3-3-1-77-03 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-77-03

Määruse kuupäev

22. detsember 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Peeter Ludvigi kaebus Kuressaare Haigla Sihtasutuse 2. augusti

2003. a joobeekspertiisi akti nr 59 ja Liiklusmeditsiini

Keskkomisjoni 1. septembri 2003. a otsustuse nr 1-10/449

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. oktoobri 2003. a

määrus haldusasjas nr 2-3/768/2003

Menetluse alus Riigikohtus

Peeter Ludvigi erikaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda asja läbivaatamine Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Saare Politseiprefektuuri politseiametnik toimetas 2. augustil 2003 P. Ludvigi Kuressaare Haigla

Sihtasutusse joobeseisundi tuvastamiseks. Nimetatud haigla arsti poolt koostati samal päeval

joobeekspertiisi akt nr 59, millest nähtub, et P. Ludvigil tuvastati keskmine alkoholijoove.

2. 7. augustil 2003 esitas P. Ludvig vaide Liiklusmeditsiini Keskkomisjonile. Liiklusmeditsiini

Keskkomisjoni 1. septembri 2003. a otsusega nr 1-10/449 jäeti P. Ludvigi vaie rahuldamata ning arsti

otsustus muutmata.

3. 12. septembril 2003 esitas P. Ludvig kaebuse Tallinna Halduskohtusse, milles taotles Kuressaare

Haigla Sihtasutuse 2. augusti 2003. a joobeekspertiisi akti nr 59 ja Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni

1. septembri 2003. a otsuse nr 1-10/449 tühistamist.

4. Tallinna Halduskohtu 16. septembri 2003. a määrusega haldusasjas nr 3-164/03 leiti, et kaebus ei

kuulu läbivaatamisele halduskohtus ning tagastati kaebus selle esitajale. Kohus leidis, et arst ei ole

hinnangu andmisel ja otsuse tegemisel avaliku võimu kandja, vaid eriteadmisi omav isik. Samas rollis

on ka liiklusmeditsiini keskkomisjon, kes arsti otsuse peale esitatud vaide lahendamisel samuti ei

teosta avalikku võimu. Kohtu arvates ei ole tegemist haldusaktidega. Kohus leidis, et nimetatud akt

on tõendiks kriminaalmenetluses, mida saab vaidlustada ja mille kõlblikkuse saab kahtluse alla seada

kriminaalasja raames.

5. Tallinna Halduskohtu määrusele esitas P. Ludvig 19. septembril 2003 erikaebuse Tallinna

Ringkonnakohtusse, milles taotles Tallinna Halduskohtu määruse tühistamist ning asja saatmist

samale kohtule selle läbivaatamiseks.

6. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. oktoobri 2003. a määrusega haldusasjas nr 2-

3/768/2003 jäeti Tallinna Halduskohtu 16. septembri 2003. a määrus muutmata ja P. Ludvigi

erikaebus rahuldamata.

Kohus leidis, et joobetunnustega juhi sõiduki juhtimiselt kõrvaldamine, joobeseisundi tuvastamiseks

läbivaatusele suunamine ja joobeseisundi tuvastamine on avalik-õiguslikud suhted, täpsemalt

karistusõiguse valdkonda kuuluvad suhted. Õigussuhe tekib riigi ja joobeseisundit tuvastava

tervishoiuasutuse vahel, kuid uuritava ja joobeseisundit tuvastava tervishoiuasutuse/arsti vahel

õigussuhe puudub. Eriteadmisi omava isiku poolt arvamuse andmise ja selle joobeseisundi

tuvastamise aktis fikseerimisega loob arst dokumentaalse tõendi, mille hindajaks on kohtuväline

menetleja või kohus süüteomenetluses. Halduskohus ei hinda süüteomenetluse käigus kogutud

tõendeid. Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et joobeseisund tuvastati väljaspool väärteomenetlust.

7. Tallinna Ringkonnakohtu määrusele esitas P. Ludvig erikaebuse, milles taotleb Tallinna

Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määruste tühistamist ning asja saatmist uueks

läbivaatamiseks.

