3-2-1-106-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-106-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. oktoober 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja V. Kõve

Kohtuasi

AS Balteco hagi Priit Suviste vastu 74 480 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 2003. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/411/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Priit Suviste kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

22. september 2003. a

Istungil osalenud isikud

AS Balteco esindaja vandeadvokaat M. Arm, Priit Suviste

esindaja vandeadvokaat M. Mägi

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai

2003. a otsus.

2. Teha uus otsus, millega jätta AS Balteco hagi Priit Suviste

vastu 74 480 krooni saamiseks rahuldamata.

3. Mõista AS-lt Balteco Priit Suviste kasuks välja kostja poolt

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 4750 (neli tuhat

seitsesada viiskümmend) krooni ja Rapla Maakohtu

menetluses kantud õigusabikulu 3724 (kolm tuhat seitsesada

kakskümmend neli) krooni.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada Priit Suvistele 5. juunil 2003. a tasutud kautsjon,

414 (nelisada neliteist) krooni ja 40 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Balteco esitas 7. juunil 2002. a Priit Suviste vastu hagi, milles palus kostjalt välja nõuda 74 480

krooni.

2. Hagiavalduse kohaselt töötas kostja 1. veebruaril 1999. a sõlmitud töölepingu alusel kostja juures

projektijuhi ametikohal ning tema töö sisuks oli tervisekapslite tootmise käivitamine ja igapäevase

tööprotsessi korraldamine. Töölepingu järgi kohustus töötaja töölepingu kehtivuse ajal ja kahe aasta

jooksul pärast töölepingu lõpetamist mitte osutama tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama

tööandja eelneva kirjaliku loata viimase konkurentide juures (lepingu p 6.2). Konkurentidena käsitati

töölepingu p 6.2.1 kohaselt tööandjaga samal tegevusalal tegutsevaid ja sarnaseid kaupu või

teenuseid pakkuvaid ettevõtjaid. Tulenevalt töölepingu p-st 6.4 maksis hageja kostjale nimetatud

kohustuse ja lepingu p-s 6.3 nimetatud kohustuse (kohustus hoida tööandja juures töötamise ajal

teatavaks saanud tööandja äri- ja tootmissaladust ja muud konfidentsiaalset informatsiooni) täitmise

eest eritasu 2000 krooni kuus. Tööleping lõpetati poolte kokkuleppel 31. mail 2001. a. Kostja oli

hageja nõusolekuta konkureeriva äriühingu AS Neoqi üks asutajatest ja asus sinna tööle. AS Neoqi

põhikirjaliseks tegevusalaks on tervisekapslite tootmine ja müük. Hagiavalduses palus AS Balteco

kostjalt välja nõuda eritasuna väljamakstud 56 000 krooni, millele lisandub hageja tasutud

sotsiaalmaks 18 484 krooni (kokku 74 480 krooni).

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Nõue on alusetu, kuna pooled on

sõlminud suuliselt uue töölepingu, mis ei sisaldanud töötaja konkurentsikeeldu. Kostjale

väljamakstud summad on käsitatavad palga osana ning nende tagasinõudmiseks puudub seaduslik

alus. Samuti ei saa töölepingu kohaselt tasutud summasid käsitada kostja tekitatud kahjuna. Hageja

nõue on põhjendamatu ka siis, kui tasutud palka saaks lugeda kahjuks. Eritasu maksmine oli

kokkulepitud töölepingu p-des 6.2 ja 6.3 märgitud kohustuste täitmise eest. Kuna hageja esitas nõude

tulenevalt töölepingu p 6.2 rikkumisest, saaks nõuda poole eritasuna saadud summa tagasimaksmist.

Kahju saaks nõuda alates 1. oktoobrist 2001. a, mil kostja rikkus võetud kohustust ja asus väidetava

konkurendi juurde tööle. Hageja on ebaõigesti suurendanud nõuet sotsiaal- ja tulumaksu võrra.

