3-3-1-65-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-65-03

Otsuse kuupäev

10. november 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Johannes Toomi kaebus Eesti Haigekassa toimingu peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. mai 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3-

145/2003

Menetluse alus Riigikohtus

Johannes Toomi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

9. oktoober 2003

Kohtuistungil osalenud isikud

Johannes Toom

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 4. märtsi 2003. a otsus haldusasjas nr 3-8/2003 ja Tartu

Ringkonnakohtu 23. mai 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3-145/2003 ning saata asi uueks

arutamiseks Tartu Halduskohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Johannes Toom palus Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses tunnistada Eesti Haigekassa Kagu

osakonna poolt kindlustuskaitse lõpetamise toiming õigusvastaseks ja selle aluseks olnud

Ravikindlustuse seadus (RaKS) põhiseadusevastaseks. Kaebaja seletuste kohaselt saatis Eesti

Haigekassa Kagu osakonna direktor talle 6. detsembril 2002 teate kindlustuskaitse lõppemise kohta

alates 1. jaanuarist 2003. Kaebaja leiab, et talt on võetud põhiseaduslik õigus tervise kaitsele ning riik

ja omavalitsus ei ole korraldanud arstiabi andmist ravikindlustusega hõlmamata isikutele. Tartu

Halduskohtu 17. veebruari 2003. a istungil loobus J. Toom taotlusest tunnistada Põhiseadusele

mittevastavaks kindlustuskaitse lõpetamise toiming.

2. Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt sätestab RaKS § 89 lg 4, et

1. jaanuarini 2003 loetakse kindlustatud isikuga seaduse alusel võrdsustatud isikuks, kelle eest ei

maksta sotsiaalmaksu, ka kindlustatu ülalpeetav abikaasa. Eesti Haigekassa Kagu osakonna direktor

ei otsustanud kindlustuskaitset lõpetada, vaid saatis kaebajale informatiivse teate. Põhiseadusega ei

ole garanteeritud igaühe õigus igasugusele tasuta arstiabile. Ravikindlustuse lõppemine ei võta isikult

õigust tervise kaitsele, vaid see laieneb igaühele, kes viibib Eesti Vabariigi territooriumil. Tervise

kaitsega seonduvad õigused ja riigi kohustused võib jagada kolmeks: riigi kohustus astuda tervise

kaitsel preventiivseid samme, luua tervisekindlustussüsteem ning tagada igaühe õigus meditsiinilisele

abile. Johannes Toom on kantud juba aastataid tagasi tema poolt valitud perearsti nimistusse ja ta on

seal edasi ka pärast ravikindlustuse lõppemist, kusjuures perearst peab tagama tema nimistusse

kantud inimestele tervishoiuteenuse kättesaadavuse ning järjepidevuse.

3. Johannes Toom esitas apellatsioonkaebuse, milles ta taotles halduskohtu otsuse tühistamist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 23. mai 2003. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis kokkuvõttes järgmist:

1) halduskohus on rikkunud HKMS § 20 lg-s 2 sätestatut sellega, et kohtuistungi protokollis puudub

kaebuse esitaja seletuste juures tema allkiri. See pole aga kohtuotsuse tühistamise põhjuseks, sest

selline rikkumine ei saanud viia asja ebaõigele otsustamisele. Kohtuistungi protokollis asjaolude

kajastamata jätmine pole samuti kohtuotsuse tühistamise aluseks. Väidetavalt ebaõigesti protokollitu

ei omanud tähtsust asja lahendamisel;

2) RaKS § 89 lg 4 ei ole vastuolus Põhiseaduse §-ga 28. Põhiseaduses ei ole sätestatud, millistele

konkreetsetele kriteeriumidele peab vastama tervisekindlustussüsteem ning seetõttu ei saa ka väita, et

riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem on vastuolus Põhiseadusega. Kuigi tervisekindlustus on

solidaarne, ei tähenda see, et solidaarse tervisekindlustusega peavad olema kaetud kõik isikud.

