3-3-1-78-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-78-03

Otsuse kuupäev

19. detsember 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Valentin Blümi kaebus Alajõe Vallavalitsuse 27. veebruari

2002. a korralduse nr 22 tühistamiseks ja Alajõe Vallavalitsuse

toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. septembri 2003. a otsus haldusasjas

nr 2-3-116/2003

Menetluse alus Riigikohtus

Valentin Blümi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

27. november 2003

RESOLUTSIOON

Rahuldada Valentin Blümi kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. septembri 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3-116/2003 osas,

millega mõisteti Valentin Blümilt Alajõe Vallavalitsuse kasuks välja õigusabikulud 900 krooni.

Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Teha asjas kohtukulude jagamise osas uus otsus, millega jätta Alajõe Vallavalitsuse poolt

ringkonnakohtus kantud õigusabikulud tema enda kanda.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Alajõe Vallavalitsuse 27. veebruari 2002. a korraldusega nr 22 tagastati Valentin Blümile 43,07 ha

suurune maa-ala Alajõe vallas Remniku ja Smolnitsa külas "Soo" maaüksuse taastamiseks.

Tagastamata jäeti riigimaantee alune maa (0,37 ha), Eesti Lastekaitse Liidule kuuluvate hoonete

teenindusmaa (3,93 ha) ja 3/4 osa Remniku 6 tagastatavale maale jäävast krundist (0,15 ha).

Kaardimaterjali erinevusest tulenevalt tagastati kõrvalasuva Tammiku A-9 arvelt rohkem 3,89 ha ja

vastasküljelt vähem 0,16 ha.

2. V. Blüm esitas Jõhvi Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Alajõe Vallavalitsuse

27. veebruari 2002. a korralduse nr 22 ning tunnistada õigusvastaseks Alajõe Vallavalitsuse

toimingud maa tagastamisel. Kaebuse esitaja leidis, et ebaõige oli jätta tagastamata 3,93 ha MTÜ

Eesti Lastekaitse Liidule kuuluvate hoonete teenindusmaad, kuna teenindusmaa määramise korraldus

on piiride ebaõige määramise tõttu vaidlustatud kohtus ja kohtumenetlus on veel pooleli. Samuti ei

soovinud V. Blüm, et temale tagastataks elektriliinide ja maantee kaitsetsoonidesse jäävat maad

(vastavalt 5,87 ha ja 1,76 ha), taotledes selles osas kompensatsiooni.

3. Alajõe Vallavalitsuse 23. septembri 2002. a korraldusega nr 85 tunnistati V. Blümi poolt

halduskohtus vaidlustatud 27. veebruari 2002. a korraldus nr 22 kehtetuks. V. Blüm soovis siiski

kohtumenetluse ajal kehtetuks tunnistatud korralduse õigusvastasuse kindlakstegemist.

4. Jõhvi Halduskohtu 14. novembri 2002. a otsusega haldusasjas nr 3-104/2002 rahuldati V. Blümi

kaebus, tuvastati Alajõe Vallavalitsuse 27. veebruari 2002. a korralduse nr 22 tühisus ja tunnistati

õigusvastaseks Alajõe Vallavalitsuse toimingud maa tagastamisel. Kohus tuvastas vaidlustatud

korralduse tühisuse akti andmise aluseks olnud oluliste faktiliste ja õiguslike asjaolude puudumise

tõttu. Alajõe Vallavalitsuse toimingud maa tagastamisel tunnistas kohus õigusvastaseks seetõttu, et

maa tagastamise otsustamine enne MTÜ Eesti Lastekaitse Liidule kuuluva hoonetekompleksi

teenindusmaa määramisega seonduva kohtuvaidluse lõppemist oli ennatlik. Kohus asus samas

seisukohale, et Maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 4 p-d 1-4 ei sätesta võimalust mitte tagastada

elektriliinide ja maantee kaitsetsoonide maad. Kohus rahuldas osaliselt ka V. Blümi taotluse Alajõe

Vallavalitsuselt õigusabikulude väljamõistmise osas.

5. V. Blüm esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse muutmist põhjendavas osas, kus

kohus tuli järeldusele, et elektriliinide alune maa kuulub kohustuslikult tagastamisele õigustatud

subjektile. Samuti palus V. Blüm tühistada halduskohtu otsuse õigusabikulude väljamõistmise osas

ning mõista tema poolt kantud õigusabikulud välja tervikuna.

Apellant leidis, et halduskohtu järeldus, mille kohaselt MRS § 6 lg 4 p-d 1-4 ei sätesta võimalust

mitte tagastada elektriliinide ja maantee kaitsetsoonide maad, on vastuolus seadusega. V. Blüm oli

vallavalitsuselt õigeaegselt taotlenud elektriliinide aluse maa tagastamata jätmist ja kompenseerimist,

mistõttu tuleb kohaldada MRS § 6 lg 2 p 1. Kuivõrd elektriliinid ei võimalda V. Blümile tagastatava

maa otstarbekohast kasutamist, siis on need teisele isikule kuuluvad rajatised MRS § 6 lg 3 mõttes ja

maa tulnuks MRS § 6 lg 2 p 3 alusel jätta osaliselt tagastamata.

6. Alajõe Vallavalitsuse vastuses apellatsioonkaebusele paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt leidis halduskohus õigesti, et MRS § 6 lg 4 p-d 1-4 ei näe ette võimalust mitte

tagastada elektriliinide ja maantee kaitsetsoonide maad ning selles sättes sisalduv loetelu on

ammendav. Elektriliinid ei ole teisele isikule kuuluv rajatis MRS § 6 lg 3 mõttes, vaid MRS § 6 lg-

s 31 nimetatud tehnovõrk või -rajatis, mille suhtes ei kohaldata maareformi läbiviimisel rajatiste

kohta sätestatut.

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 10. septembri 2003. a otsusega V. Blümi apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus toetas halduskohtu järeldust, et MRS

§ 6 lg 4 p-des 1-4 on ammendavalt loetletud juhtumid, mil õigusvastaselt võõrandatud maad ei

tagastata kas osaliselt või täielikult ning nimetatud loetelu ei sisalda sätet võimaluse kohta jätta

tagastamata elektriliinide ja maantee kaitsetsoonide maa. Kohus märkis, et Maareformiga seonduvate

õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 2 kehtestamisega on seadusandja muuhulgas püüdnud ära

hoida olukorda, kus maatükid oleksid ebamõistlikult killustatud erinevate omanike vahel ning oleksid

keeruliste piiride ja kujuga. MRS § 6 lg 2 p 1 tuleb koosmõjus nimetatud sätetega tõlgendada

selliselt, et maa tagastamise õigustatud subjekt ei saa üldjuhul loobuda valikuliselt ühe või teise

maatüki osa tagastamisest, välja arvatud MRS § 6 lg-s 4 loetletud juhud. Samuti pidas kohus

põhjendamatuks apellandi väidet, et elektriliine tuleb käsitleda teisele isikule kuuluva rajatisena MRS

§ 6 lg 3 mõttes. MRS § 6 lg 31 kohaselt ei kohaldata rajatiste kohta sätestatut maareformi läbiviimisel

selliste teede ning tehnovõrkude ja -rajatiste suhtes, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast

kasutamist. Apellant ei ole tõendanud, et tagastatavat maatükki ületav elektriliin takistaks maa

otstarbekohast kasutamist. Kohtukulude osas asus ringkonnakohus seisukohale, et kuigi halduskohus

eksis asjaolude tuvastamisel, vähendas ta lõppjäreldusena õigesti ja põhjendatult nõutavaid

õigusabikulusid.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jättis Tartu Ringkonnakohus V. Blümi poolt

apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud (1750 krooni) tema enda kanda. Lisaks rahuldas kohus

osaliselt Alajõe Vallavalitsuse taotluse kantud õigusabikulu 2414 krooni ja 70 senti apellandilt

väljamõistmise osas, mõistes V. Blümilt Alajõe Vallavalitsuse kasuks välja õigusabikulu 900 krooni,

kuna vallavalitsus kasutas esindaja abi üksnes apellatsioonkaebusele kirjaliku vastuse koostamisel.