MENETLUSOSALISE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

8. P. Ludvig põhjendab oma erikaebust järgmiselt:

1) P. Ludvig toimetati 2. augustil 2003 Kuressaare haiglasse haldustoimingu käigus. Politsei teostas

liiklusjärelevalvet ning toimetas selle käigus Politseiseaduse, Liiklusseaduse ja Joobeseisundi

tuvastamise ja joobeastme määramise ja joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra kohaselt

isiku joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks haiglasse;

2) kriminaalmenetlust on P. Ludvigi süüteos alustatud 5. augustil 2003, mis on tõendatud Saare

Korrakaitseosakonna Kuressaare konstaabliosakonna konstaabli 26. septembri 2003. a määrusega

kriminaalasjas nr 03274000273;

3) kuni joobeseisund on tuvastamata, ei ole alust alustada süüteomenetlust. Vastupidise seisukoha

järgi tuleks lugeda süüteomenetlus alustatuks ka juhul, kui läbivaatuse käigus tuvastatakse, et isikul

joovet ei esine. Süüteotunnusele viitavaks asjaoluks võiks olla läbivaatuse tulemusena tuvastatav

joove, mida kinnitab dokumentaalne tõend - joobeseisundi tuvastamise akt;

4) vaidlusalusel juhul ei ole tegemist ekspertiisiga, vaid järelevalve teostamise käigus teostatud

toiminguga ja selle tulemusel koostatud dokumendiga;

5) riikliku järelevalve käigus teostatud toimingutele ei sätesta seadused teistsugust vaidlustamise

korda, kui kaebuse esitamine halduskohtusse. Joobe tuvastamise korras sätestatud kohtuväline

vaidemenetlus ei välista isiku põhiseaduslikku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks

kohtusse;

6) Põhiseaduse § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste või vabaduste rikkumise korral

kohtusse. Joobeseisundi tuvastamine toimus avalik-õigusliku suhte raamides. Kuivõrd joobeseisundi

tuvastamine ei toimunud süüteomenetluses, siis puudub P. Ludvigil võimalus nimetatud toimingut ka

kriminaalmenetluse või väärteomenetluse käigus vaidlustada. Ainuke viis nimetatud toimingut

vaidlustada on seega halduskohtumenetlus.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. P. Ludvig on vaidlustanud Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

määrused põhjusel, et nimetatud kohtud ei ole tunnustanud isiku õigust esitada halduskohtusse

kaebus tervishoiuasutusse toimetatud isiku joobeseisundi tuvastamise otsuse peale ning vaide

läbivaatamisel tehtud otsuse peale. P. Ludvigi erikaebuse lahendamiseks tuleb määratleda, kas on

tegemist avalik-õigusliku vaidlusega ning milline menetluskord on selle vaidluse lahendamiseks ette

nähtud. Riigikohtu halduskolleegium hindab, kas tervishoiuasutusse toimetatud isiku läbivaatus

joobeseisundi tuvastamiseks ning joobeseisundi tuvastamise vaidemenetlus on haldusmenetlused

ning millised õiguse sätted kuuluvad antud juhul kohaldamisele.

I

10. Liiklusseaduse § 46 lg 1 kohaselt teostavad liiklusjärelevalvet politseiametnikud nendele

seadusega antud volituste piires. Liiklusjärelevalve kord on Liiklusseaduse volitussätte (§ 46 lg 2)

alusel reguleeritud Vabariigi Valitsuse poolt.

Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määrusega nr 67 kehtestatud Liiklusjärelevalve teostamise

korra § 15 p 4 annab liiklusjärelevalve teostajale õiguse kõrvaldada sõiduki juhtimiselt isik, keda

kahtlustatakse sõiduki juhtimises joobeseisundis, kontrollida kohapeal alkoholisisaldust juhi

väljahingatavas õhus või saata joobeseisundis kahtlustatav isik ekspertiisi. Eelnimetatud

politseiametniku õigused on sätestatud ka Politseiseaduse § 13 punktis 16.

