3-2-3-5-03 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-3-5-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. november 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

Viimsi valla avaldus T. M teovõimetuks tunnistamiseks ja

tema üle eestkoste seadmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 8. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2/1-205/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. M kohtuvigade parandamise avaldus

Asja läbivaatamise kuupäev

13. oktoober 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Harju Maakohtu 8. mai 2002. a otsus.

2. Saata asi Harju Maakohtule T. M-le eestkostja

määramise otsustamiseks.

3. Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada MTÜ-le Eesti Patsientide Esindusühing

30. juunil 2003. a T. M kohtuvigade parandamise

avalduselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 8. märtsil 2002. a esitas Viimsi vald Harju Maakohtule avalduse, milles palus piirata T. M

teovõimet ja seada tema üle eestkoste. Avalduse kohaselt elab T. M Viimsi valla munitsipaalasutuses

Rannapere pansionaat (hooldekodus). T. M ei saa ilmselt püsivalt oma tegevuse tähendusest aru. Ta

on tellinud kataloogikaupu ega suuda nende eest tasuda, põhjustades hooldekodule palju

arusaamatusi ja probleeme. Ta suhtleb hooldekodu juhtkonnaga kirja teel ega maksa tasu

hooldekodus viibimise eest. 7. mail 2002. a täiendas Viimsi vald avaldust ja palus tunnistada T. M

teovõimetuks. 8. mai 2002. a Harju Maakohtu otsusega tunnistati T. M teovõimetuks ja tema

eestkostjaks määrati hooldekodu juhataja S. Saks.

2. Harju Maakohtu 8. mai 2002. a otsusest ilmneb, et eksperdi arvamuse kohaselt põeb T. M

paranoidset skisofreeniat, mistõttu ta ei ole võimeline kestvalt oma tegude tähendusest aru saama ja

neid juhtima ning ta vajab teovõimetuks tunnistamist. Perekonnaseaduse § 92 lg 4 kohaselt seatakse

eestkoste selle isiku varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitseks, kes on tunnistatud

teovõimetuks. Nõusoleku eestkostjaks olemise kohta on andnud hooldekodu juhataja S. Saks. Tema

ja T. M vahelised suhted on head. S. Saks on isikuomaduste ja võimete poolest sobilik täitma

eestkostja kohustusi.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kohtuvea parandamise avalduse T. M. Avaldaja palus tühistada

Harju Maakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks ning põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamiseks Harju Maakohtule.

4. Avalduse kohaselt ei informeeritud avaldajat Harju Maakohtu istungi toimumisest. Ta sai

kohtuotsuse koopia Eesti Patsientide Esindusühingu vahendusel aasta pärast kohtuotsuse kuulutamist.

Sellega võeti avaldajalt õigus kasutada protsessiosalise õigusi. Maakohus ei esitanud eksperdile

küsimust, kas T. M on võimeline kohtuistungist osa võtma. Samuti ei kaalunud kohus võimalust

kaasata T. M protsessi asjast huvitatud isikuna. Kohus rikkus TsMS § 259 lg 2, mille kohaselt

kutsutakse isik, kelle teovõimetuks tunnistamist taotletakse, kohtuistungile, kui seda võimaldab tema

vaimne tervis. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks isiku istungile kutsumist kaalunud. Eksperdile

ei esitatud sellist küsimust. Kuna avaldaja ei olnud pool, puudus tal ka TsMS § 83 lg-st 3 tulenev

võimalus ajada asja riigi poolt tasustatava esindaja kaudu. Avaldaja õiguste selline riive on vastuolus

PS §-ga 11, kuna tegemist ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajaliku piiranguga.

5. Kohus rikkus TsMS § 70 lg 2, mille kohaselt on igal isikul tsiviilprotsessiõigusvõime. Jättes T. M

protsessi kaasamata, välistas kohus T. M seadusest tuleneva võime omada tsiviilprotsessiõigusi.

Samuti rikkus kohus TsMS § 71 lg 2.

6. Kohus rikkus TsMS § 229 lg 1, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha

otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Esitatud avalduses taotleti isiku teovõime piiramist. Kohus

väljus sellest nõudest, kui esitas eksperdile küsimuse, kas avaldaja saab oma tegudest aru. See oli

kohtu eelotsustuslik seisukoht.

7. Kohtuotsus on vastuolus TsMS § 231 lg-ga 4, mille kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas

kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti tõendid, millele on rajatud kohtu

järeldused. Kohtuotsuse põhjendavas osas ei ole nimetatud asjaolusid, mida kohus istungil tuvastas

ega järeldusi, milliseid ta neist asjaoludest tegi. Samuti ei selgu otsusest, milliste tõenditega on

tõendatud avaldaja väited ja seletused.

8. Kohus rikkus TsMS § 249 lg 3, mille kohaselt ei võta avaldusele vastuväidete puudumine kohtult

kohustust kontrollida, kas avaldus vastab seadusele ja on tõendatud. Vajaduse korral nõuab kohus

avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid ise omal algatusel avaldaja kulul.

9. Kohus rikkus TsMS § 257 lg 1, mille kohaselt märgitakse isiku teovõimetuks tunnistamise

avalduses, kuidas isiku teovõimetuks tunnistamine puudutab avaldaja huve. Taotlusest ei nähtu,

kuidas Vallavalitsuse huve on puudutatud. Samuti rikkus kohus TsMS § 257 lg 5, mille kohaselt

märgitakse avalduses, kas isik, kelle teovõime piiramist taotletakse, soovib avalduses nimetatud isikut

eestkostjaks.

10. TsMS § 66 lg 1 p 2 ja § 83 lg 3 on vastuolus põhiseaduse §-ga 11, kuna võtavad hagita

menetluses isikult, kelle teovõimetuks tunnistamise üle kohus otsustas, TsMS §-s 67 ja § 83 lg-s 3

sätestatud tsiviilprotsessis pooleks oleva isiku õigused.

11. TsMS § 66 lg 1 p 2 ning § 83 lg 3 on vastuolus PS §-ga 13, mille kohaselt on igaühel õigus riigi

ja seaduse kaitsele ning seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Asjaolu, et avaldajal puudus

võimalus olla kohtus esindatud ja teostada tsiviilprotsessiõigusi, näitab, et tsiviilkohtumenetluse

seadustiku sätted ei taganud talle riigi ja seaduse kaitset.

12. TsMS § 259 lg 2 on vastuolus PS §-ga 24, mille kohaselt on igaühel õigus olla oma kohtuasja

arutamise juures. Ka juhul, kui isik ei ole võimeline kohtu istungil osalema, peab tal olema võimalus

väljendada oma seisukohti tema õiguste piiramise osas muul talle sobivamal moel.

13. Põhiseaduse §-ga 24 on vastuolus ka asjaolu, et tsiviilkohtumenetluse seadustikus puuduvad

sätted, mis näeksid ette piiratud teovõimega isikule tegeliku ja realiseeritava võimaluse tema kohta

tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.

Edasikaebeõigus ei ole praktikas realiseeritav, kuna avaldajat ei kutsutud istungile ning kohus ei pea

väljastama kohtuotsust isikule, kes pole protsessiosaline. Õige oleks hakata edasikaebamise tähtaega

arvestama ajast, mil isik on otsuse kätte saanud.

14. Viimsi vald leiab vastuses kohtuvea parandamise avaldusele, et maakohtu otsus on seaduslik.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et kohtuvea parandamise avaldus on põhjendatud ja tuleb TsMS § 372 p 2

alusel rahuldada. Harju Maakohtu 8. mai 2002. a otsus tuleb tühistada ja asi saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks T. M-le eestkostja määramise otsustamiseks.

16. Õige on avalduse väide, et maakohus jättis aluseta T. M huvitatud isikuna asja kaasamata.

17. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 249 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse

sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi 2. lõike

kohaselt vaatab kohus avalduse hagita asjas läbi kohtuistungil avaldaja ja huvitatud isiku osavõtul.