8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas V. Blüm kassatsioonkaebuse, taotledes samas ka enda

vabastamist kautsjoni tasumise kohustusest, kuna ta on pensionär, kellel pole peale pensioni mingit

muud sissetulekut. Pensionist piisab üksnes eluasemekulude katmiseks ja igapäevaseks eluks vajalike

asjade ostmiseks, mitte aga 1080 krooni suuruse kautsjoni tasumiseks. Tartu Ringkonnakohtu

16. oktoobri 2003. a määrusega haldusasjas nr 2-3-116/2003 rahuldati V. Blümi taotlus osaliselt,

kuna kohus leidis, et V. Blümi vanaduspensioni ja tema igakuiseid vajalikke kulutusi kõrvutades on ta

võimeline tasuma kautsjoni 200 krooni suuruses summas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

9. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses taotleb V. Blüm Tartu Ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et MRS § 6

lg 4 p 3 kohaselt maad ei tagastata, kui õigustatud subjekt ei soovi kaitseala piires asuva maa

tagastamist ning see säte laieneb ka elektriliinide ja maantee kaitsevööndisse jäävale maale. Sellisele

järeldusele viivad nii vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud Energiaseaduse § 151 lg 1 kui ka

käesoleval ajal kehtiva Elektriohutusseaduse § 15 lg 1.

Samuti on kassaator seisukohal, et elektriliinide näol on tegemist teisele isikule kuuluvate rajatistega

MRS § 6 lg 3 mõttes ja MRS § 6 lg 31 kohaldamisele ei kuulu, sest elektriliini kõrgus (u 3 m) ja

sellega seonduvad ohutusnõuded ei võimalda maa otstarbekohast kasutust. Elektriohutusseadus

sisaldab rangeid piiranguid elektripaigaldise kaitsevööndis mistahes tegevuste arendamiseks

elektripaigaldise omaniku loata. Seega ei ole elektriliinide alust maad võimalik kasutada talu

arendamiseks vajalike tööde tegemiseks, mistõttu tuleb neid vaadelda rajatistena ja kohaldada MRS

§ 6 lg 2 p-s 3 ja lg 4 p-s 1 sätestatut, mille kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui

maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned ja rajatised.

Kassatsioonkaebuse esitaja peab ebaõigeks ka ringkonnakohtu otsusega temalt vastustaja Alajõe

Vallavalitsuse kui haldusorgani kasuks ringkonnakohtus kantud kohtukulude väljamõistmist.

Kassaator on seisukohal, et haldusorgan peab üldjuhul olema võimeline ennast kohtus ise kaitsma.

Kui vastustaja otsustab siiski lepingulise esindaja kasuks, ei pea neid kulutusi kandma kaebuse

esitaja. Selline vastustaja protsessiõiguste piiramine on vajalik Põhiseaduse § 15 lg-s 1 ettenähtud

kaebeõiguse reaalse teostamise tagamiseks. Kui kohus nõuaks haldusorgani poolt kantud kohtukulud

kõigil juhtudel kaebuse esitajatelt välja, ei söandaks paljud kaebuse esitajad oma õiguste kaitseks

enam kohtu poole pöörduda. Kassaator leiab, et kohus ei arvestanud kohtukulude väljamõistmisel, et

apellant on maksejõuetu pensionär.

10. Alajõe Vallavalitsus peab oma kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele seda põhjendamatuks.

Alajõe Vallavalitsus leiab, et kassaator on vääralt tõlgendanud kaitseala mõistet, samastades selle

kaitsevööndi mõistega. Kaitseala mõistet selgitab Kaitstavate loodusobjektide seaduse (KLOS) § 2

lg 2. Elektriliinide alune maa ei ole KLOS § 2 lg 2 tähenduses kaitseala, mille mittetagastamist MRS

§ 6 lg 4 p 3 võimaldaks. Teisele isikule kuuluvate rajatiste loetelu, mille juurde kuuluvat maad ei

tagastata, sisaldub MRS § 6 lg-s 3 ja see ei hõlma elektriliine.

Alajõe Vallavalitsus on seisukohal, et ringkonnakohus mõistis V. Blümilt õigesti vallavalitsuse kasuks

välja õigusabikulu 900 krooni. HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 ei sätesta selgesõnaliselt võimalust jätta

õigusabikulud välja mõistmata poolelt, kelle kahjuks tehti kohtuotsus. Kuigi on õige, et kohtukulude

jagamisel tuleb arvestada PS § 15 lg-s 1 sätestatud kaebeõigusega, ei välista see siiski kohtukulude

täielikku või osalist väljamõistmist haldusorgani kasuks, kui seejuures arvestatakse

proportsionaalsuse põhimõttega. Isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude

vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidluse iseloom ja keerukus

ning vastaspoole tegevus (näiteks protsessiõiguse kuritarvitamine) ja muud asjaolud tingisid vajaduse

tellida õigusabiteenust. Alajõe Vallavalitsuse teenistuses ei ole ühtegi juriidilise haridusega

ametnikku ning kassaator on aastate vältel korduvalt esitanud valla vastu põhjendamatuid kaebusi ja

tekitanud sellega hulganisti tarbetuid kohtuskäimisi. Seetõttu leiab vastustaja, et Tartu

Ringkonnakohus mõistis kaebuse esitajalt põhjendatult välja õigusabikulud, seejuures neid HKMS

§ 87 lg 2 alusel niigi vähendades. HKMS § 93 lg 1 eesmärk on kaitsta asutust põhjendamatute

kaebustega kaasnevate ülemääraste kulude eest.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

11. V. Blüm on taotlenud elektriliinide ja maantee kaitsetsooni jääva maa kompenseerimist ja

ülejäänud maa tagastamist. Riigikohtu halduskolleegium nõustub esimese ja teise astme kohtute

seisukohaga, et omandireformi õigustatud subjektil ei ole õigus seaduses otseselt ettenägemata

juhtudel taotleda maa tagastamist valikuliselt.

Kohtud on õigesti leidnud, et õigusvastaselt võõrandatud maa osalise tagastamise alused on

ammendavalt loetletud MRS § 6 lg-s 4. See säte lisati Maareformi seadusesse 7. juunil 1996

jõustunud Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega. Õige on ka kohtute

tuginemine Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg-le 2, millega nähti ette

rakenduskord maa osalise tagastamise taotluste menetlemiseks.

12. MRS § 6 lg 4 p 3 kohaselt tagastatakse maa osaliselt juhul, kui see on kooskõlas planeeringu ja

maakorralduse nõuetega ning kui õigustatud subjekt ei soovi kaitseala piires asuva maa tagastamist.

Kassaator väidab, et Alajõe Vallavalitsuse 27. veebruari 2002. a korralduse nr 22 vastuvõtmise ajal

kehtinud Energiaseaduse § 151 lg 1 järgi ja käesoleval ajal kehtiva Elektriohutusseaduse § 15 lg-st 1

tulenevalt kitsendatakse elektriliini või -paigaldise ohutuse tagamiseks teatud maa-alal, õhuruumis

või veekogul kinnisasja kasutamist. Seega tuleb kassaatori arvates elektriliini kaitsevööndit käsitleda

kaitsealana MRS § 6 lg 4 p 3 tähenduses.

