3-2-1-108-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-108-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. november 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks ja J. Luik

Kohtuasi

AS Eesti Ühispank hagi AS Vitax-T vastu 24 177 krooni

nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. mai 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/276/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Eesti Ühispank kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

6. oktoober 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

2. mai 2003. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Aare Raigi Advokaadibüroole 2. juunil 2003. a

tasutud kautsjon 242 (kakssada nelikümmend kaks)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Eesti Ühispank ja AS Vitax-T sõlmisid 15. jaanuaril 1996. a kaupmehelepingu (edaspidi

leping), millega AS Eesti Ühispank võimaldas AS-l Vitax-T kasutada temale kuuluvas kaupluses

rahaliste tehingute teostamiseks elektroonilist makseterminali. 31. oktoobril 1996. a teostas AS Vitax-

T tehingu välisriigi kodanikule kuulunud Eurocard maksekaardiga nr 5413090984230177 summas 49

850 krooni. AS Eesti Ühispank kandis 4. novembril 1996. a nimetatud summa AS-le Vitax-T üle ning

pidi selle tagasi saama maksekaardi väljastanud pangalt Soome Pankade Kaardikeskuse kaudu.

Soome Pankade Kaardikeskus teatas 29. novembril 1996. a AS-le Eesti Ühispank, et AS Vitax-T

kaupluses teostati tehing võltsitud maksekaardiga, kuna kaardi valdaja ei ole sellist tehingut teinud.

2. Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus AS Eesti Ühispank AS-lt Vitax-T välja mõista lepingu

tingimuste rikkumisest tekkinud kahju, mis pärast tasaarveldust on 24 177 krooni 25 senti. Lepingu

p 4.2 järgi oli kostja kohustatud enne tehingu teostamist identifitseerima kaardi esitaja tema passi või

mõne muu dokumendi alusel, saamaks kinnitust, et kaardi esitab kaardi valdaja. Kriminaalasja

materjalidest nähtuvalt ei ole kostja identifitseerinud kaardi valdajat nõuetekohaselt. Tunnistaja

ülekuulamise protokolli kohaselt väidab kostja töötaja, et võrdles passipilti tehingu teinud isiku näoga

ning erinevusi ei tuvastanud. Hageja leidis, et tehingu teinud isiku välise sarnasuse tuvastamist ei saa

pidada kliendi identifitseerimiseks, sest lepingu järgi tuleb kontrollida ka allkirjade samasust

maksekaardil, isikuttõendavas dokumendis ja maksekviitungil.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Väljaõppel kinnitati, et müügiterminal trükib välja hoiatuse, kui

tegemist on numbrite erinevusega kviitungil ja kaardil. Vaidlusalusel juhul ei trükkinud

makseterminal mingisugust hoiatust. Kostja ei ole lepingut rikkunud, kuna ta toimis vastavalt lepingu

p-le 4.2. Seda kinnitab ka allkirja ja numbri olemasolu kviitungil. Kaardil olnud allkiri oli sarnane

kviitungi allkirjaga ning passi esitas just see isik, kelle pilt seal oli.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis AS-lt Vitax-T välja 6000 krooni. Lepingu

p 4.2 kohaselt oli kostja kohustatud enne tehingu sooritamist identifitseerima kaardi esitaja tema passi

või muu dokumendi alusel, saamaks kinnitust, et kaardi esitab kaardi valdaja. Kliendi

identifitseerimata jätmise korral kannab riski kostja. Lepingu p-de 5.1.5 ja 5.1.6 kohaselt ei vii kostja

tehingut lõpule, kui kaardil puudub selleks ettenähtud kohal allkiri või kaardi esitaja allkiri

maksedokumendil ei lähe kokku allkirjaga kaardil.

Soome Pankade Kaardikeskuse AS faksi kohaselt oli maksekaart, millega kostja kauplusest 49 850

krooni eest kaupa osteti, võltsitud. Maksekaardi number oli 5413090984230177. Kviitungi kohaselt

on kaardi numbriks aga 5413090984320177. Need numbrid erinevad kahe numbri võrra. Numbrite

võrdlemine tähendab kohtu hinnangul maksekaardi turvatunnuste jälgimist, mille täitmise kohustus

tuleneb lepingu p-st 4.1. Vaatamata Pankade Kaardikeskuse AS vaidlusalusele juhtumile eelnenud

hoiatusele, ei võrrelnud kostja numbreid, jättes käibes vajaliku hoole järgimata. Seega rikkus kostja

lepingu täitmisele esitatavaid tavalisi nõudeid. Eelnimetatud turvameetme järgimata jätmine

võimaldas võltsitud maksekaarti kasutada ja on seega hageja vara kaotsiminekuga kausaalses seoses.

Kahju suuruse osas pooltel vaidlust ei olnud.

Lepingu p 4.2 kohaselt kannab kaardi esitaja identifitseerimata jätmise korral riski kostja. Hageja

tõlgenduse kohaselt vastutab kostja üksnes juhul, kui identifitseerimise nõudeid rikuti. Kriminaalasja

materjalidest ei järeldu, et tehingu sõlmimisel kasutati S. Bogdanova passi. Kriminaalasja

eeluurimine peatati, kuna isik, kes võltsitud maksekaardiga kaupa ostis, jäi tuvastamata. Seega ei

olnud müüjal võimalik kviitungile antud allkirja passis oleva allkirjaga võrrelda. Samuti ei leidnud

kinnitust asjaolu, et kostja jättis kaardi valdaja isiku nõuetekohaselt identifitseerimata.

Kohus pidas õigeks vähendada TsK § 229 lg 1 alusel kostja vastutust, kuna tõenditest ei järeldunud,

et hageja on täitnud müüjate koolituse korraldamise kohustust. Pealegi teavitas kostjat numbrite

võrdlemise vajadusest Pankade Kaardikeskuse AS, mitte hageja. Paralleelne turvameede (terminali

hoiatus) ei toiminud. Kaardi valdaja isiku tuvastamisel ei rikutud lepingu nõudeid.

RINGKONNAKOHTU LAHEND JA PÕHJENDUSED

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse tõendite ebaõige hindamise tõttu.

Ringkonnakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on Soome Kaardikeskuse (Luottokunta) faksi ja kirja järgi võltsitud

maksekaardi numbriks 5413090984320177, mitte 5413090984230177, nagu märkis otsuses

linnakohus. Maksekviitungil on kaardi numbriks samuti 5413090984320177. Seega ei erine

maksekviitungi ja ostul kasutatud maksekaardi numbrid ning kohus tegi ebaõige järelduse, et kostja

rikkus vajaliku hoolsuse järgimata jätmisega lepingu täitmisele esitatavaid tavalisi nõudeid.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu järeldusega, et kostja ei ole tehingu teostamisel rikkunud

lepingu p-st 4.2 tulenevat kaardi esitaja identifitseerimiskohustust. Maksekviitungil on kaardi

esitanud isiku allkiri ja märgitud passi number. Kuna tõendatud ei ole, et tehingu tegemisel kasutati

S. Bogdanova passi, ei saa tuvastada kostjapoolset lepingu rikkumist selle põhjal, et kviitungil olev

allkiri erineb S. Bogdanova passis olevast allkirjast. Kviitungil olevat allkirja ei ole võimalik võrrelda

ostu sooritamisel tegelikult esitatud passis olnud allkirjaga ja kasutatud maksekaardi allkirjaga, sest

neid ei ole esitatud. Lepingust ei tulene, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest ka siis, kui

tehing sooritati võltsitud isikut tõendavat dokumenti ja maksekaarti kasutades.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja arvates ei ole ringkonnakohus otsuse tegemisel

olulisel määral järginud protsessiõiguse norme ega ole õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme.

Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja linnakohtu otsuse muu hulgas põhjusel, et toimikus puuduvad

tõendid, mis kinnitaksid, et kostja teostas tehingu nõuetekohaselt ja identifitseeris tehingu teinud

isiku. Apellatsioonkaebuses märkis hageja, et kostja ei kontrollinud allkirjade samasust ning rikkus

sellega lepingut kaardi esitaja identifitseerimise osas. Vaidlustatud ringkonnakohtu otsuses on aga

leitud, et nimetatud allkirju ei saanud võrrelda, kuna S. Bogdanova passi ei kasutatud. Sellise

järelduse alusel ei ole võimalik kontrollida, mil viisil kujunes kohtu veendumus tõendite hindamise

käigus. Seetõttu ei vasta ringkonnakohtu otsus selles osas TsMS § 330 lg 4 nõuetele ning kohus ei ole

kontrollitaval viisil järginud TsMS § 95 lg-st 1 tulenevat tõendite vaba hindamise põhimõtet.

TsMS § 330 lg 6 kohaselt peab ringkonnakohus otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele.

Apellatsioonkaebuses märkis hageja, et kostja ei kontrollinud allkirjade samasust ning on sellega

rikkunud lepingut. Kohus ei hinnanud TsK §-st 227 tulenevat kostja kohustust tõendada, et ta täitis

kohustist nõuetekohaselt ja tal puudub süü.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

8. Kohtud on tuvastanud, et 31. oktoobril 1996 tehti tehing võltsitud maksekaardiga. Pooled

vaidlevad selle üle, kas märgitud tehingu teostamisel täitis kostja kaupmehelepingus ettenähtud

kaardi esitaja identifitseerimiskohustust. Pooltevahelise lepingu p 4.2 kohaselt oli kostja kohustatud

enne tehingu teostamist identifitseerima kaardi esitaja tema passi või mõne muu dokumendi alusel

saamaks kinnitust, et kaardi esitab kaardi valdaja. Kaardi esitaja identifitseerimata jätmise korral

kannab riski kostja. Apellatsioonikohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt luges kohus

identifitseerimiskohustuse täidetuks sellega, et maksekviitungile on märgitud passi number ja kaardi

esitaja allkiri. Otsuse järgi ei tulene lepingust, et kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest ka siis,

kui tehing tehti võltsitud isikut tõendavat dokumenti ja maksekaarti kasutades.

9. Hageja põhjendas oma nõuet ka sellega, et tehingu teostanud isiku välise sarnasuse tuvastamist ei

saa pidada kliendi identifitseerimiseks, sest kaupmehelepingu järgi tuleb kontrollida ka allkirjade

samasust maksekaardil, isikut tõendavas dokumendis ja maksekviitungil. Linnakohus seda otsuse

põhjendavas osas ei käsitle. Apellatsioonkaebuse p-s 2.4 kordab hageja seda põhjendust.

Apellatsioonikohus jättis hageja põhjendusele vastamata.

Ringkonnakohus on TsMS § 330 lg 6 järgi kohustatud vastama apellatsioonkaebuse väidetele.

Ringkonnakohus ei vastanud hageja apellatsioonkaebuse väitele, et lepingu rikkumine seisnes just

selles, et kostja ei kontrollinud allkirjade samasust maksekaardil, isikut tõendavas dokumendis ja

maksekviitungil.

L. Laarmaa, H. Jõks, J. Luik