakse isiku põhiõiguste rikkumine kriminaalmenetluses, ei saa prevaleerivad olla mitte

kohtuvigade parandamise menetlusõiguslikud piirangud, vaid lähtuda tuleb põhiõiguste rikkumise

heastamise vajadusest. Nimetatud asjas parandas kriminaalkolleegium kohtuvea vaatamata sellele, et

avalduse esitamiseks ettenähtud tähtaeg oli mööda lastud.

17.3 AKKS § 777 lg 1 teksti pinnalt ei ole võimalik üheselt järeldada, kas seadus võimaldab taotleda

kohtuvigade parandamist ka kassatsioonimenetluse tulemina tehtud Riigikohtu lahendis. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu 24. septembri 2001. a otsuses kriminaalasjas nr

3-1-3-11-01 asuti seisukohale, et Riigikohtu kriminaalkolleegium võib vaadata läbi avalduse kohtuvea

parandamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi enese otsustes üksnes siis, kui leiab, et avalduses on

piisavalt motiveeritult tõstatatud küsimus väidetavast põhiõiguste rikkumisest. Seega on Riigikohtu

kriminaalkolleegium põhimõtteliselt jaatanud kohtuvea parandamise võimalust kriminaalasjades tehtud

Riigikohtu lahendites.

18. Samas asus Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseis oma 5. juuni 2003. a määruses asjas nr 3-3-2-1-

03 seisukohale, et "Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik ei sätesta võimalust

revideerida Eesti kohtulahendit pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendit".

19. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et Riigikohtu üldkogu on korduvalt rõhutanud Põhiseaduse §-

st 15 tulenevat põhiõigust oma õiguste lünkadeta kohtulikule kaitsele (Riigikohtu

üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00, p 15; Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a

otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 17). Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni praktika põhjal

on üldkogu samuti kinnitanud, et Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda

kaitseks ning et kohtusse pöördumise õigus peab tagama põhiseaduslike õiguste võimalikult tõhusa kaitse

(Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00, p 19; Riigikohtu üldkogu 17. märtsi

2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 17). Üldkogu 17. märtsi 2003. a otsusest tuleneb seisukoht, et

Põhiseaduse §-st 15 tulenevalt saab Riigikohus jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on

muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle Põhiseaduse samas paragrahvis ettenähtud õigust kohtulikule

kaitsele (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 17).

20. Põhiseaduse § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt

ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. 13. märtsil 1996. a võttis Riigikogu vastu

"Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr. 2, 3, 5 ja 8) ning selle

lisaprotokollide nr. 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduse", mille Vabariigi President kuulutas välja

22. märtsil 1996. a (RT II 1996, 11/12, 34). Seega on EIÕK näol tegemist Riigikogu poolt ratifitseeritud

välislepinguga, millel on prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes. Lähtudes EIÕK artiklitest 19, 32

ja 44 on konventsiooni lõpliku tõlgendamise pädevus üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtul.

21. Seega on EIÕK-s sätestatud õigused nii, nagu neid tõlgendab Euroopa Inimõiguste Kohus, Eestile

siduvad ja otsekohaldatavad. EIÕK-s sätestatud õiguste näol on tegemist isiku subjektiivsete õigustega,

millede järgimist on ta õigustatud riigilt nõudma, kasutades selleks siseriiklike kaitsevõimaluste

ammendumisel pöördumist Euroopa Inimõiguste Kohtu poole.

22. Ehkki EIÕK artiklist 41 tulenevalt ei ole liikmesriikidel üldist kohustust vaadata pärast Euroopa

Inimõiguste Kohtu poolt konventsiooni rikkumise tuvastamist siseriiklik kohtulahend uuesti läbi, võib Eestis

siseriiklikult vastavasisuline nõue põhineda Põhiseaduse §-s 15 sätestatud üldisel kohtusse pöördumise

õigusel koostoimes Põhiseaduse §-ga 14 riigile pandud põhiõiguste tagamise kohustusega, samuti

Põhiseaduse §-s 10 sisalduval õigusriigi printsiibil.

Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 19. jaanuari 2000. a

soovitusele nr R (2000) 2. Nimetatud soovituses kutsub Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee liikmesriike

üles tagama, et vähemalt teatud juhtudel eksisteeriksid siseriiklikul tasandil kohased võimalused asja taas

läbivaatamiseks (sh menetluse taasavamiseks), kui Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud konventsiooni

rikkumise. Sellisel juhul tuleks rikkumise kahjustatud pool asetada olukorda, mis oleks võimalikult lähedane

rikkumiseelsele (restitutio in integrum). Vajadusele teatud juhtudel siseriikliku menetluse tulemust

revideerida on viidanud ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee oma 28. septembri 2000. a

resolutsiooni nr 1226 (2000) punktis 10.iii.

23. Käesoleva otsuse punktis 18 toodud põhjusel puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil endal võimalus

T.V. kaitsja avalduse menetlemiseks mõnel Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse

seadustikus sätestatud menetluslikul alusel.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on otstarbekas anda kõnealune kriminaalasi AKKS § 59 lg 2 p 2 ja

§ 59 lg 3 alusel läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, mitte aga AKKS § 59 lg 1 alusel Riigikohtu

erikogule. Seejuures lähtub kriminaalkolleegium tõusetunud õigusliku probleemi olulisusest, samuti

asjaolust, et Riigikohtu halduskolleegiumi 5. juuni 2003. a määrusega anti üldkogule läbivaatamiseks

haldusasi nr 3-3-2-1-03 seoses vajadusega lahendada kaebuse läbivaatamise käigus küsimus, kas

Põhiseadusega on kooskõlas Halduskohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mis ei võimalda jõustunud

kohtulahendi uut läbivaatamist pärast konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamist EIÕK poolt.

24. AKKS § 59 lg 2 p 2 sätestab, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis annab kriminaalasja

läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, kui ta leiab, et kriminaalasja lahendamine Riigikohtu üldkogus on

oluline seaduse tõlgendamiseks. AKKS § 59 lg 3 näeb ette, et asja läbivaatav kohtukoosseis annab

kriminaalasja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, kui kriminaalasja lahendamine eeldab

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates eeldab T.V. kaitsja avalduse lahendamine, et üldkogu leiaks vastuse

küsimusele, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt tuvastatud EIÕK-ga tagatud õiguste rikkumine isiku

süüdimõistmisel annab erandina aluse kohtuvigade parandamiseks ka Riigikohtu otsuses. Sellele küsimusele

eitavalt vastates tuleks aga üldkogul võtta seisukoht, kas AKKS on kooskõlas Põhiseaduse §-ga 15

koostoimes §-ga 14, samuti Põhiseaduse §-ga 10 osas, milles seadus ei võimalda jõustunud Riigikohtu

lahendi uut läbivaatamist pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt tuvastatud konventsioonijärgsete õiguste

rikkumist isiku süüdimõistmisel.

25. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 59

lõike 2 punktist 2 ja lõikest 3 ning Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lõikest 3 annab

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis kriminaalasja T.V. süüdistuses KrK § 1481 lg 7, § 166 lg 1 ja

§ 143 lg 1 järgi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Hannes Kiris, Peeter Vaher