3-2-1-136-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-136-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. detsember 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja T. Tampuu

Kohtuasi

Nordea Kindlustuse Eesti AS hagi Eesti Liikluskindlustuse

Fondi vastu 409 735 krooni ja 5 sendi nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/877/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nordea Kindlustuse Eesti AS kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

3. november 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20.

juuni 2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Nordea Kindlustuse Eesti AS-le 27. juunil 2003. a

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 4 098 (neli tuhat

üheksakümmend kaheksa) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt põhjustas Nikoloz Muradov 20. märtsil 2000. a Kreekas liiklusõnnetuse. N.

Muradovi tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja õiguseellase Nordika Kindlustuse AS-ga sõlmitud

rahvusvahelise liikluskindlustuse lepinguga. Kreeka kindlustusselts Allianz Insurance Company

maksis Kreeka kohtu otsuse alusel kannatanule välja kahjuhüvitise. Rahvusvahelisest

liikluskindlustuse lepingust tulenevate kohustuste reguleerimiseks sõlmitud kokkuleppe kohaselt

hüvitas hageja Kreeka kindlustusseltsile liikluskahju 3 583 eurot ja 34 493,93 eurot. Hageja kantud

kulutustele lisandusid rahavahetusega ning kahju käsitlusega seonduvad kulud. Kokku kulus hagejal

kahju hüvitamiseks 609 735 krooni 5 senti. 31. detsembril 1999. a oli hageja ja kostja vahel sõlmitud

edasikindlustusleping nr 43/99, mille punktide 2 ja 3.3 kohaselt tekkis hagejal õigus nõuda 409 735

krooni 5 sendi hüvitamist kostjalt. Kostja keeldus edasikindlustushüvitist välja maksmast. Hageja

palus kostjalt välja mõista edasikindlustushüvitise 409 735 krooni 5 senti ja kohtukulud.

2. Vastuses hagiavaldusele ei tunnistanud kostja hagi ja vaidles sellele vastu. Poolte vahel sõlmitud

edasikindlustuslepingu p 3.1 järgi kompenseerib Eesti Liikluskindlustuse Fond (edasikindlustuse

andja) Nordika Kindlustuse AS-le (edasikindlustuse võtjale) kõik kehtivate rahvusvaheliste

liikluskindlustuslepingute ("rohelise kaardi") alusel, ajavahemikus 1. jaanuar 2000. a kell 00.00 kuni

31. detsember 2000. a kell 24.00, sõltumata lepingu sõlmimise ajast, toimunud liikluskahjud.

N. Muradovile väljastatud Nordika Kindlustuse AS rohelise kaardi poliisi nr T0245241 kehtivusaeg -

24. detsembrist 1999. a kuni 22. aprillini 2000. a - on võltsitud. Vastavalt kostja andmebaasi

väljatrükile ning Nordea Kindlustuse AS poolt kostjale esitatud poliisi T0245241 koopiale on

nimetatud poliisi kehtivusaeg 24. detsember 1999. a kuni 22. jaanuar 2000. a. Seega ei ole tegemist

edasikindlustusjuhtumiga, kuna rohelise kaardi poliis liiklusõnnetuse ajal ei kehtinud.

3. Tallinna Linnakohtu 15. aprilli 2003. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.

Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et vaidlusalune kindlustuspoliis ei olnud

liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtiv. Kostja esitatud kindlustuspoliisil on kehtivusajaks märgitud

24. detsember 1999. a kuni 22. jaanuar 2000. a. Samasugune kehtivusaeg on ka kostja andmebaasi

väljavõttes, mille järgi on kindlustusperioodi pikkuseks nimetatud 30 päeva ning kindlustusmakse

suuruseks märgitud 2 340 krooni. Hageja kindlustatud sõiduki kindlustusmakse suurus oleks sõiduki

tehnilisi andmeid ja riskigruppi arvestades olnud nelja kuu pikkuse kindlustusperioodi puhul oluliselt

suurem kui 2 340 krooni. Seega ei tekkinud kostjal kohustust hüvitada hagejale

edasikindlustuslepingu p 3.1 alusel Kreeka kindlustusseltsile väljamakstud liikluskahju. Kreeka

kindlustusselts on aktsepteerinud kindlustuspoliisi tulenevalt ühtse büroodevahelise lepingu art III p-

st 5. Pooltevahelisi suhteid reguleerib erinormina edasikindlustusleping. Hageja väited, et Kreeka

kohus aktsepteeris kindlustuspoliisi, on paljasõnalised, sest kohtule pole viidatud otsust esitatud.

4. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. juuni 2003. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on tõendeid õigesti hinnanud ja teinud neist õiged järeldused.

Linnakohus on õigesti tuvastanud, et vaidlusaluse kindlustuspoliisi kehtivusaeg oli liiklusõnnetuse

toimumise ajaks möödunud. Apellatsioonkaebuse väide, et linnakohus jättis kohaldamata

kindlustustegevuse seaduse § 9 lg 1, kindlustusseaduse § 9 ja § 12 lg 1 ning liikluskindlustuse

seaduse § 1 lg-d 1 ja 2, § 4 lg-d 1 ja 3, § 11 ja § 27 lg 1, on ekslik. Kohtuotsuse põhjendavas osas ei

ole neile sätetele viidatud, kuid neid on asja sisulisel lahendamisel arvestatud koos muu materjaliga.

Nimetatud sätted ei andnud alust jätta kohaldamata edasikindlustuslepingu tingimusi, milles pooled

olid kokku leppinud. Hageja nõue tuleneb edasikindlustuslepingust, seega puudub alus hagi

rahuldamiseks ühtse büroodevahelise lepingu järgi. Hageja on ühtse büroodevahelise lepingu art III p

5 alusel maksnud välja kahjuhüvitise. See asjaolu ei tähenda, et kostja peaks hagejale välja maksma

edasikindlustuslepingust tuleneva hüvitise.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tervikuna tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus ebaõigesti kohaldamata

kindlustustegevuse seaduse § 9 lg 1, kindlustusseaduse § 9 ja § 12 lg 1 ning liikluskindlustuse

seaduse § 1 lg-d 1 ja 2, § 4 lg-d 1 ja 3, § 11 ja § 27 lg 1, kuigi hageja oli neile sätetele viidanud

hagiavalduses ja apellatsioonkaebuses.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et linnakohus on osundatud sätteid arvestanud. Ringkonnakohus

leidis samuti ekslikult, et puudub alus hagi rahuldamiseks ühtse büroodevahelise lepingu järgi.

Edasikindlustuslepingu p 1.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et nad juhinduvad rahvusvahelise

liikluskindlustuse lepingu tingimustest. Edasikindlustuslepingu p 2 järgi on edasikindlustuse

objektiks hageja sõlmitud rahvusvahelise liikluskindlustuse lepingute alusel hüvitatud liikluskahjude

kompenseerimine kostja poolt. Seega tuli edasikindlustuslepingu järgi kohaldada ka ühtset

büroodevahelist lepingut, mille art III p 5 määratles kehtiva kindlustuspoliisina ka võltsitud

kindlustuspoliisi. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja on ühtse büroodevahelise lepingu art III p 5

alusel maksnud välja kahjuhüvitise. Seega tuvastas ringkonnakohus ka kindlustusjuhtumi

edasikindlustuslepingu p 2 tähenduses. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg 4, kui jättis märkimata

materiaalõiguse normi, mida kohaldas. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 227 lg 1 nõuetele, sest

kohus andis tuvastatud asjaoludele põhjendamatult väära õigusliku hinnangu.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ning õigeks.

Vastuse kohaselt pole ringkonnakohus rikkunud protsessiõiguse norme ega kohaldanud vääralt

materiaalõiguse norme. Tegemist pole edasikindlustusjuhtumiga, sest kindlustuspoliis liiklusõnnetuse

hetkel ei kehtinud ning puudub edasikindlustuslepingu p-s 3.1 sätestatud liikluskahju

kompenseerimise tingimus.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

9. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et apellatsioonikohtu otsus ei vasta TsMS § 330

lg-s 4 ja § 231 lg-s 4 sätestatule. Nimetatud sätted nõuavad kohtuotsuses osutamist seadustele, mida

kohus kohaldas. Ringkonnakohtu otsuses pole märgitud mitte ühtegi materiaalõiguse normi, mida

kohus vaidluse lahendamisel kohaldas. Selline protsessiõiguse normi rikkumine viis tuvastatud

asjaoludest väära järelduse tegemiseni ning materiaalõiguse normi väära kohaldamiseni.

10. Hageja on rajanud oma nõude sellele, et kostja rikkus nendevahelist edasikindlustuslepingut.

Vastavalt 1. juulil 2002. a jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 11 tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda

eelkõige tsiviilkoodeksi sätetest, mis reguleerivad vastutust kohustiste rikkumise eest. Pooltevahelise

edasikindlustuslepingu sõlmimise ajal ei reguleerinud Eesti Vabariigi seadused niisugust lepinguliiki.

Seetõttu tuli kohtutel tõlgendada pooltevahelist edasikindlustuslepingut ja selgitada välja tehingu

teinud isikute tegelik tahe.

11. Poolte vahel sõlmitud edasikindlustuslepingut ei saanud vaadelda lahus edasikindlustatud

rahvusvahelise liikluskindlustuse lepingutest. Edasikindlustuslepingu täitmine oli sõltuv

rahvusvahelise liikluskindlustuse lepingutest tulenevate kohustuste täitmisest. Seega tuli käesolevas

asjas kohaldada ka liikluskahju tekkimise ajal kehtinud liikluskindlustuse seadust. 1. juunini 2001. a

kehtinud liikluskindlustuse seadus sätestas liikluskindlustuse lepingu (s.h rahvusvahelise lepingu)

alusel liikluskahju hüvitamise põhimõtted. Rahvusvahelise liikluskindlustuse lepingutele laienes ka

rahvusvahelise lepinguna Uniform Agreement between Bureaux (ühtne büroodevaheline leping), mille

Büroode Nõukogu Üldassamblee võttis vastu Casablancas 30.-31. mail 1996. a. Eesti

Liikluskindlustuse Fond kui Büroode Nõukogu liige on 3. veebruaril 1998. a seltsidele saadetud

ringkirja kohaselt ühinenud nimetatud lepinguga 29. jaanuaril 1998. a. Seega ei saanud

rahvusvahelise liikluskindlustuse lepingu tingimusi vaadelda lahus ühtses büroodevahelises lepingus

märgitust.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on edasikindlustuslepingu tõlgendamisel rikkunud

materiaalõiguse norme. 1. juulini 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 64 lg 1

kohaselt lähtutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust

ei tulene teisti. Edasikindlustuslepingu p 1.1 kohaselt juhinduvad pooled lepingu täitmisel Eesti

Vabariigi liikluskindlustuse seadusest, sellega seonduvatest õigusaktidest, rahvusvahelise

liikluskindlustuse lepingute tingimustest ja edasikindlustuslepingu sätetest. Edasikindlustuslepingu p-

s 2 nimetasid pooled lepingu objektiks hageja sõlmitud rahvusvahelise liikluskindlustuse lepingute

alusel hüvitatud liikluskahjude kompenseerimise Eesti Liikluskindlustuse Fondi poolt. Seega

väljendub edasikindlustuslepingus poolte tahe aktsepteerida ühtse büroodevahelise lepingu tingimusi

ning lugeda edasikindlustusjuhtum saabunuks kahjuhüvitise väljamaksmisega nimetatud

rahvusvahelise lepingu alusel. Edasikindlustuslepingu p-le 3.1 kohtute poolt antud tõlgendus pole

kooskõlas ühtse büroodevahelise lepinguga. Ühtse büroodevahelise lepingu art III p 5 loeb kehtivaks

kindlustuspoliisiks ka võltsitud poliisi. Edasikindlustusleping ei andnud kindlustuspoliisi kehtivusele

teistsugust tähendust, kui see oli määratletud vaidlusaluses asjas kohaldatavas rahvusvahelises

lepingus.

13. Hageja kui rahvusvahelise liikluskindlustuse poliisi väljastaja on hüvitanud tulenevalt ühtsest

büroodevahelisest lepingust liiklusõnnetuse asukohariigi hüvitisetaotluse käsitlejale - Kreeka

kindlustusseltsile - liiklusõnnetusega põhjustatud kahju. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et

tema poolt kahjuhüvitise väljamaksmisega on saabunud edasikindlustuslepingu objektiks olev

edasikindlustusjuhtum.

14. Kohtud on tuvastanud, et hageja ja liiklusõnnetuse põhjustanud N. Muradovi vahel sõlmitud

kindlustuslepingu perioodiks oli 24. detsember 1999. a kuni 22. jaanuar 2000. a. Seega oli

rahvusvahelise liikluskindlustuse poliis kindlustusperioodiga 24. detsember 1999. a kuni 22. aprill

2000. a, mille N. Muradov esitas liiklusõnnetuse hetkel Kreeka kindlustusseltsile, ilmselt võltsitud.

Kolleegium märgib, et kui N. Muradov osutub kindlustushüvitise alusetult saanud isikuks, on Eesti

Liikluskindlustuse Fondil võimalus kaaluda tema vastu regresshagi esitamist. 1. juunil 2001. a

jõustunud liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 1 p 1 kohaselt on Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus

esitada regressinõue sõiduki valdaja vastu, kui liikluskahju tekitati sõidukiga, mille kohta liikluskahju

tekitamise ajal ei olnud lepingut.

J. Odar, A. Kull, T. Tampuu