Solidaarsus tähendab seda, et tervisekindlustusega peavad olema kaetud need isikud, kes ise ei ole

võimelised kindlustusmakseid maksma (nt pensioniealised, alaealised jms);

3) ebaõige on apellandi seisukoht, et kindlustuskaitse lõppemine piirab oluliselt tema vaba liikumist

Eestis ja arsti poole pöördumist. Meditsiiniline abi on reguleeritud Tervishoiuteenuste korraldamise

seadusega ning selle kohaselt on tagatud igaühe õigus vältimatule arstiabile, mis laieneb kõigile

inimestele, kes viibivad Eesti Vabariigi territooriumil;

4) asjakohased ei ole apellandi väited seoses Põhiseaduse §-dega 13, 27 ja 113. Vastavalt

Sotsiaalmaksuseaduse §-le 1 on sotsiaalmaks pensionikindlustuseks ja riiklikuks ravikindlustuseks

vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis, mis kuulub täitmisele seaduses

ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel. Seega näeb sotsiaalmaksu ette seadus ja tegemist ei ole

ebaseadusliku maksuga, nagu leiab apellant.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. J. Toomi kassatsioonkaebuses palutakse halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada.

Kassaator leiab kokkuvõttes järgmist:

1) kohtud pidid tuvastama Ravikindlustuse seaduse vastavuse Põhiseadusele. Ravikindlustusega

hõlmatud isikutega võrdsustatud isikute hulgas ei saa kehtestada tsensusi ega ealisi eeliseid. Seadus

võrdsustab kindlustatud isikuga ülalpeetava abikaasa, kellel puudub pensionieast kuni 5 aastat.

Tööpuuduse tingimustes ei leia krooniliste tervisehädadega isik tööd ka 15 aastat enne pensioniiga;

2) perearsti nimistusse kantud isiku eest perearstile nn pearaha maksmata jätmine kahjustab otseselt

perearsti seaduslikke õigusi ning piirab talle pandud haigusi ennetava tegevuse korraldamist.

Ringkonnakohus luges riigi kohustuseks preventiivse tervisekaitse ja meditsiinilise abi tagamise, kuid

jätab tähelepanuta häired selle finantseerimisel. Ringkonnakohus hindas vääralt ravikindlustusest

ilma jäänud isiku, kes saab olla ainult senise perearsti nimistus, liikumisvabadust Eestis töö otsimisel;

3) lepingulisele kindlustusmaksule on RaKS § 24 lg-s 3 määratud ebaproportsionaalselt suur

kindlustusmäär. Lepingulise kindlustuse minimaaltähtaeg on üks aasta, mis muudab võimatuks

tähtajaliste lepingutega tööleasumise;

4) ringkonnakohtu istungi protokoll ei vasta HKMS § 48 nõuetele, sest ei ole protokollitud seletusi ja

ütlusi, millel on tähtsust asja kassatsiooni korras läbivaatamisel. Protokolli koostamisel ei ole

juhindutud HKMS § 20 lg 2 nõuetest, et protokollitud ütlused tehakse istungil teatavaks ja esitatakse

allakirjutamiseks menetlusosalistele. Kaebuse esitaja täiendas kohtuistungil apellatsioonkaebust 7-

punktilise suulise põhjendusega. Selle ettekandmise ajal ei protokollitud midagi;

5) ringkonnakohus ei ole kuidagi motiveerinud, mis põhjusel ei ole otstarbekas menetlusse kaasata

õiguskantsleri institutsiooni, sest vaidlusalune seadusesäte ei käsitle ainult ühte isikut.

6. Eesti Haigekassa kirjalikus vastuses leitakse, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud.

Haigekassa leiab, et õigus tervise kaitsele on garanteeritud igaühele, kes viibib seaduslikult Eestis.

Kaebaja kohtuistungil antud seletused olid valdavalt asjasse mittepuutuvad ja seetõttu ei saanud

nende protokollimata jätmine kuidagi mõjutada kohtuotsuse õigsust.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohus leiab, et haldus- ja ringkonnakohus on liiga kitsalt mõistnud J. Toomi kaebuses esitatud

taotlusi ja jätnud välja selgitamata asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Kuna Riigikohus

kontrollib vaid seaduse õiget kohaldamist ja protsessinormidest kinnipidamist, puudub tal pädevus

tõendite uurimiseks ja faktiliste asjaolude tuvastamiseks. Seetõttu tuleb asi saata Tartu Halduskohtule

uueks arutamiseks. Asja uuel arutamisel tuleb selgitada, kas J. Toomil on õigus kindlustuskaitsele

Ravikindlustusseadusest tulenevalt ja kui ei ole, siis kas selline olukord on kooskõlas Põhiseadusega.

I

8. Ravikindlustusseaduse (RaKS) § 89 lg 4 sätestab: "Kuni 2003. aasta 1. jaanuarini loetakse

kindlustatud isikuga seaduse alusel võrdsustatud isikuks, kelle eest ei maksta sotsiaalmaksu, ka

kindlustatu ülalpeetav abikaasa."

Asja materjalidest nähtuvalt saatis Eesti Haigekassa J. Toomile 6. detsembril 2002 teate, et RaKS

§ 89 lg 4 alusel lõpeb tema kindlustuskaitse kindlustatud isiku ülalpeetava abikaasana alates

1. jaanuarist 2003. Haigekassa selgitas, et RaKS § 5 lg 2 p 3 kohaselt on õigus kindlustuskaitsele

ülalpeetaval abikaasal, kelle eest riik maksab sotsiaalmaksu Sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 6 lg 1 p 8

alusel. Teates märgiti, et kui J. Toomil on õigus ravikindlustusele sellel alusel, tuleb tal esitada taotlus

elukohajärgsele pensioniametile koos abielutunnistuse, isikut tõendava dokumendi, lapse

sünnitunnistuse ja ülalpeetava tööraamatuga.

SMS § 6 lg 1 p 8 kohaselt maksab riik sotsiaalmaksu RaKS § 5 lg 2 p-s 1, 2, 4 või 5 või lg-s 3

nimetatud isiku ülalpeetava abikaasa eest, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last või 8-aastast

last kuni esimese klassi lõpetamiseni või vähemalt kolme alla 16-aastast last ning kelle eest riik ei

maksa sotsiaalmaksu sama lõike punkti 1 alusel.

Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses palus J. Toom "peatada Eesti Haigekassa Kagu osakonna

otsuse täitmine tema suhtes kindlustuskaitse lõpetamise suhtes, tunnistada Põhiseadusele

mittevastavaks Haigekassa kindlustuskaitse lõpetamise toiming, jätta kohaldamata ja tunnistada

Põhiseadusele mittevastavaks Ravikindlustuse seadus ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetlus". Haigekassa toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamise taotlusest kaebuse esitaja

loobus (Tartu Halduskohtu protokoll, tl 15).

9. Kaebusest lähtuvalt arvas J. Toom, et tema kindlustuskaitse lõpetati Haigekassa otsusega. Kohtud

on leidnud õigesti, et Haigekassa otsusega ei olnud võimalik J. Toomi kindlustuskaitset lõpetada.

J. Toom oli kuni 1. jaanuarini 2003 kindlustatud isikuga võrdsustatud vahetult seaduse alusel (RaKS

§ 89 lg 4). Haigekassa teade ei olnud seega õigussuhteid reguleeriv haldusakt, vaid üksnes

informatiivse, seadust selgitava iseloomuga toiming. J. Toomi kindlustuskaitse võidi lõpetada vaid

seaduse alusel. Seadusemuudatuse peale esitatud kaebuse läbivaatamine ei ole halduskohtu

pädevuses.

Kohtud pidid kaebuse alusel selgitama välja J. Toomi kui õiguslike eriteadmisteta isiku tegeliku

eesmärgi kohtusse pöördumisel. J. Toomi tegelikule tahtele ei saanud vastata halduskohtu pädevusest

väljuva kaebuse esitamine.

