3-2-1-141-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-141-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. detsember 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Igor Kossolapovi hagi Irina Jaretsi ja Pavel Jaretsi vastu

pärijaks tunnistamiseks ja pärandvara jagamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. juuni 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/184/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Irina Jaretsi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

10. november 2003. a

Istungil osalenud isikud

Hageja I. Kossolapov, kassaatori lepinguline esindaja

vandeadvokaat V. Viilol. Juures viibis tõlk L. Lomp.

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. juuni

2003. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Igor Kossolapov esitas 7. oktoobril 1999. a Tallinna Linnakohtule hagi Irina ja Pavel Jaretsi vastu,

milles nõudis enda pärijaks tunnistamist 1/3 mõttelises osas Pavel Kosolapovist järelejäänud

pärandvara suhtes. Samuti nõudis hageja pärandvara jagamist ning I. Jaretsilt rahalise

kompensatsiooni väljamõistmist.

2. Hagiavalduse kohaselt suri hageja isa Pavel Kosolapov 21. juulil 1998. a. Pärast isa surma pidas

hageja kostjaga läbirääkimisi pärandvara vastuvõtmiseks avalduse esitamise ja notari valiku üle.

Läbirääkimised kestsid seni, kuni hageja sai juhuslikult teada, et 14. detsembril 1998. a on notar

andnud kostjale pärimistunnistuse, mille kohaselt isa pärijateks on tunnistatud I. Jarets (abikaasa) ja

P. Jarets (alaealine poeg). Kostja varjas notari ees hageja kui kolmanda pärija (poeg esimesest

abielust) olemasolu. Hageja arvates läks kostja pettuse teele, et suurendada hageja arvelt pärandvaras

enda ja oma poja osa. Pärandavara maht on pärimistunnistusele märgitud õigesti.

Hageja võttis isa pärandi pärandvara osa valdama ja kasutama asumisega vastu. Hagejale läks üle

pärandaja vara, mille kostja I. Jarets talle vabatahtlikult andis. Nii andis kostja hagejale vanaema

kaudu üle pärandaja fotod ja kitarri. Lisaks andis kostja hagejale veel pärandaja isiklikud asjad:

täitevametniku vormimütsi, portmonee ning testeri. Portmonee ja vormimüts olid pärandaja autos,

tester aga garaa"is. Garaa"i- ja autovõtmed olid matuse ettevalmistamise ja matuse ajal hageja käes.

Hageja sai kõik loetletud asjad 1998. aasta suve lõpul, seega enne notari poolt pärandi

vastuvõtmiseks määratud tähtaega, s.o enne 2. detsembrit 1998. a. Teiste asjade üleandmisest kostja

keeldus.

3. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja temaga kunagi rääkinud notari valimisest ega viimasele

avalduse esitamisest või selle esitamise tähtajast. Hageja rääkis sellest, mida ta sooviks pärandvarast

saada. Kostja tegi hagejale ettepaneku esitada seaduses ettenähtud dokumendid. Kuna I. Kossolapov

ei esitanud notarile avaldust ega asunud pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, ei

ole ta isa pärandit seaduses ettenähtud korras vastu võtnud ja ta ei ole pärija.

4. Tallinna Linnakohus jättis 12. novembri 2002. a otsusega hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt

kostja kasuks välja kohtukulu 7000 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb pärandi

vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks esitada pärimisseaduse (PärS) § 117 lg 1 kohaselt sama

seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal pärandi avanemise koha notarile avalduse, mille notar tõestab.

Pärimisseaduse § 118 lg 1 järgi võib notar pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks anda

tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teate üleriigilises

päevalehes. Pärimistoimikust nähtub, et I. Jarets esitas enda ja alaealise poja P. Jaretsi nimel avalduse

pärandi vastuvõtmiseks ja nimetas avalduses ka teadaoleva pärija - hageja. 1. oktoobri 1998. a

ajalehes "Sõnumileht" avaldati teade, mille kohaselt tuleb pärijail, kes soovivad pärandit vastu võtta,

esitada hiljemalt 1. detsembril 1998. a sellekohane avaldus. Hageja ei esitanud notarile pärandi

vastuvõtmiseks avaldust. Kui pärima õigustatud isik ei ole esitanud PärS § 117 lg-s 1 nimetatud

avaldust ega avaldust pärandist loobumise kohta, kuid on asunud §-s 118 sätestatud tähtajal

pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, loetakse ta PärS § 117 lg 3 kohaselt

pärandi vastu võtnuks. Pärandi vastuvõtmine selle valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele

asumisega eeldab pärija konkreetset tegevust just pärandvara suhtes. Hagejal tuli tõendada, et ta

seaduses kindlaksmääratud toimingutega väljendas tahet üle võtta pärandaja varalised õigused ja

kohustused. Hageja sai pärandi vastuvõtmist tõendada pärandavara või selle osa tegelikule

valdamisele, kasutamisele või käsutamisele asumisega. Pärand on pärandaja vara. Hageja väitel asus

ta enne 1998. aasta lõppu valdama pärandaja vara " kitarri, täitevametniku vormimütsi, portmoneed ja

testerit. Tunnistajate ütlustest nähtub, et kõik hageja nimetatud esemed olid hageja valduses enne isa

surma. Seega pole hageja tõendanud, et esemed kuulusid pärandvara hulka. Kitarri andis hagejale

mälestuseks vanaema. Vormimütsi oli hagejale andnud pärandaja. Hageja seletus, et ta võttis autost

portmonee ja testeri, on vastuolus tunnistaja ütlustega, mille kohaselt olid need asjad kodus.

Linnakohus leidis, et hageja seletus ei ole piisav, tõendamaks asjaolu, et hageja asus hagiavalduses

nimetatud pärandvara valdama, kasutama või käsutama. Hageja ei ole tõendanud, et ta tegutsemisega

väljendas tahet pärida oma isa vara. Kui pärima õigustatud isik ei ole pärimisseaduse §-s 118

sätestatud tähtajal pärandvara valdama, kasutama või käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või

pärandist loobumise avaldust esitanud, on ta PärS § 117 lg 4 kohaselt õiguse pärandile kaotanud.

5. Hageja esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kaebuses leidis ta, et on

tunnistajate ütlustega tõendanud, et esemed, mida ta valdama ja valitsema asus, kuulusid isa

pärandvara hulka. Ta palus tühistada linnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jagada pärand

järgmiselt: eraldada hagejale garaa"iboks nr 62 AS-s Duxer ning mõista kostja I. Jaretsilt tema kasuks

välja kompensatsioon.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. juuni 2003. a otsusega linnakohtu otsuse, rahuldas hageja

nõude tuvastada, et ta on oma isa pärandi vastu võtnud, ja saatis hagi pärandvara jagamise nõude osas

uueks läbivaatamiseks linnakohtule.

7. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on tõendeid hinnanud ebaõigesti. Kogutud tõenditest saab

järeldada, et hageja on isa pärandi vastu võtnud, sest ta asus pärandvara osa kooskõlas PärS § 118 lg-

ga 3 valdama ja kasutama. Hageja tugines hagis muuhulgas ka sellele, et ta sai pärast isa surma,

s.o 1998. aasta suve lõpul, oma valdusse isale kuulunud fotod (tl 32). Hageja väitel andis pildid talle

üle isa ema A. Paoulskaja, kellele oli pildid pärast isa surma toonud kostja. Seda asjaolu kinnitasid

tunnistajad O. Balat"evtseva (tl 98 pöördel) ja A. Paoulskaja (tl 105) ega eitanud ka kostja.

Apellatsioonikohtu istungil väitis aga kostja esindaja, et kuna kostja soovis anda fotod pärandaja

emale, siis muutusid need üleandmisega viimase omaks ning fotod ei ole pärandavara.

Ringkonnakohus leidis, et vaidlust ei ole selle üle, et fotod olid pärandaja surma ajal tema valduses.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lg-st 1 tulenevalt tema omandit eeldatakse. Kostja ei tõendanud, et

fotod ei kuulunud pärandajale. Mis puutub omandi üleminekusse pärandaja emale, siis AÕS § 95 lg-

s 1 küll tunnustatakse heauskse omandamise võimalikkust mitteomanikult. Kostja ei ole aga esile

toonud asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, et niisugune omandamine ka tegelikult aset leidis.

Kostja tugines esimest korda alles apellatsioonimenetluses väitele, et pärandaja emale fotode

üleandmisega sai viimane nende omanikuks. Seetõttu ei saa TsMS § 229 lg-st 2, § 296 lg-st 1 ja § 319

lg-st 1 tulenevalt selle väitega ka arvestada. Veel on hageja tuginenud asjaolule, et ta tõi isa

surmapäeval isa suvilast ära tema kitarri, mille ta pärandaja ema nõusolekul mälestuseks isast endale

jättis. Seda asjaolu kinnitasid tunnistajad O. Balat"evtseva (tl 101) ja G. Kule"ov (tl 101).

Lisaks eelnevale on hageja väitnud, et asus valdama isa pildiga portmoneed. Kostja ei ole seda

asjaolu tunnistanud. Ringkonnakohus leidis, et tunnistajate O. Balat"evtseva (tl 101) ja E. Voronkovi

(tl 101 pöördel) ütlustega on tõendatud, et hageja asus ühte isa rahataskutest valdama. Eelnevast

nähtub, et pärast isa surma asus hageja valdama vähemalt isa fotosid, kitarri ja portmoneed.

Pärimisseaduse § 118 lg 3 tähenduses ei ole oluline selle pärandavara osa suurus, mida pärija

valdama on asunud. Seetõttu polegi asja lahendamiseks oluline, kas hageja asus valdama ka

ülejäänud esemeid, mida ta nimetas.

8. Põhjendamatu on linnakohtu otsuse järeldus, et hageja ei ole tõendanud, et ta oma tegutsemisega

väljendas tahet pärida. Kostja ise on menetluse vältel kinnitanud asjaolu, et hageja on soovinud isa

vara pärida ning teinud kostjale pärandi vastuvõtmiseks ettenähtud tähtaja jooksul pärandvara

jagamise osas erinevaid ettepanekuid. Seega nimetatud asjaolu üle ei vaielda. Üldse on kostja

suhtumine hagisse vastuoluline: vaieldes sõnades hagile vastu, on kostja samas linnakohtu

12. oktoobri 2002. a istungil nõustunud andma hagejale pärandajast jäänud kuldkella ja 25 000 krooni

(tl 98) ning kinnitanud, et soovib pärandi jagada vastavalt seadusele. Pärandi jagamise eelduseks on

see, et hageja võttis seaduses ettenähtud tähtaja jooksul isa pärandi vastu. Apellatsioonikohtu istungil

kinnitas kostja, et ta oli põhimõtteliselt nõus hagejaga tema isa pärandavara jagama. Samas ei osanud

kostja aga usutavalt selgitada, miks ta ei teatanud notarile hageja aadressi, kuigi teadis, kus hageja

elas, ja võis tema täpse aadressi raskusteta välja selgitada, ning miks ei teatanud ta hagejale notari

andmeid, et hageja saaks pöörduda vahetult asjaga tegeleva notari poole, kuigi teadis, et hageja

soovib oma isa vara pärimisel osaleda. Kostja ei ole täiel määral käitunud heas usus. Kuna hageja on

seadusjärgne pärija, kellel olid isaga lähedased suhted ja kes ilmutas kogu aeg tahet isa vara pärida,

siis ei oleks õiglane hagejat isa pärandist ilma jätta.

9. Kuna linnakohus leidis, et hageja on kaotanud õiguse saada pärandvara, siis ei pööranud kohus

tähelepanu poolte väidetele ja vastuväidetele seoses pärandi koosseisu ja maksumusega ega hageja

ettepanekule pärandvara jagamise viisi osas. Selles osas ei ole täiel määral täidetud TsMS § 164 lg 1

p-des 1 ja 2 nimetatud eelmenetluse ülesanded. Pärandi jagamiseks olulisi asjaolusid ei tuvastanud

linnakohus ka oma otsuses. Kui need asjaolud tuvastataks esimest korda apellatsioonimenetluses,

rikuks see poolte õigust tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise peale edasi kaevata.

Kassatsioonimenetluses ei ole võimalik tõendite hindamist ja asjaolude tuvastamist vaidlustada.

Sellest tulenevalt saatis ringkonnakohus tsiviilasja pärandvara jagamise nõude osas linnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kassatsioonkaebuses palub kostja I. Jarets tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse

linnakohtu otsuse.

11. Ringkonnakohus kohaldas asjas ebaõigesti PärS § 118, sest see säte ei anna aluseid pärandvara

vastuvõtmiseks. Kuna ringkonnakohus kohaldas vale seadust, siis rikkus ta oluliselt protsessiõiguse

normi.

12. Eelnevast tulenevalt on ebaõige ringkonnakohtu järeldus, et pärast isa surma võttis hageja pärandi

vastu, asudes valdama fotosid, kitarri ja portmoneed. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast hageja isa

surma olid need esemed kostja valduses, kasutuses ja käsutuses. Seega võttis kostja kogu tema

valduses olnud pärandi, sh ka vaidlusalused esemed vastu ning omandas need esemed pärimise teel.

Pärast omandamist käsutas kostja vaidlusaluseid esemeid kui enda asju ning hilisemaid tema tehtud

õigustoiminguid (valduse üleandmine hagejale) ei saa käsitada kui toiminguid pärandvaraga

pärimisseaduse mõttes. Asjaolu, et hageja sai endale esemete valduse, ei tähenda seda, et ta asus

pärandvara valdama PärS § 117 lg 3 mõttes.

13. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et ta ei saa arvestada kostja esimest korda alles

apellatsioonimenetluses esitatud väidet, nagu oleks fotode üleandmisega pärandaja emale läinud

viimasele üle ka fotode omand. Selle väitega annab kostja õigusliku hinnangu omandi tekkimisele.

14. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 319 lg 1, väljudes apellatsioonkaebuse piiridest. Hageja ei

esitanud apellatsioonkaebust linnakohtu otsuse selle osa peale, kus kohus tuvastas, et hageja ei ole

tõendanud, et ta väljendas tegutsemisega tahet pärima asuda. Kaebust ei ole esitatud ka kostja

suhtumise kohta hagisse. Kostja on kogu menetluse vältel vaielnud vastu nõudele tunnistada hageja

pärandi vastuvõtnuks. Kostja nõusolek anda hagejale kuldkell ja 25 000 krooni, on käsitatav üksnes

hea tahte avaldusena. Hageja ei tuginenud apellatsioonkaebuses asjaolule, et kostja ei ole käitunud

heas usus.

15. Vaidluse lahendamisel puudub alus kasutada õigluse kategooriat, vaidlus tuleb lahendada

lähtuvalt pärimisseadusest.

16. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on põhjendava osaga vastuolus. Hagi ja apellatsioonkaebuse

on esitanud Igor Kossolapov. Ringkonnakohtu otsus on tehtud Igor Kosopalovi suhtes, kes ei ole

asjas pool. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et hageja on pärandi vastu

võtnud, sest asus pärandi osa valdama. Kohtuotsuse resolutsioonis on märgitud: "Tuvastada, et Igor

Kosopalov on vastu võtnud oma isast Pavel Kosolapovist (surnud 21. juulil 1998. a) järelejäänud

pärandi." Pole võimalik aru saada, kellele tuvastamine ülesandeks tehti.

17. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis I. Kossolapov, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

18. Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja vandeadvokaat V. Viilol kassatsioonkaebuse väidete

juurde ja palus hagejalt välja mõista kostja kassatsiooniastmes kantud kohtukulu 8 260 krooni.

Hageja I. Kossolapov palus kaebuse rahuldamata jätta.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning puudub alus selle

tühistamiseks.

20. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et PärS § 118 ei anna aluseid pärandi vastuvõtmiseks.

Pärandi vastuvõtmise kord on sätestatud PärS §-s 117. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja võttis isa

pärandi vastu pärandi osa valdama ja kasutama asumisega, kuid viitas PärS § 117 lg 3 asemel

ekslikult PärS § 118 lg-le 3. See ei anna aga alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest on selgelt näha, et ringkonnakohus pidas silmas just PärS § 117

lg 3 kohaldamist. Ringkonnakohus leidis õigesti, et pärandvara osa suurus, mida pärija valdama asus,

ei ole oluline. See seisukoht on kooskõlas PärS § 121 lg-ga 2, mille kohaselt, kui pärija on pärandi

vastuvõtmiseks asunud valdama, kasutama või käsutama kas või osa pärandvarast, loetakse, et ta on

kogu pärandi vastu võtnud.

21. Kassatsioonkaebuses on kostja asunud seisukohale, et ta võttis vastu kogu tema valduses olnud

pärandi, sh ka hageja nimetatud esemed, ning omandas need pärimise teel. Seetõttu ei saanud hageja

asuda neid esemeid valdama ega kasutama kui pärandvara PärS § 117 lg 3 tähenduses.

22. Kolleegium leiab, et see kostja seisukoht on väär ega tulene seadusest. Kassaatori käsitluse järgi

saaksid PärS § 117 lg 3 mõttes pärandvara valdama, kasutama või käsutama asuda põhimõtteliselt

ainult need pärijad, kelle valduses on pärandvara pärandi avanemise hetkel või kellel oli võimalik

pärandvara valdus saada ilma teiste pärijate vahenduseta. Kui nõustuda kostja seisukohaga, siis ei

saaks pärida need pärijad, kes ei valda pärandvara pärandi avanemise hetkel näiteks seetõttu, et nad ei

ela koos pärandajaga või seetõttu, et pärandajaga koos elav(ad) pärija(d) on juba pärandvara valdama,

kasutama või käsutama asunud. Sealjuures ei omaks tähtsust see, kas pärija on pärandi

vastuvõtmiseks notarile avalduse esitanud või mitte.

