3-2-1-132-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-132-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. november 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu

Kohtuasi

Soome Vabariigi hagi Soome Keskkonnakeskuse (Suomen

Ympäristökeskus) kaudu ERGO Kindlustuse AS vastu

1 659 657 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. juuni 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/427/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Soome Vabariigi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

27. oktoober 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. juuni

2003. a otsust ja mõista täiendavalt ERGO Kindlustuse AS-lt

välja Soome Vabariigi (Soome Keskkonnakeskuse kaudu)

kasuks kohtukulu 78 676 (seitsekümmend kaheksa tuhat

kuussada kuuskümmend kuus) krooni. Muus osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Soome Vabariigi kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Sorainen Law Offices

21. juulil 2003. a Soome Vabariigi kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 796 (seitsesada üheksakümmend kuus)

krooni 58 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Soome Keskkonnakeskus (Suomen Ympäristökeskus) esitas 30. märtsil 2001. a Tallinna

Linnakohtule hagi, milles nõudis ERGO Kindlustuse AS-lt (hagi esitamise ajal ärinimi BICO - LEKS

KINDLUSTUSE AS) 1 500 000 krooni maksmist. 24. jaanuaril 2001. a suurendas hageja oma nõuet

ja palus täiendavalt kostjalt välja mõista viivisena 159 657 krooni.

2. Hagi kohaselt tulenes nõue kostja õiguseellase Leks Kindlustuse AS 24. juulil 1997. a

nõudegarantiiga nr 56045 võetud maksekohustuse täitmisest. Nõudegarantiiga võttis kostja endale

maksekohustuse tagada riikidevahelist jäätmevedu reguleerivatest õigusaktidest tulenevalt jäätmete

transpordiga Eestist Soome seotud kulutused juhul, kui jäätmed tuleb tagastada lähteriiki. Hageja

vajas sellist kostjapoolset garantiid tulenevalt ÜRO 1989. a "Ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja

nende kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsioonist" ja selle alusel vastu võetud Euroopa Ühenduse

Nõukogu 1. veebruari 1993. a määruse nr 259/93 art 27 lõikest 1. Hageja arvates on 24. juulil 1997. a

allkirjastatud nõudegarantii (first demand guarantee) rahvusvaheliselt tuntud tehing. Nõudegarantii

on tehingust tulenev abstraktne iseseisev maksekohustus, mille tunnuseks on täielik sõltumatus selle

aluseks olevast põhikohustusest ning garantiiandja ja põhikohustuse poolte vahelistest suhetest.

Kostja kui litsentseeritud kindlustusselts pidi olema teadlik nõudegarantii olemusest ja tingimustest.

Garantii oli antud jäätmevedajate - Soome äriühingu Lupenord OY ja Eesti äriühingu OÜ

SOREMAR (varem AS Soremar) - kohustuste katteks ning sellega võttis kostja endale kohustuse

hageja esimesel kirjalikul nõudmisel maksta hagejale summa, mis kokku ei ületa 1 500 000 Eesti

krooni. Garantii kehtis 4. aprillini 1999. a. 30. juunil 1998. a esitas hageja kostjale raha

väljamaksmise nõude, mida kostja keeldus täitmast. Viivise arvutas hageja ENSV tsiviilkoodeksi

(TsK) alusel arvestusega 3% aastas.

3. Kostja vastuväidete kohaselt puudub hagejal tsiviilprotsessiteovõime. Hageja nimetatud

nõudegarantii on tegelikult kostja ja Lupenord OY ning AS Soremar kui kindlustusvõtjate vahel

10. juulil 1997. a sõlmitud garantiikindlustuslepingu nr 56045 kindlustuspoliisi lühendatud

ingliskeelne tõlge. Nimetatud kindlustusleping lõppes 25. detsembril 1997. a, sest AS Soremar ei

tasunud kindlustusmakse teist osa. Kostja ei ole kunagi soovinud sellist garantiid anda. Hagis ei ole

märgitud, millise kohustuse rikkumise tõttu on nõue esitatud. Kindlustuslepingu näol oli tegemist

kaaskindlustuslepinguga koos AS-ga ASA Kindlustus. Hageja pole tõendanud kahju tekkimise

asjaolusid ega kahju suurust. Lisaks märkis kostja, et vaidlusalusele dokumendile allakirjutanud

Heidi Doroninil puudus selleks volitus.

4. Tallinna Linnakohus tegi 29. aprillil 2001. a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 1 500 000 krooni. Kostjalt mõisteti välja 61 000 krooni suurune riigilõiv

ja hageja õigusabikulud 64 500 krooni. Viivise nõude jättis kohus rahuldamata.

5. 21. mail 2002. a esitas kostja Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kaebuses

palus ta tühistada linnakohtu otsuse ja jätta hagi läbi vaatamata või tühistada linnakohtu otsus osas,

millega kostjalt mõisteti välja raha.

6. 29. mail 2002. a esitas hageja vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada linnakohtu otsuse

osas, millega jäeti rahuldamata viivisenõue, ja teha selles osas uue otsuse, millega nõue rahuldada.

Nõuet esitades tugines ta TsK § 231 lg-le 1.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. oktoobril 2002. a linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega jättis hagi 1 500 000 krooni saamiseks rahuldamata. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks

välja riigilõivu 67 000 krooni ja tasu õigusabi eest 24 190 krooni.

8. Riigikohus tühistas 11. veebruaril 2003. a ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks samale kohtule.

9. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. juuni 2003. a otsusega Tallinna Linnakohtu otsuse

viivisenõude rahuldamata jätmise osas ning tegi uue otsuse, millega mõistis ERGO Kindlustuse AS-lt

Soome Vabariigi kasuks viivistena välja 156 806 krooni 40 senti ja täiendavalt õigusabikuludena 18

340 krooni 32 senti. Ringkonnakohus jättis jõusse kohtuotsuse 1 500 000 krooni ning õigusabikulude

väljamõistmise osas, kuid põhjendavat osa muutis ringkonnakohtu otsuses märgitud motiividel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kassatsioonkaebuses palub Soome Vabariik muuta Tallinna Ringkonnakohtu otsust kohtukulude

osas, mõistes kostjalt täiendavalt välja riigilõiv summas 78 676 krooni või selle võimatuse korral

saata asi tagasi ringkonnakohtusse riigilõivu väljamõistmise otsustamiseks.

11. Kaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt TsMS § 46, 60 lg 1, 227 lg 1, 228 ja 231 lg 5.

Kohtuotsusest ei ole võimalik välja lugeda, millise seisukoha võttis ringkonnakohus hageja tasutud

riigilõivude suhtes. Kohtulahendi põhjal võib ainult oletada, et linnakohtu otsus 61 000 kroonise

riigilõivu osas jäi kehtima, kuid üheselt mõistetav selline lahend ei ole. Samuti võiks oletada, et

kuivõrd eraldi mainiti põhinõude ja õigusabikulude osas otsuse jõussejätmist, siis jõusse ei jäetud

linnakohtu otsust, millega ei mõistetud kostjalt välja 9000 krooni riigilõivu nõude suurendamiselt.

Lahendamata on vastuapellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu (9000 krooni) väljamõistmine.

12. ERGO Kindlustuse AS ei esitanud vastust kassatsioonkaebusele.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsust tuleb protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu

TsMS § 362 p 5 alusel muuta ning kolleegium saab ise kohtukulude osas otsuse teha.

14. Ringkonnakohus ei ole üheselt ja selgelt otsustanud, kas linnakohtu otsus kostjalt välja mõistetud

61 000 krooni riigilõivu osas tuleb jätta muutmata. Kassaator on õigesti leidnud, et kohtulahendi

põhjal võib vaid oletada, kuna hageja nõuded rahuldati, et riigilõivu osas jäi linnakohtu otsus

muutmata. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsus ei sisalda lauset "Muus osas jätta linnakohtu

otsus muutmata." Selline lahend ei võimaldaks kohtutäituril otsust nimetatud riigilõivu osas täita.

15. Kolleegium leiab eelneva põhjal, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg 5 ja § 60 lg 1. TsMS

§ 231 lg 5 kohaselt tuleb otsuse resolutsioonis märkida, kuidas kohus jaotab kohtukulud. TsMS § 60

lg 1 esimese lause kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt

selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud.

16. Kolleegium peab kohtupraktika ühtsuse huvides vajalikuks täiendavalt märkida järgmist.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 238 lg 1 p 3 kohaselt võib asja otsustanud kohus teha

protsessiosalise taotlusel või omal algatusel täiendava otsuse, kui kohus ei ole poole taotlusele

vaatamata lahendanud kohtukulude jaotamist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib täiendava otsuse

avalduse esitada kümne päeva jooksul otsuse avalikust teatavakstegemisest. Kümne päevane tähtaeg

kehtib ka kohtu enda algatusel tehtava täiendava otsuse kohta.

Kolleegium leiab, et TsMS § 238 lg 1 ja 2 peavad menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt silmas

ainult seda võimalust, et otsuse teinud kohus ise saaks teha täiendava otsuse. See ei välista poolte

õigust vaidlustada apellatsioonkaebuses või kassatsioonkaebuses eelmise astme kohtu otsust seetõttu,

et kohus on jätnud kohtukulud jaotamata. Seda õigust on kassaator kasutanud.

17. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et kohtukulude jaotamata jätmise peale edasikaebamiseks

on tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt ajaliselt rohkem võimalusi ringkonnakohtu otsuse

vaidlustamise korral, sest esimese astme kohtu otsuse korral kattuvad täiendava otsuse tegemise

avalduse ja apellatsioonkaebuse esitamise teate kohtule esitamise tähtajad.

18. Samuti on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 60 lg 8, jättes otsuses võtmata seisukoha

vastuapellatsioonkaebuselt tasutud 9000 kroonise riigilõivu väljamõistmise kohta. Asja materjalide

kohaselt on hageja ringkonnakohtule esitatud kohtukulude nimekirjas see riigilõiv märgitud

(ringkonnakohtu toimiku lehekülg 96).

19. Hageja viivisenõude rahuldamisel ei ole ringkonnakohus võtnud seisukohta täiendavalt tasutud

9000 krooni suuruse riigilõivu väljamõistmise osas. Asja materjalide kohaselt (linnakohtu tl 249) on

hageja linnakohtule esitatud kohtukulude nimekirjas märkinud ka viivisenõudelt tasutud riigilõivu.

Esimese astme kohus jättis viivisenõude rahuldamata, kuid ringkonnakohus on selle nõude

rahuldanud peaaegu täielikult, 98,2% ulatuses. Hageja on täitnud TsMS § 60 lg 3 nõuded ning

ringkonnakohus oleks pidanud ka selle riigilõivu väljamõistmise kohta seisukoha võtma.

20. Eelneva põhjal ning TsMS § 60 lg 1 alusel leiab kolleegium, et ERGO Kindlustuse AS-lt tuleb

Soome Vabariigi (Soome Keskkonnakeskuse kaudu) kasuks välja mõista 78 676 krooni kohtukulu.

J. Odar L. Laarmaa T. Tampuu