3-2-1-121-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-121-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. november 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu

Kohtuasi

Edur Pärna hagi OÜ Jäneda Puit vastu kasutamata

puhkuse hüvitise väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. mai 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/509/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Jäneda Puit kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

13. oktoober 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

13. mai 2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo Concordia Pirita OÜ-le

12. juunil 2003. a OÜ Jäneda Puit kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 268 (kakssada kuuskümmend kaheksa)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Edur Pärna oli 7. juunist 1999. a OÜ Jäneda Puit juhatuse liige. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid

E. Pärna ja OÜ Jäneda Puit 1. juulil 1999. a lepingu, mille kohaselt oli hagejale ette nähtud igakuine

(töö)tasu ja puhkus 28 kalendripäeva. Lepingut on pooled täitnud. Leping lõpetati 15. novembril

2000. a. 22. novembril 2000. a sõlmisid pooled kokkuleppe, millega kostja kohustus maksma

hagejale 2000. a oktoobri töötasu hiljemalt 1. detsembril 2000. a ning 2000. a novembri töötasu ja 24

päeva puhkusetasu hiljemalt 22. detsembril 2000. a. Kostja ei ole hagejale puhkuse hüvitist maksnud.

Hageja palus kostjalt välja mõista puhkuse hüvitise 26 727 krooni 35 senti.

2. Vastuses hagiavaldusele kostja hagi ei tunnistanud. 1. juulil 1999. a lepingu sõlmimisel esindas

hageja samaaegselt ka osaühingut. ÄS § 180 lg 7 kohaselt oli juhatuse liikmele tasu maksmiseks vaja

osanike otsust. Sellist otsust kohtule ei esitatud ja kostjale teadaolevalt ei ole sellist otsust ka tehtud.

1. juulil 1999. a. leping ei näinud kasutamata puhkuse hüvitise maksmist ette. Hageja nõue ei põhine

seadusel. Äriühingu ja tema juhatuse liikme vahel sõlmitud leping on oma olemuselt käsund. TsK

§ 394 lg 2 ja § 398 lg 2 kohaselt tuleb tasu maksmine volinikule reguleerida lepinguga. 17. aprillil

2000. a jõustunud ÄS § 168 lg 1 punkti 10 muudatuse kohaselt anti juhatuse liikmega tehingu

tegemine ja selles tehingus osaühingu esindaja määramine osanike pädevusse. Hageja ei ole esitanud

tõendit selle kohta, et 22. novembri 2000. a kokkulepe oleks sõlmitud osanike otsuse alusel või et

osanikud oleksid selle tehingu hiljem heaks kiitnud. Seega on kokkulepe tühine.

3. Järva Maakohtu 27. jaanuari 2003. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohus mõistis hagejalt

riigituludesse välja kohtukulu 27 krooni 90 senti ja kostja kasuks 1300 krooni õigusabikulu.

4. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli hageja kuni 6. detsembrini 2000. a OÜ Jäneda Puit juhatuse

ainuke liige. 1. juulil 1999. a sõlmis hageja iseendaga töölepingu, mis lõpetati 15. novembril 2000. a.

ÄS § 180 lg 7 kohaselt võib juhatuse liikmele maksta tema ülesannetele ja osaühingu majanduslikule

olukorrale vastavat tasu, mille suurus ja maksmise kord määratakse osanike otsusega, nõukogu

olemasolul aga nõukogu otsusega. Kohtule ei ole esitatud osanike või nõukogu otsust juhatuse

liikmele tasu maksmise kohta. ÄS § 184 lg 3 järgi võib osanike otsusel või nõukogu juhatuse liikme

sõltumata põhjusest tagasi kutsuda. Juhatuse liikmega sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja

kohustused lõpevad vastavalt lepingule. Kostja on kinnitanud, et vaatamata töölepingu tühisusele, on

ta otsustanud hagejale tasu maksta. Kostja on maksnud hagejale tasu ja andnud puhkust.

5. Osaühingu juhatuse liikmele ei laiene töölepingu, puhkuse- ega palgaseadus. Hüvitise maksmisega

kasutamata puhkuse eest ei ole kostja osanik nõustunud. Kui äriseadustik sätestab tasu maksmise

osanike otsuse alusel, siis ei saa kohus kohustada osanikku maksma seda, mis ei tulene seadusest.

6. Asjakohane ei ole hageja viide hageja ja juhatuse uue liikme kokkuleppele ning osanike või

nõukogu heakskiidule ja majandusaasta aruande tõrgeteta kinnitamisele. 22. novembri 2000. a

kokkuleppe sõlmimisel oli hageja veel juhatuse liige. Äriregistri B-osa registrikaardi muudatuste

kanne on tehtud 6. detsembril 2000. a. Kokkuleppele on alla kirjutanud kostja esindaja E. Kukk.

Samuti ei ole esitatud osanike või nõukogu otsust, mis lubaks väidetaval uuel juhatuse liikmel

juhatuse liiget tasustada. Tõendamata on ka osaniku või nõukogu heakskiit või rahulolu

majandustegevuse aasta aruandega.

RINGKONNAKOHTU LAHEND JA PÕHJENDUSED

7. Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2003. a otsusega maakohtu otsus tühistati. Uue otsusega mõisteti

OÜ-lt Jäneda Puit E. Pärna kasuks välja kasutamata puhkuse hüvitis 26 727 krooni 35 senti ja

kohtukulu 4200 krooni ning riigituludesse kohtukulu 27 krooni 90 senti.

8. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud pooltel esimese astme kohtu menetluses

vaidlust selle üle, et hageja oli kostja juhatuse liige ning temaga 1. juulil 1999. a. sõlmitud lepingut

tuleb käsitleda kui juhatuse liikmega sõlmitud lepingut. Pärast hageja poolt hagi aluse täpsustamist ei

tuginenud kostja enam väitele nagu ei oleks 1. juuli lepingut sõlmitud osanike otsuse alusel, nagu

oleks hageja selle lepingu sõlminud iseendaga, nagu tuleks seda lepingut pidada tühiseks või nagu ei

olekski niisugust lepingut olemas. Pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et 1. juuli 1999. a. lepingus

kokkulepitu on neile siduv. Kostja leidis vaid, et nimetatud leping ei näinud ette hagejale kasutamata

puhkuse kompensatsiooni maksmist. TsMS § 229 lõikest 2 tulenevalt ei võinud maakohus otsust

rajada asjaoludele, mida pooled ise asja läbivaatamisel ei esitanud.

9. Pooled ei vaidle selle üle, et 22. novembril 2000. a sõlmisid kostja juhatuse uus liige E. Kukk ja

hageja, kes selleks ajaks oli juhatuse liikmest tagasi kutsutud, kirjaliku kokkuleppe, mille kohaselt

kostja kohustus maksma hagejale muuhulgas kasutamata puhkuse kompensatsiooni 24 puhkusepäeva

eest. Seega ei võinud maakohus TsMS § 229 lg-st 2 tulenevalt rajada otsust asjaolule nagu oleks

hageja kokkuleppe sõlmimise ajal olnud veel juhatuse liige ning nagu ei oleks E. Kuke juhatuse

liikmeks olek sel ajal tõendatud.

10. Hageja tugines oma nõudes 22. novembri 2000. a. kokkuleppele. Kostja leidis, et tegemist on

volituseta tehtud tehinguga, kuna osanikud ei olnud E. Kukke kooskõlas ÄS § 168 lg 1 p-ga 10

hagejaga tehingu tegemiseks kostja esindajaks määranud. Muudel alustel kostja vaidlusalust lepingut

ei vaidlustanud. ÄS § 168 lg 1 p 10 ei ole vaidluses kohaldatav. Kuna hageja ei

olnud 22. novembril 2000. a enam kostja juhatuse liige, ei vajanud uus juhatuse liige hagejaga

tehingu tegemiseks äriühingult erivolitust (osanike otsust). 22. novembri 2000. a kokkulepe ei ole

volituseta tehtud tehing.

11. 22. novembri 2000. a kokkuleppes on kostja tunnistanud oma kohustust maksta hagejale 24

puhkusepäeva tasu. Tegemist on kostja rahalise kohustuse kohta antud võlatunnistusega, millest

tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 58 lg 1 järgi tekkisid pooltel tsiviilõigused ja "kohustused.

Nimetatud kokkulepet ei ole kostja vaidlustanud.

12. TsK § 272 lg 4 kohaselt peab laenulepingus olema märgitud selle rahaline maksumus. Kuna

22. novembri 2000. a kokkuleppes ei ole kostja rahalise kohustuse suurust sõnaselgelt märgitud, siis

ei saa nimetatud kokkulepet pidada TsK § 272 lg-s 3 nimetatud laenulepinguks. Samas ei ole pooltel

vaidlust selle üle, et kokkuleppes märgitud 24 puhkusepäeva eest oleks hagejal õigus saada 26 727

krooni 35 senti. Poolte kokkulepe on TsK § 272 lg-s 3 sätestatud laenulepingule sarnane leping

(poolte varasem õigussuhe on vormistatud võlatunnistuses, millega kostja on võtnud varalise

kohustuse), millele on võimalik kohaldada analoogiat laenulepingu kohta sätestatuga. Analoogia

põhjal TsK § 276 lg-ga 1 on kostjal võimalik vabaneda 22. novembri 2000. a kokkuleppes märgitud

kohustusest, kui ta tõendab, et tal tegelikult võlatunnistuses märgitud kohustust ei tekkinud. Kostja ei

ole seda tõendanud.

13. Kostja leidis, et kuna 1. juuli 1999. a. lepingus ei olnud kasutamata puhkuse eest rahalise hüvitise

maksmises sõnaselgelt kokku lepitud, siis ei olnud hagejal niisugusele hüvitisele õigust.

Ringkonnakohus leidis, et hageja õigusest korralisele tasustatavale puhkusele tuleneb ka tema õigus

saada hüvitist väljateenitud, kuid kasutamata puhkuse eest, isegi kui niisugust õigust ei ole lepingus

sõnaselgelt kokku lepitud. Asjaolust, et kostja hagejaga 22. novembri 2000. a kokkuleppe sõlmis,

tuleneb, et ka kostja pooltevahelist varasemat lepingut just sel viisil tõlgendas. Mingeid asjaolusid,

mis välistaksid kostja kohustuse, ei ole kostja esile toonud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

15. Kostja on seisukohal, et ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et hagejal oli õigus saada hüvitist

kasutamata puhkuse eest, olgugi et otsest kokkulepet selle kohta ei olnud. Juhatuse liikme ja

äriühingu vaheline leping on käsund. Tasu maksmist volinikule reguleerib TsK § 394 lg 2, mille

kohaselt on tasu maksmine volitaja kohustus, kui see on lepinguga ette nähtud. 1. juuli 1999. a leping

sisaldab kokkulepet puhkuse osas, kuid ei näe ette kasutamata puhkuse rahalist hüvitamist.

Ringkonnakohus ei ole nimetanud, millise seaduse alusel saab kasutamata puhkust rahaliselt hinnata

ja see kuulub hüvitamisele. Ringkonnakohtu otsusest võib järeldada, et kohus on kohaldanud

analoogiat tööõigusega. Tööõiguse põhimõtteid ei saa käsundile kohaldada.

16. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et 22. novembri 2000. a kokkulepe oli võlatunnistus.

Võlatunnistus tsiviilkoodeksi tähenduses tulenes TsK § 272 lg-st 3, mis sätestas võla vormistamise

laenuna. Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kohaldamisele ei kuulu ÄS § 168 lg 1

p 10. Nõude aluseks oli juhatuse liikmega sõlmitud leping. Isegi kui 22. novembri 2000. a

kokkuleppe oli kehtiv, oli tegemist varasema lepingu muutmisega, mitte uue lepinguga. Kuna

varasem leping oli juhatuse liikmega sõlmitud käsund, siis ka selle muutmine sai toimuda üksnes

samas korras nagu kokkuleppe sõlmimine - osanike otsuse alusel. Ringkonnakohus on jätnud

tähelepanuta ÄS § 180 lg 7, mille kohaselt määratakse juhatuse liikme tasu osanike otsusega.

Kasutamata puhkuse eest rahalise hüvitise maksmine on juhatuse liikmele makstav tasu. Kuna

osaühingu osanikud seda ei otsustanud, siis ei ole juhatuse liikmel õigust sellist hüvitist saada

ja 22. novembri 2000. a kokkulepe on tühine.

17. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et kostja loobus peale hagi aluse täpsustamist oma

vastuväidetest seoses 1. juuli 1999. a lepingu sõlmimise asjaolude ja kehtivusega. Kostja ei esitanud

kohtule avaldust oma väidetest loobumiseks. Ringkonnakohus on tõlgendanud kostja väiteid

ebaõigesti ja jätnud osa neist alusetult kõrvale. Ringkonnakohus rikkus sellega TsMS § 330 lg-s 4

sätestatut.

18. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks

ning vaidles kaebuse väidetele vastu.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

20. Ringkonnakohtu otsus ei vasta kohtuotsusele esitatavatele nõuetele. Ringkonnakohus on otsuses

märkinud järgmist: "Pärast hageja poolt hagi aluse täpsustamist ei tuginenud kostja enam väitele nagu

ei oleks 1. juuli lepingut sõlmitud osanike otsuse alusel, nagu oleks hageja selle lepingu sõlminud

iseendaga, nagu tuleks seda lepingut pidada tühiseks või nagu ei olekski niisugust lepingut olemas.

Pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et 1. juuli 1999. a lepingus kokkulepitu on neile siduv. Kostja leidis

vaid, et nimetatud leping ei näinud ette hagejale kasutamata puhkuse kompensatsiooni maksmist."

Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et pooltel ei olnud 1. juuli 1999. a lepingu kehtivuse üle

vaidlust. Kostja on vastu vaielnud nii lepingu kehtivusele kui ka sellele, et kasutamata puhkuse

hüvitamiseks oli pooltel kokkulepe. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole kostja loobunud ühestki

esialgsele hagiavaldusele (maakohtu toimik lk 22-23) ega ka hagi aluse muutmise avaldusele esitatud

vastuväitest (maakohtu toimik lk 32-33).

21. TsMS § 227 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kuna ringkonnakohus

tühistas esimese astme kohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega hagi rahuldas, siis pidi

ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 330 lg-st 4 vastama ka kõigile kostja vastuväidetele, mida ta

hagile esitas. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda õiguslik hinnang kostja väidetele 1. juuli 1999. a

lepingu tühisuse kohta, sh väitele lepingu tühisuse kohta ÄS § 168 lg 1 p-s 10 ettenähtud osanike

otsuse puudumise tõttu.

22. Ringkonnakohus on leidnud, et 22. novembri 2000. a kokkulepe on kostja rahalise kohustuse

kohta antud võlatunnistus ehk TsK § 272 lg-s 3 sätestatud laenulepingule sarnane leping. TsK § 272

lg 3 võimaldab pooltel iga võlga vormistada laenulepinguna. Sellisel juhul kohaldatakse laenu

reguleerivaid sätteid.

23. Kostjal on 22. novembri 2000. a kokkuleppes märgitud kohustusest võimalik vabaneda, kui ta

tõendab, et võlatunnistuses märgitud kohustust ei tekkinud. Ringkonnakohtu arvates kostja seda ei

tõendanud. Lugedes 22. novembri 2000. a kokkuleppe võlatunnistuseks, pidi ringkonnakohus

kontrollima, kas osaühingul oli hageja ees kohustus - võlg, mida ümber vormistada laenuks. Selleks

pidi kohus hindama ka 1. juuli 1999. a lepingut, sest kostja üheks vastuväiteks on olnud kogu

menetluse kestel see, et tal ei olnud hagejale puhkusehüvitise maksmise kohustust. Ringkonnakohus

on jätnud kostja need väited tähelepanuta. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus

kontrollima, kas 1. juuli 1999. a lepingust tekkis kostjale kohustusi. Juhul, kui 1. juuli 1999. a leping

ei kehti ÄS § 168 lg 1 p 10 rikkumise tõttu, ei saanud kostjal tekkida kohustusi hageja ees, sh

kohustust anda puhkust ja kompenseerida kasutamata jäänud puhkust.

24. Ringkonnakohus märkis iseenesest õigesti, et kui juhatuse liige sõlmib kokkuleppe isikuga, kes ei

ole enam sama osaühingu juhatuse liige, ei ole selleks vaja ÄS § 168 lg 1 p-s 10 ettenähtud osanike

otsust. Kui aga 1. juuli 1999. a kokkulepe ei näinud ette juhatuse liikmele kasutamata puhkuse eest

hüvitise maksmist, oli puhkusehüvitise maksmise kohustuse tunnistamiseks vaja osanike otsust.

J. Odar, L. Laarmaa, T. Tampuu