3-2-1-120-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-120-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. november 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed A. Kull ja T. Tampuu

Kohtuasi

Eesti Ringhäälingu Saatekeskuse AS hagi Eesti Sõltumatu

Televisiooni AS (pankrotis) ja OÜ Sedavõrd Kuivõrd

(likvideerimisel) vastu nõude tunnustamiseks Eesti Sõltumatu

Televisiooni AS (pankrotis) pankrotimenetluses.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17. juuni 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/837/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Ringhäälingu Saatekeskuse AS kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

13. oktoober 2003. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat T. Tamme

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

17. juuni 2003. a otsus osas, millega jäeti muutmata Tallinna

Linnakohtu 4. aprilli 2003. a otsus osas, millega tunnustati

Eesti Ringhäälingu Saatekeskuse AS nõuet Eesti Sõltumatu

Televisiooni AS (pankrotis) pankrotimenetluses viienda järgu

nõudena summas 2 136 713 krooni 19 senti, ja kohtukulusid

käsitlevas osas.

2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

otsus muutmata.

3. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada Advokaadibüroo Teder & Rask AS-le 14. juulil

2003. a Eesti Ringhäälingu Saatekeskuse AS

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 11. veebruari 2002. a otsusega kuulutati välja Eesti Sõltumatu Televisiooni

AS pankrot. Hagiavalduse kohaselt ei tunnustatud 8. juuli 2002. a nõuete kaitsmise koosolekul Eesti

Ringhäälingu Saatekeskuse AS 2 664 737 krooni 19 sendi suurust nõuet. Hageja nõude

tunnustamisele vaidlesid vastu pankrotihaldur ja OÜ Sedavõrd Kuivõrd (likvideerimisel). Hageja

nõude aluseks on Eesti Sõltumatu Televisiooni AS-ga (pankrotis) 9. jaanuaril 2001. a sõlmitud

lepingud. Lepingu nr /TV1/-1-2001 alusel osutas hageja Eesti Sõltumatu Televisiooni AS-le

(pankrotis) tööettevõtu korras telekommunikatsiooniteenust ning lepingu nr /TV1/-2-2001 alusel

andis hageja Eesti Sõltumatu Televisiooni AS-le (pankrotis) rendile telesaateaparatuuri

paigalduskohti. Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) ei ole osutatud teenuste ja

paigalduskohtade rentimise eest hagejale tasu maksnud. Hageja nõue koosneb 1 815 497 krooni 81

sendi suurusest põhivõlast ja 321 215 krooni 38 sendi suurusest viivisest ning lepingu nr /TV1/-2-

2001 p-s 4.4 kokkulepitud 528 024 krooni suurusest leppetrahvist seadmete demonteerimisega

viivitamise eest. Hageja leidis, et tema nõue on tagatud AÕS §-s 320 sätestatud

kinnipidamisõigusega. Hageja palus PankrS § 74 lg 1 alusel tunnustada tema 2 664 737 krooni 19

sendi suurust nõuet Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) pankrotimenetluses pandiga tagatud

esimese järgu nõudena ja mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kohtukulud.

2. Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) vaidles hagile vastu osaliselt ning palus tunnustada

hageja nõuet Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) pankrotimenetluses 2 136 713 krooni

ulatuses viiendas rahuldamisjärgus. PankrS § 86 lg 1 p-s 1 ei ole pandiga tagatud nõude all silmas

peetud võlgniku vallasasjade kinnipidamisõigust. Kinnipidamisõigus on AÕS § 320 ja § 323 lg 2

mõistes nõude täitmise tagamise abinõu. Pankrotimenetluses tunnustatav pandisuhe tekib

pandilepingu sõlmimisest. Hagejal ei ole alust kinni pidada neid asju, mis ei kuulu võlgnikule, vaid

Ühisliisingu AS-le ja AS-le Hansa Liising Eesti. Kuna hageja nõue ei ole tekkinud ainult lepingust nr

/TV1/-2-2001, ei saa kogu nõuet seadusjärgse pandiga tagatuks lugeda. Lepingu nr /TV1/-2-2001 p-

st 4.4 tulenevat leppetrahvi nõuet haldur ei tunnistanud, kuna seadmete demontaa" viibis hageja süül.

3. OÜ Sedavõrd Kuivõrd (likvideerimisel) vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas 4. aprilli 2003. a otsusega hagi osaliselt ja tunnustas Eesti

Ringhäälingu Saatekeskuse AS 2 136 713 krooni 19 sendi suurust nõuet Eesti Sõltumatu Televisiooni

AS (pankrotis) pankrotimenetluses viienda järgu nõudena. Kummaltki kostjalt mõisteti hageja

kohtukulude katteks välja 5040 krooni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et hageja ja Eesti Sõltumatu Televisiooni AS

(pankrotis) vahel 9. jaanuaril 2001. a sõlmitud lepingute nr /TV1/-1-2001 ja /TV1/-2-2001 alusel on

hagejal tekkinud 2 136 713 krooni 19 sendi suurune nõue. Nõude suurusele ei vaielnud

pankrotivõlgnik vastu ja kinnitas teenuse osutamist. OÜ Sedavõrd Kuivõrd (likvideerimisel) väited

teenuse osutamata jätmise kohta on tõendamata. Seda nõuet ei saa tunnustada eesõigusnõudena, sest

see ei ole PankrS § 86 lg 1 p 1 mõttes pandiga tagatud. Kui nõue ei ole küllaldaselt tagatud

asjaõigusega ja saabunud on selle täitmise tähtaeg, on võlausaldajal AÕS § 320 lg 1 järgi õigus

seaduslikult tema valdusse sattunud võlgniku vallasasju ja väärtpabereid kuni nõude rahuldamiseni

kinni pidada, juhul kui nõue on sissenõutav ja seotud kinnipeetava esemega. Kostja esindaja seletuse

kohaselt kuulub hageja valduses olev vara liisingufirmadele.

Leppetrahvi nõue ei ole tõendatud. Lepingu nr /TV1/-2-2001 p-s 4.4 kokku lepitud kohustust ei saa

käsitada leppetrahvina. TsK § 191 lg 1 järgi on leppetrahv rahasumma, mille võlgnik on kohustatud

tasuma kreeditorile kohustise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral. Hageja ei ole

tõendanud, et kostja rikkus lepingulist kohustust.

5. Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused hageja ja Eesti Sõltumatu Televisiooni AS

(pankrotis).

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2003. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega

mõisteti Eesti Sõltumatu Televisiooni AS-lt (pankrotis) välja kohtukulu 5040 krooni ning jäeti see

hageja enda kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei korranud

TsMS § 330 lg 5 alusel linnakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis linnakohus õigesti, et hageja nõuet ei tule

rahuldada esimese järgu nõudena. PankrS § 86 lg 1 p 1 kohaselt rahuldatakse esimeses järgus pandiga

tagatud nõuded, välja arvatud kommertspandiga tagatud nõuded. Nimetatud sättest ei tulene, et

esimese järgu nõueteks oleksid ka nõuded, milles võlausaldaja on teostanud kinnipidamisõigust AÕS

§ 320 mõttes. Hageja nõude rahuldamine esimeses järgus on välistatud ka seetõttu, et

kinnipidamisõigust on teostatud kolmandatele isikutele kuuluva vara suhtes. Isegi juhul, kui hageja

on teostanud kinnipidamisõigust kolmandate isikute vara suhtes AÕS § 320 lg 2 alusel, ei muutu

kinnipeetud kolmandate isikute vara võlgniku varaks, mille arvelt võiks hageja nõuda kostja

pankrotimenetluses oma nõuete rahuldamist esimeses rahuldamisjärgus.

Linnakohus jättis põhjendatult tunnustamata hageja leppetrahvi nõude. Lepingu nr /TV1/-2-2001

p 4.4 kohaselt kohustus Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) lepingu lõpetamise korral

demonteerima lepingu p-s 2 märgitud seadmed ühe kuu jooksul lepingu lõpetamise päevast arvates.

Kui demonteerimine ei lõpe määratud ajaks, pidi kostja maksma hagejale seadmete paigalduskohtade

eest tasu kuni demontaa"i lõpetamiseni. Linnakohus leidis õigesti, et hageja ei ole tõendanud, et Eesti

Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) oleks rikkunud lepingu p 4.4. Hagiavalduse kohaselt teostas

hageja vaidlusaluse vara suhtes kinnipidamisõigust. Kinnipidamisõiguse teostamine välistab hageja

õiguse nõuda leppetrahvi lepingu p 4.4 alusel. Kuna hageja ei ole hagiavalduses esile toonud ega

tõendanud, mis ajast alates ta kinnipidamisõigust teostas, siis tuleb eeldada, et seda teostati alates

lepingu lõppemisest 22. oktoobril 2001. a.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus

ebaõigesti PankrS § 86 lg 1 p 1 ja asus väärale seisukohale, et sellest sättest ei tulene, et esimese

rahuldamisjärgu nõueteks oleks ka nõuded, mille tagatiseks oleva vara suhtes teostatakse

kinnipidamisõigust. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud mõistet "pandiga tagatud nõue". Pandiõiguse

mõiste ja liigid sätestab asjaõigusseadus. Asjaõigusseaduse süsteemi kohaselt on kinnipidamisõigus

seadusjärgne (vallas)pandiõigus. Kuna linnakohtu otsuses puudusid sisulised põhjendused, miks

kinnipidamisõigusega tagatud nõuded ei ole käsitatavad eesõigusnõuetena PankrS § 86 lg 1 p 1

mõttes, oleks ringkonnakohus pidanud otsuses esitama oma põhjendused. Põhjenduste puudumine

linnakohtu otsuses oli ka üheks apellatsioonkaebuse väiteks. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-

s 6 sätestatut.

8. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja teostas kinnipidamisõigust kolmandate isikute vara

suhtes. Ringkonnakohus ei ole vastavalt TsMS § 330 lg-le 4 otsuses näidanud, millistele tõenditele

tuginedes ta sellise järelduse tegi. Samuti viitas hageja apellatsioonkaebuses tõenditele, mis

kinnitavad lepingulise kohustuse rikkumist (demontaa"i hilinemist), kuid ringkonnakohus on jätnud

need väited ja tõendid tähelepanuta. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna hageja ei ole

tõendanud, millal kinnipidamisõiguse teostamist alustati, tuleb eeldada, et seda teostati alates

22. oktoobrist 2001. a. Ringkonnakohus oleks asjakohaste tõendite puudumise korral pidanud

hagejale tegema ettepaneku neid esitada.

9. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt ei või kohus asjas, mis ei riiva

avalikku huvi, rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna hageja teostas vara suhtes kinnipidamisõigust, ei saa Eesti

Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) vastutada vara demonteerimata jätmise eest. Kostja ei ole

kordagi ise viidanud sellele, et demontaa"ikohustuse täitmist takistas hageja kinnipidamisõigus.

Kassatsioonkaebuse sisu arvestades on ringkonnakohus ebaseaduslikult muutnud ka kohtukulude

jaotust.

10. Vastuses kassatsioonkaebusel pidas Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) ringkonnakohtu

otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kinnipidamisõigus ei ole

pandiõigus PankrS § 86 lg 1 p 1 mõttes. Lepingu nr /TV1/-1-2001 alusel esitatud nõue ei ole seotud

kinnipeetava esemega, mis on üheks kinnipidamisõiguse teostamise tingimuseks. Samuti teadis

hageja enne kostja pankroti väljakuulutamist, et lepingu nr /TV1/-2-2001 objektiks olev vara ei kuulu

kostjale. Ringkonnakohus ei rikkunud protsessiõiguse norme.

11. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ning palus

kostjatelt välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 12 094 krooni 40 senti.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse

normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada

osas, millega apellatsioonikohus jättis muutmata linnakohtu otsuse hageja 2 136 713 krooni 19 sendi

suuruse nõude viienda rahuldamisjärgujärgu nõudena tunnustamise kohta. Asi tuleb selles osas saata

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

13. PankrS § 86 lg 1 p 1 järgi rahuldatakse esimeses järgus pandiga tagatud nõuded, välja arvatud

kommertspandiga tagatud nõuded. Ringkonnakohus leidis, et sellest sättest ei tulene, et esimese järgu

nõueteks oleksid nõuded, millega seoses võlausaldaja on teostanud AÕS § 320 kohaselt

kinnipidamisõigust. Ei linnakohus ega ka ringkonnakohus ole oma otsustes põhjendanud, miks

leitakse, et kinnipidamisõigus ei ole pandiõigus pankrotiseaduse tähenduses. Põhjenduste puudumine

linnakohtu otsuses oli ka üheks apellatsioonkaebuse väiteks. Seega oleks ringkonnakohus pidanud

otsuses apellatsioonkaebuse väitele vastama ja oma seisukohta põhjendama. Kuna apellatsioonikohus

seda ei teinud, siis rikkus ta TsMS § 330 lõikeid 4 ja 6.

14. Seadusel ei põhine ringkonnakohtu seisukoht, et kinnipidamisõigusega tagatud nõudeid ei tule

pankrotimenetluses rahuldada esimeses järgus. PankrS § 86 lg 1 p 1 kohaselt ei rahuldata esimeses

järgus ainult kommertspandiga tagatud nõudeid. Kõik ülejäänud nõuded, mis on tagatud pandiga,

tuleb sama sätte järgi rahuldada esimeses järgus. Kinnipidamisõiguse kohta käivad asjaõigusseaduse

sätted (1. juulil 2003. a kehtivuse kaotanud §-d 320-323) olid seaduse pandiõigust reguleerivas osas.

Kinnipidamisõiguse mõiste määratles AÕS § 320 lg 1. Selle sätte kohaselt oli võlausaldajal õigus

seaduslikult tema valdusse sattunud võlgniku vallasasju ja väärtpabereid kuni nõude rahuldamiseni

kinni pidada, kui nõue ei olnud küllaldaselt tagatud asjaõigusega ja saabunud oli selle täitmise tähtaeg

ning nõue oli sissenõutav ja seotud kinnipeetava esemega. Eeltoodust järeldab kolleegium, et

asjaõigusseaduses sätestatud kinnipidamisõigus oli seadusjärgne pandiõigus. Seega tuleb PankrS § 86

lg 1 p 1 järgi esimeses järgus rahuldada ka nõuded, mille tagamiseks teostas võlausaldaja AÕS § 320

lõikes 1 sätestatud kinnipidamisõigust.

15. Võlausaldaja võis AÕS § 320 lg 2 kohaselt eset kinni pidada ka siis, kui kinnipeetav ese, mille

võlausaldaja heauskselt oma valdusse võttis, ei kuulunud võlgnikule ja kolmandal isikul ei olnud

sellele varasemast valdusest tulenevat õigust. Seega säilitas kinnipidamine pandiõigusena oma jõu,

kui võlausaldaja pidas kinni eset, mis võlgnikule ei kuulunud, kuid võlausaldaja arvas heauskselt, et

see kuulub võlgnikule. See aga ei tähenda, et võlausaldaja nõue tuleks võlgniku pankrotimenetluses

sellisel juhul rahuldada esimeses järgus. PankrS § 86 lg 5 järgi on pandiga tagatud nõue eesõigusnõue

pandieseme müügist saadud raha suhtes pandiga tagatud nõude ulatuses. Ringkonnakohtu otsuses on

õigesti märgitud, et AÕS § 320 lg 2 järgi ei muutu kinni peetav kolmandate isikute vara võlgniku

varaks, mille arvel saaks võlausaldaja nõuet võlgniku pankrotimenetluses esimeses järgus rahuldada.

Võlausaldajale jääb võimalus rahuldada oma nõue kinnipeetava vara arvel vastavalt AÕS § 323

lõikele 2.

16. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hageja teostanud kinnipidamisõigust AÕS § 320 lg 2 alusel

kolmandatele isikutele kuuluva vara suhtes. Samas on vastuses apellatsioonkaebusele Eesti Sõltumatu

Televisiooni AS (pankrotis) ise väitnud, et vaid osa esemeid ei kuulu talle. Samuti on pankrotivõlgnik

esimese astme kohtu menetluses hagile vastates märkinud, et lepingu nr /TV1/-2-2001 objektiks olev

vara ei kuulu täielikult talle. TsMS § 330 lg 4 järgi peab ringkonnakohus otsuse põhjendavas osas ära

tooma ka tõendid, millele on kohtu järeldused rajatud. Ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi

tõendile, millest nähtuks, et kogu vara, mille suhtes hageja kinnipidamisõigust teostas, kuuluks

kellelegi teisele kui pankrotivõlgnikule.

17. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma kõigepealt seisukoha selle kohta, kas

esinesid AÕS § 320 lg-s 1 sätestatud kinnipidamisõiguse teostamiseks vajalikud tingimused, s.t kas

hagejal tekkis pankrotivõlgniku vara suhtes pandiõigus, ning seejärel lahendama vaidluse hageja

nõude rahuldamise järgu üle.

18. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid, kui jättis hagi lepingu nr /TV1/-2-2001 p-st 4.4 tuleneva

leppetrahvi nõude osas rahuldamata. Ringkonnakohus on otsuses seaduse kohaselt põhjendanud,

miks ta leiab, et hageja 528 024 krooni suurune leppetrahvi nõue tuleb jätta tunnustamata. Ka pole

ringkonnakohus seda järeldust rajanud asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud.

Asjaolu, et hageja teostas vaidlusaluse vara suhtes kinnipidamisõigust, esitati juba hagiavalduses.

Seega puudub alus tühistada otsus, mille apellatsioonikohus selle nõude kohta tegi.

19. Kuna apellatsioonikohus peab asja 2 136 713 krooni 19 sendi suuruse nõude osas uuesti läbi

vaatama, siis tuleb tühistada ringkonnakohtu otsus ka kohtukulusid käsitlevas osas. Asja uue

läbivaatamise tulemusi arvesse võttes peab ringkonnakohus kohtukulude jaotuse uuesti otsustama.

20. Hageja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 12 094 krooni 40 sendi hüvitamine otsustatakse

asja sisulisel läbivaatamisel.

V. Kõve, A. Kull, T. Tampuu