3-1-1-125-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-125-03

Otsuse kuupäev

20. oktoober 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi I. M. süüdistuses KarS § 424 ja § 329 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2003. a otsus kriminaalasjas

nr 2-1-181/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Inna Tegova, kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

23. september 2003. a

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Marge Püss, I. M. kaitsja vandeadvokaat Rein

Napa

Resolutsioon

Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2003. a otsus I. M. õigeksmõistmises süüdistuses KarS

§ 424 järgi.

2. Saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonprotest rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõgeva Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega tunnistati I. M. süüdi KrK § 204 lg 1 järgi ja talle mõisteti

karistuseks viis kuud vabadusekaotust koos mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks aastaks.

KrK § 47 alusel ei pööratud vabadusekaotuslikku karistust tingimuslikult täitmisele üheaastase katseajaga.

Süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt ei suutnud juhtimisõiguseta I. M. 2. detsembril 2000. a sõiduautot

juhtides joobeseisundi ja ebaõige kiiruse valiku tõttu sõiduautot valitseda, mistõttu auto paiskus teelt välja,

põhjustades ühele kaasreisijatest üliraske kehavigastuse.

2. Jõgeva Maakohtu 26. juuli 2001. a otsusega tunnistati I. M. süüdi KrK § 1411 lg 1 ja § 143 lg 2 p 2 järgi.

KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ja lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest

mõisteti. I. M.-le üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust.

3. Uuesti peeti I. M. sõiduautot joobeseisundis juhtides kinni 20. oktoobril 2002. a.

4. Jõgeva Maakohtu 4. aprilli 2003. a otsusega tunnistati I. M. süüdi KarS § 424 ja § 329 järgi. KarS § 63

lg 1 alusel mõisteti talle karistuseks viis kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust

Jõgeva Maakohtu 26. juuli 2001. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, so ühe aasta ja kuue kuu

võrra. Liitkaristuseks mõisteti I. M.-le üks aasta ja üksteist kuud vangistust.

KarS § 329 järgi mõisteti I. M. süüdi selles, et tema, isikuna, kellel Jõgeva Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega

oli keelatud mootorsõiduki juhtimine, juhtis vaatamata sellele 20. oktoobril 2002. a sõiduautot. Kohus käsitas

seda täitmisele pööratud kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisest kõrvalehoidumisena KarS § 329 teise

alternatiivi tähenduses.

Otsuses leiti samuti, et I. M. pani toime ka KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so mootorsõiduki

juhtimise joobeseisundis isiku poolt, keda on varem sellise teo eest karistatud.

Kohus kontrollis esmalt, kas I. M. vastab KarS §-s 424 kirjeldatud erisubjekti tunnusele ehk seda, kas teda on

eelnevalt karistatud sõiduauto juhtimise eest joobeseisundis. Kohus leidis, et sõiduauto juhtimise eest

joobeseisundis karistati I. M. Jõgeva Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega. Kriminaalkoodeksi § 204 lg 1

inkrimineerimine I. M.-le sai võimalikuks eeldusel, et üliraske kehavigastuse põhjustamisele eelnesid

mootorsõiduki ohutu liiklemise eeskirjade erinevad rikkumised, sh auto juhtimine alkoholijoobes.

5. Maakohtu otsuse peale esitas I. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ivo Kütt apellatsioonkaebuse, milles

palus I. M. süüdistuses KarS § 424 järgi õigeks mõista. Apellant leidis, et I. M. ei vasta KarS §-s 424 nõutud

erisubjekti tunnusele. Samuti palus kaitsja mõista I. M.-le kergemaliigiline karistus.

6. Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus I. M. süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 424 järgi ning talle mõistetud karistuse osas. Süüdistuses KarS § 424 järgi mõisteti I. M.

õigeks. KarS § 329 järgi mõisteti I. M.-le karistuseks kaks kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati

mõistetud karistust Jõgeva Maakohtu 26. juuli 2001. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, so ühe

aasta ja kuue kuu võrra. I. M.-le mõisteti liitkaristuseks üks aasta ja kaheksa kuud vangistust. Muus osas jäeti

kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt.

Ringkonnakohus leidis, et tunnistades I. M. süüdi KarS § 424 järgi, tõlgendas maakohus laiendavalt

kõnealuse sätte dispositsiooni. Kohus osutas, et KarS § 424 näeb ette kriminaalvastutuse mootorsõiduki

juhtimise eest joobeseisundis isiku poolt, keda on varem sellise teo eest karistatud. Kriminaalasjas puudusid

kohtu arvates aga tõendid selle kohta, et I. M. oleks selline isik.

Seda seisukohta motiveerides märkis kohus, et isikut sai KrK § 204 lg 1 järgi süüdi tunnistada ainult siis, kui

mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega põhjustati kannatanu surm või tekitati talle

raske või üliraske kehavigastus. Seega oli I. M. KrK § 204 lg 1 järgi süüditunnistamise ja karistamise aluseks

kannatanule üliraske kehavigastuste põhjustamine, mitte sõiduki juhtimine alkoholijoobes. Sellest tegi kohus

järelduse, et I. M. ei karistatud Jõgeva Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega mootorsõiduki juhtimise eest

joobeseisundis.

Kohus leidis samuti, et selline seisukoht ei aseta halvemasse olukorda isikuid, kes juhtisid mootorsõidukit

joobeseisundis ilma rasket tagajärge põhjustamata. Raske tagajärje põhjustamisel võetakse isik kohe

kriminaalvastutusele ning talle mõistetav karistus on tunduvalt raskem võrreldes isikule väärteo eest

mõistetava karistusega. Liiatigi ei ole ringkonnakohtu arvates välistatud, et isikut, kes juhtis mootorsõidukit

alkoholijoobes ja raske tagajärje põhjustamisel rikkus ka teisi mootorsõiduki ohutu liiklemise või

käituseeskirjade nõudeid, võidakse karistada eraldi mootorsõiduki joobes juhtimise eest Liikluseeskirjas

ettenähtud korras.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas riigiprokurör Inna Tegova kassatsioonprotesti, milles ta palub

tühistada ringkonnakohtu otsuse I. M. õigeksmõistmise osas KarS § 424 järgi ja saata kriminaalasi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

7.1 Prokurör märgib, et nii KrK § 204 lg-s 1 kui ka KarS §-s 422 sätestatud koosseisupärase teo moodustab

liikluseeskirjade rikkumine, mis on vahetus põhjuslikus seoses kannatanule kehavigastuste tekitamisega.

Tegu võib seisneda ka mootorsõiduki joobes juhtimises. See, et I. M. juhtis 2. detsembril 2000. a sõiduautot

alkoholijoobes, on tõsikindlalt tuvastatud Jõgeva Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega.

7.2 Kassaatori arvates tähendaks ringkonnakohtu seisukohtadega nõustumine seda, et isik, kes juhib

mootorsõidukit joobes ja põhjustab raske tagajärje, oleks soodustatud võrreldes isikuga, kelle poolt

mootorsõiduki joobes juhtimine rasket tagajärge kaasa ei toonud.

8. Riigikohtu istungil toetas riigiprokurör M. Püss esitatud kassatsioonprotesti. Kohtualuse kaitsja

vandeadvokaat R. Napa leidis, et kassatsioonprotest tuleb jätta rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Vastamaks küsimusele, kas I. M. vastab erisubjekti tunnustele KarS § 424 mõttes, peab Riigikohtu

kriminaalkolleegium esmalt vajalikuks analüüsida KrK § 204 esimest lõiget ja selles sisalduvaid

koosseisulisi tunnuseid. Samuti omab käesolevas kriminaalasjas tähendust, millise deliktitüübiga on

tegemist.

9.1 Olemuselt on KrK § 204 lg 1 kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus (liiklus) on blanketse iseloomuga

(ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumine, mis tuleb sisustada väljapoole Kriminaalkoodeksit jäävate

õigusaktidega).

Inkrimineerides kellelegi KrK § 204 lg-s 1 ettenähtud kuritegu, peavad olema tõendatud 1) ohutu liiklemise

või käituseeskirjade rikkumine; 2) surma või raske/üliraske kehavigastuse saabumine tagajärjena; 3)

põhjuslik seos rikkumise ja tagajärje vahel. Kuriteo objektiivse külje esimene tegu on teise eelduseks, st ilma

temata ei kaasne rasket tagajärge.

