3-1-1-138-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-138-03 Otsuse tegemise kuupäev 4. detsember 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi J. J. süüdistuses KrK § 161 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2003. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/615/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J. J. ja tema kaitsja vandeadvokaat Janek Valdma kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 28. oktoober 2003 Istungil osalenud isikud Süüdimõistetu J. J., tema kaitsja vandeadvokaat Janek Valdma ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2003. a otsus J. J. süüdistusasjas KrK § 161 järgi muutmata. 2. Jätta J. J. ja tema kaitsja vandeadvokaat Janek Valdma kassatsioonkaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. J. J. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 161 järgi. Töötades süüdistuse kohaselt alates 1. jaanuarist 1992. a X Päästeametis tuletõrje-järelevalve peaspetsialistina ja alates 3. detsembrist 1996. a X Päästeteenistuses tuletõrje järelevalve osakonna vaneminspektorina, seejärel sama osakonna juhatajana peainspektori õigustes, planeerimisbüroo juhatajana ning järelevalvebüroo juhtivinspektorina, oli J. J. ametiisikuks KrK § 160 lg 1 mõttes, sest talle olid pandud järelevalve ja võimuesindaja ülesanded Harju maakonnas. Alates 29. märtsist 2000. a oli ta ametiisikuks ka Korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 4 lg 2 p 20 mõttes. Ajavahemikus 18. aprillist 2000. a kuni 1. augustini 2001. a pani ta ametiseisundit tahtlikult ära kasutades oma järelevalve piirkonnas toime korruptiivsed teod, mis seisnesid selles, et ta sõlmis oma ametiseisundist tulenevaid volitusi, teavet ja autoriteeti kasutades korruptiivse tulu saamise eesmärgil Harju maakonnas asuvate erinevate ettevõtetega lepinguid erinevate tuleohutusalaste tööde teostamiseks tasu eest. 1. 18. aprillil 2000. a AS-ga T. sõlmitud töövõtulepingu järgi oli J. J. ülesandeks personali ettevalmistamine ja õpetamine tegutsemiseks tulekahju korral. Lepingu alusel maksti talle tasu 7 999 kr. 2. 16. novembril 2000. a AS-ga T. sõlmitud töövõtulepingu järgi olid J. J. ülesanneteks tuletõrjehüdrantide kontrollimise ja proovimise korraldamine, täiendava tuletõrjeseadmestusega varustamine ja personali õpetamine. Lepingu alusel maksti talle tasu 4 810 kr. 3. 10. mail 2000. a OÜ-ga Y sõlmitud töövõtulepingu järgi oli J. J. ülesandeks tuletõrjesignalisatsiooni projekteerimine (milleks tal puudus vastavussertifikaat) Keila linnas asuvale klubile S. Lepingu alusel maksti talle tasu 1 258 kr. 4. 22. mail 2000. a AS-ga S. sõlmitud töövõtulepingu järgi oli J. J. ülesandeks tuletõrjeõppuste korraldamine aktsiaseltsi terminalis. Lepingu alusel maksti talle tasu 15 022 kr. 5. 27. juunil 2000. a AS-ga E. M. sõlmitud töövõtulepingu järgi olid J. J. ülesanneteks tuleohutusalased konsultatsioonid. Lepingu alusel maksti talle tasu kolmel korral, vastavalt 2 960 kr, 5 920 kr ja 2 960 kr.

6. 12. juulil 2000. a AS-ga R. sõlmitud töövõtulepingu järgi olid J. J. ülesanneteks tuleohutusalased konsultatsioonid. Lepingu alusel maksti talle tasu kolmel korral - iga kord 6 660 kr. 7. AS-ga L. E. 2000. aastal sõlmitud suulise kokkuleppe kohaselt oli J. J. ülesanneteks tuleohutusalased konsultatsioonid, mille eest maksti talle tasu kolmel korral - 2000. a oktoobris 5 000 kr, 2001. a märtsis 2 000 kr ja 2001. a juunis 2001 kr. 8. 1. detsembril 2000. a AS-ga E. E. sõlmitud töövõtulepingu järgi oli J. J. ülesanneteks C AS-i ladudele tulekahjusignalisatsiooni projekti joonestamine ja selle kinnitamine. Lepingu alusel maksti talle tasu 8 880 kr. 9. 12. märtsil 2001. a AS-ga E. E. sõlmitud töövõtulepingu järgi oli J. J. ülesandeks C AS-le tulekahjusignalisatsiooni projekteerimise konsulteerimine. Lepingu alusel maksti talle tasu 8 880 kr. Projekti kinnitas sama Päästeteenistuse vaneminspektor V. V. 10. 14. detsembril 2000. a AS-ga E. G. sõlmitud töövõtulepingu järgi oli J. J. ülesandeks tuletõrjenormide alane konsultatsioon. Lepingu alusel maksti talle tasu 3 700 kr. 11. 2. veebruaril 2001. a AS-ga K. sõlmitud töövõtulepingu järgi oli J. J. ülesandeks tulekahjusignalisatsiooni projekteerimine (milleks tal puudus vastavussertifikaat) S. Sotsiaalmajale. Lepingu alusel maksti talle tasu 1 850 kr. 12. 2. juulil 2001. a AS-ga E. T. sõlmitud töövõtulepingu järgi olid J. J. ülesanneteks tuleohutusalased konsultatsioonid. Lepingu alusel maksti talle tasu kolmel korral, iga kord 3 300 kr. 13. 2001. a mais oli V. V. teostanud OÜ P. territooriumil tuleohutusjärelevalvet ja koostanud ettekirjutuse puuduste kohta, milles nõudis tuletõrjesignalisatsiooni paigaldamist ja töötajatele tuleohutusalase koolituse korraldamist. 2001. a juunis projekteeris (omamata vastavussertifikaati) J. J. korruptiivse tulu saamise eesmärgil OÜ C. nimel tuletõrjesignalisatsiooni. Valmis projekti esitas J. J. kinnitamiseks V. V.-le. 14. juunil 2001. a, korraldas ta korruptiivse tulu saamise eesmärgil koos V. V.-ga OÜ P. territooriumil mitteametliku tuleohutusalase koolituse. Lepingu alusel pidid J. J. ja V. V. kumbki saama tasu 10 000 kr. Saades sel viisil korruptiivset tulu rahaliste maksetena, seega tekitades huvide konflikti riigi võimufunktsioonide täitmise ja tema enda varanduslike huvide vahel, rikkus J. J. KVS § 24 lg-s 1 ja § 25 lg-s 1 kehtestatud keeldu sooritada huvide konfliktiga seotud tehinguid. Võttes tasu teenuste eest, mida ta ametiisikuna pidi osutama tasuta, rikkus ta KVS § 22 lg 1 nõudeid. Eelkirjeldatud tegevusega põhjustas J. J. suure kahju riigi huvidele, sest ta kahjustas riigi täitevvõimu tegevust ja mainet ning seadis kahtluse alla Eesti Vabariigi täitevvõimu tegevuse õiguspärasuse, aususe ja usaldusväärsuse. Seega J. J. ametiisikuna, kellele riik on pannud järelevalve ja võimuesindaja ülesanded, kasutas tahtlikult ära oma ametiseisundit ja põhjustas olulise kahju riigi huvidele ning pani sellega toime ametiseisundi kuritarvitamise, s.o kuriteo, mis on kvalifitseeritav KrK § 161 järgi. Kohtu alla anti ka V. V. Teda süüdistati KrK § 161 järgi ametiseisundi kuritarvitamise teel korruptiivse tulu saamises OÜ-lt P., kuid tema osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud. 2. Harju Maakohtu 12. mai 2003. a otsusega saadeti kriminaalasi täiendavaks kohtueelseks uurimiseks osas, milles V. V. ja J. J. süüdistatakse KrK § 161 järgi ametiseisundi kuritarvitamise teel korruptiivse tulu saamises OÜ-lt P. Ülejäänud süüdistuses mõisteti J. J. KrK § 161 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 2.1. Maakohus motiveeris kriminaalasja OÜ P. episoodis täiendavale uurimisele saatmist sellega, et süüdistus on selles episoodis ebakonkreetne, sellest ei selgu, kas ja millistes tööalastes minetustes kohtualuseid süüdistatakse. Minetused tuleb sisustada normatiivselt. Sõltuvalt minetustest saab hinnata mittevaralise kahju

ulatust ja tuvastada põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Korruptsioonivastase seaduse rikkumine, mis ei põhjustanud olulist kahju, ei ole Karistusseadustiku järgi enam kuritegu. 2.2. Maakohus tuvastas, et J. J., täites riikliku tuleohutusejärelevalve ülesandeid kogu Harju maakonna territooriumil, oli ametiisik nii KrK § 160 lg 1 kui ka KVS § 4 lg 2 p 20 tähenduses. J. J. sõlmis töövõtulepinguid oma järelevalvealuste juriidiliste isikutega ning sai nende lepingute alusel raha. Riikliku tuleohutusejärelevalve ametniku töökohustuseks on teha tuleohutusalast selgitustööd oma järelevalveobjekti töötajatele. Seega võttis J. J. ametipalgaväliselt tasu oma tööülesannete täitmise eest, mis vastavalt KVS § 22 lg-le 1 on keelatud. J. J. tekitas KVS § 24 tähenduses huvide konflikti riikliku tuleohutusejärelevalve ametniku ülesannete ning tema enda kui ettevõtja majandushuvide vahel. 2.3. Maakohus leidis, et J. J. süüdistamine KVS § 25 lg 1 rikkumises ei ole põhjendatud, sest KVS § 25 reguleerib olukorda, kus ametiisik, kes teab oma majanduslikest huvidest seoses mingi eraõigusliku juriidilise isikuga, soodustab seda juriidilist isikut töövõi teenistusalase otsusega. Sellist seost polnud maakohtu hinnangul süüdistuses välja toodud ega kriminaalasja arutamisel selgunud. 2.4. J. J. õigeksmõistmist motiveeris maakohus sellega, et J. J.-le esitatud süüdistus piirdus Korruptsioonivastase seaduse rikkumisega, kuid nii KarS §-s 289 kui ka KrK §-s 161 sätestatud kuriteo koosseis eeldab olulise kahju tekitamist teise isiku õigustele või huvidele või avalikele huvidele. Kohus leidis, et sellist olulist kahju süüdistusest ei nähtu ja seda ei tuvastatud ka kriminaalasja arutamise käigus. 3. Harju Maakohtu 12. mai 2003. a otsuse peale esitas prokurör apellatsioonprotesti, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja OÜ P. episoodis kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist ning J. J. KrK § 161 järgi süüditunnistamist ülejäänud süüdistuse osas. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2003. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 12. mai 2003. a otsus J. J. ja V. V. süüdistuses KrK § 161 järgi OÜ P. episoodis kriminaalasja täiendavale eeluurimisele saatmise ning J. J. KrK § 161 järgi õigeksmõistmise osas. Ringkonnakohtu otsusega saadeti kriminaalasi J. J. ja V. V. süüdistuses KrK § 161 järgi OÜ P. episoodis uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Teistes süüdistuse episoodides mõisteti J. J. süüdi KrK § 161 järgi ja teda karistati üheaastase vangistusega. Ringkonnakohus määras, et KarS § 73 kohaselt ei pöörata mõistetud vangistust täitmisele, kui J. J. ei pane kolmeaastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. 5. Ringkonnakohus leidis, et kriminaalasja osaline täiendavale eeluurimisele saatmine oli ebaseaduslik. KrMK § 219 järgi lahendatakse selline küsimus kohtumäärusega. Kohtuotsus võib KrMK § 268 lg 1 kohaselt olla süüdimõistev või õigeksmõistev. Käesolevas asjas eiras maakohus seadust ja mõistis kohtuotsusega ühe kohtualuse esitatud süüdistuses osaliselt õigeks ning saatis kriminaalasja ühes süüdistuse episoodis mõlema kohtualuse suhtes täiendavale eeluurimisele. Kohtuotsuse peale oli prokuröril võimalik esitada üksnes apellatsioonprotesti. Sellest tulenevalt pidi ka ringkonnakohus asja arutama apellatsiooni korras, mitte erimenetluse korras. Ringkonnakohus leidis, et kriminaalasja osaline täiendavale eeluurimisele saatmine kohtuotsuses toodud põhjendustel oli alusetu, sest kohtualustele esitatud süüdistus vastas KrMK § 121 nõuetele ja oli piisavalt konkreetne otsustamaks kohtualuste süüküsimust. 6. Ringkonnakohus märkis, et vaatamata sellele, et maakohus mõistis J. J. õigeks, tuvastas ta, et J. J. oli ametiisik KrK § 160 lg 1 ja KVS § 4 lg 2 p 20 tähenduses ja sõlmis töövõtulepinguid oma järelevalvealuste juriidiliste isikutega. Lepingute alusel sai J. J. süüdistuses märgitud summades raha. Riikliku tuleohutusejärelevalve ametniku töökohustuseks on tuleohutusalane selgitustöö oma järelevalveobjekti töötajatele, olenemata sellest, millisel kujul seda tehakse. Seega võttis J. J. tasu oma tööülesannete täitmise eest, mille eest vastavalt KVS § 22 lg-le 1 on keelatud võtta tasu ametipalgaväliselt. Kui J. J. riikliku tuleohutusejärelevalve ametnikuna sõlmis eraisikuna lepinguid Harjumaa Päästeteenistuse järelevalveobjektidega personali tuleohutusealaseks ettevalmistamiseks, õpetamiseks, koolitamiseks, konsulteerimiseks, tuletõrjeõppuste korraldamiseks ja tuletõrjesignalisatsiooni projekteerimiseks, tekitas ta huvide konflikti KVS § 24 tähenduses riikliku tuleohutusejärelevalve ametniku ülesannete ning enda kui

ettevõtja majandushuvide vahel. Huvide konfliktiga seotud tehinguteks olid ka J. J. poolt eraisikuna tasu eest tulekahjusignalisatsiooni projekteerimine ja projektide nõustamine, sest nende projektide läbivaatamine on riikliku tuleohutusjärelevalve ametniku töökohustus. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et süüdistuses toodud viide KVS § 25 lg 1 sätete rikkumisele ei ole õige. KVS § 25 lg 1 selgitab üksnes, mida kujutab endast KVS § 24 lg-s 1 sätestatud huvide konflikt. Mõistet selgitavat sätet ei saa rikkuda. Maakohtu otsusega tuvastati, et J. J. pani toime 13 korruptiivset tegu. Ringkonnakohus märkis, et tulenevalt KrK §-de 161 ja 1642 üldja erinormi vahekorrast ei välista isiku käitumises erinormis sätestatud kuriteokoosseisu puudumine tema vastutust üldnormi järgi. Seega ei ole J. J. süüdimõistmine KrK § 161 järgi välistatud üksnes seetõttu, et tema teos puudus KrK § 1642 koosseis. Ringkonnakohus märkis, et J. J. käitumise tulemusel KrK §-s 161 ettenähtud tagajärje ehk riigi huvidele olulise kahju põhjustamise üle otsustamine on fakti küsimus. Arvestades J. J. ametiseisundit kohalike omavalitsuste ametikohtade hierarhias, tema korruptiivse tegevuse kestust (18. aprillist 2000. a kuni 1. augustini 2001. a), selle süstemaatilisust (13 korda), õigusvastaste toimingute toimesfääri sattunud juriidiliste isikute hulka (10) ja nende lokalisatsiooni kohalikul tasandil, leidis ringkonnakohus, et J. J. poolt korruptiivsete tegudega tekitatud mittevaralist kahju tuleb hinnata olulise kahjuna riigi huvidele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 7. Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2003. a otsuse peale esitasid ühise kassatsioonkaebuse süüdimõistetu J. J. ja tema kaitsja vandeadvokaat Janek Valdma, kes taotlevad ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja J. J. õigeksmõistmist. Samuti taotlevad nad ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalasja osaliselt Harju Maakohtule uueks arutamiseks saatmises. 8. Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohus on valesti tõlgendanud materiaalõigust, jätnud kohaldamata kohaldamisele kuuluva kriminaalõigusnormi ning rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse norme, jättes kohtuotsuse motiveerimata. 8.1. Kriminaalseaduse ebaõige tõlgendamine seisneb mittevaralise kahju hindamises oluliseks KarS § 289 ning KrK §-de 1642 ja 161 mõttes, J. J. tunnistamises ametiisikuks KrK § 160 ja KVS § 4 lg 2 p 20 mõttes, samuti huvide konflikti tuvastamises KVS § 24 lg 1 ja § 25 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata KarS § 39 lg 1, sest J. J. ei võinud aru saada oma teo keelatusest. Seega esineb eksimus teo keelatuses ja J. J. ei saanud seda vältida. 