3-1-3-14-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-3-14-03

Otsuse kuupäev

30. oktoober 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Hannes Kiris ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi Aleksandr Andrejevi süüdistuses KrK § 2102

lg 2 p 1 ja § 2104 lg 2 järgi; Anatoli Talzi süüdistuses KrK

§ 2025 lg 3 ja § 2102 lg 2 p-de 1, 3, 4 järgi; Ero Süvaoja

süüdistuses KrK § 2102 lg 2 p-de 1, 4 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2002. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Alar Kirs, avaldus kohtuvea parandamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

30. september 2003. a

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Marge Püss, Aleksandr Andrejevi kaitsja

vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ning Ero Süvaoja ja Anatoli

Talzi kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2002. a otsus Aleksandr Andrejevile KrK

§ 2102 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas,

samuti Aleksandr Andrejevilt, Anatoli Talzilt ja Ero Süvaojalt väljamõistetud sundraha

suuruse osas.

2. Aleksandr Andrejevile mõista KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi karistuseks üks aasta vangistust,

KarS § 64 lg 1 alusel mõista Aleksandr Andrejevile lõplikuks karistuseks kaks aastat

vangistust.

3. Aleksandr Andrejevilt, Anatoli Talzilt ja Ero Süvaojalt väljamõistetava sundraha suuruseks

määrata 1850.- kr (üks tuhat kaheksasada viiskümmend krooni).

4. Avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada.

5. Välja mõista Aleksander Andrejevilt 708.- kr (seitsesada kaheksa krooni) kohtukulu

kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

6. Välja mõista Anatoli Talzilt 442,50 kr (nelisada nelikümmend kaks krooni ja viiskümmend

senti) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

7. Välja mõista Ero Süvaojalt 442,50 kr (nelisada nelikümmend kaks krooni ja viiskümmend

senti) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 25. septembri 2002. a otsusega tunnistati Aleksandr Andrejev süüdi KrK § 2102

lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning talle mõisteti karistuseks kolm aastat vangistust. Samuti tunnistati ta süüdi

KrK § 2104 lg 2 järgi ja karistati ühe aasta vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti

A. Andrejevile lõplikuks karistuseks kolm aastat vangistust.

Anatoli Talzi tunnistati süüdi KrK § 2102 lg 2 p-de 1, 3, 4 ja § 2025 lg 3 järgi. Teda karistati

vangistusega vastavalt kolm aastat kuus kuud ja üks aasta. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle

lõplikuks karistuseks kolm aastat kuus kuud vangistust.

Ero Süvaoja tunnistati süüdi KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Karistuseks mõisteti talle kaks aastat

kuus kuud vangistust.

Sama otsusega tunnistati KrK § 2104 lg 1 järgi süüdi veel Oleg Smirnov, kellele mõisteti karistuseks

kaheksa kuud vangistust.

Kõigilt süüdimõistetutelt mõisteti riigi tuludesse välja 1850.- krooni, s.o sundraha teise astme kuriteo

toimepanemise eest.

A. Andrejev tunnistati KrK § 2102 lg 2 p-de 1, 4 järgi süüdi selles, et ta 2001. a jaanuaris-veebruaris

omandas, hoidis ja vedas kolmel korral A. Talzi käest saadud amfetamiini, mida kokku oli 250

grammi. Nimetatud suure koguse narkootilist ainet andis ta üle eeluurimisel tuvastamata isikule.

Veel tunnistati A. Andrejev süüdi KrK § 2104 lg 2 järgi kanepitaimede ebaseaduslikus külvamises ja

kasvatamises. Samas süüdistuses tunnistati KrK § 2014 lg 1 järgi süüdi ka O. Smirnov.

A. Talzi tunnistati KrK § 2102 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi süüdi suures koguses narkootilise aine

ebaseaduslikus käitlemises. Samuti tunnistati A. Talzi KrK § 2025 lg 3 järgi süüdi suures koguses

narkootilise aine edasiandmise eesmärgita omandamises ja hoidmises.

E. Süvaoja süüditunnistamise sisuks KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi oli edasiandmise eesmärgil

suures koguses narkootilise aine korduv omandamine ja hoidmine.

2. Maakohtu otsuse vaidlustasid kõik neli süüdimõistetut.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2002. a otsusega mõisteti A. Andrejev süüdistuses

KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi õigeks. KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi mõisteti A. Andrejevile karistuseks kaks

aastat kuus kuud vangistust, mis KarS § 64 lg 1 alusel loeti ka lõplikuks karistuseks. O. Smirnovile

mõistetud karistuse osas rakendas kriminaalkolleegium KarS § 74 sätteid. Kriminaalkolleegium

täpsustas ka maakohtu otsuse resolutiivosa, lugedes A. Talzilt, E. Süvaojalt ja A. Andrejevilt välja

mõistetud sundraha suuruseks 3700.- krooni.

Kriminaalkolleegium luges tuvastatuks, et A. Andrejev sai küll süüdistuses märgitud perioodil

A. Talzilt kolmel korral narkootilist ainet, kuid ei lugenud tõendatuks, et seda oli suur kogus

KrK § 2102 lg 2 p 4 mõttes, so vähemalt 1 gramm.

Kriminaalkolleegium osutas veel, et KrMK § 871 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva

sundraha suurus esimese astme kuriteo puhul kaks palga alammäära, teise astme kuriteo puhul üks

palga alammäär. Kriminaalkolleegium viitas KarS § 4 lg-le 2, mille kohaselt esimese astme kuriteo

eest näeb seadustik raskeima karistusena ette tähtajalise vangistuse üle viie aasta. A. Talzi, E. Süvaoja

ja A. Andrejev tunnistati muuhulgas süüdi kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 2102 lg 2

erinevate punktide järgi, mis vastab KarS § 184 lg-le 2. Nimetatud sätte sanktsioon näeb ette

vangistuse kahest kümne aastani. Kriminaalkolleegium otsustas seetõttu, et kohtualused panid toime

esimese astme kuriteo ning neilt väljamõistetava sundraha suurus peab olema kaks palga alammäära.

MENETLUS RIIGIKOHUS

4. A. Andrejevi, A. Talzi ja E. Süvaoja suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale esitas

riigiprokurör Alar Kirs avalduse kohtuvea parandamiseks.

4.1 Riigiprokurör märgib esmalt, et A. Andrejev mõisteti süüdi kuriteos, mis vastab KarS § 183

tunnustele ja mille sanktsioon on tunduvalt kergem KrK § 2102 lg 2 sanktsioonist. KarSRS § 3 lg 3

kohustab sellisel juhul karistuse mõistmisel juhinduma kergemat karistust ettenägevast seadusest, so

Karistusseadustikust. Avalduses palutakse mõista A. Andrejevile KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi

karistuseks üks aasta, liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel aga kaks aastat vangistust.

4.2 Avalduses leitakse samuti, et ebaseaduslikult on suurendatud kohtualustelt välja mõistetud

sundraha. Riigiprokurör osutab, et Kriminaalkoodeksi järgi ei ole ühegi kohtualuse käitumine

käsitletav esimese astme kuriteona, sest ettenähtud sanktsiooni ülemmäär ei ületanud kaheksat aastat.

Karistusseadustiku § 5 lg 3 kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu seadusel, mis halvendab isiku

olukorda. Teise astme kuriteo lugemine esimese astme kuriteoks halvendab prokuröri arvates aga

vaieldamatult isiku olukorda.

5. Riigikohtu istungil toetas prokurör M. Püss kohtuvea parandamise avaldust. Prokuröri seisukohta

toetasid ka süüdimõistetute kaitsjad A.-E. Lukas ja K. Kuusmaa.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et avaldus kohtuvea parandamiseks on põhjendatud ja see

tuleb rahuldada.

7. Esmalt käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium avaldust A. Andrejevi käitumise kvalifikatsiooni

ja temale mõistetud karistust puutuvas osas.

7.1 Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 26. novembri 2002. a otsusega A. Andrejevi KrK § 2102 lg 2

p 1 järgi süüdi selles, et ta kolmel korral edasiandmise eesmärgil omandas, hoidis ja vedas väikeses

koguses narkootilist ainet. Selle otsusega tunnistati A. Andrejev õigeks süüdistuses, mis käsitles

narkootilise aine suures koguses käitlemist. Seoses Karistusseadustiku rakendumisega leidis

ringkonnakohus, et A. Andrejevile inkrimineeritud käitumine vastab KarS §-s 184 sisalduvale

süüteokoosseisule.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et KarS § 184 objektiivse koosseisu obligatoorseks

tunnuseks on narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine. Selles

süüdistuse punktis - suur kogus - on A. Andrejev aga õigeks mõistetud, ning seetõttu on Tallinna

Ringkonnakohus kuriteokoosseisude võrdlemisel eksinud. KrK § 2102 lg 2 p-le 1vastab KarS § 183,

mis kriminaliseerib narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise.

Karistusena näeb see säte ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse, mis on

märkimisväärselt kergem KarS § 184 sanktsioonist.

7.2 Edasiselt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendama küsimuse, milline karistus mõista

A. Andrejevile KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi, arvestades Karistusseadustikust tulenevaid sanktsioonipiire.

Kolleegium märgib, et karistamise esmaseks aluseks on isiku süü (KarS § 56 lg 1), st millisel määral

on konkreetne tegu isikule etteheidetav. Kõnealuses kriminaalasjas on tuvastatud, et A. Andrejev

omandas narkootilist ainet kokku kolmel korral. Seejuures tegi ta seda omakasulistel eesmärkidel,

müües omandatud narkootikumi edasi kolmandatele isikutele. Riigikohtu kriminaalkolleegium osutab

asjaolule, et KrK § 2102 (nagu ka KarS § 183) koosseis realiseerub subjektiivses mõttes pelgalt

edasiandmise eesmärgi olemasolul ning ei eelda varalise kasu saamist. Käesolevas kriminaalasjas on

aga tõendatud, et A. Andrejev omandas korduvalt narkootilist ainet sihiga teenida pikaajalisemalt

majanduslikku kasu. Varalise kasu saamise eesmärk narkootiliste ainete edasiandmisel on õiguslikult

eriti taunitav ning seetõttu leiab kolleegium, et A. Andrejevile tuleb mõista karistus sanktsiooni

ülemmääras. Riigikohtu seisukohta kinnistab seejuures ka tõik, et A. Andrejevi osas ei ole kohtud

tuvastanud ühtki vastutust kergendavat asjaolu.

Lähtuvalt eeltoodust mõistab Riigikohtu kriminaalkolleegium A. Andrejevile KrK § 2102 lg 2 p 1

järgi karistuseks ühe aasta vangistust.

7.3 Samuti tuleb A. Andrejevile mõista lõplik karistus kuritegude kogumi eest. A. Andrejev on süüdi

mõistetud ka KrK § 2104 lg 2 järgi (sanktsioon kaks kuni viis aastat vangistust), millele

Karistusseadustikus vastab § 188 (sanktsiooniks üks kuni viis aastat vangistust). Mõistes

A. Andrejevile selle kuriteo eest karistuseks ühe aasta vangistust, on kohtud õigesti lähtunud

Karistusseadustikust kui kergemat karistust sisaldavast seadusest.

Eelnevast järeldub, et liidetavateks, mille alusel A. Andrejevile tuleb mõista lõplik karistus, on nii

KrK § 2102 lg 2 p 1 kui ka KrK § 2104 lg 2 järgi üks aasta vangistust. Liitkaristuseks kuritegude

kogumi eest KarS § 64 lg 1 järgi mõistab Riigikohtu kriminaalkolleegium A. Andrejevile kaks aastat

vangistust.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalasja menetlemise ajal toimunud muutused

materiaalõiguses (kuritegude raskusastmete piiritlemise muutus) ei saa kaasa tuua kohtualuste

seisundi halvenemist väljamõistetava sundraha osas. Kriminaalkoodeksi mõttes on kohtualuste poolt

toime pandud teise astme kuriteod, mis peab jätkuvalt olema aluseks ka neilt väljamõistetava

sundraha arvestamisel.

Kriminaalkolleegium nõustub selles osas kohtuvea parandamise avalduses toodud seisukohtadega

ning tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2002. a otsuse A. Andrejevilt, A. Talzilt ja

E. Süvaojalt väljamõistetud sundraha osas. Väljamõistetava sundraha suuruseks tuleb KrMK § 871

lg 2 p 2 alusel määrata 1850.- krooni.

9. Juhindudes eeltoodust ja AKKS §-st 779, § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2002. a otsuse A. Andrejevile

KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse ja mõistetud liitkaristuse osas ning A. Andrejevilt,

A. Talzilt ja E. Süvaojalt väljamõistetud sundraha suuruse osas. Riigikohus teeb selles osas uue

otsuse, raskendamata seejuures süüdimõistetute olukorda.

Lea Kivi, Hannes Kiris, Peeter Vaher