9.2 Kõnealuses kriminaalasjas tuleb erisubjektsuse küsimuse lahendamisel seega tuvastada, milliste ohutu

liiklemise või käituseeskirjade rikkumise eest, mis tõi põhjuslikuna kaasa üliraske kehavigastuse tekitamise,

I. M. Jõgeva Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega süüdi mõisteti ja karistati.

I. M.le on süüks arvatud ohutu liiklemise järgmised rikkumised: 1) kaassõitja sõidutamine, kellel oli

kinnitamata turvavöö (LE p 53 lg 5); 2) auto juhtimine alkohoolses joobes (LE p 58 lg 1); 3) vale

sõidukiiruse valimine (LE p 100); 4) ei olnud kaasas politseinikule esitamiseks juhiluba (LE p 54).

Põhjuslikuna saabunud tagajärje suhtes neist Liikluseeskirja rikkumistest on käsitletavad esimesed kolm.

Maakohtu otsuses on I. M. vastutuse küsimus lahendatud järgnevalt: kõigepealt on loetletud I. M. poolt

toimepandud Liikluseeskirja rikkumised ja seejärel sõnastatud "...mille tagajärjel tekitati sõiduautos /.../

istunud A. J.-le üliraske kehavigastus...". Seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Jõgeva

Maakohus käsitles kõnealuses otsuses I. M. poolt rikutud liikluseeskirju tagajärje suhtes kumulatiivselt

toimivatena, st raske tagajärje tõid nad kaasa enda koosesinemisel.

9.3 Eeltoodud põhjustel ei nõustu Riigikohus Tartu Ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et I.

M. süüditunnistamise ja karistamise aluseks KrK § 204 lg 1 järgi oli kannatanule üliraske kehavigastuse

tekitamine, mitte alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine (tl 77). Nagu nähtub eelnenud käsitlusest, on

kumulatiivsest põhjuslikkusest tulenevalt joobes juhtimine I. M.-le selgesõnaliselt süüks arvatud ja Jõgeva

Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega on ta selle järgi ka süüdi mõistetud ning karistatud. Mootorsõiduki joobes

juhtimine (ohutu liiklemise rikkumine) oli käesoleval juhul kuriteo objektiivse koosseisu obligatoorseks

tunnuseks, ilma milleta ei oleks saanud tagajärje põhjustamist I. M.-le omistada. Johtuvalt p-s 8.1 märgitust,

et KrK § 204 esimest lõiget tuleb käsitada spetsiifilise teokirjeldusega blanketse normina, tuleb seda

kuriteokoosseisu dispositsiooni konkreetsel juhul seega sisustada järgmiselt: "Ohutu liiklemise nõuete

rikkumise eest, mis seisnes kinnitamata turvavööga kaassõitja sõidutamises, mootorsõiduki juhtimises

alkohoolses joobes ja vale sõidukiiruse valimises, millega põhjustati kannatanule üliraske kehavigastus,

karistatakse...". Seega on Tartu Ringkonnakohus vääralt mõistnud KrK § 204 lg 1 dispositsiooni ning teinud

sellest eksliku järelduse, et I. M. ei ole mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis karistatud isikuks KarS

§ 424 mõttes.

9.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium suhtub kriitiliselt ka Tartu Ringkonnakohtu väitesse, et "...ei ole

välistatud, et isikut, kes juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes ja raske tagajärje põhjustamisel rikkus ka teisi

mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade nõudeid, võidakse karistada eraldi mootorsõiduki joobes

juhtimise eest Liikluseeskirjas ettenähtud korras" (tl 77 pöördel). Sellisest sõnastusest võib järeldada, et

ringkonnakohus peab õigustatuks juhul, kui alkohoolne joove oli põhjuslik tagajärje saabumisele, ja

eksisteerivad ka teised tagajärje suhtes põhjuslikud Liikluseeskirja rikkumised, võiks isikut valikuliselt

karistada veel eraldi väärteo toimepanemise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu sellise

käsitlusega ja märgib, et tagajärje suhtes põhjuslik tegu peab kajastuma konkreetses kriminaalõiguslikus

etteheites. Põhjuslik käitumine ammendab ennast sellisel juhul kriminaalõiguses (kuritegude konkurentsi

puhul võimalik et ka mitmes eraldi kuriteokoosseisus) ja seda ei saa käsitleda eraldi väärteona. See põhimõte

on kinnistatud ka materiaalõiguses, täpsemalt KarS 3 lg-s 5, mis sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis

vastab väärteo - ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest.

10. Juhindudes eeltoodust tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2003. a

otsuse I. M. õigeksmõistmises KarS § 424 järgi ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks samale

kohtule.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Hannes Kiris