4. Rapla Maakohus rahuldas 18. detsembri 2002. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 74 480 krooni.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt olid pooled töölepingu p-des 6.2 ja 6.3 kokku leppinud töötaja

konkurentsikeelu kohaldamises. Kostjale eritasu maksmine tulenevalt töölepingu p-st 6.4 on

dokumentaalselt tõendatud. Vastavalt palgaseaduse § 2 lg-le 4 on töölepingus ettenähtud eritasu üks

lisatasu liike ja tööandja ei pidanud seda palgaarvestuses eraldi välja tooma. Tõendatud on, et kostja

oli hagejaga konkureeriva AS Neoqi asutaja ning asus sinna 1. oktoobril 2001. a tööle. Seega rikkus

kostja töölepingus sätestatud kohustusi ning hagejal oli töölepingu p 6.5 ja ENSV tsiviilkoodeksi

(TsK) § 222 lg-te 1 ja 2 alusel õigus nõuda lepingu rikkumisest tulenevat kahjutasu. Töölepingu

kehtivuse ajal töötaja võetud kohustuste täitmise kindlustamiseks tehtud tööandja kulutused on

käsitatavad kahjuna. Kahju suurust ei mõjutanud asjaolu, mil viisil ja mis ajal kokkulepitud

kaheaastase perioodi jooksul töötaja võetud kohustust rikkus.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Töötajale makstud summad on osa palgast ning

tasutud palka ei saa käsitada tööandja kahjuna. Kuna hageja nõuab hüvitist töölepingu p-s 6.2

märgitud kohustuse rikkumise eest, ei saa lugeda kahjuks summasid, mida tööandja tasus eesmärgiga

kindlustada töölepingu p-s 6.3 sätestatud kohustuse täitmine. Hageja pole tõendanud eritasu maksmist

kokkulepitud ulatuses. Samuti on tõendamata, et väidetavalt eritasuna väljamakstud summadelt oleks

tasutud sotsiaalmaks ja kinni peetud tulumaks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2003. a otsusega muudeti maakohtu otsust ja mõisteti kostjalt

hageja kasuks välja 41 440 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et pooled on kooskõlas Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 50 lg-ga 6

kokku leppinud töötaja konkurentsikeelu kohaldamises. Töölepingu p-s 6.5 nähti ette, et p-des 6.2

ja 6.3 märgitud kohustuste rikkumise korral pärast töölepingu lõpetamist, hüvitab töötaja tööandjale

tekitatud kahju tsiviilseadusandluses ettenähtud korras. Töölepingu seadus sellist kokkulepet ei

välista. Töötajale makstud eritasu ja sellelt riigile makstavat sotsiaalmaksu saab käsitada kahjuna TsK

§ 222 lg 2 mõttes. Kahju suurus ei sõltu sellest, kas kostja rikkus nii töölepingu p 6.2 kui 6.3, või ühte

nendest. Hagejal on õigus eritasuna makstu tagasi nõuda, ükskõik kumba keeldu rikuti. Hageja pole

tõendanud, et ta oleks väljamakstud summadelt tasunud sotsiaalmaksu ja kinni pidanud tulumaksu.

Seega tuleb kahjusummat vähendada ja kostjalt tuleb välja mõista 41 440 krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta

hagi täielikult rahuldamata. Töötajale makstud summad on osa palgast ning tasutud palka ei saa

käsitada tööandja kahjuna. Palgana väljamakstud summasid võib tagasi nõuda üksnes palgaseaduse

§ 37 alusel. Kui tasutud palka saaks ka käsitada kahjuna, on kahjusumma arvestamise viis ebaõige.

Töölepingu p 6.4 kohaselt maksti eritasu lepingu p-des 6.2 ja 6.3 sätestatud kohustuste täitmise eest

ning selline rahaline kohustus on jagatav. Kuna kostja pole töölepingu p-s 6.3 ettenähtud kohustust

rikkunud, ei saa ta vastutada kogu kahju eest.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab hageja, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.

Töölepingu seadus ei välista kokkulepet, et pärast töölepingu lõpetamist aset leidnud rikkumisel

kohaldatakse tsiviilseaduse sätteid. Töötajale eritasuna makstud summad on tööandja kulutused TsK

§ 222 lg 2 mõttes. Kahjusumma on arvestatud õigesti. Tööandja maksis eritasu vaid eeldusel, et

töötaja täidab mõlemat töölepingu p-des 6.2 ja 6.3 märgitud kohustust ning kokkulepitud rahaline

kohustus polnud jagatav. Hageja on tasunud väljamakstud eritasult seaduses ettenähtud maksud.

9. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning hageja esindaja

oma vastuväidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse

normi väära tõlgendamise tõttu ning asjas on võimalik teha uus otsus ja jätta hagi rahuldamata.

11. Kohtud on tuvastanud, et pooled leppisid kooskõlas TLS § 50 lg-ga 6 kokku töötaja

konkurentsikeelu kohaldamises nii töölepingu kehtivuse ajal kui kahe aasta jooksul pärast töölepingu

lõpetamist (töölepingu p 6.2). Töölepingu p 6.3 kohaselt pidi kostja nii töölepingu kehtivuse ajal kui

kahe aasta jooksul pärast lepingu lõppemist hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ja muud

konfidentsiaalset informatsiooni. Töölepingu p 6.4 kohaselt kohustus hageja maksma kostjale

töölepingu p-des 6.2 ja 6.3 ettenähtud kohustuste täitmise eest pärast töölepingu lõppemist lepingu

kehtivuse ajal eritasu 2000 krooni kuus ja autokompensatsiooni 500 krooni kuus. Samuti on kohtud

tuvastanud, et kostja asus pärast töölepingu lõppemist tööle hageja konkurendi juurde ning rikkus

sellega töölepingu p-s 6.2 kokkulepitut. Töölepingu p 6.3 rikkumisele hageja ei tuginenud.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et palgaseadus ei reguleeri töölepingu

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Palgaseaduse § 37 reguleerib üksnes töötajale ekslikult

palgana väljamakstud raha tagasinõudmist, kuid ei piira kahju hüvitamise nõuete esitamist.

Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et töölepingu p-st 6.4 tulenevat eritasu oleks makstud ekslikult,

mistõttu palgaseaduse § 37 ei ole käesolevas asjas kohaldatav.

13. Töölepingu seaduses ei reguleerita töötaja vastutust TLS § 50 lg-s 6 sätestatud kohustuse

rikkumise eest. Töölepingu p 6.5 kohaselt hüvitab töötaja töölepingu p-des 6.2 ja 6.3 nimetatud

kohustuste rikkumise korral pärast töölepingu lõpetamist tööandjale tekitatud kahju

tsiviilseadusandluses ettenähtud korras. Töölepingus ei ole konkurentsipiirangu rikkumise tagajärjena

kokku lepitud, et töötaja peaks kohustuse täitmise eest makstud eritasu tagastama või muul viisil

tööandjale leppetrahvi maksma. Seega ei ole ei tööseaduses ega töölepingus erisätteid lepingu

rikkumise tagajärgede osas ning lähtuda tuleb tsiviilõiguse üldistest reeglitest.

14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et tasutud eritasu saab antud juhul käsitada

lepingu töötajapoolsest rikkumisest tuleneva tööandja kahjuna. Hüvitatava kahju arvestamine on

põhimõtteliselt võimalik kahel viisil: positiivse ja negatiivse kahjuna. Lepingu rikkumise puhul tuleb

kolleegiumi arvates lähtuda kahju positiivsest arvutamisest, st lepingu rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui lepingut poleks rikutud. Nii tuleb kahjustatud isik lepingu

rikkumise korral kahju hüvitamisega asetada olukorda, kus ta oleks eelduslikult olnud, kui teine pool

oleks lepingut korrektselt täitnud. Negatiivne kahju hüvitamine tähendab lepingu puhul kahjustatud

isiku asetamist olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, mis oleks olnud, kui lepingut ei

oleks sõlmitud. Negatiivse kahju hüvitamist saab reeglina nõuda siis, kui leping ära langeb. Selline

juhtum on sätestatud näiteks kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 101 lg-s 1 tehingu tühistamise

tagajärjena. Sel juhul võib tehingu tühistanud pool nõuda lisaks üleantu tagastamisele tulenevalt

alusetust rikastumise sätetest ka näiteks lepingu sõlmimiseks tehtud kulutuste (näiteks notari tasu ja

õigusabikulud) hüvitamist.

15. Ringkonnakohus on lepingu rikkumise tõttu lugenud hüvitatavaks just negatiivse kahju. See ei ole

aga õige, kuna konkurentsikeelu kokkulepe jäi töölepingu lõpetamisel kehtima. Kolleegiumi arvates

saab TsK § 222 lg 2 tähenduses lepingu rikkumise korral hüvitatavate kulutustena mõista üksnes

selliseid kulutusi, mis põhjustati lepingu rikkumisega. Kui laiemalt võib töötajale palga maksmist

lugeda tõepoolest tööandja kulutuseks, siis kindlasti ei ole seda kulutust tehtud lepingu töötajapoolse

rikkumise tõttu. Palga maksmise kui kulutuse ja lepingu töötajapoolse rikkumise vahel puudub

põhjuslik seos. Sellest, et kostja asus kolmanda isiku juurde tööle, ei tekkinud hagejale makstud palga

näol kulutusi. Kui töötaja poleks töölepingu p 6.2 rikkunud, oleks tööandja palgakulu ikkagi

kandnud, seega pole kulutuste kandmine lepingu töötajapoolse rikkumise tagajärg.