Riigikohus leiab, et J. Toom pöördus halduskohtusse kaebusega selleks, et kontrollida Eesti

Haigekassa 6. detsembri 2002. a teate õiguspärasust, ja selleks, et selgitada, kas ta tegelikult on

ravikindlustusega hõlmatud. Selline kaebus on käsitatav liitkaebusena toimingu õigusvastasuse

(HKMS § 6 lg 3 p 1) ja avalik-õigusliku suhte kindlakstegemiseks (HKMS § 6 lg 3 p 3). Riigikohus

leiab, et J. Toomil on nende asjaolude väljaselgitamise suhtes põhjendatud huvi. Nendest faktidest

sõltuvad kassaatori subjektiivsed avalikud õigused Haigekassa suhtes. Sellest sõltub, kas kassaator

peab raviteenuste eest maksma ise või tekib see kohustus Haigekassal. Riigikohus leiab, et säärases

küsimuses põhjendatud huvi äranäitamiseks ei pea isik tõendama juba tekkinud vajadust raviteenuste

järele.

II

10. Teates on Haigekassa iseenesest õigesti selgitanud, et 1. jaanuaril 2003 lõppes ülalpeetavate

abikaasade kindlustuskaitse. See tulenes RaKS § 89 lg-st 4. Samuti asus Haigekassa oma teatega

põhjendatult täitma avaliku võimu kandja selgitamiskohustust (HMS § 36), viidates võimalusele, et

J. Toomil võib olla õigus kindlustuskaitsele tulenevalt sellest, et ta võib kasvatada alaealist last

(RaKS § 5 lg 2 p 3 ja SMS § 6 lg 1 p 8).

11. Selgitamiskohustuse täitmisega ei läinud Haigekassa aga lõpuni. Teates jäeti tähelepanuta, et

J. Toomi puhul võib esineda ka muid aluseid, millest võib tuleneda tema õigus kindlustuskaitsele.

Tulenevalt RaKS § 5 lg 2 p-st 3 ja SMS § 6 lg 1 p-st 6 loetakse kindlustatuga võrdsustatud isikuks

töötu abiraha saav isik. Kassaator on nii kaebuses kui ka hiljem kohtumenetluses korduvalt

osundanud asjaolule, et ta ei suuda leida tööd.

Haigekassa oleks pidanud J. Toomile selgitama RaKS § 5 lg 2 p-st 3 ja SMS § 6 lg 1 p-st 6 tulenevaid

võimalusi kindlustuskaitse saamiseks. Kohtud oleksid pidanud uurimisprintsiibist tulenevalt

kontrollima, kas J. Toomi puhul on täidetud nimetatud sätetest tulenevad eeldused kindlustuskaitse

saamiseks.

III

12. Kui kaebuses taotletakse vaieldava avalik-õigusliku suhte kindlakstegemist ja selle suhte on

lõpetanud seaduses sisalduv norm, siis on vastav norm vaidluse lahendamisel asjassepuutuv ning

kohus peab vajaduse korral kontrollima selle normi vastavust Põhiseadusele. Kui säärane norm on

põhiseadusevastane, tuleb see vastavalt PS § 15 lg-le 2 ja § 152 lg-le 1, samuti HKMS § 25 lg-le 5

kohaldamata jätta ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Kui vaidlusalust

avalik-õiguslikku suhet lõpetav õigusnorm jääb kohaldamata, siis on halduskohtul võimalik asja

sisulisel läbivaatamisel tuvastamiskaebus rahuldada ja suhte olemasolu kindlaks teha.

Käesoleval juhul on vaidlusaluseks avalik-õiguslikuks suhteks J. Toomi hõlmatus ravikindlustusega.

Kui kindlustuskaitse on lõppenud, tuleb käesolevas asjas kontrollida, kas see lõppes Põhiseadusega

kooskõlas oleva normi alusel. Töötu sotsiaalse kaitse seaduse (TSKS) § 6 lg 3 kohaselt makstakse

abiraha töötuna arveloleku ajal üldjuhul kuni 270 päeva. Ühelgi juhul ei pikene abiraha saamise

periood rohkem kui 180 päeva võrra. Seega on töötu staatusest tulenev õigus ravikindlustusele ajutine

ega välistaks vajadust hinnata RaKS § 89 lg 4 põhiseaduspärasust käesolevas asjas.

13. PS § 10 kohaselt tulenevad Eestis põhiõigused muuhulgas ka inimväärikuse ning sotsiaalse ja

demokraatliku õigusriigi põhimõttest. PS § 28 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Sama

paragrahvi 2. lõike esimene ja teine lause sätestavad: Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse,

töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra

sätestab seadus.

14. Kohtud leidsid õigesti, et Põhiseadus ei garanteeri igaühe õigust igasugusele tasuta arstiabile.

Õige on ka väide, et Põhiseaduses ei ole sätestatud, millistele konkreetsetele kriteeriumidele peab

vastama tervisekindlustussüsteem. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel nagu üldse sotsiaalsete

õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda

langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Riigikohus nõustub Ravikindlustuse seaduse eelnõu

seletuskirjas märgituga, et sotsiaalsete põhiõiguste täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik

olukord ning riik ei saa rohkem anda ja keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik võimeline on.

Väär on aga sellest järeldada, et riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem ei saa üldse olla

vastuolus Põhiseadusega. See muudaks PS § 28 sisutuks. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu

Ravikindlustuse seaduse eelnõu (914 SE) seletuskirjas toodud seisukohaga, et sotsiaalsed

põhiõigused on vaid riigi objektiivne kohustus, mida realiseeritakse vastavalt võimalustele ja

poliitilistele kokkulepetele, mitte aga kohtu kaudu. PS § 28 lg-s 1 on otsesõnu väljendatud põhiõiguse

adressaadi subjektiivne õigus ja PS § 15 lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse. Tervis

on oluline väärtus, ilma milleta ei ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine. See ei tähenda,

et iga isik saaks nõuda tasuta ja piiramatult kõiki tervishoiuteenuseid.

Seadusandja pädevuses on täpsemalt määrata, milles väljendub igaühe õigus tervise kaitsele, samuti

millist liiki abi ja millises ulatuses abi tuleb puuduse all kannatavale inimesele osutada. Seadusandjal

ei saa aga nende põhiõiguste kujundamisel olla piiramatut suvaõigust. Ta ei tohi põhiõiguste

kujundamisel jätta kaitse alt välja vastavate põhiõiguste tuuma ega piiritleda nende õiguste

kasutamise tingimusi ebamõistlike kriteeriumidega.

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et kindlustuskaitse lõppemine ei takista J. Toomi arsti poole

pöördumast, sest seadusega on tagatud iga Eesti Vabariigi territooriumil viibiva isiku õigus

vältimatule arstiabile.

Riigikohus leiab, et tervishoiuteenuse kasutamine, seega õigus tervise kaitsele võib olla takistatud ka

siis, kui seadus näeb ette tervishoiuteenuse eest tasumise kohustuse, kuid isikul puuduvad enda

tahtest sõltumatult vahendid tasu maksmiseks.

16. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 6 lg 1 ja § 16 lg 2 sätestavad, et igal Eesti

Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi ja kiirabiteenust. Sama

paragrahvi lõike 4 kohaselt tasutakse ravikindlustusega hõlmamata isikule osutatud vältimatu abi eest

riigieelarvest selleks ettenähtud vahenditest Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa vahel sõlmitud

lepingu alusel vastavalt Ravikindlustuse seadusele. TTKS § 5 kohaselt on vältimatu abi selle seaduse

tähenduses tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või

selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. TTKS § 16 lg 1

kohaselt on kiirabi ambulatoorne tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgituse

esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse.

Üldarstiabi, eriarstiabi ja õendusabi eest tasub ravikindlustusega hõlmamata isik ise (TTKS § 11 lg 2,

§ 23 lg 1 ja § 26 lg 2). Samuti ei ole RsKS § 41 lg 1 kohaselt kindlustamata isikule nähtud ette

ravimihüvitist ega § 63 lg 1 kohaselt hambaraviteenuse hüvitist.

17. Eelnevast nähtub, et tasuta tervishoiuteenuse osutamine on ravikindlustusega hõlmamata isikule

tagatud vaid juhtudel, mil isikut ähvardab surm või püsiva tervisekahjustuse tekkimine. Riigikohtu

halduskolleegium kahtleb, kas säärane põhiseadusliku tervisekaitseõiguse kujundamine on mõistlik ja

tagab tervisekaitsepõhiõiguse tuuma kaitse isikute puhul, kes ei leia jõukohast tööd enda tahtest

sõltumata. Iseäranis kaheldav on sellise piirangu mõistlikkus isiku puhul, kes ei leia tööd tulenevalt

rahapuuduse tõttu ravimata haigusest, mille ravikulud ei oleks riigi jaoks ebamõistlikult suured. Riigi

jaoks võib inimese töövõime taastamiseks vajaliku ravi rahastamine osutuda lõppkokkuvõttes

odavamaks kui talle sotsiaaltoetuse maksmine.

Ravikindlustust ei asenda ka TTKS §-s 53 sätestatud üldsõnaline võimalus rahastada

tervishoiuteenuste osutamist volikogu otsuse alusel valla- või linnaeelarvest. Sellise otsuse tegemise

materiaalõiguslikud eeldused ja otsuse tegemise kord ei ole seadusega reguleeritud. Laiaulatusliku

diskretsioonilisuse tõttu on see otsus kohtu poolt vaid väga piiratud ulatuses kontrollitav. Samuti ei

pruugi valla- või linnaeelarves olla ravikulude katmiseks raha.

18. Põhiseaduse § 28 lg-s 1 sätestatud õiguse kujundamisel peab seadusandja arvestama sama

paragrahvi teises lõikes sätestatud õigust riigi abile töövõimetuse ja puuduse korral. Samuti tuleb

arvestada ratifitseeritud välislepingute ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega.

ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste pakti (edaspidi Pakt - RT II 1993, 10/11, 13)

art 9 kohaselt tunnustavad lepinguosalised iga inimese õigust sotsiaalkindlustusele. Pakti art 12 lg 1

kohaselt on igal inimesel õigus maksimaalsele füüsilisele ja psüühilisele tervisele. Sama artikli lg 2

punkti (d) kohaselt peavad riigid selle õiguse täielikuks teostamiseks võtma tarvitusele samme, mis

on vajalikud, et luua tingimused, mis tagaksid kõigile arstiabi ja meditsiinilise hoolitsuse haiguse

korral. Pakti art 2 p 1 kohaselt tuleb riikidel paktis sisalduvate õiguste teostamiseks rakendada

maksimaalseid abinõusid olemasolevate ressursside piires.

Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (edaspidi Harta - RT II 2000, 15, 93) I osa määratleb

Harta lepingupoolte tegevuse eesmärgid. Need eesmärgid ei ole küll lepingupoolele otseselt

kohustuslikud, kuid on olulised Harta siduvate sätete, samuti PS § 28 lg 1 tõlgendamisel.

Harta I osa art 11 kinnitab, et igaühel on õigus saada osa mistahes abinõudest tulenevatest hüvedest,

mis võimaldavad tema tervise kaitse parimal võimalikul tasemel. Harta I osa art-s 12 tunnustatakse,

et kõigil töötajatel ja nende ülalpeetavatel on õigus sotsiaalkindlustusele. Harta I osa art-s 13

tunnustatakse, et kõigil piisavate elatusvahenditeta isikutel on õigus saada sotsiaal- ja meditsiiniabi.

Lepingupooltele on kohustuslikud Harta II osa sätted, millega lepingupool on end seotuks

tunnistanud. Harta II osa art 13 lg-te 1 ja 2 kohaselt kohustuvad lepingupooled tagama, et:

- iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige

sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi ning

haigestumise korral oma seisundile vastavat hooldust;

- tagama, et selline abi ei ahendaks selle saaja poliitilisi või sotsiaalseid õigusi.

Nende sätetega on Eesti Vabariik end Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta ratifitseerimise

seaduse § 2 p-s 13 seotuks tunnistanud.

19. Neist Põhiseaduse ja välislepingute sätetest ilmneb, et enda tahtest sõltumatult tööd mitteleidvale

ja puudust kannatavale isikule peab olema tagatud teatud määral raviteenuste kättesaadavus ja raviks

vajalike hüvitiste maksmine. Tööd mitteleidva isiku ravikindlustus ei pea olema tagatud samal määral

kui isikutel, kelle eest makstakse sotsiaalmaksu. Kuid vahe ei või olla ebaproportsionaalselt suur.

Kannatused ja piirangud teiste põhiõiguste kasutamisel, mida inimene peab taluma ravimata haiguse

tõttu, ei tohi olla ebaproportsionaalsed. PS § 28 lg 1 hõlmab ka õiguse kahjustatud tervise

taastamisele, kui see on meditsiiniliselt võimalik ja vastab riigi rahalistele võimalustele.

Harta II osa art 12 lg 3 kohaselt kohustuvad lepingupooled püüdma järk-järgult tõsta

sotsiaalkindlustuse taset. Seega ei ole harta eesmärgiga kooskõlas olulise hulga seni ravikindlustusega

hõlmatud isikute ilmajätmine ravikindlustusest, kui neil puuduvad vahendid end ise kindlustada.

Riigikohtu arvates ei välista Harta ravikindlustuse vahendite õiglasema jaotamise nimel teatud isikute

kindlustatuse lõpetamist. Kuid tagajärjed, mida kindlustuse lõpetamine isikule tekitab, ei tohi olla

ebaproportsionaalselt rasked võrreldes kasuga, mida saavad ravikindlustuse vahendite ümberjagamise

tulemusena võitvad isikud. Samuti peab ravikindlustusega hõlmatud isikute hulga vähendamine,

tuginedes vaid riigi piiratud rahalistele võimalustele, olema põhjendatud kas rahaliste vahendite

vähenemisega või vajadusega kasutada olemasolevat raha mõnel kaalukamal otstarbel. Silmas tuleb

pidada, et kuni 1. jaanuarini 2003 suutis riik kindlustatud isikute mittetöötavatele abikaasadele

ravikindlustust tagada.

20. Ringkonnakohus viitab õigustatult põhimõttele, et solidaarne tervisekindlustus tähendab seda, et

kindlustusega peavad olema kaetud isikud, kes ei ole ise võimelised kindlustusmakseid maksma.

Ebamõistlik oleks aga arvata, et see isikute ring piirdub vaid pensioni- ja alaealistega. Siia hulka on

loogiline arvata ka isikud, kes enda tahtest sõltumata ei leia jõukohast tööd ja kes pole

põhjendamatult keeldunud pakutavast tööst. Ringkonnakohus pole selgitanud, kas J. Toom on ise

võimeline kindlustusmakseid maksma ja raviteenuste eest tasuma.

Ravikindlustuse seaduse eelnõu seletuskirjast ja eelnõu arutelude stenogrammidest nähtub, et

seadusandja soovis vältida riigi poolt töövõimeliste isikute ravikindlustuskulude kandmist. Sellega

soovis seadusandja motiveerida töövõimelisi isikuid tööle asuma. Seletuskirjast ja stenogrammidest

ei nähtu aga, et seadusandja oleks arvestanud, et lisaks isikutele, kes ei soovi tööle asuda, on ka

isikuid, kes ei leia jõukohast tööd. Arvestada tuleb ka seda, et Harta I osa art 12 kohaselt on Harta

eesmärk anda täiendavad garantiid töötavate isikute ülalpeetavatele.

IV

21. Kuna asjas tõusetuvad põhimõttelist laadi konstitutsiooniõiguslikud probleemid, võib HKMS § 94

ja TsMS § 84 lg 3 kohaselt olla edasises menetluses vajalik kaaluda J. Toomile õigusabi andmist riigi

kulul.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann