3-4-1-9-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-9-03

Otsuse kuupäev

25. november 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi ja Villu Kõve

Kohtuasi

Karistusseadustiku § 215 lg 2 sanktsiooni alammäära

põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus

Jõgeva Maakohtu 1. augusti 2003. a otsus kriminaalasjas nr 1-

140/03

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Karistusseadustiku § 215 lg 2 sanktsiooni alammäär kehtetuks tunnistamata ja Jõgeva

Maakohtu taotlus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõgeva Maakohtu 1. augusti 2003. a otsusega tunnistati Aleksandr Tamm süüdi Kriminaalkoodeksi

(KrK) § 195 lg 2, Karistusseadustiku (KarS) § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning KarS § 215 lg 2

p-de 1 ja 3 järgi. Sama kohtuotsusega tunnistati Werko Laaneväli süüdi KrK § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p-

de 4, 7 ja 8 ning KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

2. Karistusseadustiku § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tunnistati A. Tamm ja W. Laaneväli süüdi järgmiste

tegude toimepanemises.

Ööl vastu 30. novembrit 2002. a tungis varem varguse eest karistatud A. Tamm Jõgeva linnas Valeri

Laugale kuuluvasse sõiduautosse VAZ 21021, käivitas auto süüteluku juhtmete ühendamise abil ning

juhtis mootorsõiduki Jõgeva valda Jõgeva alevikku poe kõrvale parklasse, kuhu ta auto jättis. Samal

ööl ja samal parkimisplatsil püüdis W. Laaneväli koos A. Tammega võõra vallasasja ajutise

kasutamise eesmärgil käivitada A. Tamme poolt eelnevalt omavoliliselt kasutatud V. Lauga

sõiduautot, kuid kuna see ei õnnestunud, jäi süüteokatse lõpule viimata.

Ööl vastu 23. jaanuari 2003. a tungisid A. Tamm ja W. Laaneväli Jõgeva alevikus võõra vallasasja

ajutise kasutamise eesmärgil omavoliliselt sisse Ahto Kallaisile kuuluvasse sõiduautosse VAZ 2106,

lõhkusid ära auto süüteluku ja roolisamba aluse plastmasspolstri ning lükkasid auto parkimiskohast

eemale.

Ööl vastu 7. märtsi 2003. a panid A. Tamm ja W. Laaneväli toime kolm võõra asja omavolilise

kasutamise katset, tungides sisse Eha Lindusele, Madis Õunapuule ja Sven Stammile kuuluvatesse

sõiduautodesse. E. Lindusele ja M. Õunapuule kuuluvate sõiduautode omavoliline kasutamine jäi

lõpule viimata, sest autod ei käivitunud. S. Stammile kuuluva sõiduauto suhtes toimepandud

süüteokatse jäi aga lõpule viimata omaniku sekkumise tõttu.

3. Karistusseadustiku § 215 lg 2 p-des 1 ja 3 kirjeldatud tegude toimepanemise eest karistas kohus

A. Tamme 8-kuulise ja W. Laanevälja 7 kuu ja 15 päevase vangistusega. Karistusseadustiku § 215

lg 2 sanktsiooni alammäära - kaks aastat vangistust - tunnistas maakohus põhiseadusvastaseks ja jättis

kohaldamata.

Mitme kuriteo toimepanemise eest mõistis maakohus A. Tammele liitkaristuseks 1 aasta vangistust,

millest arvestati maha eelvangistuses viibitud 4 kuud ja 24 päeva. W. Laaneväljale KarS § 64 lg 1 ja

§ 65 lg 2 järgi kuritegude ning kohtuotsuste kogumi eest mõistetud liitkaristuseks oli 1 aasta

vangistust, millest arvestati maha eelvangistuses viibitud 2 kuud ja 13 päeva.

MAAKOHTU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Jõgeva Maakohtu seisukoht

4. Maakohus leidis, et KarS § 215 lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni alammäära kohaldamine piiraks

ebaproportsionaalselt W. Laanevälja ja A. Tamme Põhiseaduse (PS) § 20 lg-s 1 sätestatud põhiõigust

vabadusele. Kaaludes ühelt poolt kohtualuste tekitatud kahju ja õiguskorra kaitse vajadust ning teiselt

poolt isikute põhiõigust vabadusele, asus maakohus seisukohale, et vähemalt kaheaastane vangistus ei

ole A. Tamme ning W. Laanevälja toime pandud asja omavolilise kasutamise eest mõõdukas. Kohus

märkis, et omand on kaitstud vangistusega 30 päevast kuni 5 aastani (KarS § 199 lg 2), omandist

tulenev õigus - valdus - on aga kaitstud 2- kuni 10-aastase vangistusega. Omandist tuleneva ühe

õiguse tugevam kaitse, võrreldes omandi kui terviku kaitsega, ei vasta maakohtu arvates Põhiseaduse

mõttele, kuna rikkudes omandit, rikutakse samaaegselt kõiki omandist hõlmatud õigusi (või valdust

kui faktilist seisundit).

Jõgeva Maakohus asus seisukohale, et KarS § 215 lg-s 2 sätestatud õigusliku tagajärje (sanktsiooni)

proportsionaalsust tuleb hinnata koostoimes KarS § 61 lg-ga 1. Kohtu arvates ei ole KarS § 61 lg 1

käesolevas kriminaalasjas kohaldatav, sest KrK § 39 rakendamispraktikat arvestades peavad

sanktsiooni alammäärast kergema karistuse mõistmist õigustavad erandlikud asjaolud "olema seotud

kuriteo toimepanemisega, mitte ainult kurjategija isikuga".

Maakohus järeldas, et kuna KarS § 61 lg-le 1 tuginedes ei ole A. Tammele ja W. Laaneväljale

võimalik mõista sellist vangistust, mis piiraks nende isikuvabadust (PS § 20 lg 1) proportsionaalselt

karistuse eesmärgiga, siis tuleb KarS § 215 lg 2 sanktsiooni alammäär tunnistada vastuolus olevaks

PS § 20 lg-ga 1 ja §-ga 11.

Riigikogu seisukoht

5. Riigikogu nimel arvamust avaldanud põhiseaduskomisjon leiab, et KarS § 215 lg 2 sanktsiooni

alammäär ei ole Põhiseadusega vastuolus.

Põhiseaduskomisjoni arvamuses märgitakse, et KarS § 215 lg 2 kooskõla Põhiseadusega sõltub

sellest, kas see säte võimaldab mõista süüteoga proportsionaalset karistust. Proportsionaalsust ei saa

konkreetse normikontrolli raames hinnata võrdluses teiste süütegude eest ette nähtud karistustega.

Analüüsida saab üksnes konkreetset tegu ja selle eest ette nähtud karistust. Olukorras, kus erandlike

asjaolude esinemisel on võimalik mõista karistus alla alammäära, on kohtul väga piiratud võimalus

lugeda karistus süüteo suhtes ebaproportsionaalseks ja seepärast põhiseadusevastaseks. Tegemist

peab olema ilmselge disproportsiooniga süüteo ja selle eest ette nähtud karistuse vahel.

Põhiseaduskomisjoni arvates sellise ebakõlaga käesoleval juhul tegemist ei ole. Karistatavate tegude

ja karistuste raskuse määramine on väärtusotsustus, mille tegemiseks on rahvalt mandaadi saanud

Riigikogu. Arvamuses märgitakse, et KarS § 215 lg 2 sanktsiooni oli vaja 18. septembril 2002. a

vastuvõetud seadusega suurendada, sest nimetatud lõikes kirjeldatud kuritegusid pannakse väga palju

toime. Põhiseaduskomisjon juhib tähelepanu asjaolule, et KarS § 215 lg 2 p-des 1-3 sätestatud

raskendavate asjaolude loetelu sisaldab lisaks korduvusele ja teo toimepanemisele grupi või

kuritegeliku ühenduse poolt ka teo toimepanemist vägivallaga. Seetõttu piirneb KarS § 215 lg 2

toimeala KarS § 200 lg-ga 1, mis näeb võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku

omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga, karistusena ette kahe- kuni

kümneaastase vangistuse.

Põhiseaduskomisjon ei nõustu Jõgeva Maakohtu seisukohaga, et KarS § 61 lg-s 1 sätestatud

erandlikud asjaolud, mille esinemine annab aluse karistuse kohaldamiseks alla seaduses sätestatud

alammäära, peavad "olema seotud kuriteo toimepanemisega, mitte ainult kurjategija isikuga".

Põhiseaduskomisjon peab väidet ekslikuks, sest KarS § 61 lg-s 1 on loobutud KrK §-s 39 sisaldunud

kitsendavatest tingimustest, nagu süüdlase isik ja kuriteo raskust oluliselt vähendavad tehiolud.

Seetõttu oleks kohtul olnud võimalik kaasuse lahendamisel mõista süüdlastele KarS § 61 alusel

karistus alla KarS § 215 lg 2 sanktsioonis sätestatud alammäära.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni täiendavas arvamuses märgitakse, et Karistusseadustiku eriosa

normid on üles ehitatud selliselt, et erinevate kvalifitseerivate tunnustega koosseisude eest nähakse

ette ühesugune karistuse alam- ja ülemmäär. See on seadusandja õiguspoliitiline valik. Seadus on

abstraktne, kuid võimaldab kohtul mõista igale konkreetsele isikule konkreetse teo eest õiglase

karistuse. Seesuguse võimaluse loob kohtu õigus mõista karistus alla alammäära, tingimisi või see

asendada. Riigikogu arvates oleks Karistusseadustik põhiseadusevastane juhul, kui kohtul ei oleks

lubatud mõista karistust alla alammäära või tingimisi või see asendada.

Riigikogu meelest ei saa üheselt väita, et § 215 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 kirjeldatud tegude toimepanemisel

on teo toimepanija süü raskus koosseisuti olemuslikult erinev. Selle väite põhjendamiseks peaks

olema võimalik esitada ainuvõimalik väärtuste hierarhia või Eesti ühiskonnas kujunenud

väärtushinnangute veatu peegeldus. Väärtuste objektiivset hierarhiat ei saa luua erinevate hüvede

formaalloogilise analüüsi teel ega kohtu või õiguskantsleri subjektiivse hinnangu alusel erinevaid

kuriteokoosseise võrreldes.

Õiguskantsleri seisukoht

6. Õiguskantsler leiab, et KarS § 215 lg 2 sanktsiooni alammäär on KarS § 215 lg 2 p-des 1 ja 3

sätestatud tunnustele vastavate isikute osas vastuolus PS § 20 lg-s 1 sätestatud õigusega vabadusele ja

isikupuutumatusele koosmõjus PS §-ga 11.

Õiguskantsler on seisukohal, et Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2

teisest lausest ja Riigikohtu senisest praktikast tulenevalt ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluses võimalik hinnata, kas Jõgeva Maakohtu seisukoht KarS § 61 lg 1 mittekohaldatavuse

kohta käesolevas asjas on õige. Seega tuleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses lähtuda

eeldusest, et KarS § 61 lg 1 ei ole konkreetsel juhul kohaldatav.

Hinnates KarS § 215 lg 2 sanktsiooni alammääraga põhjustatava vabadusõiguse riive

proportsionaalsust, märgib õiguskantsler, et KarS § 215 lg-s 1 määratletud kuritegu on oma olemuselt

varavastane kuritegu. Teo üldkoosseis on aga õigushüvesid vähem kahjustav kui näiteks KarS §-s 199

tähendatud vargus või KarS §-s 200 tähendatud röövimine. Seda seetõttu, et asja omavolilise ajutise

kasutamise puhul omastamise kavatsuseta ei ole koosseisutunnuseks asja omastamine ega ka

vägivald. Järelikult ei tohiks karistuse alam- ja ülempiir asja omavolilise kasutamise korral olla

suuremad, kui teiste eelnimetatud varavastaste kuritegude puhul. Õiguskantsler on seisukohal, et

karistuse raamid peavad vastama teo olemusele ja raskusele ning nägema raskemate kuritegude eest

ette raskemad karistuse võimalikud määrad, sealhulgas minimaalmäärad. Õiguskantsler möönab, et

võõra vallasasja vägivaldne omavoliline kasutamine (KarS § 215 lg 2 p 2) on õigushüvede

kahjustamise seisukohalt ligilähedane röövimise koosseisule ja sellisel juhul on ehk põhjendatud ka

röövimisele sarnase sanktsiooni alammäära rakendamine. Teisiti tuleb aga hinnata KarS § 215 lg-s 2

sätestatud vangistuse alammäära kohaldamist nende asja omavoliliselt kasutanud isikute suhtes, kes

on varem toime pannud teatud varavastase kuriteo või kes panevad teo toime grupis. Õiguskantsler

märgib, et KarS § 215 lg 2 rakendamisel tekib olukord, kus asja omavolilise kasutamise eest juhul,

kui isik on eelnevalt toime pannud varavastase kuriteo või tegutseb grupi koosseisus, on võimaliku

karistuse alammäär tunduvalt suurem kui samasuguse varguse kvalifitseeritud koosseisu korral.

Samas on õigushüvede kahjustamine asja omavolilise kasutamise korral potentsiaalselt väiksem, kuna

puudub tahtlus omanik asjast kestvalt ilma jätta.

Õiguskantsler on seisukohal, et lähtuvalt KarS § 215 lg-s 2 sätestatud erinevatest kvalifitseerivatest

alustest tuleb hinnata ka nende proportsionaalsust. Kui KarS § 215 lg 2 p 2 osas võib, lähtudes

nimetatud sättes formuleeritud koosseisu ohtlikkusest õigushüvedele, asuda seisukohale, et

kaheaastane vangistus on sanktsiooni alammäärana proportsionaalne, siis KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 3

osas on selline sanktsiooni alammäär ilmselgelt ebaproportsionaalne vabadusõiguse (PS § 20 lg 1)

riive ja seega ka Põhiseadusega vastuolus.

Justiitsministri seisukoht

7. Justiitsminister on seisukohal, et KarS § 215 lg 2 sanktsiooni alammäär on Põhiseadusega

kooskõlas. Karistusseadustiku üldosa regulatsioon võimaldab kohtul hinnata teo raskust ja sellest

lähtuvalt otsustada karistuse proportsionaalsuse üle, mis võib väljenduda ka eriosa konkreetses sättes

sisalduva sanktsiooni alammäärast väiksema karistuse mõistmises. Arvamuses juhitakse tähelepanu

sellele, et Jõgeva Maakohus on KarS § 215 (asja omavoliline kasutamine) sanktsiooni KarS § 199

(vargus) sanktsiooniga võrreldes jätnud tähelepanuta asjaolu, et KarS § 215 lg 2 p-s 2 nimetatud

kvalifitseeriv tunnus - vägivald - tingib võrdluse vajaduse ka KarS § 200 (röövimine) sanktsiooniga.

Minister märgib, et Karistusseadustiku eriosa on üles ehitatud selliselt, et sanktsiooni piirid

arvestavad raskeimat kvalifitseerivat tunnust. Igal üksikjuhtumil karistust individualiseerides on aga

kohtuniku käsutuses piisavalt Karistusseadustiku üldosas sätestatud instrumente.

Samuti on justiitsminister seisukohal, et KrK § 39 ja § 61 lg 1 sõnastuse võrdlusest tuleneb selgelt

seadusandja soov anda kohtule suurem diskretsioon karistuse mõistmisel alla eriosa sanktsioonis

ettenähtud alammäära.

Riigiprokuratuuri seisukoht

8. Riigiprokuratuur leiab, et KarS § 215 lg-s 2 sätestatud tegude eest ette nähtud karistuse alammäär

ei ole vastuolus PS §-ga 11 ja § 20 lg-ga 1, kuna seadusandja ei ole selle sätestamisel väljunud temale

Põhiseadusega antud piiridest.

Riigiprokuratuuri arvamuses märgitakse, et seaduste abstraktse iseloomu tõttu tuleb erinevate

regulatsioonide vajalikkust hinnata eelkõige n-ö üldises plaanis. Seadusandjal on mingi teo eest ette

nähtud karistuse liigi ja määra valikul suhteliselt suur mänguruum, kus kohtuliku kontrolli

võimalused on piiratud. Lisaks sellele ei tohi Riigiprokuratuuri arvates seadusandja tegevust hinnata

üksnes selle järgi, kas mingi kuriteo eest ette nähtud karistus on kooskõlas karistuse mõistmise või

selle täideviimise eesmärkidega. Nii näiteks ei arvestata karistuse mõistmisel ja selle täideviimisel

enam negatiivse üldpreventsiooniga, mis on aga kriminaalpoliitilise argumendina karistusmäärade

sätestamisel küllaltki tähtsal kohal.

Riigiprokuratuuri arvates on kaheaastane vangistus sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu soovitava

eesmärgi - vallasasjade omavoliliste kasutamiste ärahoidmise - saavutamiseks. Seadusandjat ei seo

karistuse liigi ja määra vajalikkuse üle otsustamisel mitte ainult kaitstava õigushüve väärtus,

võrreldes teiste õigushüvedega, vaid ta võib arvesse võtta ka näiteks vastava kuriteoliigi taset ja

dünaamikat, selle kriminoloogilisi karakteristikuid ja üldpreventiivseid kaalutlusi, mis võivad

erinevate tegude puhul olla erinevad.

Riigiprokuratuur jagab Riigikogu ja justiitsministri arvamust, et erinevalt KrK §-st 39 ei seo

KarS § 61 karistuse alla alammäära mõistmist enam üksnes teo erandlike tehioludega, vaid kõne alla

tulevad ka muud erandlikud asjaolud. Riigiprokuratuuri arvates on üheks erandlikuks asjaoluks ka

olukord, kus isegi karistuse alammääras mõistmine ei vastaks isiku süü suurusele ega aitaks

saavutada karistuse eesmärke.

Riigiprokuratuuri arvates võiks seadusandjale KarS § 215 lg 2 sanktsiooni alammäära liigset rangust

ette heita juhul, kui tegelikus elus kujuneks KarS § 215 lg 2 puhul karistuse mõistmine alla

alammäära reegliks.

KOHALDAMATA JÄETUD NORM

9. Karistusseadustiku (RT I 2001, 61, 364; 2002, 86, 504; 105, 612; 2003, 4, 22) § 215 lg 2, mis

jõustus 24. oktoobril 2002. aastal (RT I 2002, 82, 480):

"§ 215. Asja omavoliline kasutamine

(1) Võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise eest omastamise eesmärgita - karistatakse rahalise

karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:

1) isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, omastamise või asja omavolilise kasutamise;

2) vägivallaga või

3) grupi või kuritegeliku ühenduse poolt, -

karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega."

RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

10. Jõgeva Maakohus asus seisukohale, et varem kuriteo toimepanemise eest karistatud A. Tammele

mootorsõiduki korduva omavolilise kasutamise ja kasutamise katse eest ning samuti varem

kriminaalkorras karistatud W. Laaneväljale mootorsõiduki omavolilise kasutamise ja korduva

kasutamise katse eest KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi vähemalt kaheaastase vangistuse mõistmine

riivaks ebaproportsionaalselt nende isikute õigust vabadusele. Veel leidis Jõgeva Maakohus, et

käesolevas asjas ei ole alla alammäära karistamist lubav KarS § 61 lg 1 kohaldatav, kuna KrK § 39

senise kohaldamispraktika järgi peavad sanktsiooni alammäärast kergema karistuse mõistmist

õigustavad erandlikud asjaolud "olema seotud kuriteo toimepanemisega, mitte ainult kurjategija

isikuga". Maakohus tunnistas KarS § 215 lg 2 sanktsiooni alammäära - kaks aastat vangistust -

PS § 20 lg-ga 1 ja §-ga 11 vastuolus olevaks ning jättis sanktsiooni alammäära kohaldamata.

Maakohus pidas õigeks mõista A. Tammele KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 8-kuuline ja

W. Laaneväljale samade sätete järgi 7 kuu ja 15 päevane vangistus.

11. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kontrollib seaduse kohaldamata jätnud

kohtu taotluse läbivaatamisel kõigepealt, kas kohtu poolt põhiseadusevastaseks tunnistatud säte on

kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Selline kontroll on õigustatud ja vajalik, sest

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 järgi võib Riigikohus

tunnistada põhiseadusevastaseks või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte.

Asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas põhiseadusevastaseks tunnistatud säte oli kohtuasja

lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja

lahendades seaduse Põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse Põhiseadusele

vastavuse korral. (Vt mutatis mutandis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 2. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-11-02 - RT III 2002, 35, 376, p 13-14;

Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02 - RT III 2002, 28, 308, p 15.)

12. Kolleegium märgib, et sätte asjassepuutuvuse üle otsustamine eeldab mõnel juhul ka selle

hindamist, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud

põhiseadusevastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määratlevad põhiseadusevastaseks

tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud

kohus on õigusnormi tunnistanud põhiseadusevastaseks ja jätnud selle kohaldamata väära tõlgenduse

tõttu, tekib olukord, kus põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab kontrollima asjasse mittepuutuva

normi põhiseadusele vastavust.

Eeltoodut arvestades saab PSJKS § 14 lg 2 teises lauses sätestatu kolleegiumi arvates tähendada

üksnes seda, et Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras esialgse kohtuasja

esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi

asjaolusid.

II

13. Karistusõigusliku normi asjassepuutuvuse üle otsustamisel tuleb arvesse võtta, et

karistusseadustiku üld- ja eriosa moodustavad terviku. Üldosas on sõnastatud karistusõiguse

printsiibid ja põhimõtted, mis on olulised eriosa kõigi või paljude normide kohaldamisel.

Karistusseadustiku sellise ülesehituse tõttu on kohtunikul võimalik kuriteo või väärteo asjaolusid ja

süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid arvestades mõista talle karistus, mis on kergem kui

karistusseadustiku eriosa paragrahv või selle lõige, mille järgi isik süüdi tunnistatakse, ette näeb.

Samuti on võimalik vabastada isik karistusest või asendada karistus üldkasuliku tööga.

Kolleegiumi veendumuse kohaselt saab eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse

põhiseadusele vastavust kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda üldosas

sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras

sätestatust kergem karistus ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige.

Üldosa sätted avardavad kohtuniku otsustusulatust süüdlase karistamisel.

14. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leiab, et KarS § 215 lg 2 sanktsiooni alammäära saab

käesoleval juhul käsitada asjassepuutuva sättena PSJKS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses üksnes

tingimusel, et ilma nimetatud sanktsiooni alammäära põhiseadusvastaseks tunnistamata ei oleks

Karistusseadustiku üldosa sätteid arvestades võimalik mõista A. Tammele 8-kuulist ja

W. Laaneväljale 7 kuu ja 15 päevast vangistust nende poolt korduvalt ja grupis toime pandud asja

omavolilise kasutamise eest.

15. Käesolevas asjas võib ülalnimetatud leevendava üldosalise regulatsioonina kõne alla tulla

KarS § 61 lg 1, mille kohaselt võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades kohaldada karistust alla

seaduses sätestatud alammäära. Selle sätte kohaldatavuse korral tulnuks, arvestades KarS § 45 lg-s 1

sätestatut, mõista A. Tammele ja W. Laaneväljale KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi vähemalt 30-

päevane vangistus. Seega välistaks KarS § 61 lg 1 kohaldatavus selles asjas KarS § 215 lg 2

sanktsiooni alammäära asjassepuutuvuse PSJKS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses.

16. Jõgeva Maakohus leidis, et KarS § 61 lg 1 ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Seda seisukohta

põhjendas kohus väitega, et arvestades senist praktikat KrK § 39 kohaldamisel, peavad KarS § 61 lg-

s 1 nimetatud erandlikud asjaolud "olema seotud kuriteo toimepanemisega, mitte ainult kurjategija

isikuga".

17. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et võrreldes KrK §-ga 39

annab KarS § 61 lg 1 avaramad võimalused seaduses sätestatud alammäärast kergema karistuse

kohaldamiseks. Kui KrK § 39 alusel võis mõista isikule Kriminaalkoodeksi eriosa sanktsiooni

alammääras ettenähtust kergema karistuse üksnes, "arvestades toimepandud kuriteo raskust oluliselt

vähendavaid erandlikke tehiolusid, samuti süüdlase isikut", siis KarS § 61 lg 1 võimaldab kohaldada

karistust alla seaduses sätestatud alammäära alati, kui esinevad "erandlikud asjaolud".

18. Isiku karistamise alused on sätestatud KarS § 56 lg-s 1. Selle sätte kohaselt on karistamise aluseks

isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse ja

ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest, samuti õiguskorra kaitsmise huvisid.

Osa KarS § 56 lg-s 1 nimetatud karistamise alustest seonduvad süüteo toimepanemise asjaoludega,

osa aga süüteo toimepannud isikuga. Karistusseadustiku § 61 lg-st 1 ei tulene, et juhul, kui asjas

esinevad üksnes süüdlase isikuga seonduvad erandlikud asjaolud, puudub võimalus kohaldada

karistust alla seaduses sätestatud alammäära.

19. Erandlike asjaolude sellist tõlgendust toetab ka Karistusseadustiku eelnõu seletuskirjas § 61

(eelnõu algses redaktsioonis § 63) kohta märgitu:

"Paragrahvi [...] eesmärk on pehmendada karistusseadustiku eriosa paragrahvides karistuse

alammäära sätestamisest tulenevat karistuse mõistmise jäikust, andes kohtule täiendava võimaluse

mõista karistus alla eriosas ettenähtud alammäära juhtudel, mida ei ole võimalik seaduses ette näha.

Karistuse mõistmist alla alammäära peab kohus põhjendama."

20. Ilmselt seetõttu, et maakohus tõlgendas KarS § 61 lg-s 1 sätestatud erandlike asjaolude mõistet

kitsendavalt, jättis ta kohtuotsuses analüüsimata, kas kriminaalasjas esines A. Tamme või

W. Laanevälja isikust tulenevaid erandlikke asjaolusid, mis võinuksid anda aluse mõista neile

KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus alla seaduses sätestatud

alammäära. Karistusseadustiku § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine

on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada kriminaalmenetluse käigus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium ei ole PSJKS § 14 lg 2 teisest lausest tulenevalt pädev seda küsimust ise

lahendama. Seetõttu jätab Riigikohus KarS § 215 lg 2 sanktsiooni alammäära kehtetuks tunnistamata

ja Jõgeva Maakohtu taotluse rahuldamata.

III

21. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märgib, et süüteokoosseisule vastava karistuse

määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas

omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on

parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist.

Uno Lõhmus, Tõnu Anton, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Villu Kõve