Riigikohtu halduskolleegium sellise tõlgendusega ei nõustu. Õige on vallavalitsuse seisukoht, et

mõisteid "kaitseala" ja "kaitsevöönd" ei saa samastada. Kaitstavate loodusobjektide seaduse (KLOS)

§ 2 lg 2 kohaselt on kaitseala inimtegevusest puutumatuna hoitav või looduskaitse erinõuete kohaselt

kasutatav kaitse alla võetud ala, millel kaitstakse, uuritakse ja tutvustatakse loodus- ja/või

kultuuriobjekte, taime-, seene- ja loomaliike, kooslusi, ökosüsteeme, maastikke ja nende

mitmekesisust. KLOS § 5 näeb kaitsealade moodustamiseks ette kindla korra.

Mõisteid kasutatakse õigusaktides nende üldlevinud tähenduses või neile õigusaktides antud

eritähenduses. Seega tuleb kaitsealana MRS § 6 lg 4 p 3 mõttes käsitleda KLOS § 2 lg-le 2 vastavat

ja § 5 lg-s 1 või lg-s 2 ettenähtud korras kindlaks määratud maa-ala. Seetõttu ei saa omandireformi

õigustatud subjekt taotleda elektriliinide kaitsevööndi väljajätmist tagastatavast maast MRS § 6 lg 4

p 3 alusel.

13. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et ka tee kaitsevöönd, mille piiresse jääva maa omanikule

on Teeseaduse §-ga 36 kehtestatud mitmeid kitsendusi, ei ole kaitseala.

14. MRS § 6 lg 4 p 1 kohaselt tagastatakse maa osaliselt ainult juhul, kui see on kooskõlas

planeeringu ja maakorralduse nõuetega ning kui maa tervikuna tagastamine ei ole võimalik MRS § 6

lg 2 p-des 2, 3 ja 4 või §-s 14 sätestatud alustel. MRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt ei tagastata maad osaliselt

või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised ning ei lepita kokku

hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt MRS §-dele

7, 9 ja 10.

15. MRS § 6 lg 4 kohaselt tuleb maa osalise tagastamise võimalikkuse hindamisel alati arvestada

planeeringu ja maakorralduse nõuetega. Maakorralduse peamised nõuded tulenevad

Maakorraldusseaduse § 5 lg-st 2, mille punktide 5 ja 6 kohaselt tuleb maakorralduse läbiviimisel

muuhulgas tagada kinnisasja terviklikkus ja otstarbekas kuju, looduslikke piire arvestavad lihtsad ja

selged piirid ning vältida kinnisasja kiildumist ja ribasust.

Kuna elektri-õhuliinid ületavad V. Blümile tagastamisele kuuluvat maad selliselt, et liini

kaitsevööndis asuva maa tagastamata jätmisel tekiksid lahustükid, lõhuks liini kaitsevööndisse jääva

maa erandina tagastamata jätmine maatüki senise terviklikkuse ja otstarbeka kuju. Seetõttu on kohtud

lõppjäreldusena asunud õigesti seisukohale, et kassaatoril ei ole õigust loobuda elektriliinide

kaitsevööndisse jääva maa-ala tagastamisest ja taotleda selles osas kompensatsiooni.

II

16. Protsessiosaliste vastastikused nõuded seoses kohtukuludega tulenevad HKMS § 92 lg-st 1, mille

kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. HKMS § 93 lg 1 alusel mõistetakse

poolele, kelle kasuks otsus tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Sama seadustiku § 87 lg-s 2

sätestatu kohaselt võib kohus asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud

isiku kulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured.

17. Riigikohtu halduskolleegium asus 24. aprilli 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-19-01

seisukohale, et kuigi seadus ei näe selgesõnaliselt ette võimalust jätta õigusabikulud välja mõistmata

poolelt, kelle kahjuks tehti kohtuotsus, tuleneb põhjendamatult suurte kohtukulude vähendamise

võimalusest halduskohtu õigus jätta välja mõistmata kohtukulud, mis on tervikuna põhjendamatud.

Samas otsuses leidis halduskolleegium veel, et isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate

õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas vaidluse iseloom ja

keerukus ning vastaspoole tegevus ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabiteenuse ostmise.

Riigikohtu halduskolleegium asus 10. mai 2001. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-11-01 seisukohale,

et HKMS § 93 lg 1 eesmärk on muuhulgas kaitsta asutust põhjendamatu kaebusega kaasnevate

ülemääraste kulude eest ning kohtukulude kaebajalt väljamõistmisel tuleb arvestada

proportsionaalsuse põhimõttega. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 18. detsembri 2003. a otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-75-03, et kaebuse esitajalt kohtukulude väljamõistmise proportsionaalsus sõltub

muuhulgas ka sellest, kas kaebuse esitaja nägi ette või pidi ette nägema, et kaebus on põhjendamatu,

aga ka kaebuse esitaja majanduslikust olukorrast.

18. Käesoleval juhul mõistis ringkonnakohus Alajõe Vallavalitsuse kantud õigusabikulud V. Blümilt

välja osaliselt, vähendades taotletud 2414 krooni 70 sendi suurust summat 900 kroonini, kuna

vastustaja kasutas õigusabiteenust üksnes apellatsioonkaebusele kirjaliku vastuse koostamisel. Sellest

võib järeldada, et ringkonnakohus lähtus V. Blümilt Alajõe Vallavalitsuse kasuks õigusabikulude

väljamõistmisel üksnes õigusabi eeldatavast mahust ega hinnanud vallavalitsuse poolt

õigusabiteenuse tellimise põhjendatust, asja keerukust ja V. Blümi majanduslikku seisundit.

Samas pidas Tartu Ringkonnakohus 16. oktoobri 2003. a määrusega põhjendatuks vabastada V. Blüm

HKMS § 91 lg 1 alusel tema maksujõuetuse tõttu 880 krooni ulatuses kassatsioonkaebuse eest

kautsjoni tasumisest.

19. Alajõe Vallavalitsus leiab, et kuna vallavalitsuse teenistuses ei ole ühtegi juriidilise haridusega

ametnikku ning kassaator on aastate vältel esitanud vallavalitsuse vastu mitmeid põhjendamatuid

kaebusi ja tekitanud sellega hulgaliselt tarbetuid kohtuskäimisi, siis oli ringkonnakohtu poolt

V. Blümilt õigusabikulude väljamõistmine põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei saa

selle väitega õigustada vallavalitsuse kantud õigusabikulude väljamõistmist kaebuse esitajalt.

20. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ka Alajõe Vallavalitsuse selle väitega, et kuna V. Blüm on

korduvalt alusetult vallavalitsuse tegevust vaidlustanud, oli temalt õigusabikulude väljamõistmine

põhjendatud. Tuleb silmas pidada, et käesolevas haldusasjas rahuldas Jõhvi Halduskohus V. Blümi

kaebuse Alajõe Vallavalitsuse korralduse peale ning korralduse õigusvastasusega nõustus ka

vallavalitsus ise, tunnistades selle kohtumenetluse ajal kehtetuks. Seega oli käesolevas haldusasjas

halduskohtule esitatud kaebus põhjendatud ja haldusorgani kaitsmine haldusakti põhjendamatu

vaidlustamise eest ei ole antud juhul asjakohane.

III

21. Eeltoodu põhjal tuleb V. Blümi kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning tühistada Tartu

Ringkonnakohtu 10. septembri 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3-116/2003 osas, millega mõisteti

V. Blümilt Alajõe Vallavalitsuse kasuks välja õigusabikulud 900 krooni. Riigikohtu halduskolleegium

teeb asjas kohtukulude jagamise osas uue otsuse, millega jätab Alajõe Vallavalitsuse poolt

ringkonnakohtus kantud õigusabikulud tema enda kanda. Ülejäänud osas jääb V. Blümi

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann