3-2-1-110-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-110-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. detsember 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Jaak Luik,

Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Jüri Hiiemäe hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ning

sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga

väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. mai 2003. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/268/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jüri Hiiemäe kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

8. detsember 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. mai 2003. a

otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jüri Hiiemäe töötas 9. veebruarist 1996. a Järvamaa Päästeteenistuse Paide keskkomando

pealikuna. 26. oktoobril 2001. a osales ta Mäo külas toimunud tulekahju kustutamisel. Järvamaa

Päästeteenistuse direktor M. Klaos algatas 6. novembril 2001. a teenistusliku juurdluse, sest J.

Hiiemäe rikkus kustutustööde käigus väidetavalt teenistusdistsipliini ja tööohutuse nõudeid.

Teenistusliku juurdluse kokkuvõte kinnitati 26. novembril 2001. a. 27. novembrist 10. detsembrini

2001. a oli J. Hiiemäe töövõimetu. Järvamaa Päästeteenistuse direktori 11. detsembri 2001. a

käskkirjaga nr 97 määrati J. Hiiemäele distsiplinaarkaristuseks töölepingu lõpetamine töölepingu

seaduse (TLS) § 86 p 6 alusel.

Pooled ei vaielnud selle üle, et tööandja sai J. Hiiemäele süüks pandud üleastumisest teada

29. oktoobril 2001. a.

2. Järvamaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni 6. veebruari 2002. a otsusega jäeti J. Hiiemäe

avaldus töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks rahuldamata.

3. J. Hiiemäe palus Järva Maakohtule Eesti Vabariigi vastu esitatud hagiavalduses tunnistada

töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, ennistada ta tööle ning mõista riigilt välja sunnitud töölt

puudumise aja eest keskmine palk. Hageja leidis, et töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuna

rikuti distsiplinaarkaristuse määramise korda ja tähtaegu. Distsiplinaarkaristuse määramine oli ka

sisuliselt põhjendamata.

4. Järva Maakohtu 27. novembri 2002. a otsusega hagi rahuldati. Kohus leidis, et tööandja ületas

distsiplinaarkaristuse määramisel selleks ettenähtud tähtaega. Hageja oli 27. novembrist

11. detsembrini 2001. a töövõimetuslehel. Ajutise töövõimetuse ajaks oli tööleping TLS § 55 p 4

kohaselt peatunud. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lg-st 3 tuleneb, et tööandja ei

tohi ühekuuse tähtaja peatumisest välja arvata kogu ajutise töövõimetuse aega, vaid üksnes

tööpäevad. Ajutise töövõimetuse perioodi jäänud neljal puhkepäeval (1.-2. detsember

ja 8.-9. detsember 2001. a) kulges distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg edasi. Seega ületas kostja

distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega kolme päeva võrra.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2003. a otsusega tühistati Järva Maakohtu otsus

materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu ning asi saadeti uueks läbivaatamiseks esimese astme

kohtule. Apellatsioonikohus ei nõustunud maakohtu tõlgendusega distsiplinaarkaristuse määramise

tähtaja arvutamise kohta. Asi saadeti esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kuna maakohus

ei andnud hinnangut vaidluse sisulisele põhjendatusele.

6. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt tuleb karistus määrata kuue kuu jooksul,

arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil

süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Seega oli kostjal aega hagejale

distsiplinaarkaristust määrata üks kuu, s.o 29. novembrini 2001. a (k.a). Töötajate

distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg-st 3 tulenevalt ei arvata eelnimetatud ühekuuse tähtaja hulka

aega, mil tööleping oli peatunud. Kuna hageja haigestus 27. novembril 2001. a ning teda ei oldud

selleks ajaks veel karistatud, siis tähtaja kulgemine peatus. Töölepingu peatumise osas on

seaduseandja teinud TDVS § 6 lg-s 3 viite TLS § 55 p-dele 1-6, 9, 11 ja 12, lisades samas: "/.../ välja

arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg". Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 3 teksti

tõlgendamisel tuleb selle sisuliseks mõistmiseks lähtuda nimetatud sättest kui tervikust. Lõikes 3

sisalduvat lauset grammatiliselt analüüsides ilmneb, et tähtaja kulgemine ei peatu puhkepäevade ja

pühade ajal, seega " tähtaja hulka jäävaid vastavaid päevi ei arvata tähtajast maha (nende päevade

võrra ei pikene seadusest tulenev karistuse määramiseks ettenähtud tähtaeg). Seadusandja eesmärk oli

rõhutada, et ka siis, kui töötaja on nimetatud päevadel töökohustuste täitmisest vabastatud (TLS § 55

p 12), ei arvata neid tähtajast välja (näiteks ei pikene ühekuune tähtaeg nimetatud päevade võrra ega

muutu seetõttu 38-40-päevaseks või veelgi pikemaks). Kuigi seadus ei käsitle töölepingu peatumist

eraldi puhkepäevadel ja riiklikel pühadel, kuna need päevad ei pruugi alati olla töökohustuste

täitmisest vabad päevad (töö- ja puhkeaja seaduse § 28), sätestab TLS § 55 p 12 töölepingu peatumise

muudel juhtudel, mil töötaja on seadusega ettenähtud alustel ajutiselt vabastatud tööülesannete

täitmisest. Tulenevalt töö- ja puhkeaja seadusest (TPS) võivad selleks olla ka puhkepäevad ja

riigipühad. Töö- ja puhkeaja seaduse § 6 lg 1 kohaselt on puhkeaeg aeg, mille kestel töötaja on vaba

töökohustuste täitmisest ja võib seda kasutada oma äranägemise järgi, lg 2 kohaselt kuuluvad

puhkeaja hulka ka puhkepäevad (iganädalane puhkeaeg) ja riigipühad. Seega tuleneb TDVS § 6 lg-

st 3, et tähtajast ei arvata maha sinna hulka kuuluvaid puhkepäevi ega riigipühi, sõltumata sellest, kas

töötaja oli nendel päevadel töökohustuste täitmisest vabastatud või mitte. Selle sätte eesmärgiks ei

olnud kehtestada olukorda, kus töölepingu peatumise ajast tuleksid nimetatud päevad maha arvata.

Töötaja haigestumise korral ei peatu tööleping tööpäevade ajaks, vaid kogu haiguse ajaks. Selline

käsitlus on mõistlik ning kooskõlas ka teiste töösuhteid reguleerivate seadustega. Järelikult oli kostjal

hageja tervenemise järel aega karistuse määramiseks veel kolm päeva.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. J. Hiiemäe esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega tema hagi rahuldada.

8. Kassaatori väitel on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud TDVS § 6 lg 3. Apellatsioonikohus on

selle sätte tõlgendamisel põhjendamatult võtnud aluseks töö- ja puhkeaja seaduses sätestatud

puhkeaja mõiste. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg-s 3 on seadusandja selgesõnaliselt

välistanud distsiplinaarmenetluse kulgemise tähtaja peatumise töövõimetuse ajale langevatel

puhkepäevadel ja seega on hagejaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslik distsiplinaarkaristuse

määramise tähtaja rikkumise tõttu.

9. Kassaator viitas Riigikohtu halduskolleegiumi 8. veebruari 2002. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-4-

02 (RT III 2002, 7, 60), milles kolleegium leidis avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 87 ja TDVS § 6

lg 3 tõlgendades, et nende sätete kohaselt peatub distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg küll

teenistussuhte peatumise ajaks, sh töötaja ajutise töövõimetuse ajaks, kuid vaid vastavale

ajavahemikule langevate tööpäevade võrra, ja tähtaja kulgemine jätkub puhkepäevadel ja riiklikel

pühadel. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei tohi seega ühekuusest tähtajast välja arvata kogu

perioodi, mil teenistussuhe oli ajutise töövõimetuse tõttu peatunud, vaid ainult sellesse ajavahemikku

jäänud tööpäevi.

10. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning kassatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

11. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2003. a määrusega anti asi lahendada Riigikohtu tsiviil-

ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule.

12. Kassaatori osundatud Riigikohtu halduskolleegiumi (viidatud otsus haldusasjas nr 3-3-1-4-02)

seisukoha järgi on TDVS § 6 lg-s 3 otsesõnu öeldud, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg

peatub küll teenistussuhte peatumise ajaks, sh töötaja ajutise töövõimetuse ajaks, kuid ainult

vastavale ajavahemikule langevate tööpäevade võrra, ja tähtaja kulgemine jätkub puhkepäevadel ning

riiklikel pühadel. Tsiviilkolleegium nõustus Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga ja leidis, et TDVS

§ 6 lg 3 tõlgendamisel tuleb lisaks selle sätte sõnastusele lähtuda ka sättega taotletud eesmärgist.

RIIGIKOHTU ERIKOGU SEISUKOHT

13. Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle muutmiseks.

14. Ringkonnakohus leidis õigesti, et TDVS § 6 lg 3 kohaselt peatub distsiplinaarkaristuse määramise

tähtaeg teenistussuhte peatumise ajal nii peatumise aja hulka kuuluvatel tööpäevadel kui ka

puhkepäevadel ja riiklikel pühadel.

15. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 3 kohaselt ei arvata sama paragrahvi 1. ja 2.

lõikega ettenähtud ühekuuse tähtaja hulka aega, mil tööleping oli TLS § 55 p-de 1-6, 9, 11 ja 12

alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg.

16. Selle sätte lõpuosa "/.../ välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg" tõlgendusest sõltub,

kas J. Hiiemäele on distsiplinaarkaristus määratud seadusega ettenähtud tähtaegu järgides või mitte.

Vaidlustamata asjaoludest nähtuvalt on tegemist juhtumiga, kus tööleping peatus

distsiplinaarkaristuse määramise ühekuuse tähtaja lõpus nii, et töölepingu peatumisel jäi

distsiplinaarkaristuse määramiseks kolm päeva. Kuna töölepingu peatumise aja sisse jäi neli

puhkepäeva, ei olnud Järva Maakohtu 27. novembri 2002. a otsuses ja Riigikohtu halduskolleegiumi

8. veebruari 2002. a otsuses antud TDVS § 6 lg 3 tõlgenduse kohaselt kostjal töölepingu peatumise

lõppemisel ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tegemise ajal 11. detsembril 2001. a enam

võimalik hagejat distsiplinaarkorras karistada. Distsiplinaarkaristuse määramise ühekuune tähtaeg oli

kulgenud neljal puhkepäeval ning seega käskkirja tegemise ajaks möödunud. Tallinna

Ringkonnakohus aga leidis, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg oli peatunud kogu töölepingu

peatumise ajaks ning seega oli kostjal õigus hagejat 11. detsembril 2001. a distsiplinaarkorras

karistada.

17. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse tõlgendamisel arvestab erikogu seaduse teiste sätete ja

seaduse eesmärgiga.

18. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 3 näeb ette asjaolud, mis töölepinguseaduse

kohaselt tingivad töölepingu peatumise ning millega koos peatub ka distsiplinaarkaristuse määramise

tähtaeg. Töölepingu peatumise ajal ei ole tööandjal võimalik töötaja süüteo asjaolusid välja selgitada

ega talle distsiplinaarkaristust määrata. Seetõttu ei saa ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg

edasi kulgeda töölepingu peatumise aja hulka jäävatel puhkepäevadel ja riiklikel pühadel.

19. Erikogu märgib, et TDVS § 6 lg 3 sõnastus on raskestimõistetav ning selle grammatilisel

tõlgendamisel võib jõuda tulemuseni, et TDVS § 6 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud distsiplinaarkaristuse

määramise ühekuune tähtaeg kulgeb edasi puhkepäevadel ja riiklikel pühadel. Selline tõlgendus

tähendaks aga, et tööandjale antud distsiplinaarkaristuse määramise ühekuune tähtaeg võib

paratamatult lüheneda ning töötaja võib vabaneda distsiplinaarkaristusest asjaolude tõttu, mis ei sõltu

tööandjast, vaid mille tekkimises võib töötaja ise süüdi olla (nt TLS § 55 p-s 9 ettenähtud töölepingu

peatumise alus - töötaja viibimine arestis või vahi all). Eeltoodud põhjenduste kohaselt (vt otsuse p-

d 17 ja 18) ei ole see TDVS § 6 lg-s 3 sätestatud regulatsiooni eesmärk.

U. Lõhmus, T. Anton, J. Luik, H. Salmann, T. Tampuu