11. Liiklusseaduse § 201 lg 1 p 1 kohaselt kõrvaldatakse juht sõiduki juhtimiselt, kui on küllaldane

alus arvata, et ta on joobeseisundis. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt suunatakse eelnimetatud isik

kehtestatud korras joobeseisundi tuvastamiseks läbivaatusele.

12. Liiklusseaduse § 20 lg 6 alusel on Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120

kehtestatud Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse

vaidlustamise kord (Kord).

Korra § 3 annab joobeseisundi tuvastamise õiguse seaduses nimetatud ametiisikule ning arstile.

Joobeseisund tuvastatakse Korra § 4 kohaselt arsti poolt juhul, kui joobeseisundi tuvastamine

sündmuskohal ei ole võimalik (lg 1), samuti isiku nõudmisel (lg 2).

Korra § 11 lg 2 kohaselt koostab ametiisik (politseiametnik) isiku toimetamisel tervishoiuasutusse

saatekirja.

Korra sätetest järeldub, et isiku läbivaatusel joobeseisundi tuvastamiseks tegutseb arst

tervishoiuasutuses ning selle asutuse nimel.

13. Isiku läbivaatusel joobeseisundi tuvastamiseks koostab arst joobeseisundi meditsiinilise

tuvastamise akt, milles fikseeritakse ka arsti otsus joobeastme määramise kohta (Korra § 12).

II

14. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et joobeseisundi tuvastamisel täidab tervishoiuasutus (arst)

avalik-õiguslikku ülesannet. Isiku läbivaatus joobeseisundi tuvastamiseks avalik-õigusliku

toiminguna on sätestatud Liiklusseaduse §-s 20 ja §-s 201. Seetõttu on ka tervishoiuasutuse (arsti)

ning isiku suhted joobeseisundi tuvastamise menetluses avalik-õiguslikud, mitte aga eraõiguslikud

patsiendi ja tervishoiuteenuse osutaja vahelised suhted. Samas ei ole arsti poolt teostatav

meditsiiniline läbivaatus joobeseisundi tuvastamiseks käsitletav haldusmenetlusliku ekspertiisina

Haldusmenetluse seaduse § 39 tähenduses.

15. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Liiklusseaduse § 20 lg-st 5 ja lg-st 6 ning § 201 lg-st 2

tulenev isiku läbivaatus tema joobeseisundi tuvastamiseks on olemuselt haldussunnivahendi

kohaldamine. Läbivaatusele allumine on isiku jaoks vältimatu, kuivõrd läbivaatusest keeldumisel või

sellest kõrvalehoidumisel kaasnevad seaduses sätestatud negatiivsed tagajärjed. Liiklusseaduse § 20

lg-st 5 tulenevalt loetakse juht olevaks joobeseisundis, kui ta keeldub joobeseisundi tuvastamisest.

Liiklusseaduse § 7420 käsitleb isiku kõrvalehoidumist joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest

väärteona, mille eest isikut võib karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

Isiku meditsiiniline läbivaatus joobeseisundi tuvastamiseks riivab tema õigust vabadusele ja

isikupuutumatusele.

16. Eeltoodule tuginedes tuleb nii isiku juhtimiselt kõrvaldamist, tema tervishoiuasutusse toimetamist

kui ka tervishoiuasutuses isiku meditsiinilist läbivaatust joobeseisundi tuvastamiseks käsitleda

haldustoimingutena. Need toimingud viiakse läbi liiklusjärelevalve menetluses.

Isiku kõrvaldamine sõiduki juhtimiselt, joobe tuvastamine politseiametniku poolt või isiku

toimetamine tervishoiuasutusse ja järgnev läbivaatus joobeseisundi tuvastamiseks ei ole reguleeritud

Väärteomenetluse seadustikus ega Kriminaalmenetluse koodeksis. Riigikohtu halduskolleegium ei

pea põhjendatuks halduskohtute seisukohta, et selline Liiklusseadusele tuginev läbivaatus on

karistusõiguslik menetlustoiming. Asjaolu, et isiku läbivaatuse aluseks on kahtlus sõiduki juhtimises

joobeseisundis, s.o kahtlus karistatava teo toimepanemises, ei muuda vastavaid toiminguid

väärteomenetluse toiminguteks.

17. Joobeseisundi tuvastamise akt kajastab joobeseisundi tuvastamise menetluse käiku ja sisaldab ka

arsti otsust joobeseisundi tuvastamise kohta. Olemuselt on selline otsus käsitletav järeldusena avalik-

õiguslikku tähendust omava asjaolu (fakti) olemasolu või puudumise kohta. Nimetatud akt on

koostatud avalik-õigusliku ülesande täitmisel ning selles aktis sisalduv otsus omab tähendust isiku

avalik-õigusliku seisundi kujunemisel. Joobeseisundi meditsiiniline tuvastamine võib omada isiku

jaoks otsest õiguslikku tähendust juba seetõttu, et nimetatud asjaoluga võib kaasneda isiku suhtes

väärteomenetluse alustamine või muu haldussunnivahendi kohaldamine. Joobeseisundi tuvastamine

võib riivata isiku õigusi ja vabadusi ka muul viisil. Käesoleva asja lahendamise seisukohast ei oma

määravat tähendust, kas joobeseisundi tuvastamise akti käsitleda haldusaktina Haldusmenetluse

seaduse § 51 lg 1 p 2 mõttes või haldusmenetluses koostatud menetlusdokumendina. Kuid seda akti

ei saa vaadelda kui väärteomenetluses koostatud menetlusdokumenti.

III

18. Põhiseaduse § 15 tagab isiku õiguse pöörduda kohtusse oma rikutud õiguste või vabaduste

kaitseks. Käesoleval juhul puuduvad isikul väljaspool halduskohtumenetlust efektiivsed õiguslikud

võimalused oma väidetavalt rikutud õiguste kaitseks.

Riigikohtu halduskolleegium ei pea põhjendatuks kohtute seisukohta, et joobeseisundi tuvastamise

menetlus ja akt on vaidlustatavad väärteomenetluses või kriminaalmenetluses. Kuivõrd tegemist ei

ole väärteo menetlustoiminguga, ei ole selle vaidlustamine võimalik Väärteomenetluse seadustiku §-s

76 sätestatud korras. Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, et joobeseisundi tuvastamise akt võib

esineda tõendina väärteo- või kriminaalmenetluses ning tõendeid hinnatakse eelnimetatud menetluste

käigus, ei ole antud juhul asjakohane. Joobeseisundi tuvastamise akt võib tõepoolest esineda

väärteomenetluses ja kriminaalmenetluses tõendina, kuid see tõend on saadud haldusmenetluses,

väljaspool karistusmenetlusi ja viimastest sõltumatult. Pealegi ei ole väärteo- või kuriteoasja

menetleva ametniku või kohtu jaoks haldusmenetluses tuvastatud joove ettemääratud tähendusega.

Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks veel rõhutada, et joobeseisundi tuvastamine iseendast ei

too vältimatult kaasa väärteo- või kriminaalmenetluse alustamist.

19. Riigikohtu halduskolleegium nendib, et Kord ei sätesta ega saagi sätestada isiku kohtuliku

kaebeõiguse küsimusi seoses joobeseisundi tuvastamisega. Tuleb märkida, et varasemad

joobeseisundi tuvastamise korda reguleerivad õigusaktid osundasid otseselt isiku kohtuliku kaebe

õigusele.

20. Korra § 22 näeb ette kohtuvälise vaidemenetluse, mille kohaselt joobeastme määramise otsuse

võib vaidlustada isik ja joobe tuvastamise tellinud isik, esitades vaide maakondlikule liiklusmeditsiini

komisjonile. Liiklusmeditsiini komisjoni otsuse võib omakorda vaidlustada liiklusmeditsiini

keskkomisjonis. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates vaidemenetluse regulatsioon iseenesest ei saa

olla ega ei ole kohtulikku kaebeõigust välistavaks asjaoluks. Haldusmenetluse seaduse § 87 kohaselt

on isikul, kelle vaie jääb vaidemenetluses rahuldamata või kelle õigusi on vaidemenetluses rikutud,

õigus pöörduda Halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras kaebusega

halduskohtusse.

IV

21. Eeltoodud asjaoludel leiab Riigikohtu halduskolleegium, et Tallinna Halduskohus ja Tallinna

Ringkonnakohus on alusetult keeldunud P. Ludvigi kaebuse menetlemisest.

Seaduse kohaselt võiks Riigikohtu halduskolleegium piirduda tõdemusega, et erikaebuse

lahendamine kuulub halduskohtute pädevusse, rahuldada erikaebuse ja saata asja lahendamiseks

halduskohtule. Ometi ei pea Riigikohtu halduskolleegium seda mõistlikuks, kuna halduskolleegium

näeb asja sisulisel lahendamisel tekkivaid probleeme seoses kohaldamisele kuuluva regulatsiooni

Põhiseadusele vastavusega. Et vältida kohtumenetluse asjatut venimist, annab halduskolleegium asja

HKMS § 70 lg 11 alusel lahendamiseks Riigikohtu üldkogule.

V

22. Käesoleva erikaebuse läbivaatamisel on Riigikohtu halduskolleegiumil tekkinud kahtlus

joobeseisundi tuvastamiseks teostatava isiku läbivaatusega seonduva regulatsiooni

põhiseaduslikkuses alljärgnevatel põhjustel.

23. Halduskolleegium loeb isiku läbivaatuse joobeseisundi tuvastamiseks haldussunnivahendiks,

mille kohaldamine on hõlmatud PS § 20 kaitsealaga. Põhiseaduse selle sätte kaitsealas asuvaid õigusi

ja vabadusi saab piirata üksnes seadusega. Seaduse reservatsioon hõlmab ka menetlust. Vabariigi

Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega kinnitatud Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise

ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord on aga täitevvõimu akt.

24. Liiklusseaduses sisalduv delegatsiooninorm (§ 20 lg 6) volitas Vabariigi Valitsust kehtestama

joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise

korra.

Korra sätetest tulenevalt on Vabariigi Valitsus näinud ette, et selline läbivaatus teostatakse

tervishoiuasutustes. Praktikale vastav ja mõistlik on see, et mitte kõik tervishoiuasutused ei oma

vastavaid volitusi. Käesoleva asja lahendamisel ei ole ilmnenud, et läbivaatuse teostamise õigust

omavad konkreetsed tervishoiuasutused oleksid määratud õigusaktide, sh halduslepingutega. Korra

§ 23 paneb Sotsiaalministeeriumile üksnes ülesande tagada tervishoiuasutuste poolt joobeseisundi

meditsiinilise tuvastamise võimalus igas maakonnas ööpäevaringselt.

Vastavalt Haldusmenetluse seaduse § 8 lg-le 1 on haldusorgan seadusega, selle alusel antud

määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik.

Käesoleval juhul puudub volitusnorm, mille alusel Vabariigi Valitsus on isikute läbivaatuse

joobeseisundi tuvastamiseks pannud tervishoiuasutustele. See ei tulene Liiklusseadusest ega ka

muudest seadustest. Vastavat volitusnormi pädeva haldusorgani määramiseks ei saa tuletada ka

Liiklusseaduse § 20 lg-st 6. Volitus korra kehtestamiseks õigustab intra legem akti andmist, mille

reguleerimisesemeks on menetluslikud ja esmalt haldusesisesed küsimused. Sellise volitusnormi

alusel ei saa määrata materiaalõiguslikult pädevat organit. Pädeva organi määramine eeldaks

konkreetset eridelegatsiooni. Puuduvad ka seadustest tulenevad volitused ülesannete andmiseks

tervishoiuasutustele halduslepinguga. Riigikohtu halduskolleegium peab siinjuures vajalikuks

rõhutada, et tervishoiuteenuse osutajad on põhiosas eraõiguslikud isikud, mistõttu ei saa tegemist olla

halduse enesekorraldusliku tegevusega.

Asutusele, kogule või isikule avalik-õigusliku pädevuse alusetult omistamine riivab Põhiseaduse § 3

lg-s 1 kaitseala, mille kohaselt riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate

seaduste alusel. Vabariigi Valitsus saab vastavalt PS § 87 p-le 6 anda määrusi ja korraldusi seaduse

alusel ja täitmiseks.

25. Korra § 22 sätestab vaidemenetluse, mis erineb oluliselt Haldusmenetluse seaduses sätestatud

vaidemenetluse üldkorrast. Liiklusseaduse § 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse Liiklusseaduses ettenähtud

haldusmenetlusele Haldusmenetluse seadust. Haldusmenetluse seaduse § 73 lg 1 kohaselt võib

Haldusmenetluse seaduses sätestatud vaidealluvust muuta üksnes seadusega. Siinjuures ei kehtesta

Liiklusseadus joobe määramise otsuse vaidemenetluse osas eraldi regulatsiooni. Sellest tulenevalt

kuuluksid ka joobeseisundi tuvastamiseks toimuva isiku läbivaatuse otsuse vaidlustamisel

kohaldamisele Haldusmenetluse seaduse vastavad sätted. Vabariigi Valitsuse määrusega (Korra § 22)

on vaideid lahendavateks organiteks määratud liiklusmeditsiini maakondlikud komisjonid ja

liiklusmeditsiini keskkomisjon. Neid organeid ja nende pädevust vaiete lahendamisel ei ole ette

nähtud Haldusmenetluse seaduses ega ka teistes seadustes.

Asutusele, kogule või isikule avalik-õigusliku pädevuse nõuetekohase omistamise nagu ka seaduse

reservatsiooni järgimise kohustus tuleneb PS § 3 lg-st 1 ja § 87 p-st 6.

26. Maakondlike liiklusmeditsiini komisjonide moodustamise õiguslikke aluseid seaduses või ka

Vabariigi Valitsuse määruses sätestatud ei ole. Sotsiaalministeeriumist saadud teabe alusel moodustati

nimetatud komisjonid vastavate tervishoiuasutuste juhtide poolt Sotsiaalministeeriumi juhiste järgi.

Liiklusmeditsiini keskkomisjon on moodustatud ning tema põhiülesanded ja töökord on sätestatud

Sotsiaalministri 2. oktoobri 2001. a käskkirjaga nr 321. Käskkirja alusena nimetatakse selles aktis

Sotsiaalministeeriumi põhimääruse p 14 alapunkti 12. Vabariigi Valitsuse 14. aprilli 1999. a

määrusega nr 131 kinnitatud Sotsiaalministeeriumi põhimääruse osundatud sätte kohaselt on ministril

õigus moodustada nõuandva õigusega komisjone, nõukogusid ja töögruppe ministeeriumi pädevuses

olevate ülesannete täitmiseks, määrata nende ülesanded ja töökord. Selliste põhimäärusele vastavate

komisjonide moodustamine oleks käsitletav halduse enesekorraldusliku tegevusena.

Käesoleval juhul on aga sotsiaalministri käskkirjaga pandud komisjonile kohustus vaadata läbi ja teha

otsuseid mootorsõiduki juhi joobeastme määramisega seotud vaide kohta (p 2 alapunkt 3). Vaide

läbivaatamisel võib komisjon muuta arsti ja liiklusmeditsiini komisjoni otsust isiku tervisliku seisundi

kohta (p 3 alapunkt 3). Eelnevast tulenevalt ei ole komisjon ministeeriumi siseorganiks ning käskkirja

ei saa käsitleda kui ministeeriumi enesekorralduslikes küsimustes tehtud otsustust.

Neil põhjustel kerkib küsimus pädevuse nõuetekohasest omistamisest ning seaduse reservatsiooni

järgimise kohustusest, mis tuleneb Põhiseaduse § 3 lg-st 1 ja § 94 lg-st 2.

VI

27. Eeltoodu alusel peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks kontrollida Liiklusseaduse § 20

lg 6, Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120 kehtestatud Joobeseisundi tuvastamise ja

joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra ning sotsiaalministri

2. oktoobri 2001. a käskkirja nr 321 kooskõla Põhiseadusega.

28. HKMS § 70 lg 11 alusel annab Riigikohtu halduskolleegium selle haldusasja läbivaatamiseks

Riigikohtu üldkogule, kuna asja läbivaatamine eeldab Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld