3-2-1-142-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-142-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. detsember 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed A. Kull ja T. Tampuu

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Tartu Maksuameti kaudu) avaldus AS

Versum Kaubandus sundlõpetamiseseks ja likvideerija

määramiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. juuni 2003. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-127/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ene Punaku kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

17. november 2003. a

Istungil osalenud isikud

Ene Punak

Resolutsioon

1. Muuta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. juuni

2003. a otsust põhjenduste osas. Muus osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Ivar Vahesalule 30. juulil 2003. a Ene Punaku

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 29. novembri 2002. a otsusega sundlõpetati AS Versum Kaubandus ning

likvideerijateks määrati AS Versum Kaubandus juhatuse liikmed Katrin Luikme, Peeter Luikme ja

Ene Punak. Maakohus leidis, et kuigi äriühingu juhatuse liikmed ei andnud nõusolekut endi

likvideerijaks määramiseks, ei ole see seadusest tulenev alus nende likvideerijateks määramata

jätmiseks. Kohtul puuduvad andmed juhatuse liikmete tagasikutsumise ning äriregistris vastavate

kannete tegemise kohta.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused P. Luikme ja K. Luikme.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tartu Ringkonnakohtu 27. juuni 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus P. Luikme ja K. Luikme

AS Versum Kaubandus likvideerijateks määramise osas. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

4. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on vastavalt äriseadustiku (ÄS) § 369 lõigetele 1 ja 2

aktsiaseltsi likvideerijateks juhatuse liikmed, kui põhikirjas, üldkoosoleku otsuses või kohtuotsuses ei

ole ette nähtud teisiti. Likvideerija peab olema teovõimeline füüsiline isik ning vähemalt üks

likvideerija peab olema isik, kelle elukoht on Eestis. Nimetatud sättest tuleneb, et aktsiaseltsi

lõpetamise (ka sundlõpetamise) korral määratakse likvideerijateks eelkõige juhatuse liikmed, kes on

kohustatud likvideerija ülesanded vastu võtma, välja arvatud juhul, kui sellest keeldumiseks on

mõjuv põhjus.

5. Maakohus määras likvideerijateks E. Punaku, P. Luikme ja K. Luikme. Apellatsioonkaebustes

viitasid P. Luikme ja K. Luikme sellele, et nad teatasid maakohtule nende likvideerijateks määramist

välistavatest asjaoludest. TsMS § 247 lg 2 järgi vaadatakse äriühingu sundlõpetamise avaldused läbi

hagita menetluses ning avaldusele vastuväidete puudumine ei võta kohtult kohustust kontrollida, kas

avaldus vastab seadusele ja on tõendatud. Maakohus rikkus menetlusnorme, kuna ei analüüsinud

P. Luikme ja K. Luikme vastuväited, ei teinud tõendite esitamiseks ettepanekut ega kogunud tõendeid

omal algatusel.

6. P. Luikme ja K. Luikme esitasid ringkonnakohtule järgmised tõendid: 1998. a avalduse AS Versum

Kaubandus nõukogule nende juhatuse liikme kohustustest vabastamiseks ning AS Versum

Kaubandus nõukogu esimehe 28. mai 1998. a ja 2. juuli 1998. a tõendid selle kohta, et P. Luikme ja

K. Luikme on aktsiaseltsi juhatuse liikme kohalt vabastatud vastavalt 2. märtsil 1998. a ja 20. aprillil

1998. a. Nende tõenditega ei saa tõendada, et P. Luikme ja K. Luikme on 1998. aastal aktsiaseltsi

juhatuse liikme kohustuste täitmisest vabastatud. ÄS § 309 järgi valib ja kutsub juhatuse liikmed

tagasi nõukogu ning teeb selle kohta otsuse. P. Luikme ja K. Luikme esitatud tõenditest võib

järeldada, et AS Versum Kaubandus nõukogu on sellised otsused vastu võtnud, kuid neid otsuseid ei

ole esitatud. Ringkonnakohtul ei ole otstarbekas kontrollida apellantide väidete õigsust ja nõukogu

otsuste olemasolu või saata asja maakohtule uueks arutamiseks. E. Punak ei vaidlustanud maakohtu

otsust ja on seega nõustunud enda likvideerijaks määramisega. Kuna tema osas jääb maakohtu otsus

muutmata ja AS Versum Kaubanduse likvideerija on määratud, puudub vajadus täiendavalt

kontrollida, kas ka P. Luikmet ja K. Luikmet saaks aktsiaseltsi likvideerijateks määrata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palus E. Punak ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi K. Luikme ja

P. Luikme likvideerijaks määramise osas uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule või Tartu

Maakohtule.

Kaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõiguse normi.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 41 lg-st 2 ja ÄS § 369 lg-st 1 tuleneb, et likvideerijateks

määratakse üldjuhul kõik äriühingu juhatuse liikmed. Juhatuse liikmed on kohustatud likvideerija

ülesanded vastu võtma, välja arvatud juhul, kui keeldumiseks on mõjuv põhjus. Ringkonnakohus

jõudis järeldusele, et esitatud tõendid ei kinnita K. Luikme ja P. Luikme juhatuse liikmete kohustuste

täitmisest vabastamist. Kui ringkonnakohus tuvastas, et K. Luikme ja P. Luikme likvideerijaks

määramisel rikuti protsessinorme, oleks ta saanud ise teha sisulise otsuse nende likvideerijaks

määramise põhjendatuse kohta või saata asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

Ringkonnakohtu otsuses pole märgitud seadust, mille alusel K. Luikmet ja P. Luikmet ei saa

likvideerijateks määrata.

8. Eesti Vabariik (Tartu Maksuameti kaudu) pidas ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja

põhjendatuks ning leidis, et ringkonnakohus ei rikkunud materiaalõiguse ega protsessinorme.

9. Riigikohtu istungil jäi E. Punak kassatsioonkaebuse väidete juurde ja palus kaebuse rahuldada.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. TsMS § 363 p 1 alusel tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu muuta

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

11. Asja materjalide kohaselt ei nõustunud K. Luikme ja P. Luikme enda määramisega AS Versum

Kaubandus likvideerijateks ja esitasid seetõttu maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused. E. Punak

maakohtu otsust ei vaidlustanud. Ka kassatsioonkaebuses ei vaidlusta E. Punak ringkonnakohtu

otsust enda likvideerijaks määramise osas.

12. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohus on õigesti tühistanud maakohtu otsuse K. Luikme ja

P. Luikme likvideerijateks määramise osas. Nõustuda ei saa aga ringkonnakohtu otsuse

põhjendustega. Kolleegiumi arvates oleks ringkonnakohus pidanud maakohtu otsuse K. Luikme ja

P. Luikme likvideerijateks määramise osas tühistama seetõttu, et nad polnud nõus enda likvideerijaks

määramisega.

13. Kolleegium ei soostu apellatsioonikohtu seisukohaga, et ÄS § 369 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt võib

kohus aktsiaseltsi sundlõpetamise korral likvideerijaks määrata aktsiaseltsi juhatuse liikme ilma

viimase nõusolekuta.

14. Aktsiaseltsi likvideerijate määramist käsitleb ÄS § 369. Selle paragrahvi 1. lõike järgi on

aktsiaseltsi likvideerijateks juhatuse liikmed, kui põhikirjaga, üldkoosoleku otsusega või

kohtuotsusega ei ole ette nähtud teisiti. Likvideerija peab olema teovõimeline isik. Sama paragrahvi

lõige 2 sätestab, et vähemalt üks likvideerija peab olema isik, kelle elukoht on Eestis. Kohus määrab

ÄS § 369 lg 3 kohaselt aktsiaseltsi likvideerijad sundlõpetamise korral, samuti juhul, kui seda

nõuavad aktsionärid, kelle aktsiad esindavad vähemalt 1/10 aktsiakapitalist. Kohus määrab ka

likvideerijate tasustamise korra ja tasu suuruse.

15. Kolleegium on seisukohal, et ÄS § 369 lõiked 1 ja 3 on omavahel üld- ja erinormi vahekorras.

Aktsiaseltsi juhatuse liikmed on ÄS § 369 lg 1 järgi likvideerijateks automaatselt, sõltumata nende

nõusolekust, kui aktsiaselts lõpetatakse ja seadus ega põhikiri ei näe selleks puhuks ette likvideerijate

määramist. ÄS § 369 lg 3 näeb ette juhud, millal aktsiaseltsi lõpetamise korral määrab likvideerijad

kohus. Nendel juhtudel juhatuse liikmete likvideerijateks oleku eeldus ei kehti.

16. Kohus määrab TsMS § 247 lg 2 alusel likvideerija hagita menetluses. Kohus ei ole likvideerija

määramisel seotud avaldaja seisukohaga ega ka seniste juhatuse liikmete sooviga ise likvideerimist

korraldada. Likvideerijaks määramise eeldusena nõuab seadus vaid seda, et likvideerija oleks

teovõimeline füüsiline isik ja et vähemalt ühe likvideerija elukoht oleks Eestis. Seega võib kohus

likvideerijaks määrata iga isiku, kes vastab seaduses nimetatud nõuetele ning on kohtu hinnangul

võimeline likvideerimist vajalikul tasemel korraldama.

17. Kolleegium leiab, et ÄS § 369 tuleb tõlgendada koostoimes põhiseaduse § 29 lõikega 2, mis

sätestab, et kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud

kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus, tööd nakkushaiguste leviku tõkestamisel,

loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema

süüdimõistetu.

18. Likvideerija määramisel ei saa kolleegiumi arvates analoogia alusel kohaldada ÄS § 513 lõiget

31, mille kohaselt on likvideerijaks määratav isik kohustatud likvideerija ülesanded vastu võtma,

välja arvatud juhul, kui keeldumiseks on ÄS § 513 lg-s 2 nimetatud mõjuv põhjus. See on

äriseadustiku rakendussäte ja reguleerib äriregistrisse kandmata ettevõtete erakorralist ja massilist

sundlõpetamist. Sel juhul ei toimu juriidilise isiku lõpetamine kohtuotsusega sundlõpetamise kohta,

vaid seadusega (ÄS § 513 lg 2).

19. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et kohus ei saa aktsiaseltsi likvideerijaks määrata isikut, sh

juhatuse liiget, ilma tema nõusolekuta.

20. Kolleegium leiab, et sundlõpetatava äriühingu vastu nõude esitanud võlausaldaja peab avalduses

märkima ka likvideerija kandidaadi. Avaldaja peab kohtule pakkuma taotletud ülesande täitja

kandidaadi ka teiste sarnaste hagita asjade puhul: teadmata äraolija varale hoolduse seadmine (TsMS

§ 252 lg 3), eestkostja määramine (TsMS § 257 p 3) või pärandvarale hooldaja määramine (TsMS

§ 281 lg 3). Nimetatud sätteid tuleb kohaldada analoogia alusel. Samas võib kohus likvideerijaks

määrata ka muu isiku, kui tal tekib kahtlus avalduses märgitud isiku võimes korraldada äriühingu

likvideerimine. Samuti võib kohus likvideerija vabastada ja määrata uue likvideerija. Kui ei leita

isikut, kes vastaks likvideerijale esitatavatele nõuetele ja oleks nõus likvideerijaks hakkama ning

avaldaja ei suuda kohtu määratud tähtaja jooksul ühtki sobivat kandidaati kohtule esitada, siis

likvideerimist korraldada ei saa. Sel juhul tuleb äriühing registrist kustutada likvideerimismenetlust

korraldamata, kui võlausaldaja ei taotle võlgniku suhtes pankrotimenetluse algatamist.

21. Kolleegium peab vajalikuks veel märkida, et ÄS § 369 lg 3 alusel on likvideerijal õigus saada

tehtud töö eest tasu, samuti hüvitist likvideerija ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste

katteks. Äriseadustik ei reguleeri, kuidas toimub likvideerijate tasustamine ja likvideerimise kulude

hüvitamine juhul, kui on alust eeldada, et äriühingu varast selleks ei jätku. Kolleegium leiab, et sel

juhul tuleb analoogia alusel kohaldada pankrotiseaduse § 9 lõiget 5, mille kohaselt võib kohus

määrusega kohustada võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti

kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et pankrotivara selleks ei jätku. Kui võlausaldaja ei

tasu kohtu määratud tähtpäevaks likvideerimise kulude katteks määratud summat ega leia isikut, kes

on nõus likvideerija ülesandeid täitma tasu ja hüvitist saamata, likvideerimismenetlust ei korraldata.

V. Kõve , A. Kull, T. Tampuu