Kohus peab kaasama kõik asjast huvitatud isikud ka juhul, kui avaldaja ei ole nende kaasamist

taotlenud. Kolleegium leiab, et isik, kelle teovõime piiramist või teovõimetuks tunnistamist kohtu

kaudu enne 1. juulit 2002. a taotleti või kellele pärast 1. juulit 2002. a taotletakse eestkostja

määramist, on asjast huvitatud isik ning ta tuleb kaasata asja läbivaatamisse. Seadusest ei tulene, et

sellele isikule ei tule teatada avalduse saabumisest.

18. Järgmisena tuleb kolleegiumi arvates lahendada küsimus, kas asja kaasatud isik tuleb kutsuda

kohtusse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 259 lg 2 (1. juulini 2002. a kehtinud redaktsioon)

kohaselt kutsuti isik, kelle teovõimetuks tunnistamist taotletakse, kohtuistungile, kui seda võimaldas

tema vaimne tervis. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 259 kehtiva redaktsiooni kohaselt kutsutakse

isik kohtuistungile, kui piiratud teovõimega isiku vaimne seisund seda võimaldab. Kolleegium leiab,

et nimetatud sätete eesmärk on hagita menetluse eripära arvestades ka kaitsta isikut, kelle vaimne

tervis ei võimalda(ks) kohtuistungist osa võtta, sest tema tervislik seisund võiks seetõttu halveneda.

Viimati mainitud sättest tulenevad kõrgendatud nõuded kohtu tegevuse suhtes. Kohtul on nende

nõuete täitmiseks mitmeid võimalusi. Esmalt on kohtul võimalik TsMS § 83 lg 3 analoogia alusel

määrata isikule esindaja, eeldades, et vastasel korral võivad jääda tema huvid kaitseta. Esindaja

määratakse ainult juhul, kui isik ise ei ole endale esindajat määranud. Kui isik on maksejõuetu, tuleb

esindaja sama sätte kohaselt määrata riigi arvel.

19. Kohus on samuti kohustatud TsMS § 258 lg 1 alusel ekspertiisi määramise korral esitama

eksperdile muu hulgas küsimuse, kas isik on võimeline kohtuistungil osalema. Kahtluse korral peab

kohus tegema täiendavaid toiminguid, et saavutada istungile kutsumise või kutsumata jätmise osas

veendumuse maksimaalse võimaliku astme. Võimaluse korral võib kohus isiku võime kohtuistungil

osaleda välja selgitada koos eksperdiga isikuga kohtudes. Kindlasti ei tohi kohus jätta isikut ära

kuulamata sel juhtumil, kui ekspert on arvamusel, et isik ei ole võimeline kestvalt oma tegude

tähendusest aru saama ja neid juhtima, kuid isiku võime kohta osaleda istungil ei ole ta arvamust

avaldanud. Käesolevas asjas ei ole kohus esitanud eksperdile küsimust T. M võime kohta osaleda

kohtuistungil. Asja materjalidest ei ole näha ka muid toiminguid, mida kohus oleks teinud, et leida

sellele küsimusele vastust. Sellega rikkus kohus TsMS § 249 lg 3 ja § 259 lg-id 1 ja 2.

20. Kolleegium leiab, et kohtuotsusest peab nähtuma, miks kohus nõustub eksperdiarvamusega, mille

kohaselt on põhjendatud isiku istungile kutsumata jätmine.

21. Seoses avalduse väitega edasikaebamisõiguse puudumise kohta märgib kolleegium järgmist.

Kuna isik, kelle teovõimet sooviti piirata või keda sooviti tunnistada teovõimetuks, tuli huvitatud

isikuna menetlusse kaasata, siis tuli talle ka kohtuotsus TsMS § 249 lg 1 ja § 246 lg 1 teise lause

alusel kohtu algatusel teatavaks teha. Kohtuotsuse kätteandmine toimub analoogiliselt kohtukutse

kätteandmise sätetega. Samale seisukohale hagiavalduse kätteandmise osas on Riigikohus jõudnud

oma lahendis 3-2-3-5-02 (RT III 2002, 35, 384). Samuti peab eelneva tõttu erinevalt TsMS § 250

lg-s 3 sätestatust apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg hakkama kulgema otsuse kätteandmisest

arvates. Eelöeldu võimaldab kolleegiumi arvates isikul teostada TsMS §-s 250 ettenähtud

edasikaebeõigust.

