3-2-1-130-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-130-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. november 2003. A

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed A. Kull ja V. Kõve

Kohtuasi

Raivo Küttise hagi Valdo Pulveri vastu 140 000 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. juuni 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/780/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Valdo Pulveri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

27. oktoober 2003. a

Istungil osalenud isikud

Valdo Pulveri esindaja vandeadvokaat K. Kalk

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

25. juuni 2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Valdo Pulverile 25. juulil 2003. a tasutud kautsjon

1 400 (üks tuhat nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17. juulil 2002. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja Raivo Küttis ja kostja Valdo

Pulver 13. veebruaril 2002. a notariaalselt tõestatud vormis ostu-müügilepingu, millega kostja ostis

hagejalt Raplamaal Koeru vallas Vahuküla külas asuva kinnistu. Hageja sai kogu lepingus märgitud

raha kätte. 18. veebruari 2002. a lepinguga laenas hageja kostjale 140 000 krooni tähtajaga

15. juunini 2002. a. Hageja palus kostjalt välja mõista 140 000 krooni, sest kostja ei tagastanud laenu.

28. oktoobril 2002. a täpsustas hageja oma nõuet ja selgitas, et 18. veebruari 2002. a lepingus

märgitud 140 000 krooni on kinnistu eest tasumata summa, mis koosneb: faktiliselt tasumata

ettemaksust 28 000 krooni; hageja abikaasa poolt kostjale ülekantud laenusummast 52 000 krooni;

kinnistu eest tasumata jäänud rahasummast 60 000 krooni. Kinnistu tegelik kokkulepitud müügihind

oli 340 000 krooni, mitte aga 280 000 krooni, nagu märgiti 13. veebruari 2002. a lepingus.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja on kõik ostu-müügilepingus märgitud rahasummad kätte

saanud. Pooled leppisid kokku, et kostja ostab 140 000 krooni eest ära ka talu vallasvara ja kohustub

selle eest tasuma 15. juuniks 2002. a. Hageja hakkas kohe pärast lepingu sõlmimist nõudma selle

ennetähtaegset täitmist. Kostja sellega ei nõustunud. Märtsis 2002 hakkas hageja vallasvara talust ära

viima.

3. Järva Maakohtu 19. märtsi 2003. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt sõlmisid pooled 13. veebruaril 2002. a võla- ja asjaõiguslepingu hinnaga 280 000 krooni.

18. veebruaril 2002. a sõlmitud lepingu kohaselt on notariaalse ostu-müügilepingu järgselt tasumata

jäänud 140 000 krooni. Hageja pole tõendanud, et kinnistu tegelik müügihind oli poolte kokkuleppel

lepingus märgitust kõrgem. Tõendatud on, et hageja sai kinnistu eest 28 000 krooni enne ja 252 000

krooni pärast ostu-müügilepingu sõlmimist. Notariaalse lepingu järgi ei ole tuvastatud tasumata

summat. Hageja väited on vastuolulised: kui kinnistu kokkuleppeline müügihind oli väidetavalt

340 000 krooni, siis tasumata jäänud rahasumma oleks 60 000 krooni. Tõendatud pole kokkulepe

28 000 krooni hilisema tasumise kohta. Kohtu hinnangul on 52 000 krooni, mille Piret Küttis kandis

kostjale üle, seotud ilmselt nendevahelise eraldi laenusuhtega. Seda kinnitab ka pangaülekande tekst.

Hageja nõue käsitleb kinnistu hinda. Kinnisasja omandamise tehing peab olema notariaalselt

tõestatud. TsÜS § 91 lg 4 järgi saab tehingut muuta samas vormis, milles on tehing tehtud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus ja tehti uus otsus,

millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 140 000 krooni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste

järgi leidis maakohus ekslikult, et 18. veebruari 2002. a leping on kinnistu notariaalse ostu-

müügilepingu osa ja hageja nõue seisneb ostu-müügilepingus märgitud kinnistu hinna tasumises.

Seetõttu juhindus maakohus ekslikult ka asjaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätetest,

mida ei saa asjas kohaldada. 18. veebruari 2002. a leping on kostja omakäeline kinnitus võlgnevuse

olemasolu kohta, s.o võlakiri. Võlakirja andmine tehingutest tekkinud võla vormistamiseks ei ole

vastuolus seadusega. Kostja pole tõendanud, et tal puudus hageja ees võetud kohustus, mida sai

ümber vormistada laenulepinguks. Võlakohustust ei pea sõlmima notariaalses vormis. TsK § 173 lg 1

ja § 174 järgi tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei

ole lubatud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse. Kaebuse

kohaselt on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 6, § 73 lg 2, § 227 ja § 319 lg 2. Ringkonnakohus on

jätnud tähelepanuta kostja apellatsioonimenetluses esitatud vastuväited. Hageja on

apellatsioonimenetluses muutnud hagi alust, eset ning esitanud nõude, mida ta esimese astme kohtus

ei esitanud. Seetõttu ei saanud kostja neile väidetele kohtumenetluse esimeses astmes vastata.

Ringkonnakohus käsitles vaid 18. veebruari 2002. a kokkulepet ning jättis tähelepanuta sellise

kohustuse tekkimise aluse. Ringkonnakohus nõudis kostjalt hageja kasuks välja 140 000 krooni oma

otsust põhjendamata. Nõude olemasolu nimetatud ulatuses on tõendamata.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele peab hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

Hageja pole apellatsioonimenetluses muutnud hagi alust, eset või esitanud nõuet, mida esimese astme

kohtus ei esitatud. Hageja nõue rajaneb 18. veebruari 2002. a lepingul, mille kohaselt peab kostja

hagejale maksma talu ostu-müügitehingu järgselt tasumata 140 000 krooni. Ringkonnakohtu otsuses

on vastatud apellatsioonkaebuse põhjendustele, tõendeid on hinnatud nõuetekohaselt ja kohtuotsus

vastab TsMS §-s 330 sätestatule.

7. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja oma vastuväidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

9. Kohtule esitatud hagiavalduse ja hagiavalduse täpsustuse järgi sõlmisid pooled 18. veebruaril

2002. a lepingu, mille alusel võlgneb kostja hagejale kinnistu ostu-müügilepingu järgselt tasumata

jäänud 140 000 krooni, mis moodustub järgmistest võlasummadest: faktiliselt tasumata ettemaksust

28 000 krooni; hageja abikaasa poolt kostjale ülekantud laenusummast 52 000 krooni; kinnistu eest

tasumata jäänud rahasummast 60 000 krooni. Kinnistu tegelik kokkulepitud müügihind oli 340 000

krooni, mitte aga 280 000 krooni, nagu märgiti 13. veebruari 2002. a lepingus.

10. Ringkonnakohus leidis, et 18. veebruari 2002. a leping on kostja omakäeline kinnitus võlgnevuse

olemasolu kohta, s.o võlakiri. Apellatsioonikohtu otsuses on õigesti märgitud, et võlakirja andmine

tehingutest tekkinud võla vormistamiseks ei ole vastuolus seadusega ning et võlakohustust ei pea

sõlmima notariaalses vormis. Samas ei vasta ringkonnakohtu otsus aga TsMS § 330 lg 4 nõuetele,

mille kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest

tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus

kohaldas. Kuna ringkonnakohus tühistas esimese astme kohtu otsuse, millega hagi jäeti rahuldamata,

ja tegi ise uue otsuse, millega ta hagi rahuldas, siis pidi ringkonnakohus oma otsuses põhjendama,

miks ta kostja väidetega ei nõustu.

11. Hageja nõudele vastu vaieldes väitis kostja, et kinnistu hind ei olnud lepingu tingimuste kohaselt

mitte 340 000 krooni, vaid 280 000 krooni. Samuti väitis kostja, et 28 000 krooni tasuti hagejale enne

kinnistu ostu-müügilepingu sõlmimist ja 252 000 krooni kanti lepingu tingimuste kohaselt kahe

päeva jooksul pärast lepingu sõlmimist hageja abikaasa pangaarvele. Nende väidete kinnitamiseks

viitas kostja ka reale asjas olevatele tõenditele. Ringkonnakohus pole otsuses kostja väidetele

vastanud. Apellatsioonikohus on otsuses vaid märkinud, et kostja pole tõendanud hageja ees

laenulepinguks vormistatud kohustuse puudumist. Kohtuotsusest aga ei selgu, miks kostja väited ja

viidatud tõendid sellise kohustuse puudumist ei kinnita.

12. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et AÕS § 119 lg 1 kohaselt peab tehing, millega

kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Võlaõiguslikus

müügilepingus lepivad pooled kokku lepingu tingimustes, s.h müügiobjekti hinnas. Vaidlusaluse

lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 91 lg 4 järgi sai tehingut muuta samas vormis, milles on

tehing tehtud. Sama seaduse § 93 lg 3 alusel on seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu

notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmise korral tehing tühine.

13. Kostja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 10 000 krooni 50 sendi hüvitamine otsustatakse

asja sisulise läbivaatamise käigus.

L. Laarmaa, A. Kull, V. Kõve