16. Hageja oleks teoreetiliselt võinud nõuda väljamakstud eritasu tagastamist kahju hüvitisena, kui

konkurentsikeelu kokkulepe oleks olnud tühine või kuni 1. juulini 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku

üldosa seaduse järgi kehtetuks tunnistatud või leping lõpetatud. Ka sel juhul oleks aga esmaseks

nõudeks olnud üleantu tagastamine (kohustusega tagastada ka omapoolselt saadu). Negatiivse kahju

hüvitamise nõue ulatuks siis esmajoones täiendavatele kulutustele, mis lepinguga seoses on tehtud

lisaks eritasu maksmisele (kui selliseid makseid oleks olnud). Eritasu tagastamine võiks kõne alla

tulla ka konkurentsikeelu kokkuleppe lõpetamise korral kohustuste rikkumise tõttu, kui selline õigus

leping lõpetada või nõue lepingu lõpetamiseks tulenenuks seadusest või lepingust ja seda oleks

kasutatud. Lepingu lõpetamise tagajärjeks võinuks sel juhul olla üleantu vastastikune tagastamine.

Eritasu tagastamisele oleks hagejal õigus ka siis, kui pooled oleks selle selgesõnaliselt kokku

leppinud konkurentsikeelu kokkuleppe rikkumise tagajärjena, s.o leppetrahvina. Sellist kokkulepet

sõlmitud ei olnud, nagu ka ei ole konkurentsikeelu kokkulepe kehtetu ega lõppenud.

17. Kolleegium märgib, et hageja võib TsK § 222 alusel nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamist, st rikkumisega põhjuslikult seotud kahju hüvitamist. Esitatud asjaolude puhul saaks

selliseks kahjuks olla esmajoones hageja poolt lepingu rikkumise tõttu saamata jäänud tulu. Saamata

jäänud tuluks on kasu, mida kahjustatud lepingupool oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui lepingut

ei oleks rikutud. Hageja pole sellise kahju hüvitamist nõudnud. Hageja pole väitnud, et kostja

konkurentsikeelu rikkumine oleks tekitanud talle kahju käibe vähenemise näol põhjusel, et kostja

asus üle võtma endise tööandja kliente vms asjaoludel.

18. Asudes seisukohale, et kostjale makstud eritasu ei saa käsitada hageja kahjuna, ei käsitle

kolleegium hageja väiteid kahjusumma arvestamise viisi ebaõigsuse kohta.

19. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele andnud väära

õigusliku hinnangu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 333 lg-s 1 nimetatud protsessiõiguse norme

pole ringkonnakohus rikkunud. Hageja esitatud väited ei võimalda hagi rahuldada, mistõttu jätab

kolleegium hagi rahuldamata. Kohus muudab vastavalt TsMS § 60 lg-le 11 ka kohtukulude jaotust ja

mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 4750 krooni. Kostja on

asja menetlemisel Rapla Maakohtus kandnud õigusabikulu 6372 krooni, millest kolleegium mõistab

TsMS § 61 lg 1 alusel välja 3724 krooni.

J. Odar, A. Kull, V. Kõve

A. Kulli eriarvamus

1. Hageja palus kostjalt välja mõista raha, mis hageja kui tööandja oli eritasuna maksnud kostjale

pärast töölepingu lõpetamist tööandjale konkurentsi osutamisest hoidumise kohustuse täitmise eest,

kuna kostja mainitud kohustust ei täitnud.

2. Kuigi pooled ei olnud lepingu tekstis märkinud, mis saab tööandja poolt kostjale makstud eritasust

juhul, kui kostja konkurentsi osutamisest hoidumise kohustust ei täida, ei saa ainuüksi sellest

asjaolust minu arvates veel teha järeldust, et hagejal puudub õigus nõuda kostjale makstud eritasu

tagastamist. Leian, et pärast töölepingu lõpetamist tööandjale konkurentsi osutamisest hoidumise eest

saadud eritasu tagastamata jätmine on vastuolus hea usu põhimõttega (1. juulini 2002 kehtinud TsÜS

§ 108 lg 1), kui keelule vaatamata asutakse tööandjale osutama konkurentsi ja puuduvad seda

õigustavad asjaolud. Sellise järelduse tegemisel arvestan seda, et pärast töölepingu lõpetamist

kehtima jääva konkurentsikeelu eest eritasu maksmise või muu hüvitise andmise eesmärgiks on

töötajale teenimisvõimaluste piiramisest tuleneda võivate negatiivsete tagajärgede hüvitamine.

Konkurentsikeelu rikkumise korral puudub mõistlik alus selle eest saadud rahale või hüvitisele.

Arvesse tuleb võtta sedagi, et tööandjal puudub võimalus esitada töötaja vastu konkurentsi

osutamisest hoidumise kohustuse täitmise nõuet. Töölepingu kehtivuse ajal saab konkurentsikeelu

rikkumise korral tööandja kohaldada töötaja suhtes distsiplinaarkaristust. Pärast töölepingu lõppemist

pole ka see enam võimalik, sest tööandja distsiplinaarvõim töötaja suhtes on lõppenud.

3. Kostja ei ole mitte millegagi põhjendanud, miks ta konkurentsi osutamisest hoidumise kohustust ei

täitnud. Seega ei saanud kohus konkurentsikeelu rikkumise põhjusi hinnata ja kohustuse mittetäitmist

õigustavaid asjaolusid tuvastada.

Kuna asjas pole konkurentsi osutamisest hoidumise kohustuse täitmata jätmist õigustavaid asjaolusid

tuvastatud, siis olen seisukohal, et pooltevahelise suhte olemust arvestades oleks tulnud TsÜS § 108

lg 1 alusel tunnustada hageja õigust nõuda kostjalt eritasu tagastamist.

4. Kostjale maksti kindlas summas eritasu nii selle eest, et ta ei osutaks hagejale konkurentsi kahe

aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist, kui ka selle eest, et ta ei osutaks tööandjale konkurentsi

töölepingu kehtivuse ajal ja hoiaks tööandja juures töötamise ajal tööandja äri- ja tootmissaladust.

Leian, et hagejal on õigus nõuda tagasi kostjale makstud eritasu seda osa, mida viimane sai selle eest,

et ta ei osutaks pärast töölepingu lõpetamist tööandjale konkurentsi. Tagastamisele kuuluva eritasu

suuruse kindlaksmääramisel tulnuks arvesse võtta ka konkurentsi pakkumisest hoidumise kohustuse

täitmise ulatust, s.t konkurentsi osutamisest hoidutud aega. Siinkohal väärib märkimist, et hagile

vastu vaieldes leidis ka kostja ise, et hageja saaks nõuda eritasu tagastamist pooles suuruses.

5. Tsiviilkoodeksi iseärasusi ja selle rakendamise praktikat arvestades ei pea ma valeks ka seda, et

kohtud käsitasid kostjale makstud eritasu hageja kahjuna. Lepingu täitmiseks tehtud kulutuste

vaatlemine kahjuna, kui teine pool oma kohustust ei täitnud ja selle täitmise nõudmine polnud

võimalik, oli konkurentsikeelu kokkuleppe sõlmimise ajal praktikas tavaline ning õigussuhetes

osalejate poolt aktsepteeritud. Sellist seisukohta toetas ka tsiviilõiguse teooria. Tsiviilkoodeksi

kehtimise ajal valitsenud teoreetilise seisukoha järgi kuulusid TsK § 222 alusel kahjuna hüvitamisele

kreeditori kulutused, mida ta tegi seoses antud kohustisega, lootes selle täitmisele, kuid mis osutusid

asjatuks seetõttu, et täitmist ei järgnenud (Eesti NSV tsiviilkoodeks. Kommenteeritud väljaanne.

Tallinn, 1969, § 222, kommentaar 2, lk 245). Seepärast leian, et vaatamata teoreetilistele

probleemidele, olid kohtud õigustatud järeldama, et kostjale töölepingu lõpetamise järgse

konkurentsikeelu eest makstud eritasu muutus selle keelu rikkumise tagajärjel hageja kahjuks (asjata

tehtud kulutuseks).

A. Kull