22. Järgmisena peab kolleegium vajalikuks vastata avalduse väidetele, et TsMS § 66 lg 1 p 2, § 83

lg 3 ning § 259 lg 2 rikuvad põhiseaduse §-des 11, 13 ja 24 sätestatud põhiõigusi. Kolleegium on

eelnevates punktides jõudnud seisukohale, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete abil on isikul

võimalik eestkoste seadmise menetluses enda õigusi kaitsta, sh esindaja kaudu. Samuti on võimalik

otsuse peale edasi kaevata. Seetõttu ei näe kolleegium nimetatud sätete vastuolu põhiseadusega ega

pea vajalikuks eraldi analüüsida avaldaja sellekohaseid väiteid.

23. Ebaõige on avalduse väide, et kohus on rikkunud TsMS § 70 lg 2. Nimetatud säte deklareerib, et

igal isikul on tsiviilprotsessiõigusvõime. Õigus omada tsiviilprotsessiõigusvõimet on isikul sõltumata

sellest, kas kohus kaasab ta protsessi või mitte. Rikkuda saab sätet, mis lubab õiguse omajal oma

õigusi ühel või teisel viisil teostada, sh näiteks kasutada õigust olla ärakuulatud.

24. Avalduses on õigesti leitud, et kohus rikkus TsMS § 71 lg 2, mis vaidluse ajal kehtinud

redaktsioonis sätestas, et tsiviilprotsessiteovõime on teovõimelisel ja piiratud teovõimega täisealisel

füüsilisel isikul, samuti juriidilisel isikul. Kuna isiku teovõimetus tuvastatakse alles jõustunud

kohtuotsusega, tuleb menetluse kestel käsitada isikut teovõimelisena ning võimaldada tal teostada

oma tsiviilprotsessiteovõimest tulenevaid protsessiõigusi ja -kohustusi.

25. Kolleegium leiab, et kohus ei ole rikkunud TsMS § 229 lg 1. Kohtule esitati nõue teovõime

piiramiseks, mida avaldaja pärast eksperdiarvamuse saamist muutis, paludes tuvastada isiku

teovõimetus. Kohus ei ole otsuses nõude piire ületanud. Avaldajal on õigus kuni seaduses ettenähtud

ajani oma nõuet muuta.

26. Ebaõige on avalduse väide, et kohus rikkus TsMS § 257 lg 1. Avalduse kohaselt on T. M oma

tegudega põhjustanud hooldekodule probleeme. Vald on huvitatud sellest, et hoolekandeasutus

toimiks normaalselt.

27. Õige on avalduse väide, et kohus on rikkunud TsMS § 231 lg 4. Kohtuotsuses ei ole kohus

analüüsinud avalduse väiteid, et T. M-l puudub reaalsustaju raha kasutamisel ja hooldekoduga

suhtlemisel. Kohtuotsusest ei selgu, millega on kohus lugenud need väited tõendatuks.

28. Õige on avalduse väide, et kohtule esitatud avalduses ei olnud märgitud, kas T. M soovib

avalduses nimetatud isikut endale eestkostjaks. Kohus oleks TsMS § 249 lg 1 kohaldades pidanud

andma avaldajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Samuti oleks puuduv nõusolek võinud ajendada

kohut tundma huvi isiku enda võime kohta oma kohtuasjas arvamust avaldada.

29. Asja uuel läbivaatamisel tuleb arvestada, et 1. juulist 2002. a kehtiv tsiviilseadustiku üldosa

seadus ei näe ette täiskasvanud isiku teovõimetuks tunnistamise võimalust. Samuti on samast ajast

alates tsiviilkohtumenetluse seadustikus reguleeritud ainult piiratud teovõimega täisealisele isikule

eestkostja määramise menetlus.

H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik