3-2-1-139-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-139-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. detsember 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

AS Oru (pankrotis) hagi AS Oru Kodu ja Kohtla-Järve linna

vastu

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2003. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-158/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Oru (pankrotis) ja Kohtla-Järve linna kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

10. november 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Muuta Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni

2003. a otsust põhjenduste osas. Muus osas jätta otsus

muutmata.

2. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Oru (pankrotis) esitas Ida-Viru Maakohtusse hagi, milles nõudis AS-lt Oru Kodu ja Kohtla-

Järve linnalt 5 032 998 krooni 42 sendi väljamõistmist.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja AS Oru Kodu 7. märtsil 1997. a soojusenergia tarbimise

lepingu. Selle lepingu järgi kohustus hageja varustama 1. jaanuarist 1997. a kuni kütteperioodi lõpuni

Kohtla-Järve Oru linnaosa soojusenergiaga. AS Oru Kodu omandas õiguse vahendada hageja

toodetud soojusenergiat Oru linnaosa tarbijatele ning kohustus katma väljastatud soojusenergia

tegeliku ja müügihinna vahe. Leping nägi ette ka viivise tasumise kohustuse, kui kostja lepingut ei

täida.

Kohtla-Järve linnavolikogu 18. detsembri 1996. a otsusega määrati Kohtla-Järve Oru linnaosa

elanikele tarbitava soojusenergia maksumuseks 185 krooni ühe MWh eest. 24. detsembril 1996. a

andis Kohtla-Järve linn välja garantiikirja, millega garanteeris hageja müüdud soojusenergia eest

tasumise 26. novembrist 1996. a kuni 30. maini 1997. a.

Soojusenergia tegelik maksumus ületas linnavolikogu otsusega Oru linnaosa elanikele kehtestatud

soojusenergia maksumuse. Võlgnevused on tekkinud nii nimetatud lepingu kui ka garantiikirja alusel.

Kostjad pole hagejale soojusenergia hinnavahet hüvitanud.

2. Vastuses hagiavaldusele ei tunnistanud AS Oru Kodu hagi. Vastuväidete kohaselt ei võimalda

hagiavaldusele lisatud dokumendid kontrollida hageja arvestusi. Soojusenergia tootmiskuludesse on

arvestatud selle valmistamisega mitteseotud ja dokumentaalselt tõendamata kulutusi.

3. Vastuses hagiavaldusele pidas Kohtla-Järve linn hagiavaldust põhjendamatuks. Vastuväidete

kohaselt ei tulene linna antud garantiikiri lepingust ega seadusest ning ei vasta TsK § 214 lg-s 1

ettenähtud nõuetele. Tulenevalt TsÜS § 66 lg-st 2 on garantiikiri tühine. Kohtla-Järve linnavolikogu

otsus puudutas vaid Oru linnaosa elanikkonna tarbitava soojusenergia maksumust. Poolte vahel

sõlmitud soojusenergia tarbimise leping kohustas AS Oru Kodu hüvitama hageja väljastatud ja

elanikkonnale tarnitava soojusenergia müügihinna vahe. Hagiavaldusele lisatud dokumendid ei

võimalda kontrollida hageja arvestuste õigsust ja haginõude põhjendatust.

4. Ida-Viru Maakohtu 29. jaanuari 2003. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.

Maakohus leidis, et AS Oru Kodu kohustus tasuma hageja väljastatud soojusenergia hinnavahe alates

jaanuarist 1997. a tingimusel, et hageja esitab kostjale lepingu p 4 kohaselt arvestused. Hageja ei

täitnud nimetatud kohustust ning esitas arved Kohtla-Järve linnale. Kohtule pole esitatud seadusega

kehtestatud korras vormistatud algdokumente. Hageja realiseeris soojusenergiat AS Oru Kodu

vahenduseta.

Põhjendamatu on kogu hageja toodetud soojusenergia hinnavahe väljamõistmine, sest lepingu järgi

kohustus kostja katma vaid väljastatud soojusenergia hinnavahe. Väljastatud soojusenergiast on

läinud osa ka hageja enda tarbeks. Kostja kohustuseks oli tasuda vaid Oru linnaosa tarbijatele

väljastatud soojusenergia hinnavahe.

Kohtule esitatud tõendite kohaselt on kostjad soojusenergia eest maksnud hagejale rohkem, kui nad

olid kohustatud. Hageja on arvestanud soojusenergia tootmiskuludesse ka selle tootmisega

mitteseotud kulutusi. Kohtla-Järve linna garantiikiri ei tulene seadusest ega lepingust.

Garantiikiri ei vasta seega TsK § 214 lg 1 nõuetele ja on tühine. Garantii anti eesmärgiga tagada

soojusenergia väljastamine Oru linnaosa elanikele. Kuna Kohtla-Järve linn on oma kohustuse täitnud,

ei ole alust garantiivastutuse rakendamiseks.

5. Hageja esitas Ida-Viru Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada täies ulatuses.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus tühistas oma 12. juuni 2003. a otsusega maakohtu otsuse ja rahuldas hagi

osaliselt. Ringkonnakohus mõistis AS-lt Oru Kodu hageja kasuks välja 215 622 krooni 30 senti.

Samas otsustas ringkonnakohus, et kui AS-l Oru Kodu pole rahalisi vahendeid, tuleb nimetatud

summa välja mõista Kohtla-Järve linnalt.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus hindas tõendeid ebaõigesti. Kohtla-Järve linnavolikogu otsuse

kohaselt võttis linn garantiikirjaga kohustuse hüvitada Oru linnaosa elanikele (mitte linnaosa

äriühingute ja hageja enda tarbeks) müüdava soojusenergia maksumuse osas, mis ületab 185 krooni

ühe MWh eest.

Soojusenergia tarbimise lepingust järeldub, et AS Oru Kodu kohustus hagejale kompenseerima

üksnes Oru linnaosa elanikele müüdud soojusenergia tegeliku ja linnavolikogu otsusega elanikele

kehtestatud müügihinna (185 krooni ühe MWh eest) vahe. Teistele Oru linnaosa tarbijatele

(äriühingud jm) sai hageja soojusenergiat müüa pooltevahelises lepingus kehtestatud hinnaga.

Hageja on esitanud soojusenergia maksumuse arvestused kütteperioodi 1. jaanuar 1997. a kuni

30. mai 1997. a kohta. Kokku tuli nimetatud kütteperioodi eest soojusenergia tegeliku ja elanikele

kehtestatud müügihinna vahena tasuda hagejale 2 440 758 krooni 59 senti. Hagiavalduse kohaselt on

kostja ja Eesti Vabariik sellest summast tasunud 2 225 136 krooni 26 senti. Seega võlgneb kostja

hagejale 215 622 krooni 33 senti.

Soojusenergia tarbimise lepingu p-st 5 tulenevat viivise nõuet AS Oru Kodu vastu ei tule rahuldada,

sest Kohtla-Järve linn ja Eesti Vabariik pole kostjale viivise maksmiseks raha üle kandnud, olgugi et

lepingu kohaselt oleksid nad pidanud seda tegema.

Garantiile kirjaliku vorminõude kehtestav TsK § 214 lg 2 ei viita, et vorminõude eiramise puhul on

garantii kehtetu. Kohtla-Järve linna garantiikiri on välja antud hageja ja linna eelneva suulise lepingu

alusel ning seega kehtiv.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palus hageja AS Oru (pankrotis) ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada täies ulatuses.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus andnud soojusenergia tarbimise lepingust ja Kohtla-

Järve linnavalitsuse garantiikirjast tulenevale kostja kohustusele ebaõige hinnangu.

AS Oru Kodu kohustus hüvitama hagejale kogu Oru linnaosale, mitte ainult elanikkonnale väljastatud

soojusenergia tegeliku ja müügihinna vahe. Hageja ei kasutanud soojusenergiat sel perioodil oma

tarbeks. Kõik kulutused tehti ainult väljastatud soojusenergia tootmiseks. Lepingu p 2 järgi tuli

kostjal hüvitada väljastatud soojusenergia hinnavahe, st tegeliku ja müügihinna vahe. Tegeliku hinna

all tuleb mõista väljastatud soojusenergia tootmiseks tehtud kulutusi. Ka Kohtla-Järve linna

garantiikiri tagas kogu väljastatud soojusenergia, mitte ainult elanikkonnale väljastatud soojusenergia

hinnavahe tasumise kohustust. Hageja on oma nõude tõendanud esitatud kalkulatsioonide ja

soojusenergia arvestustega.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et viivise nõue on alusetu. Ringkonnakohus tõlgendas lepingut

ebaõigesti kui leidis, et kostjal tekib kohustus maksta viiviseid üksnes siis, kui Kohtla-Järve linn või

Vabariigi Valitsus on talle selleks raha (vahendid) eraldanud.

8. Kassatsioonkaebuses palus kostja Kohtla-Järve linn ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg 4, kui jättis vastamata kostjate

esitatud vastuväidetele. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta väite suhtes, et hageja kandis

soojusenergia tootmiskuludesse sellega mitteseotud kulutusi.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid materiaalõiguse normi

väära kohaldamise tõttu tuleb TsMS § 362 p 5 alusel muuta apellatsioonikohtu otsuse põhjendust.

10. Ringkonnakohus ei ole hageja ja AS Oru Kodu vahel 7. märtsil 1997. a sõlmitud soojusenergia

tarbimise lepingu tõlgendamisel rikkunud materiaalõiguse norme. 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS

§ 64 lg 1 järgi tuli lepingu tõlgendamisel kindlaks teha poolte tegelik tahe. Ringkonnakohus on

järginud nimetatud paragrahvis sätestatut ja välja selgitanud poolte tegeliku tahte, hinnates kõiki asjas

esitatud tõendeid. Kolleegiumil puudub TsMS § 353 lg-st 3 tulenevalt pädevus ümber hinnata alama

astme kohtu tuvastatut.

11. Ringkonnakohus on soojusenergia tarbimise lepingu tõlgendamisel arvestanud Kohtla-Järve

linnavolikogu 18. detsembri 1996. a otsust. Nimetatud otsus kehtestas soojusenergia maksumuseks

Oru linnaosa elanikkonnale vaidlusalusel kütteperioodil 185 krooni ühe MWh eest. Teistele Oru

linnaosa tarbijatele sai hageja müüa soojusenergiat kokkuleppelise hinnaga. Seega on

ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et soojusenergia tarbimise lepingus kohustus AS Oru Kodu

hüvitama hagejale Oru linnaosa elanikele müüdud soojusenergia tegeliku ja linnavolikogu otsusega

elanikele kehtestatud müügihinna (185 krooni/MWh) vahe.

12. Hagi osalisel rahuldamisel on ringkonnakohus põhjendatult tuginenud hageja esitatud

raamatupidamise õiendile ning ühe megavatt-tunni soojusenergia maksumuse arvestustele

vaidlusalusel kütteperioodil. Kostjad pidasid hageja arvestusi ebausaldusväärseks ning leidsid, et

soojusenergia tootmiskuludesse on arvestatud ka selle valmistamisega mitteseotud kulutusi. Samas ei

esitanud kostjad TsMS § 91 lg 1 kohaselt oma arvestusi ühe megavatt-tunni soojusenergia

maksumuse kohta.

13. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium Kohtla-Järve linna kassatsioonkaebuses esitatud

väitega, et ringkonnakohus jättis võtmata seisukoha hageja poolt soojusenergia tootmiskuludesse

väidetavalt ebaõigesti arvestatud summade suhtes. Ringkonnakohus ei rikkunud TsMS § 227 lg-s 1 ja

§ 330 lg-s 4 sätestatut.

14. Kolleegium peab vajalikuks muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendust osas, mis puudutab hageja

nõuet Kohtla-Järve linna vastu. Ringkonnakohus on ebaõigesti seostanud hageja ja AS Oru Kodu

vahel sõlmitud soojusenergia tarbimise lepingu Kohtla-Järve linnavalitsuse 24. detsembri 1996. a

garantiikirjaga. Kolleegium leiab, et selle garantiikirja alusel ei olnud Kohtla-Järve linn soojusenergia

tarbimise lepingu p-s 2 nimetatud kohustuse garandiks.

15. Garantiikirja aluseks oli Kohtla-Järve linnavolikogu 18. detsembri 1996. a otsus ning selle järgi

võttis Kohtla-Järve linn endale kohustuse hüvitada hagejale 26. novembrist 1996. a kuni 30. maini

1997. a Oru linnaosa elanikele (mitte linnaosa äriühingute ja hageja enda tarbeks) väljastatud

soojusenergia maksumuse osas, mis ületab 185 krooni ühe MWh eest. Nimetatud garantiikirja näol ei

ole tegemist garantiiga TsK § 214 lg 1 tähenduses, vaid seaduses otseselt sätestamata ühepoolse

tehinguga.

16. Kolleegium jääb 11. veebruari 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-9-03 (RT III 2003, 5, 57)

väljendatud seisukoha juurde, et TsK §-d 214 ja 215 ei välista poolte vahel ka teistsugustes garantiina

tähistatud tagatistes kokkuleppimist, kui sellega ei minda vastuollu seaduse imperatiivsete sätetega.

TsÜS § 58 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja -kohustused seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest

ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest.

17. Tsiviilõigused ja -kohustused võivad nimetatud sätte kohaselt tekkida ka õigustoimingutest, mis

ei ole küll seaduses sätestatud, kuid ei ole vastuolus tsiviilseaduse sisu ega mõttega. Tsiviilkoodeks ei

sätestanud kohustiste (võlasuhete) ammendavat loetelu. Kohtla-Järve linn on võtnud garantiikirja

alusel hageja ees kohustuse, mis tuleb täita TsK § 173 lg-s 1 sätestatud korras.

18. Kohtud on soojusenergia tarbimise lepingu p 5 sõnastusest tulenevalt leidnud, et AS Oru Kodu

pidi lepingu rikkumise korral maksma viivist üksnes siis, kui Kohtla-Järve linn või Vabariigi Valitsus

annavad talle selleks raha. Kolleegiumil puudub TsMS § 353 lg 3 järgi alus ümber hinnata

ringkonnakohtu tuvastatut ja tõlgendada nimetatud lepingupunkti teisiti.

A. Kull, J. Luik, T. Tampuu