3-1-1-119-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-119-03 Otsuse kuupäev 24. oktoober 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Hannes Kiris Kohtuasi M. L. väärteoasi Liiklusseaduse § 7435 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viljandi Maakohtu 28. aprilli 2003. a otsus väärteoasjas nr 4-220/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. L. kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 16. september 2003. a Istungil osalenud isikud M. L. kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp RESOLUTSIOON 1. Tühistada Viljandi Maakohtu 28. aprilli 2003. a otsus M. L. väärteoasjas. 2. Tunnistada M. L. süüdi Liiklusseaduse § 7419 järgi ja karistada teda rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 3000 krooni. 3. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. M. L.-le koostati 24. oktoobril 2002. a väärteoprotokoll selle kohta, et ta juhtis mootorsõidukit, olles alkoholijoobes. Teda karistati kohtuvälise menetleja 17. novembri 2002. a otsusega Liiklusseaduse § 7419 alusel rahatrahviga 12 000 krooni. 2. M. L. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Viljandi Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist. Kaebuse kohaselt puudub asjas väärteokoosseis ja joobeekspertiisi tulemuse oli M. L. vaidlustanud maakonna liiklusmeditsiini komisjonile esitatud kaebusega. 3. Viljandi Maakohtu 28. aprilli 2003. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus täielikult ja tehti uus otsus, millega M. L. tunnistati süüdi Liiklusseaduse § 7435 järgi ja teda karistati rahatrahviga 50 trahviühikut ehk 3000 krooni. Kohtuotsuse kohaselt tuvastati M. L.-l 24. oktoobril 2002. a indikaatorvahendiga SD-400 nr 0162050 0,76 promilline joove. Joobe tuvastamise tulemusega menetlusalune isik ei nõustunud, joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest ja vereproovis alkoholisisalduse määramisest ta loobus. Joobeseisundi tuvastamise akti järgi on M. L.-l alkoholi tarvitamise tunnused, ning arsti järeldusena on märgitud, et M. L.lesineb alkoholijoove. Liiklusmeditsiini keskkomisjoni 5. veebruari 2003. a otsuse kohaselt esinesid M. L.-l alkoholi tarvitamise tunnused, kuid Vabariigi Valitsuse määrusega ettenähtud korras ei saa alkoholijoovet tuvastada. Kohus leidis, et väärteoprotokollis kirjeldatud tegu, s.o mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, ei ole tõendatud, küll aga rikkus M. L. Liikluseeskirja § 76 lg-t 3, mille kohaselt ei tohi juht olla seisundis, mille puhul tema poolt väljahingatavas ühes liitris õhus on alkoholisisaldus 0,1 milligrammi või rohkem või mille on põhjustanud alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem. Seega on menetlusalune isik pannud toime Liiklusseaduse § 7435 järgi kvalifitseeritava teo. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Viljandi Maakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse M. L. kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja väärteoasjas menetluse lõpetada. Kaebuses leitakse, et kohus jättis kohaldamata kohaldamisele kuuluva sätte, millega rikkus VTMS § 149 p-s 2 sätestatut. Kassaator on seisukohal, et liiklusmeditsiini keskkomisjoni otsus tühistab eelnevad joobe tuvastamise otsused. Joobeseisundi tuvastamise korra § 22 lg 4 sätestab, et joobeseisundi tuvastamise otsus jääb kehtima vaide ajaks. Sellest tuleneb, et kui vaide suhtes on kõrgema instantsi otsusega võetud seisukoht, siis varasem otsus enam ei kehti. Liiklusmeditsiini keskkomisjoni otsuses kasutatud formuleeringust ei tulene, kui palju oli alkoholi juhi poolt väljahingatavas õhus. Seetõttu ei ole võimalik M. L.-t karistada ei Liikluseeskirja § 76 lg 3 ega ka Liiklusseaduse § 20 lg 4 rikkumise eest. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Tulenevalt Liiklusseaduse § 20 lg-st 3 ei või juht olla joobeseisundis. Sama seaduse kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Liiklusseaduse § 20 lg 6 alusel toimub joobeseisundi tuvastamine, joobeastme määramine ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamine Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120 kehtestatud Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra (edaspidi Joobeseisundi tuvastamise kord) kohaselt. 7. Joobeseisundi tuvastamise korra § 3 kohaselt võivad joobeseisundit tuvastada ametiisik ja arst. 24. oktoobril 2002. a tuvastas politseiametnik, et M. L. juhtis mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis. Joobe tuvastamise kohta koostas politseiametnik protokolli. Joobeseisundi tuvastamise korra § 4 kohaselt toimetatakse isik joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiuvõi ametiasutusse kahel juhul - kui joobeseisundi tuvastamine sündmuskohal ei ole võimalik (§ 4 lg 1) või kui isik nõuab joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist tervishoiuasutuses (§ 4 lg 2). Sama korra § 8 sätestab isiku õiguse vaidlustada ametiisiku poolt joobeseisundi tuvastamise viivitamata pärast talle joobeseisundi tuvastamise protokolli tutvustamist, nõudes joobeseisundi tuvastamist arsti poolt. Kõnealusel juhul märkis menetlusalune isik alkoholijoobe tuvastamise protokolli, et ta ei nõustu joobe tuvastamise tulemusega, kuid loobub joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest ja vereproovis alkoholisisalduse määramisest (tl 21). Menetlusaluse isiku alkoholijoove tuvastati Joobeseisundi tuvastamise korra § 4 lg 1 mõttes sündmuskohal ning menetlusalune isik ei vaidlustanud seda, s.t ei nõudnud joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist tervishoiuasutuses, mistõttu politseiametnikel polnud vaja toimetada M. L.-t arsti juurde - tema alkoholijoobe tõendamiseks piisas politseiametniku koostatud alkoholijoobe tuvastamise protokollist. 8. Menetlusalune isik toimetati siiski arsti juurde, kes samuti tuvastas tal alkoholijoobe. M. L. esitas arsti otsuse peale vaide maakondlikule liiklusmeditsiini komisjonile, kuid tegi seda tähtaja rikkumisega, mistõttu komisjon jättis selle põhjendatult läbi vaatamata. Järgnevalt esitas M. L. vaide liiklusmeditsiini keskkomisjonile. Joobeseisundi tuvastamise korra § 22 lg 6 kohaselt saab liiklusmeditsiini keskkomisjonis vaidlustada vaid maakondliku liiklusmeditsiini komisjoni otsust. Liiklusmeditsiini keskkomisjon menetles aga M. L. vaiet 24. oktoobril 2002. a arsti koostatud joobeekspertiisi akti peale. Sellist pädevust liiklusmeditsiini keskkomisjonil ei olnud, mistõttu kõnealune otsus on õigusliku tähenduseta. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et isegi kui kõnealusel juhul saanuks lähtuda liiklusmeditsiini keskkomisjoni otsusest, oleks ka sellega tõendatud M. L.-l alkoholi tarvitamise tunnuste esinemine. Joobeseisundi tuvastamise korra § 19 lg 1 p 1 kohaselt on aga "alkoholi tarvitamise tunnused" alkoholijoobe kergeim aste, mistõttu liiklusmeditsiini keskkomisjoni otsus ei lükka ümber politseiametniku ega arsti poolt tuvastatut. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise kvalifitseerimisel Liiklusseaduse § 7419 järgi ei ole tähtsust asjaolul, milline on alkoholijoobe raskusaste Joobeseisundi tuvastamise korra § 19 tähenduses. 9. Seoses kassaatori väitega, mille kohaselt pärast joobeseisundi osas kõrgema instantsi poolt tehtud otsust kaotab kehtivuse varasem otsus, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Joobeseisundi tuvastamise kord eristab mõisteid joobeseisund ja joobeaste. Selle korra § 22, millest kassaator

oma väites juhindus, käsitleb mitte joobeseisundi vaid joobeastme määramise otsuse vaidlustamist. Kõnealuse paragrahvi lg 4 sätestab, et vaide ajaks jääb joobeastme määramise otsus kehtima. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Joobeseisundi tuvastamise korra § 22 lg-st 4 tuleneb, et kontrollorgani otsus toob varasema otsuse tühisuse kaasa vaid juhul, kui selle, hilisema otsusega lükatakse ümber joobeastme määramisel varem saadud tulemus. Seega tuleb Joobeastme tuvastamise korra alusel joobeastme tuvastamisel lähtuda hilisemast otsusest selles ulatuses, millega on varasemat otsust korrigeeritud. 10. Maakohus karistas M. L.-t sisuliselt joobes juhtimise eest, kuid kohaldas seejuures Liiklusseaduse § 7435 lg-t 1, mis ei näe ette karistust joobes juhtimise eest. Seetõttu tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viljandi Maakohtu otsuse. Väärteoasjas ei ole vaja koguda täiendavalt tõendeid, mistõttu tulenevalt VTMS § 174 p-st 8 tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium M. L. süüdi Liiklusseaduse § 7419 järgi ja raskendamata tema olukorda karistab teda rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 3000 krooni. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Hannes Kiris