3-1-1-107-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-107-03

Otsuse kuupäev

16. oktoober 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi A. R. süüdistuses KrK § 142 lg 2 p 2

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai

2003. a kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. R. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

9. september 2003. a

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Marge Püss, A. R., tema kaitsja

vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja tõlk Lüüli Lomp

Resolutsioon

1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2003. a otsus A. R.-i süüditunnistamises KrK

§ 142 lg 2 p 2 järgi jätta muutmata.

2. A. R.-i kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Mõista A. R.-lt kohtukuludena riigituludesse välja 1770 (üks tuhat seitsesada seitsekümmend)

krooni kaitsjatasu kaitsja osalemise eest Riigikohtu istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. R. anti kohtu alla KrK § 142 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi süüdistatuna selles, et ta grupis koos A. P.-i ja

kriminaalmenetluses tuvastamata O.-nimelise isikuga, nõudis V. L.-lt tapmisähvardusel 10 000 krooni või

seda, et A. R.-i nimele vormistataks V. L.-le kuuluv sõiduauto Mazda 626. Selleks kutsuti V. L.

20. novembril 2000 a. korterist õue ja temalt võeti autovõtmed. Koos sõideti Jõhvi Autoregistrisse, mis

osutus sel päeval suletuks. Seejärel lasi A. R. V. L.-il allkirjastada volikirja, mille alusel oleks A. R. saanud

kasutada tema sõiduautot. Järgmisel päeval - 21. novembril 2000 a. sunniti V. L. taas sõitma Autoregistrisse

ja sõiduauto A. R.-i nimele ümber vormistama.

A. R. oli kohtu alla antud ka süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi.

A. P.-ni ja kriminaalmenetluses tuvastamata O.-nimelise isiku tegevus on kriminaalasjast eraldatud

iseseisvaks menetlemiseks.

2. Lääne-Viru Maakohtu istungil taotles prokurör A. R.-i õigeksmõistmist KrK § 195 lg 2 järgi, samuti tema

süüdistusest KrK § 142 lg 2 p-de 3 ja 4 väljajätmist tõendamatuse tõttu. Lääne-Viru Maakohtu 2. aprilli

2003. a otsusega mõisteti A. R. täielikult õigeks süüdistustes nii KrK § 142 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi kui ka

§ 195 lg 2 järgi seoses tema tegevuses kuriteo koosseisu puudumisega.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Ida-Viru Prokuratuuri prokurör Indrek Rebase, taotledes

A. R.-i süüditunnistamist KrK § 142 lg 2 p 2 järgi ja tema karistamist selle paragrahvi sanktsiooni piires.

4. Viru Ringkonnakohtu 13. mai 2003. a otsusega tühistati maakohtu 2. aprilli 2003. a otsus A. R.-i

õigeksmõistmises KrK § 142 lg 2 p-de 2, 3 ja 4 järgi. Ta tunnistati KrK § 142 lg 2 p 2 järgi süüdi ja teda

karistati vabadusekaotusega üheksaks kuuks, mis loeti kantuks kohtueelsel uurimisel vahi all oldud ajaga.

Ringkonnakohtu arvates tulnuks tunnistajate A. P.-ni ja O. Š. ütlustesse, et kohtualuse poolt pole kannatanule

mingeid ähvardusi olnud, suhtuda kriitiliselt, kuivõrd tegemist on A. R.-i õigeksmõistmisest otseselt

huvitatud isikutega, kelle suhtes on samas teos algatatud kriminaalasi. Ringkonnakohus leidis, et maakohus

ei võtnud arvesse N. L. poolt kõiki kriminaalasjas antud ütlusi ega hinnanud neid korrektselt ja seetõttu jäi

kohtulik uurimine ühekülgseks. Otsuse kohaselt kinnitavad A. R.-i süüd ka K. P. ja I. L. ütlused. Samuti ei

hinnanud maakohus ringkonnakohtu arvates õigesti kannatanu tervislikku seisundit ega võtnud arvesse, et

seoses ajukahjustusega polnud tema käitumine alati adekvaatne, mis seletab ka kannatanu tegutsemist

suhetes A. R.-ga, O. Š. ja A. P-ga. Hinnates üksnes 20. ja 21. novembri sündmusi, ei analüüsinud maakohus

sellele eelnenud A. R.-i ja V. L. käitumist ja I. Luka"ova ning K. Parfejeva ütlusi. Kokkuvõttes jõudis

ringkonnakohus tõendeid uurides maakohtust erinevale järeldusele, et V. L. nõusoleku auto müügiks A. R.-le

tingis tema eelnev ähvardamine A. R.-i poolt ning seetõttu täideti KrK § 142 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteo

koosseis.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu A. R.. Kassaator palub tühistada

Viru Ringkonnakohtu 13. mai 2003. a süüdimõistva kohtuotsuse ja jõustada Lääne-Viru Maakohtu 2. aprilli

2003. a õigeksmõistev kohtuotsus. Kaebaja märgib, et kuigi ringkonnakohtu istung toimus vene keeles,

esitati talle kohtuistungi protokoll allakirjutamiseks eesti keeles ning selles on tema ütlusi moonutatud.

Kassaator leidis et, vaatamata tema kirjalikule taotlusele kohtunike E. Levina ja M. Kuuski taandamiseks,

need kohtunikud ei taandunud ja seetõttu on kriminaalasja arutamine käsitletav kriminaalmenetluse seaduse

rikkumisena. Kassaator juhib tähelepanu sellele, et ringkonnakohtu otsuses räägitakse üksnes prokuröri

apellatsioonprotestist, mitte aga tema apellatsioonkaebusest, mille ta väidetavalt esitas prokuröri protesti

peale. Veel märgib kaebuse esitaja, et ringkonnakohus lükkas tagasi tema taotluse advokaatide osalemise

kohta kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus.

6. Riigiprokurör Elo Kungla esitas kassatsioonkaebusele vastuväited. Prokurör ei nõustu kassaatoriga selles,

et apellatsioonimenetluses oleks aset leidnud kriminaalmenetluse normide oluline rikkumine. Kuigi

ringkonnakohtu istung toimus vene keeles ja kohtuistungi protokoll on koostatud eesti keeles, ei tähenda see

prokuröri arvates veel iseenesest seda, et protokoll oleks võltsitud. Edasiselt märkis prokurör, et kuigi A. R.

oli apellatsioonkaebuses taotlenud mitme ringkonnakohtuniku taandumist, ei esitanud ta ringkonnakohtu

istungil taandust kohtukoosseisu kuuluvate kohtunike vastu ja see on fikseeritud ka kohtuistungi protokollis.

Prokurör osutas järgnevalt sellele, et A. R. ei ole esitanud apellatsioonkaebust Lääne-Viru Maakohtu

õigeksmõistva kohtuotsuse peale. Küll aga esitas ta vastuväited prokuröri apellatsioonprotestile, nimetades

neid omakorda protestiks. Ning lõpuks märkis prokurör, et A. R. ei soovinud ringkonnakohtu istungil

kaitsjat, mis on fikseeritud ka kohtuistungi protokollis (II kd, tl 175).

7. Riigikohtu istungil toetasid nii A. R. kui tema kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust. Kaitsja

märkis, et ringkonnakohus on maakohtu otsusega võrreldes täpselt samade tõendite hindamise pinnalt

jõudnud kardinaalselt vastupidistele järeldustele. Prokurör taotles ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse

muutmata jätmist põhjendusega, et ringkonnakohtu otsus on piisavalt motiveeritud ja

kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei ole apellatsioonimenetluses aset leidnud.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et A. R.-i kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jätab selle

rahuldamata järgmistel kaalutlustel.

8.1 Vastavalt KrMK § 16 lg-le 4 tuleb juhtudel, mil kriminaalmenetlus ei toimu eesti keeles, anda eraldi

dokumendina vormistatud menetlusdokument menetlusosalisele üldjuhul kätte kriminaalmenetluse keeles ja

üksnes menetlusosalise soovil eesti keelde tõlgituna. Öeldu tähendab kahtlemata ka seda, et juhtudel, mil

kohtumenetluse keeleks on valitud näiteks vene keel, tuleb ka kohtuistungi protokoll koostada vene keeles.

Teisiti ei saakski see olla, sest kohtuistungi sekretäri ülesandeks on üksnes kohtuistungil räägitava kirjalik

fikseerimine, mitte aga selle tõlkimine. Seega oleks Viru Ringkonnakohtu 13. mai 2003. a istungi protokoll

pidanud olema koostatud ja esitatud A. R.-le tutvumiseks vene keeles.

Vastavalt AKKS § 39 lg 3 p-le 8 on seadusandja lugenud menetluskeelega seonduvate nõuete rikkumistest

kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks vaid selle, kui kriminaalasja arutatakse tõlgi osavõtuta

keeles, mida kohtualune ei valda. Käsitletavas kriminaalmenetluses sellist rikkumist aset ei leidnud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium arvates ei ole alust lugeda kõnealust Viru Ringkonnakohtu poolset rikkumist

kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks ka AKKS § 39 lg 4 alusel, sest see rikkumine ei

takistanud kriminaalasja objektiivset lahendamist ning A. R.-l oli võimalik lugeda eestikeelset kohtuistungi

protokolli tõlgi vahendusel.

8.2 Tähelepanuta tuleb jätta A. R.-i väide, et ringkonnakohtu istungi protokollis on moonutatult kajastatud

tema poolt antud ütlusi. Vastavalt AKKS §-s 19 ja KrMK §-s 82 sätestatule oli A. R.-il õigus kolme päeva

jooksul esitada konkreetsed märkused kohtuistungi protokolli ebaõigsuse või ebatäpsuse kohta. A. R. ei ole

selliseid märkusi esitanud.

8.3 Eelmises punktis märgitust tulenevalt ja kooskõlas prokuröri poolt kassatsioonkaebusele esitatud

vastuväidetega on ainetu A. R.-i etteheide selle kohta, et ringkonnakohus jättis tema poolt esitatud kohtunike

taandamise taotluse rahuldamata. Ringkonnakohtu istungi protokollist nähtub, et kohtuistungil ei ole

taandustaotlusi esitatud.

8.4 Viru Ringkonnakohtu istungi protokollis märgitu pinnalt ei saa nõustuda ka A. R.-i selle väitega, et talle

ei tagatud kaitsjat. Sellest protokollist nähtuvalt ei soovinud A. R. enesele kaitsjat.

8.5 Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub ka prokuröri vastuväidetes esitatud selle seisukohaga, et A. R.-i

poolt 21. aprillil 2003. a ringkonnakohtule esitatud dokument pole käsitatav mitte apellatsioonkaebusena

vaid vastuväidetena apellatsioonprotestile: selles ei taotletud mitte maakohtu otsuse muutmist vaid selle

muutmata jätmist.

9. Kaitsja märkis Riigikohtu istungil põhjendatult, et ringkonnakohus on maakohtu otsusega võrreldes täpselt

samade tõendite hindamise pinnalt jõudnud kardinaalselt vastupidistele järeldustele. Riigikohtu praktikas ei

ole siiski loetud eranditult kõigil juhtudel taunitavaks kirjeldatud viisil aset leidvat muudatust tõendite

hindamisel. On asutud seisukohale, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul

mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende

samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse,

täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile

näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Samuti on Riigikohtu selles otsuses märgitud, et otsuses motiivide

puudumisega on tegemist ka siis, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud

näitamata. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 1999. a otsus asjas nr 3-1-1-38-99 - RT III 1999,

14, 143). Viru Ringkonnakohtu 13. mai 2003. a otsuses on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates piisava

põhjalikkusega näidatud, millised esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead on viinud

kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Seejuures on ringkonnakohtu otsuses põhjendatult

märgitud, et maakohus on hinnanud vaid sündmusi 20. ja 21. novembril, ega ole analüüsinud sellele eelnevat

A. R. ja V. L. käitumist ning I. L. ja K. P. ütlusi.

10. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Eerik Kergandberg