3-3-1-74-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-74-03

Otsuse kuupäev

17. november 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Tarmo Valgepea kaebus Tallinna Linnavalitsuse 19. juuni

2002. a korralduse nr 1856-k peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20. detsembri 2002. a otsus haldusasjas

nr 3-1131/2002 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

16. juuni 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/326/2003

Menetluse alus Riigikohtus

Tarmo Valgepea kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

23. oktoober 2003

Kohtuistungil osalenud isikud

Tarmo Valgepea

Tallinna Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tarmo Valgepea kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20. detsembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-1131/2002 ja

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 16. juuni 2003. a otsus haldusasjas nr 2-

3/326/2003. Teha asjas uus otsus, millega tühistada Tallinna Linnavalitsuse 19. juuni 2002. a

korraldus nr 1856-k.

3. Ennistada Tarmo Valgepea teenistusse ja mõista välja Tallinna Linnavalitsuselt tasu

teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

4. Välja mõista Tallinna Linnavalitsuselt Tarmo Valgepea kasuks kantud õigusabikulud 15 000

krooni.

5. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. Valgepea töötas alates 1. septembrist 2000 Tallinna Spordi- ja Noorsooameti (TSNA) juhatajana.

Tallinna Linnavalitsuse 19. juuni 2002. a korraldusega nr 1856-k vabastati ta teenistusest ATS § 118

lg-te 1 ja 2 alusel teenistuskohustuste jämeda rikkumise eest. Linnavalitsus leidis, et

teenistuskohustuste rikkumine seisnes teenistusülesannete süülises täitmata jätmises ja mittekohases

täitmises ning väljendus järgmistes tegudes:

- 8. aprillist 2002 - 31. maini 2002 läbi viidud finantsauditi 14. juuni 2002. a aruande kohaselt

tuvastati 2001. aastal teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine Riigihangete seaduse

ning Valla- ja linnaeelarve seaduse järgimisel ning TSNA raamatupidamise korraldamisel;

- sama aruande põhjal on tuvastatud 2002. aastal TSNA pearaamatupidaja vahetumine ilma

raamatupidamise ametliku üleandmiseta ning 2001. a koondaruannete ja eelarve täitmise aruannete

tähtajaks (25. veebruar 2002) esitamata jätmine;

- kahe olulise õigusakti eelnõu (linnavalitsuse korralduse eelnõu spordibaaside passistamisest ning

linnavolikogu määruse eelnõu Tallinnas asuvate spordibaaside doteerimisest) esitamata jätmine

20. maiks 2002.

Üksikult võttes kvalifitseeris linnavalitsus loetletud tegusid ATS § 84 punkti 1 kohaselt

teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisena. Karistuse määramisel

leidis linnavalitsus, et kogumis hindab ta rikkumisi jämedaks rikkumiseks ning T. Valgepeale määrati

karistuseks teenistusest vabastamine.

2. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses palus T. Valgepea tunnistada korraldus õigusvastaseks,

tühistada määratud distsiplinaarkaristus, ennistada kaebuse esitaja teenistusse ning mõista välja tasu

teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebuse motiivide kohaselt ei ole kaebaja korralduses

märgitud distsiplinaarsüütegusid toime pannud.

Kaebaja väitel on distsiplinaarkaristuse määramisel rikutud ka menetlusreegleid, kuna väidetavate

süütegude toimepanemisega seoses pole isikult võetud ühtegi seletuskirja. Arvestatud pole ka tema

premeerimist tulemusliku töö eest 2000. ja 2001. aastal.

3. Tallinna Halduskohtu 20. detsembri 2002. a otsusega haldusasjas nr 3-1131/2002 jäeti kaebus

rahuldamata. Halduskohus leidis, et distsiplinaarkaristuse määramine on karistuse määramise õigust

omava isiku diskretsiooniotsustus, kelle pädevuses on igal konkreetsel juhul ka mõiste

"teenistuskohustuste jäme rikkumine" sisustamine. Kaebuse esitaja on vaidlustatud korralduses

nimetatud teod toime pannud ja vastustaja on neid õigesti distsiplinaarsüüteona hinnanud. Kohus

nõustus ka vastustaja seisukohaga, et kirjeldatud distsiplinaarsüüteod on kogumis vaadeldavad

teenistuskohustuste jämeda rikkumisena. Karistuse määramisel ei ole kohtu hinnangul rikutud

diskretsioonireegleid ega proportsionaalsuse põhimõtet. Korraldus on motiveeritud ja kontrollitav.

Karistuse määramise tähtaegsuse osas leidis halduskohus, et ka aruannete esitamisega hilinemise eest

karistuse määramisel ei ole rikutud tähtaega, sest pole tõendeid, et isikud, kellele süüdlane tööalaselt

allub, oleksid rikkumisest saanud teada varem kui finantsauditi aruandest 14. juunil 2002.

Halduskohus jättis rahuldamata Tallinna Linnavalitsuse taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks

kaebajalt, kuna teenistusalases kohtuvaidluses oleks vastustajat võinud esindada ka keegi

linnavalitsuse ametnikest.

4. T. Valgepea apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus ja ennistada kaebuse esitaja teenistusse. Apellant ei nõustunud kohtu järeldusega

süütegude toimepaneku osas ning leidis, et distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole järgitud TDVS §-s

6 sätestatud tähtaegu. Arusaamatud on kohtu järeldused, et karistuse määramisel arvestati apellandi

varasemat teenistust ning apellandi suhtumist toimunusse. Apellandi väitel ei küsitud temalt seletusi

väidetavalt toimepandud süütegude kohta ega tutvustatud finantsauditi tulemusi. Isegi juhul, kui

apellant oleks nimetatud teod toime pannud, on karistus tema arvates ebaõiglane, kuna tegemist pole

jämedate rikkumistega, apellanti pole varem karistatud ja tema tegevusega ei tekitatud linnale kahju.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 16. juuni 2003. a otsusega jäeti

apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid muudeti halduskohtu otsust, asendades selle motiivid

ringkonnakohtu otsuse motiividega. Ringkonnakohus leidis, et

1) kohtuliku arutamise tulemusena ei ole kinnitust leidnud, et raamatupidamise ametlikku üleandmist

ei toimunud;

2) pole usutav, et ameti aastaaruande esitamisega hilinemine oleks oluliselt häirinud linna

raamatupidamise aastaaruande koostamist, kuna vastustaja väitel ei olnud ametiisikud, kellele

apellant tööalaselt allus, hilinemisest teadlikud enne finantsauditi aruande koostamist 14. juunil 2002,

kui 2001. a aruanne oli juba valmis;

3) apellant oli ametikoha tõttu vastutav ameti raamatupidamise eest, kuid on tõendatud, et rikkumised

ei ole põhjustanud kahju ning auditi juhi sõnul ei hinnanud ta neid rikkumisi tõsiseks;

4) linnavalitsuse korralduse eelnõu mittetähtaegse esitamise osas ei ole süütegu tõendatud. On

tõenäoline, et apellant pidi tervikuna Tallinna Spordiliidu juhatuse ja Tallinna Linnavalitsuse osalusel

toimunud 26. veebruari 2002. a kohtumise memo punktis 3 sätestatud ülesannete täitmisel lähtuma

seal märgitud tähtajast "2002. a II poolaasta jooksul". Samas on memo käsitatav täitmiseks

kohustuslikuna, tegemist oli varem antud teenistusalaste korralduste kirjaliku fikseerimisega;

5) TSNA-le oli pandud ülesandeks valmistada ette linnavolikogu määruse eelnõu Tallinnas asuvate

spordibaaside doteerimisest ning esitada see linnavalitsuse istungile mais 2002. Pole tõendatud, et

eelnõu oleks tähtaegselt esitatud. Vaidlustatud korralduse andmise ajal ei saanud vastustajale teada

olla, mil määral see häiris linnaeelarve tegelikku koostamist, kuid vastustaja võis arvesse võtta

võimalikku negatiivset mõju;

6) ehitustööde tellimine Riigihangete seadusega sätestatud menetlust rakendamata võib olla käsitatav

teenistuskohustuste jämeda rikkumisena, sest see raskendab selliste tehingute üle järelevalve

teostamist ja võib seetõttu mõjutada ka tellitud tööde hinna kujunemist. Käesoleva

distsiplinaarkaristuse määramine ainuüksi sellele rikkumisele tuginedes oleks olnud aga küsitav.

Vastustaja on distsiplinaarkaristuse kohaldamisel selle rikkumise osas tuginenud finantsauditi

tulemustele, kus ühe lausega on konstateeritud vaid riigihanke korraldamata jätmist, kuid rikkumise

asjaolusid pole täpsemalt välja selgitatud. Kohtumenetluse käigus on vastustaja viidanud asjaolule, et

RHS järgimise korral võinuks ehitustööde hind kujuneda odavamaks, kuid pole seda tõendanud ega

isegi väitnud, et ehitustööde hind oli ebamõistlikult kõrge või turuhinnale mittevastav;

7) tõendatud on Valla- ja linnaeelarve seaduse rikkumine, TSNA eelarve piires ettenähtud vahendite

ristkasutamine oli vastuolus linnavolikogu poolt kehtestatud eelarvega;

8) ringkonnakohus nõustub vastustaja hinnangutega, et alluvate tegevuse ebapiisav kontrollimine,

mis viis Riigihangete seaduse rikkumiseni, samuti linna eelarves kindlaks otstarbeks ettenähtud

summade kulutamine muuks otstarbeks ja seeläbi VLES rikkumine on eraldi võetuna käsitatavad

teenistuskohustuste jämeda rikkumisena;

9) kuigi mõned vaidlustatud korralduses sätestatud süüteod ei leidnud tõendamist, ei tähenda see, et

vastustaja viga süütegude asjaolude väljaselgitamisel mõjutas määravalt karistuse valikut ning

konkreetse eksimuse puudumisel poleks sellist karistust määratud, kui ei nähtu, et vastustaja ise oleks

just seda süütegu pidanud eriti oluliseks;

9) karistuse määramisel ei ole rikutud diskretsioonireegleid ega proportsionaalsuse põhimõtet;

10) kuigi Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus ei kohusta distsiplinaarkaristuse määramisel

karistatavalt seletust võtma, on oht, et olukorras, kus karistatavat ära ei kuulata ega võimaldata tal

omapoolseid seisukohti esitada, ei selgitata välja süüteo asjaolusid, sh isiku kasuks olevaid.

Karistatava ärakuulamine on eriti oluline raskeima karistuse määramisel. Käesoleval juhul olnuks

ärakuulamine oluline ka seetõttu, et karistuse määramise otsustas kollegiaalne organ, kelle kõik

liikmed ei olnud ühtviisi informeeritud ametniku tööga ning süütegudega seonduvatest asjaoludest.

Kaebuse esitaja on kohtumenetluse käigus tõendanud asjaolusid, mida tõenäoliselt karistuse

määramisel arvesse ei võetud, kuid mis olid olulised rikkumise hindamisel kaebuse esitaja kasuks.

Siiski võimaldavad kohtumenetluses tõendatud asjaolud väita, et karistuse mõistmine toimus

kooskõlas TDVS § 8 lg-ga 1;

11) asjas ei ole ilmselget tõendamist leidnud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine. Võrdse

kohtlemise rikkumise tuvastamiseks tuleks omavahel võrrelda kahe sama haldusorgani poolt samal

ajavahemikul kokkulangevatel asjaoludel toime pandud distsiplinaarsüüteo suhtes langetatud otsust.

Võrdse kohtlemise põhimõttele lisaks tuleb distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse

kontrollimisel lähtuda ka avalikust huvist tagada haldusülesannete täitmise seaduslikkus ja tõhusus;

12) kohtumenetluses tuvastamist leidnud distsiplinaarsüütegude kogum ei anna alust väita, et

määratud karistus olnuks süüteo raskuse, toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega

ilmses vastuolus. Menetlusvead ei olnud sellised, et nende puudumine viinuks tõenäoliselt teistsuguse

distsiplinaarkaristuse määramiseni.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga haldusorgani kasuks õigusabikulude välja mõistmata jätmist

puudutavas osas ega rahuldanud ka linnavalitsuse taotlust apellatsioonimenetluses kantud

õigusabikulude väljamõistmiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. T. Valgepea kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassaator leiab, et

1) õiged on kohtu järeldused, et tõendatud pole linnavalitsuse korralduse eelnõu tähtajaks välja

töötamata jätmine ega raamatupidamise nõuetekohaselt üle andmata jätmine;

2) õige on, et selgituste võtmata jätmine oli menetlusviga;

3) ebaõige on järeldus, et linnavolikogu määruse eelnõu tähtajaks mitte esitades jättis kassaator

süüliselt täitmata teenistuskohustused. Puudusid teenistuskohustused, mida oleks saanud rikkuda või

täitmata jätta, samuti kahjulik tagajärg. Eelnõu võeti vastu ja spordibaaside dotatsioonisummad

planeeriti eelarvesse õigel ajal;

4) ta ei ole toime pannud distsiplinaarsüütegu seoses Riigihangete seaduse ebaõige kohaldamisega.

Ameti juhataja sõlmib küll ameti põhimääruse kohaselt lepingud, kuid vastavalt ametijuhendile oli

investeeringute juhtimine ja korraldamine ning remondi- ja ehitustegevuse korraldamine rajatiste

juhtivspetsialisti ülesanne. Tema koostas ka lepingute tekstid. Kuna alguses ei olnud remonttööd

Merehariduskeskuses planeeritud mitmeetapilisena, käsitati neid kahe iseseisva tellimusena samalt

äriühingult. Mõlema tellimuse maksumus oli väiksem Riigihangete seaduses sätestatud

piirmääradest;

5) ta ei ole toime pannud distsiplinaarsüütegu seoses Valla- ja linnaeelarve seaduse ebaõige

kohaldamisega. Merehariduskeskuse ehitustööde osaline tasumine Mõraste Spordibaasi remondi- ja

majanduskulude arvelt oli asutusesiseste kulude ümberpaigutamine. Mõraste Spordibaasil ei olnud

iseseisvat eelarvet. Sellist ametisisest eelarvevahendite nö ristkasutust on esinenud ka teistes

linnavalitsuse asutustes. Niisugust praktikat on aktsepteeritud ning taolise tegevuse eest pole

distsiplinaarkaristusi määratud;

6) raamatupidamise korraldamisel esinenud puudused ei ole põhjustanud kahju ega olnud

finantsauditi juhi sõnul tõsised, mistõttu neist ei peetud vajalikuks rääkida isegi ameti juhiga ja need

kõrvaldati koostöös raamatupidajaga;

7) ekslik on järeldus, et karistuse määramisel on arvesse võetud eelnevat teenistuskäiku. Arvestatud

pole varasemaid kiitusi ega premeerimist. Asja materjalide hulgas pole ka karistatud isiku

iseloomustust;

8) rikutud on diskretsioonireegleid ja proportsionaalsuse põhimõtet. Isegi kui kassaator oleks toime

pannud teod, milles teda süüdistatakse, on teenistusest vabastamine karistusena ebaõiglane. Tegemist

ei ole jämedate rikkumistega, kassaator ei ole oma teenistusülesannete täitmisel linnale kahju

tekitanud. Karistuse määramisel on rikutud menetlusnorme ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna

sarnaste rikkumiste eest ei ole ametite juhatajaid nii rangelt karistatud.

7. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses leitakse, et kassaator pole osundanud, milliseid

konkreetseid materiaalõiguse norme kohus ebaõigesti kohaldas ja milles nende ebaõige kohaldamine

seisneb. Kassaator pani toime ATS § 84 punktis 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo, kui jättis õigeaegselt

välja töötamata spordibaaside doteerimist reguleeriva linnavolikogu määruse nõuetekohase eelnõu.

Karistuse määramisel oli alust arvata, et eelnõu väljatöötamisega viivitamine raskendab linnaeelarve

koostamist. Kassaator on riigihanke korraldamata jätmisega toime pannud distsiplinaarsüüteo.

Alluvate ebapiisav kontrollimine, mis viis Riigihangete seaduse rikkumiseni, on vaadeldav jämeda

rikkumisena. VLES § 16 lg 1 kohaselt võib eelarves ettenähtud assigneeringute suurust muuta vaid

eelarve muutmisega, seega linnavalitsuse ettepanekul linnavolikogu poolt. Suunates Mõraste

Spordibaasi majandamiskuludeks ettenähtud vahendid Merehariduskeskuse remondiks, pani

kassaator toime teo, mis on käsitatav teenistuskohustuste jämeda rikkumisena. Teenistuskohustuste

rikkumistena on käsitatavad ka raamatupidamise mittenõuetekohane korraldamine ametis ja

koondaruande ning eelarve täitmise aruande esitamisega hilinemine. TDVS § 7 lg 1 kohaselt on

seletuse nõudmine teenistusandja õigus, mitte kohustus. Linnavalitsusel puudus ka kohustus

finantsauditi aruannet kassaatorile eraldi esitada. Varasemate ergutuste olemasolu ei välista

distsiplinaarkaristuse määramist. Varasemate distsiplinaarkaristuste puudumine ei välista aga

rangeima karistuse määramist, kui isik on toime pannud teenistuskohustuste jämeda rikkumise.

Kassaator on toime pannud mitu süütegu ja karistus on määratud nende kogumi eest.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine pole ilmselgelt

tõendamist leidnud.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I. 8. Käesolevas kohtumenetluses on vaidlustatud Tallinna Linnavalitsuse 19. juuni 2002. a korraldus

nr 1856-k, millega T. Valgepea vabastati teenistusest ATS § 118 lg-te 1 ja 2 alusel. Vaidlustatud

korralduse kohaselt süüdistati teda teenistuskohustuste süülises mittenõuetekohases täitmises

Riigihangete seaduse ning Valla- ja linnaeelarve seaduse kohaldamisel ning ameti raamatupidamise

korraldamisel. Samuti süüdistati T. Valgepead selles, et ta ei korraldanud pearaamatupidaja

vahetumisel raamatupidamise ametlikku üleandmist ning jättis tähtajaks esitamata 2001. a

koondaruanded ja eelarve täitmise aruanded ning kaks olulist õigusakti eelnõu (linnavalitsuse

korralduse eelnõu spordibaaside passistamisest ning linnavolikogu määruse eelnõu Tallinnas asuvate

spordibaaside doteerimisest).

Tallinna Linnavalitsus kvalifitseeris eelnimetatud teod ATS § 84 punkti 1 järgi. Karistuse määramisel

hindas linnavalitsus neid rikkumisi kogumis jämedaks rikkumiseks.

II. 9. ATS § 84 punkti 1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine

või mittenõuetekohane täitmine. Vastavalt ATS § 118 lg-le 1 võib ametniku teenistusest vabastada

sama seaduse §-s 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest. ATS § 118 lg 2 kohaselt võib

teenistuskohustuste rikkumise (§ 84 p 1) eest vabastada ametniku, kellel on kehtiv

distsiplinaarkaristus. Teenistuskohustuste jämeda rikkumise eest võib ametniku vabastada ka siis, kui

tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust.

Seega omab karistuse määramisel ametnikule, kellel kehtiv distsiplinaarkaristus puudub, tähtsust, kas

teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine on käsitletavad jämeda

rikkumisena või mitte. Teenistuskohustuste jäme rikkumine on määratlemata õigusmõiste ja selle

peab sisustama distsiplinaarkaristuse määramise õigust omav isik või ametiasutus distsiplinaarasja

menetlemise käigus.

10. TDVS § 8 lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle

toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Tulenevalt TDVS § 8 lg-st 1 on karistuse

määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid

asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsustuse (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 13. juuni 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-02, - RT III 2002, 20, 231). Erilise

hoolikusega tuleb TDVS § 8 lg 1 nõudeid järgida siis, kui otsustatakse valida teenistusest

vabastamine kui rangeim distsiplinaarkaristus.

11. TDVS § 8 lg 1 ja Riigikohtu viidatud praktika osundavad vajadusele iga konkreetse süüteo puhul

selle üksikasjad ning süüteo kvalifitseerimist ja karistuse valikut mõjutavad asjaolud igakülgselt välja

selgitada.

Iga süütegu tuleb käsitleda unikaalsena ning seejuures arvestada selle toime pannud isikut ja tema

käitumist iseloomustavat informatsiooni. Ka mitme süüteo üheaegsel esinemisel tuleb iga süütegu

hinnata eraldi ja otsustada iga konkreetse teo asjaolude pinnalt selle kvalifitseerimise küsimus.

Distsiplinaarsüütegude kogum ei ole iseenesest asjaoluks, mis võimaldaks tegusid käsitleda jämeda

rikkumisena.

12. Vaidlustatud korralduses, millega distsiplinaarkaristus määrati, kvalifitseeriti kõiki tegusid ATS

§ 84 lg 1 alusel ega määratletud ühtki neist eraldi jämeda rikkumisena. Jämeda rikkumisena käsitleti

tegude kogumit.

Halduskohtu istungil (Tallinna Halduskohtu 9. detsembri 2002. a istungi protokoll, tl 176-177) väitis

vastustaja esindaja: "Jämedaks muudab kaebaja rikkumise see, et need on hinnatud kogumis. Kõiki

süütegusid hinnati kogumis. Rikkumise teeb jämedaks juba Valla- ja linnaeelarve seaduse rikkumine

/--/". Halduskohtule esitatud kohtukõne kirjalikes seisukohtades (halduskohtu tl 201) märkis

vastustaja esindaja, et nii Riigihangete seaduse kui ka Linna- ja vallaeelarve seaduse rikkumine on ka

eraldi võetuna käsitletavad jämeda rikkumisena.

Halduskohus leidis, et vaidlustatud korralduses kirjeldatud distsiplinaarsüüteod kogumis on

vaadeldavad kaebaja poolt teenistuskohustuste jämeda rikkumisena. Ringkonnakohus nõustus

vastustaja väidetega, et alluvate tegevuse ebapiisav kontrollimine, mis viis Riigihangete seaduse

rikkumiseni, samuti linna eelarves kindlaks otstarbeks ettenähtud summade kulutamine teisel

eesmärgil ning seeläbi Valla- ja linnaeelarve seaduse rikkumine, on eraldi võetuna käsitletavad

teenistuskohustuste jämeda rikkumisena.

13. Käesoleva haldusasja materjalidest ei nähtu, et karistuse määramise menetluses on Tallinna

Linnavalitsus pidanud mõnda vaidlustatud korralduses loetletud tegudest eraldi võetuna teistest

raskemaks rikkumiseks või oleks mõnda loetletud rikkumistest hinnanud teenistuskohustuste

jämedaks rikkumiseks.

14. TDVS §-s 6 on sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtajad. Selle aja jooksul peab

karistust määrav isik või ametiasutus välja selgitama väidetava teo toimepanemisega seonduvad

asjaolud, koguma tõendid ja formuleerima oma argumendid. Samuti tuleb selle aja jooksul välja

selgitada karistuse mõistmist ja valikut mõjutavad asjaolud, sealhulgas jõuda selgusele, kas

toimepandud tegu on kvalifitseeritav jämeda rikkumisena.

Riigikohtu halduskolleegium ei pea nende nõuetega kooskõlas olevaks olukorda, kus karistusena

teenistusest vabastamise määranud ametiisik või asutus esitab alles kohtumenetluse käigus väited, et

osa tegudest, mille toimepanekus ametnikku süüdistatakse, on ka eraldi hinnatavad jämedate

rikkumistena. Distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon tuleb anda dokumendis, millega karistus

määratakse.

Arvestada tuleb, et selline haldusakti "täiendamine" tekitab ulatusliku diskretsiooni alusel määratud

rangeima karistuse puhul raskesti kõrvaldatava kahtluse karistuse määraja erapooletuses. Niisugune

kahtlus on vastuolus põhimõttega, et distsiplinaarmenetlus ei pea mitte üksnes olema, vaid ka näima

aus ja õiglane.

15. Süütegudele õigeaegselt antud ning dokumendis, millega distsiplinaarkaristus määratakse,

väljendatud õiguslik hinnang võimaldab karistatud isikul langetada läbimõeldud otsuse, kas

vaidlustada talle distsiplinaarkaristuse määramine kohtus või mitte. Kui isiku jaoks on juba karistuse

määramisel selgunud, et mõned konkreetsed teod, milles teda süüdistatakse, on ametiasutuse arvates

jämedad rikkumised, siis võib tema valik distsiplinaarkaristuse vaidlustamise otsustamisel olla

teistsugune. Samuti võivad soovi vaidlustada distsiplinaarkaristuse määramist mõjutada ka

haldusorgani poolt korralduses esitatud argumendid rikkumise määratlemiseks jämeda rikkumisena.

Vaidlustamisega võivad kaasneda kohtukulud ja oht, et need jäävad kaebaja enda kanda.

16. Karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline ka seetõttu, et

distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa

distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole tegelikult tõendamist leidnud või mõne teo osas

on möödunud karistuse määramise tähtaeg.

Ka käesolevas asjas ei ole kohtumenetluse käigus tõendamist leidnud kõik vaidlustatud korralduses

kirjeldatud süüteod.

17. Eeltoodud põhjustel ei pea Riigikohtu halduskolleegium õigeks distsiplinaarüleastumiste kogumi

määratlemist jämeda rikkumisena ja selle eest rangeima karistuse määramist, kui ühtki kogumis

sisalduvat tegu eraldi ei hinnatud karistuse määramisel kui jämedat rikkumist.

III. 18. Ringkonnakohus on tuvastanud rikkumiste olemasolu distsiplinaarasja menetlemisel, mis

seisnesid seletuse võtmata jätmises ning selliste asjaolude mittearvestamises, mis olid olulised

rikkumise hindamisel kaebuse esitaja kasuks. Samas leidis ringkonnakohus, et menetlusvead ei olnud

sellised, et nende puudumine viinuks tõenäoliselt teistsuguse distsiplinaarkaristuse määramisele.

19. TDVS § 7 lg 1 sätestab, et tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta.

Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata seletust nõudmata, kui

süütegu on tõendatud muude tõenditega. Vastavalt ATS §-le 87 on need Töötajate

distsiplinaarvastutuse seaduse sätted kohaldatavad ka ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel.

Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et Töötajate

distsiplinaarvastutuse seadus ei kohusta distsiplinaarkaristuse määramisel karistatavalt seletust

nõudma. Kuigi TDVS § 7 lg 1 sätestab seletuse nõudmise õiguse, tuleneb TDVS § 7 lõigete 1 ja 3

koostoimest, et karistatava kirjalikku seletust on seadusandja üldjuhul pidanud oluliseks ja vajalikuks.

Neid sätteid kohaldades tuleb silmas pidada ka TDVS § 8 lg-st 1 tulenevat kohustust arvestada

karistuse valikul süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning süüteo toime pannud isiku

eelneva käitumisega.

20. Isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse

määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste

reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal peab

olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Distsiplinaarasja

menetlemine peab toimuma kooskõlas nii seaduses sätestatud menetlusreeglite kui üldiste

menetluspõhimõtetega.

21. Kirjaliku seletuse võtmine on kõigest üks võimalik moodus, kuidas isik, keda süüdistatakse

distsiplinaarsüüteo toimepanemises, saab väljendada oma seisukohti teo ja sellega seonduvate

asjaolude kohta. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et vaatamata TDVS § 7 lg-st 3 tulenevale

erandlikule võimalusele jätta kirjalik seletus võtmata, on igal juhul oluline tagada distsiplinaarsüüteo

toimepanemises süüdistatavale õigus olla ära kuulatud. Isegi kui isikult ei nõuta kirjalikku seletust,

peab tal olema võimalus distsiplinaarmenetluse käigus esitada omapoolsed seisukohad ja tõendid, mis

puudutavad tema poolt väidetavalt toime pandud tegu ja sellele antavat õiguslikku hinnangut.

22. Ametniku suhtes distsiplinaarvastutuse kohaldamise eripära töötajate distsiplinaarvastutusega

võrreldes seisneb selles, et karistuse määrajaks on ametiisik või haldusorgan. Seega tuleneb ametniku

õigus olla distsiplinaarkaristuse määramise menetluses ära kuulatud ka haldusmenetlust

reguleerivatest sätetest ning haldusmenetluse põhimõtetest. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne

haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises

või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.

23. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et käesoleva vaidluse puhul

ei olnud isiku ära kuulamata jätmine selline menetluslik rikkumine, mis võinuks viia teistsuguse

karistuse määramiseni.

Käesoleval juhul pole karistatavalt isikult distsiplinaarmenetluse käigus võetud kirjalikku seletust

ning asja materjalidest ei nähtu, et talle oleks antud muul viisil võimalus oma seisukohtade

avaldamiseks või tõendite esitamiseks.

24. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti

andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Karistatava isiku ära kuulamata jätmist tuleb käesoleval juhul pidada oluliseks menetlusveaks, mis

võis takistada süütegude toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvate asjaolude igakülgset

väljaselgitamist ning nende asjakohast kaalumist karistuse mõistmisel. Seega võis kõnealune

rikkumine oluliselt mõjutada asja otsustamist.

25. Kolleegium soovib rõhutada, et käesoleval juhul olnuks isiku ärakuulamine eriti oluline ka

seetõttu, et määrati rangeim võimalikest karistustest - teenistusest vabastamine - ning karistuse

määramise otsustas kollegiaalne organ, kelle kõik liikmed ei olnud tõenäoliselt ühtviisi informeeritud

ametniku töö ja tema poolt väidetavalt toime pandud süütegudega seonduvatest asjaoludest.

IV. 26. Eeltoodud põhjustel tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada. Riigikohtu

halduskolleegium peab võimalikuks teha asjas uue otsuse, millega tühistatakse Tallinna

Linnavalitsuse 19. juuni 2002. a korraldus nr 1856-k.

27. ATS § 160 lg 5 kohaselt võib ametnik kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse

tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult. Vastavalt ATS § 135 lg-le 1 on

ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks

tunnistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. ATS § 160 lg 4 sätestab, et kui kohus

tunnistab ametniku teenistusest vabastamise kohta antud käskkirja, korralduse või otsuse

seadusevastaseks, kuulub ametnik viivitamatult ennistamisele, välja arvatud, kui ametnik loobub

ennistamisest. Kassaator on kohtutes taotlenud enda teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult

puudutud aja eest tasu väljamõistmist. Seetõttu tuleb T. Valgepea teenistusse ennistada ja mõista

Tallinna Linnavalitsuselt tema kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

Kuna Riigikohtu halduskolleegiumil puudub üksikasjalik informatsioon T. Valgepea kasuks välja

mõistetava summa täpsustamiseks, tuleb Tallinna Linnavalitsusel kindlaks teha teenistusest sunnitult

puudutud aja eest makstava tasu suurus.

V. 28. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema

poolt kantud kohtukulud. T. Valgepea on taotlenud esimese astme kohtus kantud õigusabikulude

89 995 krooni ja 62 sendi väljamõistmist Tallinna Linnavalitsuselt ning esitanud kohtule

õigusabikulude kandmist tõendavad dokumendid ning kohtukulude nimekirjad (halduskohtu tl 167,

199, 204-212).

HKMS § 87 lg-st 2 tulenevalt võib kohus õigusabikulusid vähendada, kui need on põhjendamatult

suured.

Arvestades asjaolu, et taotletavate kohtukulude puhul on tegemist vaid esimese astme kohtu

menetluses kantud õigusabikuludega ning lähtudes käesoleva haldusasja mahust ja keerukusest, peab

Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks õigusabikulusid vähendada. Tallinna Linnavalitsuselt tuleb

T. Valgepea kasuks kantud õigusabikuludena välja mõista 15 000 krooni.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann