3-2-1-96-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-96-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. oktoober 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed A. Kull ja T. Tampuu

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Tartu Linna Maksuameti kaudu) hagi Kalev

Paumverki vastu 1 235 585 krooni väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. veebruari 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/267/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kalev Paumverki kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

22. september 2003. a

Istungil osalenud isikud

Kostja esindaja vandeadvokaat Paul Varul

Resolutsioon

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

25. veebruari 2003. a otsust põhjenduste osas. Muus osas jätta

otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Järva Maakohtu 9. märtsi 2001. a otsusega tunnistati Kalev Paumverk süüdi kriminaalkoodeksi

§ 1481 lg-te 1, 2, 5 ja 7 ning § 1484 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

Kohtuotsusega tehti kindlaks, et K. Paumverk, olles OÜ Septimus ainuosanik ja juhatuse ainus liige,

jättis tahtlikult maksmata seadusega ettenähtud maksud, mistõttu riigil jäi saamata suures ulatuses

käibemaksu. Sama kohtuotsusega rahuldas maakohus Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi, mõistes

OÜ-lt Septimus välja 1 235 585 krooni.

2. Eesti Vabariik Tartu Linna Maksuameti kaudu esitas 9. oktoobril 2001. a Järva Maakohtule hagi

K. Paumverki vastu kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks, nõudes 1 235 585 krooni

väljamõistmist. Hageja tugines asjaolule, et sellises summas on Järva Maakohus kriminaalasjas

tehtud otsusega tunnustanud maksuameti tsiviilhagi. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 187 lõikest 2

tuleneb, et K. Paumverk kui OÜ Septimus ainuosanik ja juhatuse ainus liige vastutab kahju süülise

tekitamise eest oma isikliku varaga. OÜ Septimus on kantud sundlõpetatud ettevõtete nimekirja, kuna

tema osakapital ei vastanud seadusele. OÜ-l Septimus puuduvad vahendid tsiviilhagi hüvitamiseks,

mistõttu tuleb kuritegudega tekitatud kahju välja mõista kostjalt.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Kriminaalasjas mõisteti hagi välja OÜ-lt Septimus. Kuna

kriminaalasjas tehtud kohtuotsust ei vaidlustatud tsiviilhagi osas, siis on see otsus kohustuslik ka

hagejale. Kostja võõrandas OÜ Septimus osad 3. veebruaril 1999. a. ÄS § 5 lg 2 kohaselt läksid kõik

õigused ja kohustused üle osade omandajale. Hageja väide, et OÜ-l Septimus pole vara, on oletuslik.

ÄS § 187 lg 2 võimaldab hagi esitamist vaid tingimusel, et nõuete rahuldamiseks ei piisa osaühingu

varast.

4. Järva Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hageja hageb teist korda sama

rahasummat. OÜ Septimus eksisteeris vähemalt kriminaalasjas otsuse tegemise ajal. Hageja ei

taotlenud täitemenetluse algatamist, kuna ta arvas, et OÜ-l Septimus ei ole vara. Hageja ei ole

tõendanud, et OÜ-l Septimus polnud vara, millele võinuks sissenõuet pöörata. Samuti ei vaidlustanud

hageja kriminaalasjas tehtud kohtuotsust. Kohtul ei ole õigust rahuldada üht ja sama haginõuet samas

summas kaks korda.

5. Jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas on TsMS § 94 lg 3 järgi teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja

läbi vaatavale kohtule kohustuslik üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see

isik. Jõustunud kohtuotsuses kriminaalasjas leidis kohus, et K. Paumverki käitumise tulemusel

polnud võimalik kindlaks teha majandusüksuse tegevuse majandustulemusi, tulusid, kulusid, kasumit,

kahjumit, võlgnevust, maksevõimet või vara suurust. TsMS § 91 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

6. Hageja viitas ÄS § 187 lg-le 2, mille järgi vastutab juhatuse liige, kes oma kohustuste täitmata

jätmise või mittenõuetekohase täitmisega on süüliselt kahju tekitanud osaühingu võlausaldajale,

võlausaldaja ees solidaarselt. See hageja väide ei ole korrektne, sest 1. juulist 2002. a kehtib ÄS § 187

uues sõnastuses. ÄS § 187 lg 2 kohaselt võib kahju hüvitamist osaühingule nõuda ka osaühingu

võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Hageja ei ole tõendanud, kas

OÜ-l Septimus on vara ja milline ning kui suur see vara on. 19. veebruaril 1999. a sai OÜ Septimus

uueks ainuosanikuks V. Issat"enka, kellele läksid üle kõik õigused ja kohustused.

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.

Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus oleks pidanud hagi rahuldama ÄS § 187 lg 2

redaktsiooni alusel, mis kehtis 1. juulini 2002. a. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. veebruari 2003. a otsusega maakohtu otsuse

materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja protsessinormide olulise rikkumise tõttu ja saatis asja

samale esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt esitas hageja

nõude OÜ Septimus juhatuse liikme K. Paumverki vastu. Seadusele ei tugine kohtuotsuses väidetu, et

samas vaidluses sama hagieseme üle samade poolte vahel on olemas jõustunud kohtuotsus. Järva

Maakohtu 9. märtsi 2001. a otsusega mõisteti võlg välja OÜ-lt Septimus. K. Paumverki suhtes ei ole

kriminaalasjas tsiviilhagi osas otsust tehtud.

9. Kohtu eelistungi toimumise ajaks (6. august 2002. a) oli ÄS § 187 uus redaktsioon jõustunud. ÄS

§ 187 lg 1 sätestab, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju

osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. ÄS § 187 lg 2 kohaselt võib

sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju hüvitamist osaühingule nõuda ka osaühingu võlausaldaja,

kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel.

10. Maakohus jättis tähelepanuta mitmed asjaolud, mis tulenevad haginõude kvalifikatsioonist ja

omavad tähtsust asja õige lahendamise seisukohalt. Kohtuotsus on vastuoluline ning kohus ei ole

välja selgitanud ÄS § 187 lg 2 kohaldamiseks vajalikke asjaolusid.

11. Menetlusnormidega ei ole kooskõlas, et alles kohtuotsusest saab hageja teada, et tsiviilvaidlus

lahendatakse kehtiva seaduse järgi. Kohus oleks pidanud hagejale eelistungil selgitama muutunud

õiguslikku olukorda ja asjaolu, et hageja ei saa tugineda oma nõudes kehtivuse kaotanud seaduse

sätetele ja et ÄS § 187 lg 2 uues redaktsioonis on loobutud juhatuse liikme solidaarvastutusest

osaühinguga. Kehtiva redaktsiooni puhul on tegemist täiendava vastutusega, mille kohaselt on

obligatoorne tingimus, et võlausaldajal on õigus esitada oma nõue juhatuse liikme vastu alles siis, kui

ta ei saa oma nõuet rahuldatud osaühingu vara arvel.

12. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks menetluse käigus juhtinud hageja tähelepanu

sellele, et tema nõue ei ole kooskõlas seadusega. Hagejale tuleb anda aega hagiavalduse vastavusse

viimiseks seaduse muudatustega. Asja õigeks lahendamiseks on vaja anda pooltele võimalus

asjakohaste tõendite esitamiseks. TsMS § 171 lg 1 sätestab kohtuniku kohustuse tagada asja

kohtulikul arutamisel protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse ning

kohustuse kõrvaldada kohtulikust arutamisest asjasse mittepuutuv.

13. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse protsessinormide olulise rikkumise tõttu, ei anna ta

hinnangut apellatsioonkaebuse sisulistele väidetele.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja leiab, et ringkonnakohus on alusetult tühistanud maakohtu otsuse materiaalõigusnormi väära

kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus ei ole oma otsuses nimetanud ühtegi materiaalõiguse normi,

mida maakohus on väidetavalt ebaõigesti kohaldanud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu

seisukohaga, et hageja on ebaõigesti viidanud ÄS § 187 lg 2 kehtivuse kaotanud redaktsioonile.

Ringkonnakohtu järeldused ei vasta tema poolt tuvastatule: kui ringkonnakohus leidis, et maakohus

kohaldas materiaalõigusnormi õigesti, siis ei saa samas asuda seisukohale, et maakohtu otsus tuleb

tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu.

15. Ringkonnakohus on maakohtu otsuse tühistanud üksnes sel põhjusel, et maakohus väidetavalt ei

selgitanud hagejale ÄS § 187 lg 2 kohaldamisega seonduvaid küsimusi. Maakohus ei ole rikkunud

TsMS § 171 lg 1 ega ühtegi teist menetlusnormi. Kohtul ei ole ühestki menetlusnormist tulenevat

õigust ega ka kohustust selgitada poolele, millist materiaalõigusnormi kohus kavatseb otsuse

tegemisel kohaldada ning kuidas ta kavatseb seda teha. Teistsuguse seisukoha tunnustamine rikuks

oluliselt poolte võrdsuse põhimõtet.

16. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohus ei andnud hagejale võimalust esitada

tõendeid selle kohta, kas tal on olnud võimalik oma nõuet rahuldada OÜ Septimus vara arvel.

Maakohus on nõudnud nimetatud tõendeid hagejalt, kuid hageja ei ole neid esitanud.

Apellatsioonkaebuses tunnistab hageja ise, et ei ole kohtutäituri poole pöördunud. Seega on

maakohus täitnud kõik ringkonnakohtu nõudmised tõendite esitamise võimaluste osas.

17. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et maakohus on jätnud tähelepanuta mitmed

asjaolud, mis tulenevad haginõude kvalifikatsioonist ja omavad tähtsust asja õige lahendamise

seisukohalt. Maakohus ei andnud hagejale aega hagiavalduse vastavusse viimiseks seaduse

muudatustega.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid materiaalõiguse normi

väära kohaldamise tõttu tuleb TsMS § 362 p 5 alusel muuta apellatsioonikohtu otsuse põhjendusi.

19. Vastavalt TsMS §-le 228 peab kohus otsuse tegemisel otsustama, millist seadust või seaduse

alusel antud õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi tuleb rahuldada. Seega pidi ringkonnakohus,

sõltumata protsessiosaliste taotlustest, kontrollima seda, kas maakohus on otsuse tegemisel

kohaldanud materiaalõigust õigesti.

Äriseadustiku § 187 lg 2 muudeti võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 120 p-ga 9. Eelnimetatud seadus jõustus

vastavalt seaduse rakendussätetele 1. juulil 2002. a. Sama seaduse § 2 järgi kohaldatakse asjaolule või

toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise

ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Õiguse üldpõhimõtte kohaselt, kui

võetakse vastu uus õigusnorm või muudetakse olemasolevat ja soovitakse uuele normile anda

tagasiulatuvat jõudu juba tekkinud õigussuhetele, asjaoludele või toimingutele, tuleb seadusandja

sellelaadne soov väljendada vastava seaduse rakendussätetes. Seadusandja ei ole andnud

rakendussätetes tagasiulatuvat jõudu ÄS § 187 lg 2 uuele redaktsioonile.

Seega on kohtud käesolevas asjas ebaõigesti kohaldanud ÄS § 187 lõike 2 redaktsiooni, mis jõustus

1. juulil 2002. a. Käesolevas asjas on vaja otsustada, kas kostja vastutab ÄS § 187 lg 2 varasema

redaktsiooni alusel.

20. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et kohtul ei ole ühestki

menetlusnormist tulenevat õigust ega ka kohustust selgitada poolele, millist materiaalõigusnormi

kohus kavatseb otsuse tegemisel kohaldada.

Kolleegium on oma varasemates lahendites, näiteks 22. mai 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-

03 (RT III, 20, 193) asunud seisukohale, et kohtu kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele

üllatusena, mis tähendab kohtu TsMS § 171 lg-st 1 tulenevat kohustust osutada õigusnormidele, mida

võidakse asjas kohaldada. Seda tegemata ei ole menetlusosalistele tagatud võimalus tõendada

tuvastatavaid asjaolusid ja avaldada enne otsuse tegemist arvamust õiguse kohaldamise kohta.

Käesolevas asjas on linnakohus materiaalõiguse ebaõige tõlgendamise tõttu jätnud pooled ilma

võimalusest esitada asjakohaseid tõendeid.

21. TsMS § 171 lg 1 kohaldamine kohtu poolt selliselt, et hiljemalt kohtuliku arutamise ajaks tuleb

esialgselt kindlaks määrata asjas kohaldatavad õigusnormid, ei ole poolte võrdsuse põhimõtte

rikkumine TsMS § 6 mõttes.

V. Kõve, A. Kull, T. Tampuu