23. Kolleegiumi on seisukohal, et PärS § 117 lg 3 eesmärk on laiem - anda võimalus pärida

pärandvara või selle osa valdamisele, kasutamisele või käsutamisele asumisega nii pärandajaga koos

elanud pärijatele kui ka nendele pärijatele, kes pärandi avanemise hetkel pärandajaga koos ei elanud

ega esitanud pärandi vastuvõtmiseks kirjalikku avaldust. Seega võib pärija võtta pärandi vastu ka siis,

kui asub pärandvara või selle osa valdama näiteks sel viisil, et pärandajaga koos elanud pärija annab

talle üle pärandisse kuuluva vara. Kuid seejuures peab tema tahe pärandvara osa just pärijana vallata

olema väljendatud PärS §-s 118 sätestatud tähtaja jooksul. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja on

menetluse vältel kinnitanud asjaolu, et hageja on isa vara pärida soovinud ning teinud kostjale

pärandi vastuvõtmiseks ettenähtud tähtaja jooksul erinevaid ettepanekuid pärandvara jagamise osas.

Sellest tegi ringkonnakohus õige järelduse, et hageja on kostjaga suheldes käitunud pärijana. See ei

ole oluline, kellele pärija pärandi vastuvõtmise tahet väljendab.

24. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut kostja

apellatsioonikohtu istungil esitatud väitele, mille kohaselt läks fotode üleandmisega pärandaja emale

üle ka fotode omand. Ringkonnakohus leidis muuhulgas, et kostja on sellele väitele tuginenud

esimest korda alles apellatsioonimenetluses. Seetõttu ei saanud ringkonnakohus selle väitega TsMS

§ 229 lg-st 2 tulenevalt arvestada. Ringkonnakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et fotod olid

pärandaja valduses ja et kostja ei ole tõendanud, et need ei kuulunud pärandajale. Seega tuvastas

ringkonnakohus, et fotod on pärandaja vara. Pärand kuulub aga pärandi vastuvõtnud pärijatele. Kuni

pärandvara jagamiseni (PärS § 144 lg 1) kaaspärijad valdavad, kasutavad või käsutavad pärandvara

kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt (PärS § 141).

25. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on väljunud apellatsioonkaebuse

piiridest, sest hageja ei esitanud apellatsioonkaebust linnakohtu otsuse selle osa peale, kus kohus tuli

järeldusele, et "hageja ei ole tõendanud, et oma tegutsemisega väljendas ta tahet pärima asuda".

Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja palunud tühistada täielikult linnakohtu otsuse pärandvara

jagamise nõude rahuldamata jätmise osas (ringkonnakohtu toimiku lehekülg 9). Samuti on hageja

apellatsioonkaebuses väitnud: "PärS § 117 lg 3 seisukohalt on õiguslikult tähenduslik pärandvara või

selle osa valdama, kasutama või käsutama asumine ning ei oma tähtsust selle vara saamise viis.

Tähtis on, et see on pärandaja vara ja et see on pärijate poolt vastu võetud." Seega tuleneb

apellatsioonkaebusest, et hageja vaidlustas linnakohtu otsuse ka seetõttu, et ta on pärandi vastu

võtnud ja pärandvara valdama asumisega avaldanud tahet pärida.

26. Kolleegium ei nõustu kostjaga ka selles, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 319 lg 1 ja väljus

apellatsioonkaebuse piiridest, kui leidis, et kostja ei käitunud heas usus, kui jättis notarile teatamata

hageja aadressi ja hagejale notari andmed, ja et oleks ebaõiglane jätta hageja isa pärandist ilma.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole kohtu viide õigluse

kriteeriumile ja kostja käitumisele hageja suhtes. Ringkonnakohus leidis, et tuvastatud asjaolude

alusel oleks hageja pärandist ilmajätmine ebaõiglane. Ringkonnakohus on otsuse teinud

pärimisseadusest lähtudes ja konstateerinud seega, et pärimisseadus on õiglane.

27. Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on põhjendava osaga

vastuolus. Põhjendavas osas on ringkonnakohus tuvastanud, et hageja on pärandi vastu võtnud,

asudes pärandi osa valdama ja valitsema. Kohtuotsuse resolutsioonis ongi tuvastatud pärandi

vastuvõtmine.

28. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis on kirjaviga. Hageja perekonnanime

Kossolapov asemel on ekslikult kirjutatud Kosolapov ja ka Kosopalov. Selle vea saab

ringkonnakohus TsMS § 237 lg 2 kohaselt omal algatusel või protsessiosalise avalduse alusel

parandada. Menetluses ringkonnakohtus on hageja nimi kirjutatud korrektselt ning seega ei ole

kahtlust isikus, kelle suhtes otsus tehti.

H. Jõks, J. Luik, L. Laarmaa