3-2-1-111-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-111-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. oktoober 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

Tulundusühistu Geteir hagi osaühing Forss vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/352/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tulundusühistu Geteir kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

22. september 2003. a

Istungil osalenud isikud

Tulundusühistu Geteir seaduslik esindaja V. Pokrovski ja

lepinguline esindaja vandeadvokaat L. Biin, osaühing Forss

seaduslik esindaja H. Karikosk ja lepinguline esindaja

vandeadvokaat P. Tartu. Juures viibis tõlk L. Lomp.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

30. aprilli 2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada tulundusühistule Geteir 29. mail 2003. a

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 384 (kolmsada

kaheksakümmend neli) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt parkis tulundusühistu Geteir pooltevahelise suulise hoiulepingu alusel

temale kuuluva sõiduki Lada Samara 21083 registreerimismärgiga 529 APO kostjale kuuluvas

tasulises parklas Tallinnas Mooni 30c. Kostja väljastas hagejale parkimiskaardi nr 1818 sõiduki

parkimiseks parkimiskohale nr 73 ajavahemikul 25. september kuni 23. detsember 2001. a.

15. novembril 2001. a kukkus sõidukile parkla kõrval kostja kinnistul kasvanud puu, mille tagajärjel

sai sõiduk vigastada. Hageja taotleb kostjalt TsK § 222, § 425 ja § 426 lg 1 p 2 järgi vara rikkumisega

tekitatud kahju 38 323 krooni ja 50 senti väljamõistmist.

2. Vastuses hagiavaldusele ei tunnistanud kostja hagi ja leidis, et ta ei vastuta tekkinud kahju eest.

Poolte vahel ei olnud hoiusuhet, kuna auto valdust (dokumente, võtmeid) kostjale üle ei antud ning

kirjalikku hoiulepingut ei sõlmitud. Kostja osutas hagejale parkimis- ja valveteenust vastavalt OÜ

Forss tasulise parkla kasutamise eeskirjadele. Hagejale on nimetatud eeskirju tutvustatud. Hageja

nõuet ei tule rahuldada ka siis, kui tegemist oli hoiulepinguga. Kostja pole kahju tekkimises süüdi,

kuna ta ei pidanud ega saanud ette näha kahju tekkimise asjaolusid. Kostja oli teinud kõik parklasse

paigutatud sõidukite kahjustamise vältimiseks ning tellinud teenuse puude kuivanud ja ohtlike okste

pügamiseks. Kostjale pole tehtud ettekirjutust selle kohta, et tema territooriumil asuvad puud võiksid

mahalangemise tõttu olla ohtlikud. Ka hageja ei esitanud sõidukit parklasse paigutades pretensioone.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 12. detsembri 2002. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 38 323 krooni ja 50 senti.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled hoiulepingu. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsK § 420

lg l järgi kohustus hoiulepingu üks pool (hoidja) hoidma temale teise poole poolt üleantud vara ja

tagastama selle tervena. Hoiuleandja peab vara valduse hoidjale üle andma. Valdaja on isik, kelle

tegeliku võimu all asi on. Kostja on hoiusuhte alusel sõiduki otsene valdaja. Hoiulepingu olemasolu

tuleneb ka kostja tasulise parkla kasutamise eeskirjadest, mille sõnastuses kasutatakse sõna

"hoidmine". Hoiulepingu kirjalikuks väljundiks on hagejale antud parkimiskaart nr 1818 ning

hagejale tutvustatud tasulise parkla kasutamise eeskirjad. TsK § 423 lg l kohaselt oli hoidja

kohustatud tarvitusele võtma kõik vara säilitamiseks vajalikud abinõud. Sama seaduse § 425 lg l järgi

vastutas hoidja vara kaotsimineku, puudujäägi või rikkumise eest. Kostja pole tõendanud, et ta on

võtnud tarvitusele kõik vajalikud abinõud hageja vara säilitamiseks. Okste pügamine ei olnud piisav

abinõu vältimaks pehkinud puudest tulenevat ohtu. 15. novembril 2001. a tuule kiirust fikseerinud

meteoroloogiakeskuse 19. veebruari 2002. a õiend ei ole piisav tõendamaks kahju tekkimist

vääramatu jõu tagajärjel. Linnakohus asus seisukohale, et hagi tuleb TsK § 425 lg 1 ja § 222 lg 1

alusel rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2003. a otsusega tühistati OÜ Forss apellatsioonkaebuse alusel

linnakohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on põhjendatult hinnanud pooltevahelist õigussuhet

hoiulepinguna. Ringkonnakohus ei nõustu aga linnakohtu seisukohaga, et kostja ei ole oma

vastuväiteid vääramatu jõu olemasolu osas usaldusväärselt tõendanud. Meteoroloogiakeskuse

19. veebruari 2002. a õiendist nähtub, et 15. novembril 2001. a oli Tallinnas läänetuule kiirus kell

14.00 keskmiselt 7, puhanguti 17 m/s ja kell 17.00 keskmiselt 10, puhanguti kuni 21 m/s. Puhanguti

ulatus tuule kiirus tormini ja selle kohta tehti ka tormihoiatus. Tormi olemasolu aktsepteeris ka hageja

juhtumi kohta 16. novembril 2001. a koostatud aktis. Teenuse tellimine okste pügamiseks näitas, et

kostja võttis tarvitusele meetmeid ohtlike okste kõrvaldamiseks. Puuduvad tõendid selle kohta, et

kostja tähelepanu oleks juhitud puu mahavõtmise vajadusele. Esitatud fotode põhjal võib järeldada, et

puu oli seest tühi. Samas pole tõendeid selle kohta, kas puu elujõudu oli võimalik visuaalselt kindlaks

teha. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et puu mahamurdumine oli tingitud selle tervislikust

seisundist. Esitatud tõenditest järeldub, et puu kukkus ümber tormi tõttu, mitte selle tõttu, et oli

pehkinud. Seda asjaolu kinnitavad ka kostja täiendavalt esitatud 15. novembri 2001. a ilma

iseloomustavad tõendid. Ringkonnakohus pidas võimalikuks nimetatud tõendid vastu võtta, kuivõrd

see asjaolu oli vaidlusaluse hagi arutamise objektiks. Seega oli 15. novembril 2001. a tegemist

vääramatu jõuga TsK § 425 lg 1 mõttes, mille esinemisel hoidja vabaneb vastutusest hoiuleandja ees.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palub tulundusühistu Geiter ringkonnakohtu otsuse tervikuna tühistada ja

saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS §-s 308

sätestatut. Nimetatud säte ei võimalda apellatsioonimenetluses vastu võtta täiendavaid tõendeid

põhjendusega, et tõendites kajastatud asjaolu oli vaidlusaluses hagis arutamise objektiks. Kohus pidas

ekslikult 15. novembri 2001. a tuulist ilma tormiks. Ülemaailmse Meteoroloogiaorganisatsiooni

(WMO) 1947. a konventsiooni kohaselt loetakse tormiks tuult kiirusega üle 24,5 m/s.

Ringkonnakohus tõlgendas valesti vääramatu jõu mõistet. Tuule kiirus puu murdumise ajal

(keskmiselt 10 m/s, puhanguti 21 m/s) ei kujuta endast tormi. Kostja pidi sellise kiirusega tuule

saabumise võimalust ette nägema. Kostja ei täitnud oma hoiukohustust vajaliku hoolega, kui jättis

puude seisundi võimalike kahjude vältimiseks hindamata. Kostja võis ja pidi ette nägema kahjuliku

tagajärje kaasa toonud asjaolu saabumise võimalust ning vajaliku hoolsuse korral oleks olnud

võimalik vältida kahjuliku tagajärje saabumist.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab OÜ Forss, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub

alus. Ringkonnakohus pole rikkunud TsMS §-s 308 sätestatut. Kostja esitas täiendavalt tõendid, mis

täpsustavad juba esimese astme kohtus esitatud tõendeid ja asjaolusid. Ringkonnakohus tugines

otsust tehes eelkõige linnakohtule esitatud tõenditele. Ringkonnakohus on piisava põhjalikkusega

analüüsinud tõendeid ja motiveerinud oma järeldusi vääramatu jõu kohta. 15. novembril 2001. a

esinenud tormituule näol oli tegemist ekstreemse olukorraga, mida kostja ei saanud ega pidanud ette

nägema. Ekslik on hageja järeldus, et kuna ei olnud tormi, siis ei olnud tegemist ka vääramatu jõuga.

7. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning kostja esindaja

oma vastuväidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse

normi väära tõlgendamise tõttu.

9. Kassatsioonkaebuses on ekslikult leitud, et ringkonnakohus rikkus TsMS §-s 308 sätestatut. TsMS

§ 308 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta tähelepanuta tõendi, mida oli võimalik esitada esimese

astme kohtus, kuid mis jäeti esitamata. Eeltoodust ei tulene kohtule kohustust jätta tõend arvestamata.

Tõendit hilinemisega esitada sooviv pool võtab endale riski, et apellatsioonikohus võib jätta tema

esitatud tõendi vastu võtmata, kui ta pole järginud TsMS § 308 lg-s 2 sätestatut ja põhjendanud

kaebuses või vastuses uue tõendi esitamist ja kui puuduvad sama paragrahvi lõikes 1 tähendatud

alused.

10. Kui apellatsioonikohus võtab vastu uue tõendi, peab ka teisele poolele tagama võimaluse esitada

sama asjaolu kohta tõendeid või kaalutlusi seoses uue esitatud tõendiga. Selline kohustus tuleneb

TsMS §-dest 6 ja 67. Hageja ei väida, et ta ei saanud eelnimetatud protsessiõigusi kasutada.

11. Vastavalt 1. juulil 2002. a jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 11 tuleb asjas kohaldada tsiviilkoodeksi

hoiulepingut reguleerivaid sätteid. Vaidlust pole selles, et kostja hoidis hageja sõiduautot oma

majandustegevuse raames. Tsiviilkoodeksi § 423 lg 1 järgi oli hoidja kohustatud tarvitusele võtma

kõik lepingus ettenähtud või temale üleantud vara säilitamiseks vajalikud abinõud ja TsK § 425 lg 2

sätestas kostjale kõrgendatud vastutuse hoiuleantud asja mittesäilimise korral. TsK § 425 lg 2

kohaselt vabanes hoidja vastutusest vara mittesäilimise eest vaid juhul, kui selle tingis vääramatu

jõud. Järelikult ei vabasta kostjat vastutusest ka see, kui ta on olnud piisavalt hoolas ja tema süü

puudub.

12. Ringkonnakohus on teinud tuvastatud asjaoludest eksliku järelduse, et tõendatud on kahju

tekkimine vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõuna sai käsitada erakordset ja antud asjaolude juures

objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Vääramatuks jõuks

võib eelkõige olla loodusjõud. Kohtute poolt tuvastatud tuule tugevus Tallinnas 15. novembril

2001. a, keskmiselt 7-10 m/s, puhanguti kuni 21 m/s pole Eesti oludes niivõrd erakordne, et seda

saaks pidada vääramatuks jõuks.

13. Kolleegium märgib, et isegi siis, kui tuul oleks olnud veelgi tugevam, ei saaks hageja sõiduauto

kahjustamist lugeda toimunuks vääramatu jõu tõttu. Arvestada tuleb sedagi, et sõiduautot ei

kahjustanud vahetult tuul, vaid tuules murdunud pehkinud puu (pappel). Tormituules võivad murduda

nii pehkinud kui terved puud. Pehkinud puu murdumine tuules ei ole erakordne ja seda ei saa lugeda

vääramatuks jõuks. Nagu märgitud, ei olene mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine sellest, kas

kostja teadmatus sellest asjaolust oli tingitud tema hooletusest või mitte. Mingi asjaolu vääramatuks

jõuks lugemine eeldab seda, et see asjaolu ei ole isiku (võlgniku) poolt mõjutatav. Kuigi kostja ei

saanud mõjutada tuule tugevust, asus pehkinud puu kostja mõjupiirkonnas ja kostja sai selle

murdumise võimalusega arvestada ja seda vältida

J. Odar, H. Jõks, V. Kõve