8.2. Ringkonnakohus ei ole motiveerinud, milles seisneb oluline mittevaraline kahju ja J. J. kuriteo subjektiivne külg. Harju Maavalitsus, kaitsepolitsei ja J. J.-lt teenust tellinud isikud ei saanud aru teo keelatusest ning on teinud kirjalikke ja suulisi avaldusi selle kohta, et loevad J. J. tegevuse seaduslikuks. Samuti väidetakse kassatsioonkaebuses, et J. J. igapäevaste töökohustuste hulka ei kuulunud järelevalve teostamine, sest ta töötas planeerimisja järelevalve osakonna planeerimisbüroos. 8.3. Kassaatorid leiavad, et Harju Maakohus jõudis õigele järeldusele, kui saatis kriminaalasja OÜ P. episoodis täiendavaks kohtueelseks uurimiseks. Seetõttu tuleb tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega kriminaalasi saadeti osaliselt uueks arutamiseks esimese astme kohtule. 9. Riigikohtu istungil jäid J. J. ja tema kaitsja kassatsioonkaebuse juurde ja taotlesid selle rahuldamist. Prokurör vaidles kaebusele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust ringkonnakohtu kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. 11. Ringkonnakohtu otsusega on J. J. tunnistatud süüdi KrK § 161 järgi, mis nägi ette kriminaalvastutuse ametiisiku poolt oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju isiku,

ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele ja huvidele või riigi huvidele. Sama tegu on kuriteona karistatav KarS § 289 järgi. Vastavalt KarSRS § 3 lg-le 2 kvalifitseeritakse enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt, selle toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt lähtutakse sellisel juhul ka teo toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kõnealusel juhul tuleb lähtuda üksnes KrK §-st 161 ja selle kuriteo üksikuid koosseisutunnuseid ei ole õige kõrvutada Karistusseadustikus sätestatutega. 12. Ekslik on kassatsioonkaebuses esitatud väide, et J. J. ei olnud KVS § 4 lg 2 p-s 20 sätestatud subjektiks ja seetõttu ei olnud ta ka KrK §-s 161 sätestatud kuriteo erisubjektiks. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et J. J. tunnistati süüdi KrK § 161 järgi ning selle kuriteo subjekt peab vastama KrK § 160 lg-s 1 sätestatud ametiisiku tunnustele. Esimese ja teise astme kohus on õigesti tuvastanud, et J. J. oli ametiisikuks KrK § 160 lg 1 mõttes, ja seda ei ole vaidlustatud ka kassatsioonkaebuses. Üksnes KrK § 1642 rakendamisel käsitati ametiisikuna KVS §-s 4 loetletud isikuid. Seega ei ole teo kvalifitseerimisel KrK § 161 järgi obligatoorselt vajalik tuvastada, kas teo toimepannud isik kuulub KVS §-s 4 loetletud isikute hulka. Kuna J. J. tunnistati KrK § 161 järgi süüdi ka KVS § 22 lg 1 ja § 24 lg 1 rikkumises, siis pidid kohtud käesoleval juhul kontrollima, kas J. J. kuulus KVS §-s 4 loetletud isikute hulka. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtud on õigesti tuvastanud, et J. J. kuulus ka KVS § 4 lg 2 p-s 20 nimetatud isikute hulka, sest ta oli päästeteenistuse ametnik. Tema ametikoht tulenes töölepingust, mille alusel ta oli päästeteenistusse tööle võetud, ja ametiseisundiks oli ametikohast tulenev õiguspädevus vastu võtta teistele isikutele täitmiseks kohustuslikke otsuseid. 13. Kaaludes kassatsioonkaebuses sisalduvat väidet, et ringkonnakohus on ebaõigesti hinnanud J. J. süüdistuses kirjeldatud tegudega tekitatud mittevaralise kahju oluliseks KarS § 289, KrK §-de 1642 ja 161 mõttes ning ei ole kahju olemasolu motiveerinud, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. 13.1. Kassatsioonkaebuses tehtud viited KarS §-le 289 ja KrK §-le 1642 ei ole asjakohased, sest nende sätete järgi ei ole J. J.-le süüdistust esitatud ega teda süüdi tunnistatud. 13.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et kuna kriminaalõiguslikult kaitstakse ka selliseid väärtusi, mis ei ole rahaliselt hinnatavad, siis tuleb vältimatult aktsepteerida kuriteo koosseisulise tunnusena mittevaralist kahju, mille hindamisel ei saa lähtuda samadest kriteeriumidest nagu varalise kahju hindamisel. Mittevaralise kahju olemasolu või selle puudumise, aga ka mittevaralise kahju kvantitatiivse mõõte (kas on tegemist tavalise, olulise või suure mittevaralise kahjuga) tuvastab kohus igal konkreetsel juhul eraldi. Mida käsitada mittevaralise kahjuna tavalises, olulises või suures ulatuses, on fakti küsimus. Lahendamaks küsimust, millises ulatuses mittevaralise kahjuga on igal konkreetsel juhul tegemist, tuleb lähtuda sellest, kuivõrd ohtlik oli toimepandud tegu üldise õiglustunde ja ühiskonna õigusteadvuse seisukohalt ning kuivõrd see kahjustas seadusega kaitstud õigushüve (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1- 100-00 (RT III 2000, 30, 323) 13.3. Süüdistuse kohaselt põhjustas J. J. suure kahju riigi huvidele, sest ta kahjustas riigi täitevvõimu tegevust ja mainet, seadis kahtluse alla Eesti Vabariigi täitevvõimu tegevuse õiguspärasuse, aususe ja usaldusväärsuse, mis seisnes selles, et ta sai süüdistuses kirjeldatud viisil tulu, tekitades seejuures huvide konflikti riigi võimufunktsioonide täitmise ja enda varanduslike huvide vahel, ning rikkus KVS § 22 lg 1, § 24 lg 1 ja § 25 lg 1 sätteid. Maakohus aga nentis oma otsuses motiveerimatult, et KrK § 161 koosseisulist tunnust, olulist kahju, süüdistusest ei nähtu ja kriminaalasja arutamisel seda ei tuvastatud. 13.4. Lähtudes Riigikohtu varasemast juhisest mittevaralise kahju hindamiseks ametialastes kuritegudes, on ringkonnakohus motiveeritult leidnud, et arvestades J. J. ametiseisundit kohalike omavalitsuste ametikohtade hierarhias (ametiisik maakonna päästeteenistuses), õigusvastaste (KVS § 22 lg 1 ja § 24 lg 1) tegude pikaajalist kestust ja süstemaatilisust ning nende tegude toimesfääri sattunud juriidiliste isikute hulka, on selline tagajärg hinnatav olulise mittevaralise kahjuna riigi huvidele. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga. On arusaadav, et tegude toimepanemine, milles J. J. ringkonnakohtu otsusega süüdi tunnistati, ei vasta üldisele õiglustundele, sest ta tegi juriidilistele isikutele töid, mille üle pidi teostama järelevalvet nii tema ise kui ka teised temaga samas asutuses töötavad ametiisikud. Iseenda tööde üle järelevalve teostamine ei vasta ka tavaarusaamisele järelevalveasutuste tööst ja sellest arusaamiseks ei ole

vaja juriidilisi eriteadmisi. Vähetähtis ei ole seejuures ka asjaolu, et aastatel 2000 ja 2001 oli J. J. süüdistuses kirjeldatud lepingute alusel saadud tulu suurem kui tema ametipalk. 14. Kassatsioonkaebuses toodud väite osas, et J. J.-l puudus tahtlus kuriteo toimepanemiseks, sest Harju Maavalitsus, kaitsepolitsei, X Päästeteenistuse juhtkond ja J. J.-lt teenust tellinud isikud ei saanud aru teo keelatusest ning on teinud kirjalikke ja suulisi avaldusi selle kohta, et loevad J. J. tegevuse seaduslikuks, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et J. J.-l ei esinenud eksimust teo keelatuses KarS § 39 lg 1 mõttes. 14.1. Ametiisiku poolt oma ametiseisundi ärakasutamine ei pea olema toime pandud üksnes otsese tahtlusega. Piisab, kui süüdlane saab aru oma tegevuse laadist. Seega, kui isik paneb ametiisikuna toime mõne teo, mööndes et see võib olla ebaseaduslik, ongi tegemist ametiseisundi ärakasutamisega KrK § 161 mõttes. Asjaolu, et ametiisik ei tegutsenud varjatult ja teised isikud olid tema tegudest teadlikud, ei välista seaduserikkumist ega tahtlust kui koosseisu subjektiivset külge. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-65-00 RT III 2000, 17, 185). Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et J. J. tegevus, milles ta on süüdi tunnistatud, oli tahtlik, sest on tuvastatud tema teadlikkus oma tegevuse keelatusest. 14.2. Harjumaa Päästeteenistuse põhimäärusest nähtub, et planeerimisja järelevalveosakonna põhiülesanneteks on muu hulgas tuleohutuse järelevalve teostamine maakonnas ja riikliku sunni kohaldamine seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses, samuti tuleohutusalase selgitustöö tegemine (1999. a põhimääruses p-d 20.1 ja 20.3; 2001. a põhimääruses p-d 22.1, 22.3 ja 22.6 ja kd 2, tl-d 433 ja 426). Seega oli kõigil planeerimisja järelevalveosakonna ametiisikutel volitused tuleohutuse järelevalve teostamiseks maakonnas. Kas ametiisik igapäevaselt järelevalvet teostas või mitte, ei oma tähtsust. Oluline on, et sellised volitused olid ametiisikul olemas. Seega ei ole põhjendatud kassatsioonkaebuses esitatud väide, et J. J. igapäevaste töökohustuste hulka ei kuulunud järelevalve teostamine, sest ta töötas planeerimisja järelevalve osakonna planeerimisbüroos. 14.3. Kassatsioonkaebuses esitatud väide, et Harju Maavalitsus, kaitsepolitsei ja X Päästeteenistuse juhtkond on lugenud J. J. tegevuse seaduslikuks, ei vasta tegelikkusele. J. J. tunnistati süüdi ajavahemikul 18. aprillist 2000. a kuni 2. juulini 2001. a sõlmitud lepingutes märgitud tegude eest. Samas on toimiku materjalidest näha, et juba alates 14. maist 1999. a viidi J. J. üle madalamale ametikohale, kusjuures selle põhjuseks oli samalaadsete lepinguliste tööde tegemine. Harjumaa Päästeteenistuse direktor T. Ojala leidis 10. mai 1999. a kirjas, et J. J. teguviis on ebaseaduslik (kd 2, tl 470, 471). Kaitsepolitsei on J. J. tegevust kontrollinud seoses Eesti Turvaettevõtete Liidu juhatuse otsusega 1999. aasta aprillis edastatud materjalidega. Kriminaalmenetlust ei alustatud, sest objektid, millele J. J. projektid tegi, ei asunud X Päästeteenistuse teeninduspiirkonnas, vaid Tallinnas (vt kd 5, tl 1195 ja kriminaalvastutusele võtmise määrus kd 1, tl 235- 237). Harju maavanema O. Valtsoni 30. septembri 2002. a kirjaga on J. J.le selgitatud, et Korruptsioonivastase seadusega ametiisikutele pandud kohustused on ka Harju Päästeteenistuses töölepinguga töötavatel isikutel, kes täidavad neile seaduse alusel antud avalik-õiguslikke haldusülesandeid või teostavad neile seadusega antud täidesaatva riigivõimu volitusi (kd 5, tl 1208). Päästeameti peadirektori M. R. 30. septembri 2002. a kirjaga on J. J.-le selgitatud, et päästeteenistuse ametiisikut võidakse kohustada täitma Päästeseaduse §-s 27 sätestatud riikliku tuleohutusjärelevalve funktsiooni isegi väljaspool enda tööpiirkonda (kd 5, tl 1207). 14.4. Kuriteokoosseisu olemasolu või puudumise seisukohalt ei ole olulist tähendust maavalitsuse või teiste isikute seisukohal, et ametiisik ei ole seadust rikkunud. Kuriteokoosseisu asjaolude tuvastamine ja hindamine on kohtu, mitte aga omavalitsusasutuse ülesanne (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-65-00 RT III 2000, 17, 185). 15. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ka kriminaalasja saatmises uueks arutamiseks esimese astme kohtule OÜ P. episoodis. Kassatsioonkaebuses on asutud küll seisukohale, et kassaatorite arvates on õige esimese astme kohtu seisukoht, kuid samas puuduvad kaebuses viited seadusele ja põhjendused, miks ringkonnakohtu otsus tuleks selles osas tühistada. 16. Eeltoodu alusel ja AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 juhindudes jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2003. a kohtuotsuse J. J. süüdistusasjas muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Hannes Kiris